← Eesti

3-07-1137/54

Obsah (10)§ 10§ 20§ 9§ 1§ 17§ 18§ 24§ 5§ 8§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2009, Tallinn Haldu

§ 10

lg-t 6, millest tulenevalt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga. Rikutud on

§ 20

lg 2, sest Tallinna linn ei reageerinud detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal kodanike poolt esitatud vastuväidetele ega ole nõutaval määral teostanud erinevate huvide kaalumist. Vastustaja pole 2

(16)3-07-1137 kaalunud ega põhjendanud, miks ei võiks ehitada väiksemamahulist ja Pelgulinna miljöösse paremini sobivat hoonet; miks on asjakohatud paljude vastuväiteid esitanud isikute kartused, et hoolekandeasutuse ehitamise sildi all soovib kolmas isik tegelikult rajada hotelli ning et hoolekandeasutuse valmimisel turvalisus piirkonnas oluliselt väheneb. Selgusetuks jääb, kas kavandatav hoolekandeasutus on mõeldud üksnes Pelgulinna teenindamiseks või kogu Eestist pärit inimeste majutamiseks. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 06.12.2007 kirjast nähtuvalt on linnal piisav arv laste- ja noortekodu kohtasid ja puudub vajadus neid teenuseid juurde osta (IV kd, tl 110). Kaebaja oleks hoone ehitamisega nõus, kui see tuleks kahekordne ja viilkatusega ning laste arvu vähendataks poole võrra – 32-lt 16-le. Planeering on vastuolus sotsiaalministri 09.01.2001 määrusega nr 4 kinnitatud laste hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete § 5 lg-ga 2, §-ga 6 ja § 7 lg-ga 1 ja/või 03.04.2002 määrusega nr 58 kinnitatud täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete § 5 lg-ga 1, mille järgi projekteeritakse sellised hooned 1-2-korruselistena, täiskasvanutele mõeldud asutuses peab enamate korruste puhul olema hoones lift. Laste- ja noorteasutusel peab olema omaette maa-ala, mis peab vähemalt 40% ulatuses olema haljastatud. Need nõuded pole kõnealuse detailplaneeringu puhul täidetud. 3. Tallinna Linnavolikogu palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Hoone vastab üldplaneeringu maakasutuse juhtfunktsioonile ning pole vastuolus miljööväärtuslikkusest tulenevate piirangutega. Planeerimisel on lähtutud Pelgulinnale omasest kahekümnendatelkolmekümnendatel aastatel väljakujunenud planeerimisprintsiibist, kus nimetatud hoonetüüp (haiglad, koolimaja, kirik jne) moodustas piirkonnale iseloomuliku dominandi. Uue hoone mahulisel planeerimisel on arvestatud tema siduva rolliga olemasolevas keskkonnas, mis ühendaks nn sotsiaalse telje haigla ja kiriku vahel ning tagaks olemasolevate sotsiaalehitiste ja aedlinliku miljöö vahel dominandile omase mastaabi, mis aktsepteerib naaberkinnistute elamuid koos õuealaga, kuid peab olema mahuliselt eristatav piirnevatest elamutest. Mängu- ja puhkealaks on jäetud vähemalt 10 m laiune ala. Vahemaa kiriku ja planeeritava ehitise vahel tagab mälestise vaadeldavuse ja võimaldab päikesekiirtel valgustada altari vitraaži. Nii Muinsuskaitseamet kui ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on detailplaneeringu kooskõlastanud. Majja on kavandatud noortekodu teenust pakkuv vanemate hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud hoolekandeasutus, milleks on saadud ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kooskõlastus. Alusetu on kaebaja kartus, et tegu pole ainult Pelgulinna elurajooni teenindava asutusega, vaid sinna hakatakse majutama noori üle Eesti. Hoones on noortele mõeldud kaks korrust, kolmandal korrusel asuvad hoolekandeasutuse majandus- ja bürooruumid, mida ei kasutata noorte majutamiseks. Asjaolu, et hoonel on soklikorrus, ei oma korruselisuse arvutamise seisukohast tähtsust. Planeeritava hoone soklikorruse lagi ulatub 1,76 m üle maapinna (III kd, tl 233), mistõttu ei käsitata seda eraldi korrusena. Esialgsel joonisel (II kd, tl 19; III kd, tl 82) oli küll ette nähtud juurdepääsutee Vaniku tänavalt, kuid kehtestatud põhijoonisel on sellel kohal haljasala (III kd, tl 230). Sihtotstarve transpordimaa ei tähenda, et seda maad kasutatakse juurdepääsuks. Krundi suurus 4100 m2 moodustub 3938 m2 sotsiaalmaast ja 165 m2 transpordimaast. Kuna hoone ehitamine on veninud, on linn teatanud, et planeeritud 16 kohta enam ei vajata, mis aga ei tähenda, et keegi teine neid kohti ei vajaks. Ei saa eeldada, et ainult Tallinna linn sooviks sellist teenust osta. Hoone kõrgus on muutunud menetluse käigus. Sotsiaalministeerium on andnud oma määrustele tõlgenduse, et tuleohutuse nõuetele vastav hoone võib olla 3korruseline, kui kolmandat korrust kasutatakse vaid asutuse enda töötajate poolt. Kuna planeeritavas majas kolmandat korrust hoolekandeteenuse osutamisel ei kasutata, puudub 3
(16)3-07-1137 täiskasvanute teenindamisel ka vajadus lifti järele. Riskianalüüs jäi tegemata, kuna ei leitud firmat, kes seda teeks. Turvariskid ja nende ärahoidmise võimalused on detailplaneeringus kirjas. Kaebaja väited kuritegevuse suurenemisest on paljasõnalised. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-28-04 pole asjakohane. Planeeringumenetluse viimased toimingud seondusid antud juhul volikogu liikme Pakosta 08.03.2007 esitatud detailplaneeringut muutva eelnõuga, mille vastuvõtmisest volikogu 28.03.2007 istungil keeldus. Detailplaneeringu kehtestamine viibis ka seetõttu, et 2006-2007. a vahetus linnavalitsus, mis tõi kaasa eelmise linnavalitsuse poolt volikogusse esitatud eelnõude ülevaatamise, samuti seetõttu, et volikogu päevakorra järjekord on 1 kuu ja istungid toimuvad 2 nädala tagant.

§ 9

lg-st 2 tulenevalt on detailplaneeringu eesmärk määrata kinnistu ehitusõigus, mitte võimalikult täpselt kindlaks määrata, milliseid funktsioone peaks kavandatav sotsiaalhoone täitma. Planeeringus on

-s nõutavast oluliselt suurema täpsusega sätestatud, kes ja mis otstarbel maja kasutama hakkab. Hoonekandeasutusse ei planeerita sotsiaalteenuseid vanuritele, vaimupuudega isikutele, vaimuhaigetele ega isikutele, kel on narkoprobleemid, kes tarvitavad alkoholi ning kelle käitumine võib põhjustada ebameeldivusi teistele sotsiaalkeskuses viibijatele. Kõikide hoolekandeasutuses viibivate vanemate kui 18-aastaste isikutega sõlmitakse kirjalik leping keskuses viibimise aja ja seal kehtiva sisekorra kohta. Alla 18-aastaste isikute puhul sõlmitakse leping kohaliku omavalitsuse eestkosteasutusega või lapsevanemaga. Pelgulinna ehitusmäärus pole detailplaneeringule kohaldatav, sest planeeringu vastuvõtmise ajal määrus ei kehtinud.

§ 10

lg 6 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel, piiranguid kinnismälestise kaitsevööndile pole seatud. Detailplaneeringu menetluses on piisavalt kaalutud erinevaid huve ja lahatud esitatud vastuväiteid, mis on leidnud kajastamist vaidlustatud otsuse lisaks olevas seletuskirjas (I kd, tl 19-35). 4. Kolmas isik EELK Tallinna Peeteli Kogudus palus jätta kaebus rahuldamata, nõustudes vastustaja seisukohtadega. Vaidlusaluse krundiga piirnevatel kruntidel asuvad kivi-, krohvitud ja paneelhooned, seega pole see piirkond miljööväärtuslik puiteeslinn. Vaidlusaluse maaüksuse sihtotstarve on sotsiaalmaa ja seda detailplaneeringuga ei muudeta, ettenähtud hoone kasutusotstarve vastab katastriüksuse sihtotstarbele. Hoolekandeasutuse rajamise eesmärk on eelkõige tagada lähipiirkonnas vajaliku vanemliku hoolitsuseta laste ja noorte (elukohata täiskasvanud noorukite) resotsialiseerimine. Et pedagoogilistel, sotsiaalsetel ja humaansetel kaalutlustel võivad hoolekandeasutuses abi saada ka mujalt Eestist pärit isikud, ei muuda kolmanda isiku ja sotsiaalkeskuse esmast eesmärki. Kinnistu ehitusõiguse täpsustamine tähendab ehitusala ja -mahu, mitte hoone kasutusotstarbe määramist. Määratlus „hoolekandeasutus“ on piisavalt täpne, et asjast huvitatud isikud saaksid aru, millise kasutusotstarbega hoone ehitamist kavandatakse. Planeeringu kehtestamise otsusest nähtub üheselt, et lubatud on ehitada kuni 3korruseline hoone. Paljasõnaline on kaebaja väide, et hoolekandeasutus vähendab turvalisust ja suurendab kuritegevust, heakorrastatud ja korralikult valgustatud piirkonnas turvalisus hoopis paraneb.

§ 10

lg-st 6 tulenev piirang kehtib muinsuskaitsealal asuva, mitte kinnismälestise kaitsevööndisse jääva maaüksuse planeeringu koostamise suhtes. Muinsuskaitseamet on planeeringu kooskõlastanud, seega pole planeeringul muinsuskaitse seisukohalt menetluslikke ega sisulisi puudusi tuvastatud. Detailplaneering pole vastuolus täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuetega. Planeeringuga nähakse ette kuni 3-korruselise hoolekandeasutuse ehitamise võimalus, mis ei välista hoone projekteerimist kahekorruselisena või sellesse lifti ehitamist. Planeering näeb ette üksnes üldised põhimõtted ja maksimaalse ehitusmahu. Kavandatava keskuse ehitamist on toetanud Tallinna Linnavolikogu lastekaitsekomisjon ja Sotsiaalministeerium. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on 4

(16)3-07-1137 noortekeskuse detailplaneeringu koostamise ja projekteerimise kulude katteks eraldanud raha. See näitab, et hoolekandekeskuse ehitamiseks on oluline avalik huvi, mis kaalub üles kohalike elanike vähesed ebameeldivused tasuta parkimisala kadumise jms näol. Teenuse järele on vajadus sõltumata sellest, kas seda osutab linn või eraõiguslik isik. Laste arvu 32-lt 16-le vähendada pole võimalik, sest see läheks liiga kalliks, ka 32 lapsega on keskuse äramajandamine kulukas. Algselt oli planeeritud ehitada hoone 54 lapsele. Maja peab olema nii suur sellepärast, et see pole ainult magala, vaid seal on ka ruumid erinevateks huvitegevusteks.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.06.2008 otsusega MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts kaebuse ning tühistas Tallinna Linnavolikogu 03.05.2007 otsuse nr
  2. Lisaks mõistis halduskohus Tallinna Linnavolikogult kaebaja kasuks välja menetluskulud 30 000 krooni, pidades seda summat vajalikuks ja põhjendatuks, arvestades haldusasja keerukust ja kestust. Vaidlusalune detailplaneering võeti vastu 22.12.2004 (III kd, tl 158), viimane avalik väljapanek toimus 13.05.2005 (III kd, tl 87-88) ja viimane menetlustoiming (maavanemalt heakskiidu saamine) 05.10.2006 (III kd, tl 36-37). Seega lähtus linnavolikogu 03.05.2007 detailplaneeringut kehtestades 7 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest. Arvestades volikogu istungite toimumise sagedust 2 korda kuus ja kuupikkust järjekorda küsimuse lülitamiseks istungi päevakorda, olnuks mõistlik tähtaeg detailplaneeringu kehtestamise arutamiseks volikogus 2 kuud maavanemalt heakskiidu saamisest arvates. Ainuvõim linnas kuulub juba alates
  3. a kohalikest valimistest Keskerakonnale, mistõttu 2006-2007 linnavalitsus ei vahetunud, vaid aprillis 2007 vahetas üks keskerakondlasest linnapea üksnes välja teise samast erakonnast linnapea, mis toimus 6 kuud pärast maavanemalt heakskiidu saamist. Volikogu liikme Pakosta poolt detailplaneeringut muutva eelnõu esitamise ajaks 08.03.2007 oli maavanemalt heakskiidu saamisest möödunud juba 5 kuud. Volikogu keeldus eelnõu vastuvõtmisest 28.03.2007 istungil ning 03.05.2007 kehtestas muutmata kujul detailplaneeringu, mille planeerimismenetlus lõppes 7 kuud tagasi ning mille avalikust väljapanekust oli möödas juba 2 aastat. Vahepeal möödunud aja tõttu võib olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada hiljem oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes, kindlasti on aga oluliselt muutunud õigusruum, kuna 01.07.2005 jõustus Pelgulinna ehitusmäärus, mille § 102 kohaselt on Preesi tänavale lubatud ehitada ainult viilkatustega maju räästa maksimaalse kõrgusega 4,5 m ja katuseharja maksimaalse kõrgusega 10,5 m. Detailplaneering lubab aga ehitada 4-kordse lamekatusega hoone kõrgusega 12 m. Planeeringu kehtestamine ilma uut planeerimismenetlust läbi viimata on oluline menetlusviga, mis võis viia ebaõige lahenduseni ning juba ainuüksi seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 69 jõustus 01.01.2003 ning 15.10.2003 detailplaneeringu koostamise algatamisel (III kd, tl 257) tuli lähtuda määruse § 22 lg-st
  4. Kolme maapealse korruse ja ühe osaliselt maa all paikneva soklikorrusega hoone puhul on tegemist 4korruselise majaga. Seega on detailplaneering lisaks Pelgulinna ehitusmäärusele vastuolus ka iseenda ja vaidlustatud otsusega ning sotsiaalministri 09.01.2001 määrusega nr 4, mille § 7 lubab hoolekandeasutuse hooneid projekteerida ühe- või kahekorruselisena olenevalt laste erivajadustest; keldrikorrusele võib projekteerida abi- ja laoruumid. Õige on Sotsiaalministeeriumi seisukoht, et hoone võib ehitada ka kolmekorruselisena, kui kolmandal korrusel noorte jaoks mõeldud ruume pole. Projektist nähtub, et maja kolmandale korrusele on planeeritud 2 tuba 8-lapselistele peredele + 1 noore pere tuba 2 inimesele – seega hakkab projekti järgi kolmandal korrusel elama 14 last ja noort. Projekti vastavust detailplaneeringule kontrollitakse küll alles ehitusloa väljaandmisel, kuid projekt näitab, et detailplaneering lubab ehitada tunduvalt suurema hoone, kui 32 lapse/noore mõistlike vajaduste rahuldamiseks vaja oleks. Sest ka maja teisele korrusele on planeeritud 2 tuba 8-lapselistele peredele + 6 noore pere 5
(16)3-07-1137 tuba kokku 12 inimesele ning esimesele korrusele 8 tuba kokku 16 noorele. Seega on maja tegelikult mõeldud 62 lapsele/noorele, mis on 30 võrra väidetust rohkem. Kui majutada tahetakse ainult 32 last, siis on kolmas maapealne korrus ilmselgelt üleliigne. Kuna Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on teatanud, et linnal on 2008. a olemas 32 noortekodu kohta ja rohkem linn neid ei vaja, siis tähendab, et planeeritavas hoones hakkavadki elama väljapoolt Tallinna pärit noored, mis kahtlemata suurendab piirkonna turvariske. Vaidlustatud otsuses ega selle lisaks olevas seletuskirjas pole põhjendatud, miks on Pelgulinna miljööväärtuslikku valdavalt madalhoonestusega piirkonda sobilik ja vajalik püstitada 12 m kõrgune 4-kordne lamekatusega hoone, kuhu majutatakse kogu Eestist pärit probleemse käitumisega noori; miks ei võiks ehitada väiksemamahulist ja Pelgulinna miljöösse paremini sobivat hoonet; miks on asjakohatud paljude vastuväiteid esitanud isikute kartused, et hoolekandeasutuse ehitamise sildi all soovib kolmas isik tegelikult rajada hotelli ning et hoolekandeasutuse valmimisel turvalisus piirkonnas oluliselt väheneb. Detailplaneering ei muuda üldplaneeringut. Tähtust pole asjaolul, et otsuse seletuskirjast nähtuvalt on kavandatava hoone kaugus kiriku lääneküljest minimaalselt 18 m, kuid detailplaneeringu põhijoonise järgi on kaugus kirikust 20,5 m. Küll jääb kohtule arusaamatuks, miks on 165 m2 suuruse maatüki sihtotstarbeks transpordimaa, kui vastustaja kinnitusel sinna Vaniku tänavalt juurdepääsuteed ei rajata, vaid maatükk jääb haljasalaks. Vastuolu lähteülesande tingimustega ei muuda detailplaneeringut õigusvastaseks. Detailplaneeringu kehtestamisega on volikogu aktsepteerinud kaebaja poolt nimetatud kõrvalekaldumised.

§ 10lg-t 6 pole rikutud.

Osundatud säte keelab eraõiguslikul isikul olla detailplaneeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel. Vaidlusalune kinnistu ei ole muinsuskaitse alla võetud. Detailplaneering pole vastuolus MuKS §-ga 43, mille kohaselt tuleb mälestise silueti nähtavuse ja vaadeldavuse tagamiseks detailplaneeringut koostades arvestada Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud eritingimusi. Kuna Muinsuskaitseamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, pole ta pidanud eritingimuste kehtestamist vajalikuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Tallinna Linnavolikogu palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04 ei ole asjakohane. Käesoleval juhul ei olnud kohaliku omavalitsuse pädev organ detailplaneeringu kehtestamist varem otsustama asunud, mistõttu asjaolud erinevad oluliselt. Samuti tehti antud juhul menetlustoiminguid veel vähe aega enne otsuse vastuvõtmist. Tallinna Linnavolikogu pöördus 08.03.2007 kirjaga nr F1-11/289 Tallinna Linnavalitsuse poole seisukoha saamiseks volikogu liikme Liisa-Ly Pakosta esitatud otsuse eelnõu kohta, millega sooviti teha linnavalitsusele ülesandeks korraldada Preesi tn 5/7 detailplaneeringuga seoses ümarlaud ja muuta planeeringut. Tallinna Linnavalitsus otsustas 28.03.2007 istungil eelnõu mitte toetada ja volikogu seda vastu ei võtnud. Ka Pelgulinna Majaomanike Selts pöördus volikogu poole veel 08.02.2007 palvega Preesi tn 5/7 detailplaneeringut mitte kehtestada. Arvestada tuleb ka seda, et 2006-2007 aastavahetusel vahetus linnavalitsuse koosseis, millest tulenevalt vaadati üle kõik volikokku esitatud eelnõud ja Tallinna linnas kestab detailplaneeringute menetlus volikogus oluliselt kauem kui Põltsamaa linnas. Asjakohatu on viide, et üks erakond omab volikogus enamust ja sellega ei saaks põhjendada ebademokraatlikku töökorraldust. Pikk menetlusaeg näitab esmajoones seda, et otsus on volikogu tööorganites enne vastuvõtmist põhjalikult läbi kaalutud. Pädeval haldusorganil peab olema mõistlik võimalus ise määrata, millise tähtaja jooksul eelnõu menetletakse. Antud juhul pole ka ilmnenud uusi puudutatud isikuid, keda tulnuks menetlusse kaasata või kelle huve arvestada. Haldusakti tühistamine ei saa põhineda menetlusveast tulenevale määratlemata isikute oletatavale õiguste riivele. 6

(16)3-07-1137 Kohus ei ole põhjendanud, miks ta luges kavandatava hoone soklikorruse maapealseks korruseks ega selgitanud välja, kas soklikorruse lagi asub ümbritsevast maapinnast enam kui kahe meetri kõrgusel. Hoonesse majutatavate isikute arvu määramine ei ole tingimus, mida tuleb detailplaneeringuga seada. Kohtu seisukoht, et detailplaneeringu kehtestamisel pidi linnavolikogu arvestama Pelgulinna ehitusmäärust, on vastuolus selle määruse rakendussätetega. Ehitusmäärust kohaldatakse ainult nende detailplaneeringute suhtes, mida ei ole määruse jõustumise ajaks vastu võetud. Piirangute tagasiulatuv kohaldamine ei ole lubatud. Asjaolu, et Tallinna linn on
  1. a märkinud, et ta ei pea vajalikuks (võimalikuks) kolmanda isiku käest noortekodu teenust osta, ei tähenda, et hoones hakkaksid elama väljastpoolt Tallinna pärit noored. Otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga ega saa lähtuda hiljem selgunud asjaoludest. Kohus ei ole selgitanud, millest ta järeldas, et kavandatavas hoones hakkavad elama väljastpoolt Tallinna pärinevad lapsed/noored ja kuidas suureneb piirkonna turvarisk. Hetkel ajutise autoparklana kasutuses oleva maatüki heakorrastamine ja hoonestamine hoopis parandab piirkonna turvalisust (seda tõendab keskkonnaseisundi analüüs, mida kohus põhjendamatult ei arvestanud). Kohus on jätnud tähelepanuta, et hoolekandeasutuse püstitamine on avalikes huvides ning hinnanud detailplaneeringu õiguspärasust vaid kaebaja erahuvidest lähtudes. Hotelli ehitamise võimaluse välistab maaüksuse sihtotstarve (sotsiaalmaa). Kohalik omavalitsus peab planeeringumenetluses arvestama ja kaaluma üksnes neid vastuväiteid, mis on vähemalt mõistlikult põhistatud, mitte puhtalt oletuslikke väiteid. Ebaõige on kohtu väide, et linn ei ole turvalisuse riski üldse hinnanud, kohtule on esitatud selle kohta keskkonnaseisundi analüüs. Hoone kõrguse ja korruselisuse määramisel lähtuti Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti nõudest, et lubatud on maksimaalselt 3 korrust ja kõrgus kuni 12 m. Detailplaneeringute menetlemise praktikast lähtuvalt soklikorrust korrusena ei arvestata. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti algse nõude järgi pidi hoone küll kavandatama 2-korruselisena ja mitte kõrgem kui ca 10 m, kuid sellest nõudest hiljem taganeti, kooskõlastades detailplaneering uute tingimustega (3 korrust ja kõrgus kuni 12 m).
  2. EELK Tallinna Peeteli Kogudus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. Ebaõige on kohtu seisukoht, et planeeringu kehtestamine 7 kuud pärast maavanema heakskiidu saamist on selline oluline menetlusviga, mis tingib vaidlustatud otsuse tühistamise. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-28-04 ei ole antud juhul asjakohane, sest asjaolud erinevad oluliselt. Tallinna Linnavolikogu ei olnud erinevalt tollest asjast juba varem asunud kehtestamist otsustama, samuti on Tallinna Linnavolikogus eelnõude menetlemine aeganõudvam kui mõnes muus omavalitsuses. Pikk menetlusaeg näitab vastupidi otsuse põhjalikku läbikaalumist. Uusi puudutatud isikuid pole antud juhul samuti ilmnenud. Määratlemata isikute oletatavate õiguste riivele tuginedes ei saa otsust tühistada. Kolmas isik on kandnud kõik detailplaneeringu koostamise kulud ja kui planeering jääb kehtestamata, on need kulutused asjatud ja tal tekib kahju. Kolmas isik palub ringkonnakohtul kaaluda, kas kohtul on võimalik vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisega viivitamine käesolevas menetlusstaadiumis tunnistada õigusvastaseks, et tal tekiks võimalus nõuda vastustajalt viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Halduskohus ei selgitanud, miks ta luges soklikorruse maapealsete korruste hulka ega arvestanud vastuväitega, et soklikorruse lagi ei ole ümbritsevast maapinnast üle kahe meetri kõrgusel. Detailplaneeringu õiguspärasuse hindamisel on asjassepuutumatu, kui suurt hoonet läheb vaja 32 lapse/noore mõistlike vajaduste rahuldamiseks ning kui paljude isikute jaoks peaks hoolekandeasutuse rajama. Pelgulinna ehitusmäärusest tulenevaid piiranguid ei saa tagasiulatuvalt kohaldada, pealegi ei käsitle need planeerimist, vaid ehitamist. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste asjaolude põhjal ja kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kavandatavas hoones hakkavad elama väljastpoolt Tallinna pärinevad lapsed/noored ja kuidas see suurendab piirkonna 7
(16)3-07-1137 turvariske. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta kolmanda isiku esitatud keskkonnaseisundi analüüsiga, millest nähtub just piirkonna turvalisuse paranemine. Detailplaneeringu kehtestamise järel saab EELK Peeteli Koguduse Sotsiaalkeskus alustada hoolekandeasutuse projekteerimise ja ehitamisega, mis hakkab osutama teenust, mis on avalikes huvides. Seega esineb oluline avalik huvi planeeringu kehtestamise suhtes, mida kohus aga arvestanud ei ole. Hotelli ehitamise võimaluse osas märgib apellant, et selle välistab planeeritava maaüksuse sihtotstarve (sotsiaalmaa). Halduskohtu järeldus, et planeering lubab ehitada 4korruselise hoone, ei vasta tegelikkusele. Planeering näeb ette 3-korruselise soklikorrusega hoone ehitamise. Kohus oleks pidanud arvestama ka Harju maavanema seisukohtadega, kes on hinnanud kõrvalkinnistute omanike õiguste riive küsimusi ja põhjendas, miks on puudutatud isikud mõistlikus ulatuses kohustatud arvestama planeeringu kehtestamist taotleva isiku õigustega ning taluma planeeringu kehtestamisest tulenevaid ebamugavusi.
  1. MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts vaidleb kirjalikes vastustes apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2004 otsus nr 3-3-1-28-04 on asjakohane. Sellest järeldub, et planeerimismenetluse eesmärkide saavutamiseks tuleb kogu planeerimismenetluse vältel hoida avalikkust kursis konkreetse menetluse käiguga ja põhjendatud vajaduse ilmnemisel anda avalikkusele täiendav võimalus avaldada planeeringu suhtes oma seisukohti. Lubamatu on olukord, kus kehtestatakse detailplaneering, mille menetlemine on pikemat aega sisuliselt seisnud. Preesi tn 5/7 ja lähiala detailplaneeringut menetleti rohkem kui 3,5 aastat ja seejuures toimus viimane avalik väljapanek rohkem kui kaks aastat enne planeeringu kehtestamist. Pärast maavanema 03.10.2006 kooskõlastust planeeringu menetlemist enne 03.05.2007 kehtestamise otsust sisuliselt ei toimunud. Detailplaneering on vastuolus Pelgulinna ehitusmääruse § 5 lg 1, § 100 ja § 102 lg
  2. Ehitusmääruse §-st 148 ei tulene keeldu viia ka enne selle jõustumist avalikul väljapanekul olnud, kuid veel kehtestamata detailplaneeringud määrusega kooskõlla. Pärast ehitusmääruse jõustumist oleks tulnud korraldada uus avalik väljapanek. Ehitusmääruse kehtestamine 20.06.2005 on vaadeldav uue faktilise asjaoluna, millega arvestamist tulnuks planeeringu menetlemisel kaaluda. Arusaamatuks jääb ka, miks ei arvestatud noortekodu kohtade vajaduse vähenemisega Tallinna linnas. Novembris 2006 oli Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet seisukohal, et noortekodus võiks olla 16 kohta, detsembris 2007 teatati, et vajadus täiendavate kohtade järele puudub. Uute huvitatud isikutena, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada planeeringule oma vastuväiteid, on vaadeldavad Eesti Arhitektide Liit ja Eesti Muinsuskaitse Selts. Pelgulinna Majaomanike Selts on korduvalt teavitanud Tallinna linna sellest, et Preesi tn 5/7 detailplaneeringut tuleks muuta (vähendada kavandatava hoone mahtu) ja korraldada uus avalik väljapanek, kuid sellega ei arvestatud. Oktoobris 2006 esitas MTÜ linnavalitsusele 455 kodaniku allkirja vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise vastu. Detailplaneeringu koosseisus olevatest erinevatest seletuskirjadest ning joonistest nähtuvad vasturääkivad asjaolud (3-korruseline või 3+1-korruseline hoone; transpordimaa on, aga juurdepääsuteed ei ole), mistõttu jääb selgusetuks, millistest dokumentidest tuleks planeeringu elluviimisel lähtuda. Planeering peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kuna vaidlustatud otsuse kohaselt võimaldab planeering kuni 3-korruselise hoone ehitamist, ei oma tähtsust, kas üks nimetatud korrustest on soklikorrus ning kui kõrgel ümbritsevast keskmisest maapinnast on soklikorruse lagi. Planeeringu kohaselt saab hoonel kokku olla kolm korrust. Lisaks ei ole linnavolikogu viidanud konkreetsele tõendile, millest nähtub, et kavandatava hoone soklikorruse lagi on ümbritsevast maapinnast 1,76 m kõrgusel. Eskiisi kohaselt oleks kavandatava hoone ühelt küljelt maapind süvendatud, et autod saaksid sõita ehitise all asuvatele parkimiskohtadele, 8
(16)3-07-1137 teiselt küljelt on maapind süvendamata. Seega küljest sõltuvalt on hoone visuaalselt vastavalt 4 ja 3 korrusega. Kuna ühe külje pealt on nähtavad neli korrust, tuleks soklikorrus lugeda maapealseks korruseks. Kuna Tallinna linna pädevuses oleks kavandatavale hoonele ehitus- ja kasutuslubade väljastamine ning kuna linn on finantseerinud ja toetanud nii Preesi tn 5/7 ja lähiala detailplaneeringu koostamist kui ka selle alusel rajatava hoone projekti koostamist, siis on väga tõenäoline, et detailplaneeringu kehtima jäämisel antakse ehitus- ja kasutusluba just sellisele hoonele nagu esitatud projektist nähtub. Seega on käesolevas vaidluses asjakohased ka küsimused kavandatava hoone suurusest ning sellesse majutatavate isikute arvust. Planeeringust ei selgu, kas kavandatav hoolekandeasutus on päevane või ööpäevane. Kuna sotsiaalabi ja teenuste korraldamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, siis omab tähtsust, millised on Tallinna linna vajadused noortekodu järele ning kas ehitusmaht vastab linna vajadustele. Kavandatav hoone on liiga suur, halduskohus tuvastas, et sinna võib projekti kohaselt majutada kuni 62 noort, linnal oli
  1. a novembris täiendavalt tarvis 16 noortekodu kohta. Avalikes huvides on ka vältida Pelgulinna miljööväärtusliku piirkonna kahjustamist ebasobiva hoone püstitamisega, samuti kohalike elanike mure noortekodu rajamisega kaasneda võivad turvalisuse vähenemise osas. Arusaamatuks jääb ka, millest oli tingitud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukohtade muutus seoses planeeritava hoone korruselisuse ja/või kõrgusega. Pole esitatud põhjendusi, miks ei võiks näha ette väiksemamahulist ja Pelgulinna miljöösse paremini sobiva hoone ehitamist. On ilmne, et abi ja toetust vajavad lapsed ei vaja püstitatava hoone soklikorrusele kavandatud 24 parkimiskohta. Turvalisuse küsimuses riskianalüüsi läbi viidud ei ole. Seejuures on Preesi tn 5/7 lähiümbruses olnud pidevalt probleeme laste ja noorte korrarikkumiste ja kuritegevusega. Maavanema seisukohad detailplaneeringu kooskõlastamisel ei ole halduskohtu jaoks siduvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna Linnavolikogu ja EELK Tallinna Peeteli Koguduse apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt menetlusnormide järgimist Tallinna Linnavolikogu poolt (I), seejärel esitab seisukoha vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel tõusetunud muude olulisemate küsimuste osas (II) ja viimasena lahendab kohus menetlusosaliste taotlused (III). I
  3. Halduskohus rahuldas kaebuse esmajoones põhjusel, et vaidlusaluse detailplaneeringu viimase avaliku väljapaneku ja ka viimaste menetlustoimingute vahele jäi ülemäära pikk ajavahemik, mistõttu võis vahepeal olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kellel pole olnud võimalik detailplaneeringu menetluses osaleda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud otsus planeeringu kehtestamise kohta tuleb menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada. Preesi tn 5/7 ja lähiala detailplaneeringu koostamise algatas Tallinna Linnavalitsus 15.10.2003 korraldusega nr 2309-k (I kd, tl 43-44; III kd, tl 172), millega kinnitati lähteülesanne nr 1391 (I kd, tl 45-50; III kd, tl 170-179). Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti ja EELK Tallinna Peeteli Koguduse vahel 11.12.2003 sõlmitud lepinguga nr DP-244-03 andis Tallinna linn algatatud detailplaneeringu koostamise finantseerimise õiguse üle kolmandale isikule (I kd, tl 55-58; III kd, tl 167-170). Koostatud detailplaneeringu (OÜ Schults ja Partnerid töö nr 10231462-0001) võttis Tallinna Linnavalitsus vastu 22.12.2004 korraldusega nr 2728-k (III kd, tl 158; teade III kd, tl 157). Detailplaneeringu 9
(16)3-07-1137 avalikud väljapanekud toimusid 17.-28.01.2005 (teade III kd, tl 156) ja 01.-17.04.2005 (teade III kd, tl 122). Harju maavanem andis oma tingimusliku heakskiidu detailplaneeringule 03.10.2006 kirjaga nr 2.1-13/4159 (III kd, tl 36-37). Tallinna Linnavolikogu kehtestas Preesi tn 5/7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu 03.05.2007 otsusega nr 130 (I kd, tl 19-35; III kd, tl 20-35). 11. Riigikohtu halduskolleegium asus 09.06.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 (p-d 1921) seisukohale, et planeeringu kehtestamine lähtudes kuus kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, on sedavõrd oluline ja planeerimismenetluse eesmärkidega vastuolus olev menetlusviga, mis võis viia ebaõige lahenduseni ja on seega aluseks planeeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks. Riigikohus leidis, et tuleb arvestada, et vahepeal möödunud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Riigikohus on ka mitmes teises otsuses rõhutanud, et planeerimisotsuste ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on planeerimismenetluses eelkõige isikute kaasamist ja ärakuulamist puudutavate menetlusnormide järgimisel eriline roll ja tavapärasest haldusmenetlusest suurem tähtsus (vt 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02; 06.11.2002 otsus nr 3-3-1-62-02; 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03; 15.01.2009 otsus nr 3-3-1-87-08). Planeerimismenetluse üks eesmärke on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, peab kohalik omavalitsus planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Riigikohtu halduskolleegium märkis 12.05.2008 otsuses nr 3-3-1-12-08 (p 11), et planeeringute avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute õigeaegne informeerimine ja kaasamine planeeringu koostamisse. Planeerimismenetluse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks (

§ 1lg 2).

Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on vältimatult vajalik avalikkuse tõhus kaasamine planeerimismenetlusse. Seetõttu peab haldusorgan tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel omalt poolt kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda. 12. Kuigi apellandid on olnud seisukohal, et Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-28-04 käesolevas asjas juhinduda ei saa, sest asjaolud on oluliselt erinevad, ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tähtsust ei oma, millisel põhjusel täpselt detailplaneeringu kehtestamise otsuse vastuvõtmine volikogus viibis ja kas seda viivitust saab kohaliku omavalitsuse organitele ette heita, vaid määrav on üksnes viivituse kestus. Isikute õigused ei saa Tallinna linnas olla vähem kaitstud ainuüksi sel põhjusel, et Tallinna Linnavolikogus võib eelnõude menetlemine võtta kauem aega kui mõnes väiksemas kohaliku omavalitsuse üksuses. Halduskohus on õigesti märkinud, et arvestades Tallinna Linnavolikogu töö tavapärast korraldust ja istungite sagedust, oleks eelnõu menetlemine võinud iseenesest toimuda ka oluliselt lühema aja (nt kaks kuud) jooksul. Haldusorganil on võimalus ise määrata haldusakti eelnõu menetlemise ajakava, kuid seejuures on haldusorgan alati seotud kohustusega tagada huvitatud isikute õiguste piisav kaitse. Riigikohtu halduskolleegium märkis juba 13.06.1997 määruses nr 3-3-1-18-97, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul ning 10

(16)3-07-1137 viivitamine kohustuse täitmisel on sisult omavoli põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes. Ka HMS §-st 5 tuleneb, et haldusmenetluse õigusaktidega reguleerimata üksikasjad määrab haldusorgan küll kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1), kuid seejuures tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul (HMS § 5 lg 4). Järelikult ka olukorras, kus planeerimisseadus või muud õigusaktid planeeringu kehtestamise otsustamiseks tähtaegu ei sätesta, ei ole kohaliku omavalitsuse volikogul õigust otsuse vastuvõtmisega viivitada. Viivitust ei muuda olematuks ka asjaolu, et volikogu tööorganites toimus aktiivne tegevus eelnõuga, sest selline tegevus ei olnud suunatud avalikkusele ega saa seetõttu asendada planeerimismenetluse kui avatud menetluse toiminguid, eelkõige planeeringu avalikku väljapanekut. Vaidlust ei ole selle üle, et MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts on saanud planeerimismenetluses oma vastuväiteid esitada ja seisukohti piisavalt kaitsta. Ringkonnakohus täpsustab, et kuigi Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-28-04 kohaselt juhul, kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus, ei tähenda see siiski kõigi planeerimismenetluse toimingute kordamise nõuet, vaid menetluslike puuduste kõrvaldamiseks piisab uue avaliku väljapaneku korraldamisest ning sellele järgnevate menetlustoimingute kordamisest (maavanema järelevalve, kehtestamise otsustamine).
  1. Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et antud juhul pole võimalik konkreetselt välja tuua ühtegi isikut, keda tulnuks menetlusse kaasata või kelle huve arvestada. Kaebaja nimetatud Eesti Arhitektide Liit ja Eesti Muinsuskaitse Selts sellisteks isikuteks olla ei saa. Samuti ei saa uuteks huvitatud isikuteks pidada sugugi kõiki MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts pöördumisele allkirja andnud isikuid. Uute huvitatud isikutena oleksid vaadeldavad üksnes need isikud, kelle puhul saab mõistlikult eeldada huvi kehtestatava detailplaneeringu suhtes ja kellel samas puudus kehtestatava detailplaneeringu varasema avaliku väljapaneku käigus objektiivselt võimalus oma vastuväiteid esitada. Uue avaliku väljapaneku korraldamine ei ole nõutav nende isikute jaoks, kes oleksid saanud juba varem oma seisukohta avaldada, kuid kes seda siiski ei teinud. Seega eelkõige tuleb käesoleval juhul kaitsta nende isikute huve, kes on pärast viimast avalikku väljapanekut kuid enne detailplaneeringu kehtestamise otsust asunud elama Preesi tn 5/7 ja lähiala detailplaneeringuga hõlmatud maa-ala naabrusesse. Kuna detailplaneeringu viimase avaliku väljapaneku ja kehtestamise otsuse vahele jäi rohkem kui kahe aasta pikkune vahemik, sealjuures ka maavanema kooskõlastus anti tervelt seitse kuud enne kehtestamise otsuse vastuvõtmist, on uute huvitatud isikute olemasolu küllalt tõenäoline või vähemalt võimalik. Nagu eelnevalt märgitud, on planeerimismenetluse ulatuslikku diskretsioonilisust arvestades selles protsessis menetlusreeglite järgimisel eriline tähtsus. Kuna ilma uut avalikku väljapanekut korraldamata ei ole teada, kas huvitatud isikud eksisteerivad, siis ei ole vaidlustatud otsus tänases olukorras kohtulikult kontrollitav. Seetõttu ei piira vaidlustatud otsuse tühistamist ka HMS §
  2. Kui planeerimismenetluse tulemusena kannab kolmas isik kahju, on tal võimalik seadusega ettenähtud alustel ja korras taotleda kahju tekitamise eest vastutavalt isikult temale tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu halduskolleegium on 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5403 (p 42) märkinud, et planeeringu ja selle lisadokumentide koostamisele kulutatud summad ei tohi kaalutlusotsuse tegemisel takistada muude oluliste aspektide arvessevõtmist. Planeerimismenetluse kuludel saab määrav tähtsus olla vaid siis, kui planeeringu kehtestamisele ei ole olulisi sisulisi vastuväiteid. Mingit tähendust ei saa planeerimisotsuse tegemisel olla planeeringus ettenähtud hoone ehitusprojekti ettevalmistamise kuludel. Planeeringu algataja saab 11
(16)3-07-1137 tarbetuid kulutusi vähendada, kui ta uurib eelnevalt planeeringu kehtestamise reaalseid väljavaateid ega võta põhjendamatuid riske seoses oluliste õigushüvede kahjustamisega.
  1. Kolmas isik on apellatsioonkaebuses muu hulgas palunud ringkonnakohtul kaaluda, kas kohtul on võimalik vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisega viivitamine käesolevas menetlusstaadiumis tunnistada õigusvastaseks, et tal tekiks võimalus nõuda vastustajalt viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi selle taotluse lahendamine ei ole käesolevas asjas võimalik. Asjas on esitatud kaebus Tallinna Linnavolikogu 03.05.2007 otsuse nr 130 tühistamiseks, mitte detailplaneeringu kehtestamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamiseks. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. HKMS § 34 lg-st 2 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust reeglina vaid apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Igal juhul on ka ringkonnakohus seotud halduskohtule esitatud kaebuse taotluse ulatusega. Riigikohtu üldkogu rõhutas 08.06.2009 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-08, et esimese kohtuastme vahelejätmine ei oleks kooskõlas põhiseaduse § 149 lg-s 1 väljendatud põhimõttega, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. II
  2. Kuigi juba menetlusnormide rikkumine ainuüksi on vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks, peab ringkonnakohus vajalikuks detailplaneeringu edasise menetlemise tarbeks esitada täiendavalt oma seisukoha olulisemates vaidlusi tekitanud küsimustes. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb Preesi tn 5/7 detailplaneeringu menetlemist jätkata uue avaliku väljapanekuga, millele järgnevad maavanema järelevalve ja detailplaneeringu kehtestamise otsustamine. Ringkonnakohus rõhutab, et uuesti ei ole tarvis otsustada detailplaneeringu vastuvõtmist ega korrata sellele eelnenud menetlustoiminguid (kooskõlastused). See tähendab, et jätkata tuleb vastuvõetud detailplaneeringu menetlemist. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-8-02 (p 9) on selgitatud, et otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega planeeringu kehtestamise eeldused (nt vajalike kooskõlastuste olemasolu). Riigikohtu halduskolleegium märkis ka 16.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-08 (p 25), et planeeringu vastuvõtmisel kontrollib kohalik omavalitsus planeeringu nõuetekohasust.

§ 17

lg-st 1 tulenevalt võib kohalik omavalitsus otsustada nii planeeringu vastuvõtmise kui ka sellest keelduda. Planeeringu võib jätta vastu võtmata eelkõige siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähteeesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Lisaks võiks planeeringu vastuvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks olla objektiivne võimatus planeeringut ellu viia või selle suur tõenäosus. Seega on planeeringu vastuvõtmise otsus tuvastav haldusakt, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel (planeeringu kehtestamisel) tähtsust omav asjaolu (planeeringu vastavus lähteülesandele ja õigusaktidele). Sellisena on planeeringu vastuvõtmise otsus HMS § 52 lg 1 p 2 kohane eelhaldusakt planeeringu kehtestamise otsuse suhtes. Kuna Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2004 korraldus nr 2728-k on kehtiv haldusakt, millega on tuvastatud, et OÜ Schults ja Partnerid koostatud Preesi tn 5/7 ja lähiala detailplaneering vastab olulises osas lähteülesandele ning kõrvalekalded lähteülesandest on põhjendatud, siis tuleb 12

(16)3-07-1137 sellest ka edasises planeerimismenetluses lähtuda. Õige on halduskohtu viide, et

§ 10

lg 5 kohaselt detailplaneeringu koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus. Võttes

§ 18

lg 1 alusel vastu ja kehtestades selle

§ 24

lg 3 alusel, aktsepteerib kohaliku omavalitsuse pädev organ koostatud planeeringus tehtud kõrvalekalded lähteülesandes seatud tingimustest. Eelnevast ei tulene kohalikule omavalitsusele siiski keeldu viia läbi täiendavaid menetlustoiminguid või vajaduse korral uuesti küsida varasemalt kooskõlastuse andnud organite seisukohti selleks, et omada ammendavat teavet detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel (vrd Riigikohtu 06.11.2002 otsus nr 3-3-1-62-02, p 10; 10.10.2002 otsus nr 3-3-1-42-02, p 17). Selliste täiendavate andmete kogumine ei ole aga vältimatult vajalik. Ka täiendavate andmete kogumata jätmine ei muuda kehtestatavat detailplaneeringut iseenesest õigusvastaseks, kui volikogul on olemas piisav informatsioon igakülgselt kaalutletud otsuse vastuvõtmiseks. 16. Tulenevalt asjaolust, et ka planeerimismenetluse jätkamisel tuleb lähtuda vastuvõetud detailplaneeringukavandist, ei ole Tallinna Linnavolikogu 20.06.2005 määrusega nr 38 kehtestatud ja 01.07.2005 jõustunud „Pelgulinna ehitusmäärus“ vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

§ 5

p 1 kohaselt kehtestab kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruse küll valla või linna või selle osade planeerimise ja ehitamise üldiste põhimõtete ja reeglite seadmiseks, kuid Pelgulinna ehitusmääruse § 148 lg 1 kohaselt kehtib see üksnes nende detailplaneeringute suhtes, mida ei ole ehitusmääruse jõustumise hetkeks vastu võetud. Lisaks tuleb arvestada, et nimetatud ehitusmääruse § 1 lg-t 3 muudeti Tallinna Linnavolikogu 15.06.2006 määrusega nr 34 (jõustus 22.06.2006) ning nimetatud sätte kehtiva redaktsiooni kohaselt on ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise. Vastava muudatuse aluseks oli tõenäoliselt õiguskantsleri poolt 2005. aasta detsembris Tallinna Linnavalitsusele saadetud märgukiri (http://www.oiguskantsler.ee/.files/89.doc), milles õiguskantsler leidis, et miljööväärtuslike alade suhtes kaitse- ja kasutustingimusi ei saa

§ 8

lg 3 p-st 6 ja § 9 lg 2 p-st 11 tulenevalt kehtestada ehitusmäärusega (sh Pelgulinna ehitusmäärusega), vaid seda tuleb teha kas linna üldplaneeringus, linnaosade üldplaneeringutes või teemaplaneeringu(te)s. 17.

§ 1

lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.

§ 2

p 4 järgi on detailplaneeringu eesmärk maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Detailplaneeringu olemuse avab üksikasjalikult

§ 9

, mille lõike 1 kohaselt on detailplaneering sellega hõlmatud valla või linna territooriumi osas lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks.

§ 9

lg 2 sätestab detailplaneeringu eesmärkidena muu hulgas järgmised: krundi ehitusõiguse määramine (p 2); haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine (p 5); kujade määramine (p 6); vajaduse korral ettepanekute tegemine kaitse alla võetud maa-alade ja üksikobjektide kaitserežiimi täpsustamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks (p 9); vajaduse korral miljööväärtusega hoonestusalade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine (p 11); vajaduse korral ehitiste olulisemate arhitektuurinõuete seadmine (p 12); kuritegevuse riske vähendavate nõuete ja tingimuste seadmine (p 15).

§ 9

lg 4 täpsustab, mida määratletakse krundi ehitusõigusega: krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed (p 1); hoonete suurim lubatud arv krundil (p 2); hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala (p 3); hoonete suurim lubatud kõrgus (p 4).

§ 9lg 9 näeb ette, et detailplaneeringu koostamise kohustuse korral koostatakse ehitusprojekt kehtestatud detailplaneeringu alusel. 13

(16)3-07-1137 Viidatud sätetest nähtub, et detailplaneeringul on ulatuslik roll sellega hõlmatud maa-ala ehitustegevuse kujundamisel. Kuigi detailplaneeringuga määratakse kindlaks üksnes ehitusõiguse maksimaalne lubatud ulatus ja vajaduse korral ehitiste olulisemad arhitektuurinõuded, mitte ei otsustata kavandatava ehitise püstitamise üksikasju, ei saa asjassepuutumatuks pidada ka vaidlust rajatavasse noortekeskusesse paigutatavate laste/noorte arvu ja päritolu üle. Laste arvust sõltub ehitusõiguse vajalik ulatus (hoonete arv, ehitusalune pindala ja kõrgus) ning sellest, kas noortekeskusesse paigutatakse üksnes Tallinna/Pelgulinna lapsi/noori või kõikjalt Eestist pärit isikuid, võib sõltuda vajadus määrata detailplaneeringus täiendavaid kuritegevuse riske vähendavaid nõudeid ja tingimusi (

§ 9lg 2 p 15).

Detailplaneeringu edasise menetlemise käigus tuleb nimetatud küsimusi senisest põhjalikumalt käsitleda. Ka ringkonnakohtus toimunud menetluse ajal ei ole saanud selgeks, kui palju kohti oleks tarvis kavandatavasse keskusesse planeerida ja kas tegelikkuses hakkaks noortekeskus teenindama esmajoones Pelgulinna või Tallinna piirkonda või asuksid sinna eelkõige noored mujalt Eestist (arvestades, et 06.12.2007 teatas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet kolmandale isikule, et noortekodu teenuse järele on Tallinna linnal vajadus ära langenud – IV kd, tl 110). Kolmas isik on varem märkinud, et kohti kavandatakse 32 lapsele/noorele, kaebaja on olnud seisukohal, et laste/noorte arvu tuleks vähendada 16-le. Halduskohus leidis otsuses, et kavandatava hoone eskiisprojekti järgi on maja tegelikult mõeldud 62 lapsele/noorele. Tallinna Ringkonnakohtu istungil märkis kolmanda isiku esindaja Mati Sinisaar, et EELK Tallinna Peeteli Kogudus tegi enne istungit kaebajale kompromissettepaneku vähendada algselt 56 lapsele mõeldud elamisruumi selliselt, et kohti oleks tegelikult

  1. Pooled kompromissile siiski ei jõudnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kavandatavasse noortekeskusesse paigutatavate laste/noorte arv ja päritolu võib mõjutada planeeringuala lähiümbruse kuritegevuse riske, tuleb nimetatud küsimust põhjalikult kaaluda ja vajaduse korral seada detailplaneeringuga nõudeid ja tingimusi, mis kuritegevuse riske vähendaksid. Kuritegevuse riskide taseme ja nende riskide vähendamiseks täiendavate meetmete võtmise vajaduse kaalutletud hindamine ei saa aga toimuda enne, kui praegu väga ebaselgeks jääv laste/noorte arv ja päritolu on detailplaneeringu edasise menetluse käigus piisavalt täpselt kindlaks määratud.
  2. Asjas on olnud vaidlus selle üle, kas Tallinna linn on õigesti pidanud kolmanda isiku esitatud eskiisprojekti kooskõlas olevaks detailplaneeringu kehtestamise otsusest tuleneva ehitusõiguse piiranguga, mille kohaselt on lubatud Preesi tn 5/7 kinnistule püstitada kuni 3korruseline hoone. Menetlusosalised on erineval arvamusel eelkõige selle osas, kas hoone korruselisuse hindamisel tuleb arvestada ka soklikorrusega või mitte. Kohtutoimikus leiduva kavandatava hoone ristlõike (III kd, tl 233) kohaselt asub hoone soklikorruse lagi ümbritsevast keskmisest maapinnast 1,62 meetri kõrgusel, parkimiskohtade juures 1,37 meetri kõrgusel (esimese maapealse korruse põrand on skeemil tähistatud +0.00, ümbritsev maapind sellest -1.98 m madalamal, vahelae paksus vastavalt -0.61 m ja -0.36 m). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 22 lg 1 näeb ette, et ehitise korruste arvu määramisel võetakse arvesse ehitise kõikide korruste arv. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt jaotatakse korrused maapealseteks ja maaalusteks ning soklikorrus kuulub maapealsete korruste hulka juhul, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt kahe meetri kõrgusel. Määruse § 22 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et ehitise maapealsete korruste arv tähistatakse nullist suurema arvuga, maa-aluste korruste arv aga nullist väiksema arvuga. Kuna vaidlusaluses otsuses on ehitusõiguse määratlemisel püstitatava ehitise maksimaalselt lubatud korruste arv tähistatud nullist suurema numbriga, tuleb asuda 14

(16)3-07-1137 seisukohale, et silmas peetakse üksnes maapealsete korruste arvu. Arvestades asjaolu, et kavandatava hoone ristlõike kohaselt oleks soklikorruse lagi ümbritsevast keskmisest maapinnast mitte rohkem kui 1,62 meetri kõrgusel, siis vastab hoone korruselisus detailplaneeringu kehtestamise otsuses esitatud tingimustele. Sarnaselt arvestatakse ehitise korruselisuse määramisel üksnes maapealseid korruseid näiteks Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruses nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“, mille § 3 lg 1 p 1 kohaselt kasutatakse ehitisele või selle osadele oluliste tuleohutusnõuete täitmiseks esitatavate nõuete väljatoomisel mõistet „korruseline“ üksnes ehitise maapealsete korruste korral. Samuti näeb rahandusministri 11.09.1995 määruse nr 118 „Riigivara registrisse andmete esitamise vormide kinnitamine“ lisa „Ehitise-hoone ja ehitiserajatise registreerimiskaardi täitmise ja kodeerimise juhend“ punkti 8 alapunkt 1 ette, et hoone korruste arvu osas näidatakse hoone kõigi maapealsete korruste arv, kaasa arvatud soklikorrus, kui ta lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt 2 m kõrgusel. Ringkonnakohus nõustub lisaks apellantide ja halduskohtu seisukohaga, et kavandatav 3korruseline hoone ei oleks vastuolus sotsiaalministri 09.01.2001 määruse nr 4 „Laste hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 7 lg-ga 1, kui kolmandal korrusel paiknevad ruumid pole mõeldud kasutamiseks laste/noorte poolt. Selline tõlgendus on kooskõlas ka määruse eesmärgiga tagada lastele ohutu ja tervislik keskkond. Kuna esitatud materjalidest nähtuvalt pole hoone kolmandale korrusele planeeritud ka täiskasvanute hoolekandeteenuse osutamist, puudub vastuolu ka sotsiaalministri 03.04.2002 määruse nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 5 lg-ga 1, mille kohaselt peab enam kui 2-korruselises hoolekandeasutuse hoones olema lift.
  1. Vaidlustatud detailplaneeringu põhijooniselt (III kd, tl 230) nähtub, et planeeritavast maaalast 3938 m2 on sihtotstarbega „Üh“, 165 m2 aga sihtotstarbega „L“. Vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse tegemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused“ punkti 5 kohaselt tähistas sihtotstarve „Üh“ sotsiaalmaa alaliiki „Ühiskondlike hoonete maa“ – kasumit mittetaotlevate sotsiaalsfääriasutuste ja valitsusasutuste alune ning nende teenindamiseks vajalik maa. Sama määruse kohaselt tähistatakse sihtotstarbega „L“ transpordimaad – liikluseks ja transpordiks (maantee-, raudtee-, vee-, õhu- ja torutransport) ettenähtud maa koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks ettenähtud ehitiste aluse ning nende ehitiste teenindusmaaga. Sisult sama näevad ette ka praegu kehtiva Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 pd 5 ja
  2. Halduskohus märkis, et talle jääb arusaamatuks, miks on 165 m2 suuruse maatüki sihtotstarbeks transpordimaa, kui sinna Vaniku tänavalt juurdepääsuteed ei rajata, vaid maatükk jääb haljasalaks. Vastustaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et planeeritava maa-ala sihtotstarvet detailplaneeringuga ei muudeta. Ka planeeringu põhijooniselt nähtub, et nimetatud 165 m2 suurune maa-ala ei kuulu Preesi tn 5/7 krundi juurde ning ka selle varasem sihtotstarve on olnud transpordimaa. Joonise kohaselt säilib nimetatud maa-ala kõrghaljastatud haljasalana. Kuna

§ 9

lg 4 p 1 kohaselt moodustab krundi kasutamise sihtotstarbe määratlemine ühe osa krundi ehitusõiguse määramisest ning katastriüksuse sihtotstarve tähistab maakatastriseaduse § 2 p 9 kohaselt õigusaktidega lubatud katastriüksuse kasutamise otstarvet, tekitab 165 m2 suuruse maa-ala senise sihtotstarbe säilitamine õigustatult küsimusi ja tõsikindlalt ei ole võimalik hinnata, kas maavanema kooskõlastuses esitatud tingimus, et Vaniku tänavalt kinnistule juurdepääsuteed ei planeerita, on kehtestatud planeeringu puhul tegelikult täidetud, 15

(16)3-07-1137 sest vaidlusaluse 165 m2 maa-ala kasutamine liikluseks ja transpordiks ei oleks iseenesest vastuolus detailplaneeringus märgitud kasutusotstarbega. Seda enam, et

§ 9

lg 2 p 5 järgi ei ole detailplaneeringu eesmärk määrata kindlaks säilitatava või rajatava haljastuse üksikasjad, vaid üksnes haljastuse ja heakorrastuse põhimõtted. 20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et käesolevas asjas ei ole rikutud

§ 10

lg-st 6 muu hulgas tulenevat tingimust, et eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel. Vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud maa-ala ei ole muinsuskaitse all. Sellel paikneb küll Tallinna Peeteli kirik, mis on arhitektuurimälestis (kultuurimälestiste riikliku registri nr 1195), kuid vaatamata ehitise kinnismälestiseks olemisele (MuKS § 3 lg 2 p 2) ei ole kinnistut tervikuna siiski tunnistatud muinsuskaitsealaks MuKS § 4 lg 1 tähenduses. Lisaks on detailplaneeringu kooskõlastanud nii Muinsuskaitseamet kui ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet (III kd, tl 243). III

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jäävad Tallinna Linnavolikogu ja EELK Tallinna Peeteli Koguduse apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2008 otsus muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 93 lg 4 kohaselt juhul, kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 93 lg 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna jõusse jääb Tallinna Halduskohtu otsus, millega kohus rahuldas MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts kaebuse, kannab menetluskulud vastustaja. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 30 000 krooni. Ringkonnakohtule on MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks summas 22 420 krooni. Esitatud on menetluskulude nimekiri, advokaadibüroo arve ja andmed selle tasumise kohta. Teised menetlusosalised taotlusele vastu ei vaielnud. Asja sisu ja mahtu arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud suurusega ning nende väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada ja taotletud suuruses menetluskulud vastustajalt välja mõista. Vastustaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. EELK Tallinna Peeteli Kogudus osales kohtuasjas Tallinna Linnavolikogu ehk vastustaja poolel. Kuna käesoleval juhul MTÜ Pelgulinna Majaomanike Selts kaebus rahuldati ja menetluskulud kannab HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt vastustaja, jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 92 lg 7 alusel tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.