← Eesti

3-07-2266/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-2266

§ 15

lg 1, § 27 lg 1 ning Tallinna linna ehitusmääruse § 22 lg 1 kohaselt võib ajutise ehituskeelu kehtestada ka planeeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluses, sama seisukohta toetas ka Tallinna Ringkonnakohus 24.05.2007 kohtuotsuses nr 3-06-1210. Seletuskirjas leiti, et linnavalitsuse teatele ajutise ehituskeelu kehtestamise vajadusest Viru väljak 4 kinnistu kaasomaniku AS Uus Viru poolt 04.09.2007 esitatud vastuväited ei ole põhjendatud: linnavalitsuse poolt 15.06.2005 algatatud menetlus ei olnud haldusorgani sisene menetlus, selle menetluse raames koguti linnavolikogule, kes on detailplaneeringu osalise 2

(8)3-07-2266 kehtetuks tunnistamise otsustaja, vajalikud lähteandmed, et kaaluda detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist või kehtima jätmist. Tegemist on avatud menetlusega, milles siiski ei pea rakendama kõiki planeerimismenetlusele omaseid etappe – tegemist ei ole olemasolevat olukorda muutva lahendusega, mistõttu erinevalt olemasoleva olukorra muutmisest avalikkuse huve ei puudutata ning piiratakse kinnistu omanike huve. Seepärast on primaarne kinnistu omaniku kaasamine. Linnavalitsus teatas kinnistu omanikele avatud menetluse läbiviimisest juba 05.07.2005 kirjaga, samuti teatas linnavalitsus soovist asuda läbirääkimisi pidama detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tingimuste osas kirjaga
  1. aasta maikuust. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist on toetanud erinevad ametiasutused, sest 17-korruselist juurdeehitust Tallinna vanalinna muinsuskaitsevööndis ning Tammsaare pargi vahetus läheduses peetakse sobimatuks. Pooleliolevas menetluses seni kogutud tõendite pinnal võib eeldada, et detailplaneeringu lahendus võib muutuda planeeringu osalise kehtetuks tunnistamise tõttu.
  2. AS Uus Viru kaebuses paluti korraldus tühistada. Kaebuses esitati järgmised põhjendused. Linnavalitsusel puudub õiguslik alus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluse ajal ajutise ehituskeelu rakendamiseks. Planeerimisseaduse (

) § 15 lg-ga 1 pole kooskõlas ajutise ehituskeelu kehtestamine Tallinna linna haldusesisese kaalumise menetlusena (Tallinna Halduskohus leidis 09.11.2005 otsuses haldusasjas nr 3-1031/2005, et linnavalitsuse 15.06.2005 protokolliline otsus on internne haldusakt, mis ei puuduta kaebaja õigusi) mõeldud menetluse raames. Ehituskeelu kehtestamise seaduslikkuse välistab igal juhul asjaolu, et praeguseni pole vastustaja algatanud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlust. Linna poolt praegu detailplaneeringu osas läbiviidav menetlus ei vasta planeeringu kehtetuks tunnistamise menetluse tunnustele, vaid on internse haldusakti alusel väidetavalt algatatud nn „kaalumise menetlus“, mille raames soovib linn kujundada oma sisemise seisukoha selle suhtes, kas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlus on linnale vajalik, hoolimata kaebaja õigustest. Linna käitumine korralduse andmisel on ühelt poolt vastuoluline, teiselt poolt vastuolus õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega. Ka siis, kui detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlus oleks algatatud, poleks ajutist ehituskeeldu võimalik rakendada, kui selle menetluse käigus ei koostata ühtegi planeeringut, ning tunnistatakse kehtiv detailplaneering lihtsalt kehtetuks.

§ 15

lg 1 määratleb üheselt ära aja, millal võib ajutist ehituskeeldu kehtestada, ning selleks on planeeringu koostamise aeg. Praegu pole käimas Viru väljak 4 uueks planeerimiseks detailplaneeringu koostamist, mis asendaks kehtivat detailplaneeringut. Vastustaja poolt läbiviidav menetlus ei vasta planeeringu koostamise menetlusele, sest pole algatatud nõutaval viisil linnavalitsuse korraldusega – olemas on vaid protokolliline otsus, mis ei asenda puuduvat planeeringu algatamise korraldust, kuna tegemist on asutusesisese aktiga. Samuti pole olemas lähteülesannet ja puuduvad ka muud planeeringu koostamise menetlusele omased tunnused. Vastustaja kasutab ajutise ehituskeelu kehtestamist ehitusloa menetluse halvamiseks. Meetme kasutamine ei saa olla seaduspärane, kui haldusorgan püüab selle abil muuta seaduspäraseks oma õigusvastast tegevusetust ehitusloa taotluse menetluses. Nüüd on tegevusetuse uueks õigustuseks saanud kaevatava korralduse vastuvõtmine. Ajutise ehituskeelu kehtestamine pärast pikka õigusvastast tegevusetust oleks õigusvastase olukorra ex nunc seadustamine, mis ei saa olla kooskõlas hea haldustava ning haldusmenetluse põhimõtetega. Korralduses märgitud ehituskeelu põhjendus - vastustaja soovib vältida mittevajalike kulutuste tegemist kaebaja poolt - on ebaadekvaatne, kuna linnavalitsus laskis kaebajal teha kulutusi kogu ehitusloa taotlemise senise perioodi jooksul, arvestades kaebaja õiguspärase ootuse ja usaldusega, et linn menetleb ehitusloa taotlust vastavalt seadusele. Kui detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetlus oleks selline, nagu linn väidab selle olevat, siis jääb arusaamatuks, mis põhjusel linn juba ammu ei kehtestanud ajutist ehituskeeldu, säästmaks kaebajat pikast ja tulutust ehitusloa taotluse menetlusest. Linnavalitsuse 3

(8)3-07-2266 käitumine on lisaks õigusvastasusele selgelt pahatahtlik, ebaseaduslik ning head haldustava rikkuv.
  1. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu järgmise põhjendusega. Linnavalitsuse 15.06.2005.a. istungi protokolli nr 37 päevakorrapunktiga 52 kohustas linnavalitsus TLPA-d algatama menetlust linnavolikogu 06.05.1999.a. otsusega nr 104 kehtestatud detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise kaalumiseks Viru hotellile kavandatud 17-korruselise juurdeehituse osas. Menetluse algatamisest on kaebajat informeeritud ning ta on menetlusse kaasatud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlusele ei tule rakendada planeerimismenetluse kõiki etappe. Primaarne on kinnistu omaniku kaasamine menetlusse võimalikult varajases staadiumis. Ajutise ehituskeelu seadmise vajadus tulenes asjaolust, et kogutud tõendite kohaselt võis eeldada, et detailplaneeringu lahendus võib planeeringu osaliselt kehtetuks tunnistamisel muutuda. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlus on praegu pooleli, mistõttu pole selge ka selle lõpptulemus. Õiglase ja igakülgselt kaalutletud otsustuse tegemiseks oli vaja säilitada faktiline olukord, kusjuures ajutise ehituskeelu kehtestamine võimaldab menetluse ajaks lahendada arendaja õiguste ja huvide ning avaliku huvi vahelise konflikti. Samuti võimaldab see vältida pooltel mittevajalike kulutuste tegemist ning tulevikus sellest tuleneda võivaid kahjunõudeid.
  2. Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi 2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Linnavalitsus on algatanud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse ning kaebaja arvamus mingile sellele menetlusele eelnevast kehtetuks tunnistamise kaalumise menetlusest ei ole asjakohane. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlus pole mõeldav ilma kõikide poolt- ja vastuargumentide igakülgse kaalumiseta, mis ongi selle menetluse tähtsaim osa. Seega on tegemist üheainsa menetlusega ning pole oluline, kas nimetada seda kehtetuks tunnistamise menetluseks või kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluseks. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2007 otsuses väljendatud seisukohaga, et ajutist ehituskeeldu võib

§ 27lg 1 alusel kehtestada ka planeeringu kehtetuks tunnistamise kaalumisel, s.o.

detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluses.

§ 15

lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus võib kehtestada planeeringu koostamise ajal ajutise ehituskeelu planeeritaval maa-alal või selle osal, kui üldplaneeringu või detailplaneeringu algatamisel on teada, et algatatud planeeringuga kavatsetakse muuta selle maa-ala kohta varem kehtestatud detailplaneeringut, sellega määratud maakasutus- ja ehitustingimusi või krundi ehitusõigust. Detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamist pole võimalik käsitada millegi muuna kui varem kehtestatud detailplaneeringu muutmisena, mis tähendab, et sellisele menetlusele kohaldub

§ 15lg 1.

Kui varem kehtestatud detailplaneeringu ühe osa kehtetuks tunnistamine ei tingi kehtima jääva osa juures mingeid muutusi, pole vaja selle menetluse läbiviimiseks algatada uue planeeringu koostamist. Vastustaja on detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse algatanud linnavalitsuse 15.06.2005 istungi protokolli nr 37 päevakorrapunktiga nr 52. See pole vastuolus Tallinna linna ehitusmäärusega, mis näeb ette, et kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse korraldusega. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lg-le 2 on valitsusel õigus üksikaktidena anda korraldusi. Sama seaduse § 31 lg 6 kohaselt kirjutavad valitsuse dokumentidele alla linnapea ja linnasekretär. Riigikohtu erikogu on haldusasjade nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 lahendamisel asunud seisukohale, et haldusakt on iga otsustus, mis vastab halduskohtumenetluse § 4 lg 1 tunnustele, sõltumata sellest, kas ta on vormistatud kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Riigikohtu halduskolleegium on 18.06.2004 määruses nr 3-3-1-26-04 4

(8)3-07-2266 sedastanud, et vaidlustada saab haldusakti sisutunnustele vastavat otsustust. Osundatud päevakorrapunkt pole küll vormistatud korraldusena, kuid vastab kõigile korralduse tunnustele tegemist on avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud aktiga ning protokolli, milles see päevakorrapunkt sisaldub, on allkirjastanud linnapea ja linnasekretär. Õige on kaebaja väide, et linnavalitsus võinuks ajutise ehituskeelu kehtestada tunduvalt varem, kuid vastustaja viivitamine ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Kui viivitusega on põhjustatud kaebajale varalist kahju, on tal õigus nõuda linnavalitsuselt selle hüvitamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 6. AS Uus Viru apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. Ebaõige on kohtu seisukoht, et linnavalitsuse 15.06.2005 istungi protokolli nr 37 päevakorrapunktiga 52 algatati detailplaneeringu „Viru väljaku detailplaneeringu I etapi“ kehtetuks tunnistamise menetlus. Linnavalitsus on kogu aeg olnud seisukohal, et tegemist on linnasisese menetlusega oma seisukoha kujundamiseks detailplaneeringu suhtes. Läbiviidav menetlus ei vasta detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse tunnustele – see pole algatatud linnavalitsuse korraldusega (Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg-d 17 ja 18). Algatatud menetlusele kui kaalumise menetlusele viitab ka vaidlustatud korralduse sõnastus. Ebaõige ja

§ 15

lg-ga 1 vastuolus on kohtu seisukoht, et ajutise ehituskeelu rakendamise seisukohalt ei ole vahet, kas tegemist on detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetlusega või detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlusega. Haldusesisese kaalumise menetluse raames ei saa kehtestada kaebaja õigusi piiravat ehituskeeldu. Ajutise ehituskeelu kui koormava meetme rakendamine võiks olla õigustatud üksnes siis, kui on ilmnenud vajadus detailplaneering kehtetuks tunnistada. Kui käsitleda kaalumise menetlust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlusena, on linnavalitsus üllatanud kaebajat ning selline teguviis ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Ebaõige on kohtu seisukoht, et

§ 15

lg 1 kohaselt võib ajutist ehituskeeldu rakendada ka juhul, kui detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine toimub ilma uue detailplaneeringu koostamiseta.

§ 15

lg 1 määratleb täpselt ära aja, mil ehituskeeldu rakendada võib – planeeringu koostamise ajal – seega saab keeldu rakendada üksnes juhul, kui planeeringut koostatakse. Käesoleval juhul ei ole uut detailplaneeringut Viru väljaku planeerimiseks algatatud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et ajutise ehituskeelu rakendamine on käesoleval juhul õiguspärane. Seisukoha ebaõigsusele viitab lisaks eelpool toodule ka asjaolu, et korralduses puudub ajutise ehituskeelu täpne kehtivuse aeg. Samuti tingib korralduse õigusvastasuse asjaolu, et linnavalitsus kasutab seda ehitusloa taotluse menetluse halvamiseks ja selleks, et muuta õiguspäraseks linna õigusvastast tegevusetust ehitusloa taotluse menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja on apellatsioonimenetluses endiselt seisukohal, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist ei ole algatatud, sest puudub Tallinna ehitusmääruse § 14 lg-tes 17 ja 18 näidatud korraldus. Kaebaja leiab, et kehtetuks tunnistamise kaalumise menetlus ja kehtetuks tunnistamise menetlus ei ole samasisulised menetlused. Samuti puuduks kaebaja arvates isegi juhul, kui lugeda kehtetuks tunnistamise menetlus algatatuks, õiguslik alus ajutise ehituskeelu 5

(8)3-07-2266 rakendamiseks, sest koostamisel pole ühtegi Viru väljak 4 puudutavat detailplaneeringut. Ajutine ehituskeeld on ka vaatamata eeltoodule õigusvastane, sest on ebamäärase kestusega ja püüab seadustada ehitusloa väljaandmisega ebaseaduslikku venitamist. Ringkonnakohus peatub kõigepealt küsimusel, kuidas kvalifitseerida linnavalitsuse poolt läbiviidud menetlust, mille käigus kehtestati ajutine ehituskeeld. Seejärel kontrollib kohus, kas esineb õiguslik alus ajutise ehituskeelu rakendamiseks ning kas ehituskeeld on õiguspärane. Lõpuks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse rahuldamise suhtes ja jagab menetluskulud. 8. Haldusorganil on põhimõtteliselt õigus otsustada enda poolt antud haldusaktide kehtetuks tunnistamine.

§ 27

lg 1 annab selleks konkreetse õigusliku aluse, sätestades, et kehtestatud detailplaneeringu või selle osa võib tunnistada kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Haldusakti kehtetuks tunnistamist loetakse haldusmenetluse eraldi etapiks, kus toimub menetluse uuendamine (HMS § 44). Menetluse uuendamine võib toimuda isiku taotluse alusel või haldusorgani enda initsiatiivil. Kui puuduvad HMS § 44 lg 1 sätestatud alused haldusmenetluse uuendamiseks, otsustab haldusorgan nii isiku taotluse alusel kui enda initsiatiivil menetluse uuendamise põhjendatuse ja vajalikkuse üle kaalutlusõiguse alusel. Uuendatud menetluses tuleb menetlustoiminguid sooritada samal viisil nagu tavalises haldusakti andmise menetluses, kuid seejuures juba tehtud menetlustoiminguid, mille sooritamine ei annaks haldusakti kehtetuks tunnistamise seisukohalt olulist teavet, ei ole vaja enam korrata (HMS § 44 lg 4). Haldusakti kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel tuleb haldusorganil veel kord kasutada kaalutlusõigust.

  1. Eelnevast tuleneb, et menetluse uuendamisele eelneb haldusorgani sisene kaalumine, kas esinevad alused ja vajadus menetlust uuendada või mitte. Tallinna Halduskohus on 09.11.2005 otsuses nr 3-1031/2005 leidnud, et linnavalitsuse 15.06.2005 istungi protokolli nr 37 päevakorrapunkti 52 all otsustatu näol oli tegemist haldusesisese ehk internse toiminguga, mille vaidlustamiseks kaebeõigust AS-l Uus Viru ei ole. Märkimist väärib, et selliselt selgitas vastuvõetud otsust toonases kohtuvaidluses ka linnavalitsuse esindaja. See viib mõttele, et 09.11.2005 otsusega asutigi kaaluma küsimust, kas detailplaneeringu menetlus uuendada või mitte, kuigi samas otsuse sõnastus – menetlus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumiseks - viitab pigem juba uuendatud menetlusele, kus toimub kaalumine detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise üle. Erinevalt halduskohtust ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata käesolevas kohtumenetluses ümber hindama varasema kohtuotsuse seisukohti ning tõlgendada 09.11.2005 protokollilist otsust haldusaktina. Ringkonnakohtu hinnangul pole käesoleva vaidluse lahendamisel määravaks, kuidas 09.11.2005 otsust tõlgendada.
  2. Eeltoodu ei tähenda siiski, et ringkonnakohus nõustuks kaebaja arvamusega, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist pole algatatud, sest puudub vastav haldusakt. Õiguskirjanduses (vt A. Aedma jt, Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu 2004, lk 372) on asutud seisukohale, et menetluse uuendamata jätmine on menetlustoiming, mitte haldusakt. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et ka menetluse uuendamine on menetlustoiming, mille kohta haldusakti ei anta. Kaebaja viide Tallinna ehitusmääruse § 14 lg-tele 17 ja 18, mille kohaselt algatab detailplaneeringu linnavalitsus teatud sisuga korraldusega, ei ole asjakohane. Nagu eelpool viidatud, ei pea uuendatud menetluses kordama neid menetlustoiminguid, mis uuendamise põhjuseid ei puuduta. Kuna detailplaneeringu koostamine oli juba varasemas menetluses algatatud tol ajal kehtinud õigusaktides sätestatud korras ning algatamise küsimus menetluse uuendamise põhjuseid ei puuduta, polnud menetluse uut algatamist vaja läbi viia. 6

(8)3-07-2266
  1. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p 5 algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Analoogiliselt võib ka haldusorgani initsiatiivil haldusmenetluse uuendamise lugeda toimunuks menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Seega sõltumata sellest, kuidas me kvalifitseerime enne ajutise ehituskeelu kehtestamist toimunud menetlust, kas haldusesisese menetlusena, kus kaaluti menetluse uuendamise põhjendatust või uuendatud menetlusena, kus valmistuti kaaluma detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise põhjendatust, selge on, et hiljemalt ajutise ehituskeelu kehtestamisest teatamisega oli detailplaneeringu menetlus uuendatud. Põhjendades ajutise ehituskeelu kehtestamist, andis linnavalitsus ülevaate kogutud materjalidest ning teatas, et suure tõenäosusega planeeringulahendus endiseks ei jää. Sellega anti kaebajale kindel signaal, et 06.05.1999 linnavolikogu otsusega nr 104 lõppenud detailplaneeringumenetlus on uuendatud ning detailplaneeringu kehtestamine otsustatakse uuesti.
  2. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas uuendatud detailplaneeringumenetluses on võimalik kehtestada ajutine ehituskeeld. Nagu eelpool selgitatud, jätkub sõltumata kehtivast volikogu otsusest peale menetluse uuendamist Viru väljak 4 osas detailplaneeringu menetlus.

§ 15

lg 1 alusel võib kohalik omavalitsus kehtestada planeeringu koostamise ajal ajutise ehituskeelu planeeritaval maa-alal või selle osal, kui üldplaneeringu või detailplaneeringu algatamisel on teada, et algatatud planeeringuga kavatsetakse muuta selle maa-ala kohta varem kehtestatud detailplaneeringut, sellega määratud maakasutus- ja ehitustingimusi või krundi ehitusõigust. Kuna detailplaneeringu menetlus Viru väljak 4 kinnistu osas jätkub ning kogutud tõendid viitavad vajadusele mitte lubada püstitada varem kavandatud 17-korruselist hotelli juurdeehitust, on

§ 15lg 1 koosseis täidetud ning ajutise ehituskeelu kehtestamiseks alus olemas.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et kuni detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise küsimuse otsustamiseni ja mitte kauemaks, kui kaheks aastaks kehtestatud ajutine ehituskeeld, on ebamäärase kestusega ja seetõttu õigusvastane. Ajutise ehituskeelu lõpptähtaeg on piiritletud kooskõlas

§ 15

lg-ga 2 ning varasema ehituskeelu lõppemise tähtaja sidumine teatud sündmuse saabumisega, mille saabumise tähtpäev ei ole teada, on samuti põhjendatud. Õigusvastane oleks ajutise ehituskeelu kehtestamine lihtsalt kaheks aastaks, sest sellisel juhul poleks ehituskeelu kestus proportsionaalne selle seadmise eesmärgiga – otsus detailplaneeringu kohta võidakse teha ka enne kahe aasta täitumist ajutise ehituskeelu kehtestamisest arvates. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse kestus ei sõltu üksnes linnavalitsuse tegevuse kiirusest, sest ära tuleb kuulata kaebaja ja koguda seisukohti erinevatest ametkondadest, mistõttu on ilmne, et linnavalitsusel ei olnud võimalik määrata ajutise ehituskeelu kestust kuupäevalise täpsusega. 14. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et ehituskeelu rakendamine on õigusvastane seetõttu, et kaebaja ehitusloa taotlus on menetluses ning selle menetlemisega on õigusvastaselt venitatud.

§ 15

lg 3 kohaselt ei rakendata ajutist ehituskeeldu ehitisele, millele on antud ehitusluba enne ehituskeelu kehtestamist. Seega ei keela seadus kehtestada ehituskeeldu ajal, mil ehitusloa taotlus on menetluses. Varasem õigusvastane viivitus ehitusloa taotluse lahendamisel ei pane linnavalitsusele kohustust jätta ehituskeeld kohaldamata, küll pidi linnavalitsus menetluses olevat ehitusloa taotlust arvestama kaebaja kasuks rääkiva asjaoluna, kui kaalus detailplaneeringu menetluse uuendamist. Kui isik on kehtiva detailplaneeringu elluviimiseks võtnud samme ja teinud kulutusi, on tal kaalukas huvi selle vastu, et detailplaneeringumenetlust ei uuendataks. Nagu nähtub ajutise ehituskeelu rakendamise korralduse seletuskirjast, peab linnavalitsus avalikku huvi kavandatud juurdeehituse ärajätmise poolt sedavõrd tõsiseks, et on pigem nõus hüvitama kaebajale menetluse uuendamisest ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisest tekkida võivad kahjud. Eeltoodule viitab muuhulgas linnavalitsuse otsus tellida õiguslik analüüs võimalike rahaliste nõuete hindamiseks. Kuna 7

(8)3-07-2266 juurdeehituse ärajätmist polnud võimalik muul moel saavutada, kui detailplaneeringut kehtetuks tunnistades, tuli menetlus uuendada. Kaebaja usalduse arvestamine detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes tuleb aga uuesti tõsiselt kaalumisele detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsustamisel. 15. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kaebaja on taotlenud apellatsioonimenetluse kuludena vastustajalt välja mõista 40 959 krooni esindaja tasu. Menetluskulu kandmine on tõendatud arvete ja pangakonto väljavõttega. HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.