KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 12.05.2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1360 Haldusas
alusel makstav lisatasu on küll ära jäetud, kuid suurendatud on personaalset lisatasu, mis määratakse vaid pooleks aastaks, viitab A. Jaali karistamisele. 4. Maksu- ja Tolliamet palus oma vastuses kaebustele jätta I. Tageli ja A. Jaali kaebused rahuldamata. 2
(8)3-07-1360 Kaebustes on jõutud ebaõige järelduseni, et nii Maksu- ja Tolliameti ja Eesti Maksu- ja Tolliametnike Ametiühingu Liidu vahel sõlmitud kollektiivlepingu, kui ka Ametiühingute seaduse (AÜS) § 22 kohaselt oleks Maksu- ja Tolliamet pidanud Eesti Maksu- ja Tolliametnike Ametiühingu Liidu juhatust ning peausaldusisikut informeerima palgatingimuste muutmisest, keeletasude mittemaksmisest. Kaebajate poolt viidatud kollektiivleping ning AÜS § 22 sätestavad üldise informeerimise ja konsulteerimise korra töötajaid puudutavatest asjaoludest. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et seoses 01.02.2007 kehtima hakanud Töötajate usaldusisiku seadusega ei laiene informeerimise ja konsulteerimise kohustus avalikus teenistuses, mistõttu on asjakohatu kaebajate viide AÜS sätetele, mis käsitlevad informeerimise ja konsulteerimise korda. Vaidlustatavas käskkirjas on eraldi välja toodud, et võõrkeelte valdamise eest lisatasu maksmine lõpetatakse, kuna kolme võõrkeele kasutamine teenistusülesannete täitmisel ei ole vajalik. Samuti on vaidlustatavas käskkirjas võetud aluseks MTA Lõuna maksu- ja tollikeskuse juhataja esildis, millest nähtub, et kolme ja enama võõrkeele valdamise nõuet pole ka Maksu- ja Tolliameti peadirektori poolt kinnitatud ametijuhendites. Seega vastab vaidlusalune käskkiri HMS nõuetele. Vaidlusaluse käskkirja puhul on tegemist internse haldusaktiga, mida ameti peadirektoril on õigus anda teenistusalastes küsimustes ning mis peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele. Seega tuleb eristada internseid haldusakte, mis kehtivad teenistuslikes suhetes, ning eksternseid haldusakte, mis on adresseeritud kolmandatele isikutele.
§ 39
annab MTA direktorile õiguse impersonaalselt otsustada, millisel ametikohal ja millisel tasemel on vähemalt kolme võõrkeele kasutamine vajalik. MTA peadirektori 07.10.2005 käskkirjaga nr 459-P kinnitatud Lõuna maksu- ja tollikeskuse Koidula tollipunkti inspektori ametijuhendi kohaselt on vastaval ametikohal töötamiseks vajalik eesti keele oskus kõrgtasemel ning ühe võõrkeele oskus kesktasemel. MTA peadirektori 25.07.2005 käskkirjaga nr 320-P kinnitatud Lõuna maksu- ja tollikeskuse Tartu raudtee tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi kohaselt on vastaval ametikohal töötamiseks vajalik eesti keele oskus kõrgtasemel ning vene keele oskus kesktasemel ametialase sõnavara valdamisega. Nimetatud ametijuhendis kindlaks määratud nõudeid võõrkeele valdamise osas kaebajad vaidlustanud ei ole. Inspektori ametikohal ühe võõrkeele oskuse nõude kehtestamisel lähtus MTA peadirektor asjaolust, et enamik piiripunkti läbivatest klientidest on umbes 97% eesti ja vene keelt kõnelevad ja ülejäänud oskavad inglise või saksa keelt. Seejuures tollidokumentidel on lahtrid enamasti mitmekeelsed ning lisaks kirjelduse lahtritele on tollidokumentidel kaupade eristamiseks kaubakoodid toodud ka numbritena. A. Jaali kaebuses on märgitud, et lisatasu maksmine võõrkeelte eest on põhjendatud ka sellega, et tolliinspektorina tuleb tal kontrollida raudtee rahvusvahelisi kaubasaatedokumente (SMGS) ja nende lisasid, mille originaalid on sageli mitmetes võõrkeeltes. A. Jaali ülemuse Tarmo Tasuja 24.09.2007 selgitusest nähtub, et A. Jaaliga sarnaseid teenistusülesandeid täidavad tollipunktis veel 15 ametnikku, kellele ei maksta lisatasu võõrkeelte valdamise eest. Saatedokumendid on venekeelsed, lisadokumendid vene- või inglisekeelsed, mis on enamasti arved, millest arusaamiseks on vaja kümnekonna inglisekeelse sõna valdamist ning teenistusülesannete edukaks täitmiseks piisab täiesti vene keele kesktasemel valdamisest. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab I. Tagel, et seoses võõrkeelte õppimisega ja keeleeksamite läbimisega tekkis temal õiguspärane ootus ka kulutuste hüvitamiseks. MTA-s ei ole kunagi näiteks hispaania keele valdamise eest kellelegi lisatasu makstud. Hetkel makstakse lisatasu võõrkeelte valdamise eest analüüsi talituse peaspetsialisti, rahvusvahelise 3
(8)3-07-1360 infovahetuse talituse valdkonna peaspetsialisti ja rahvusvahelise infovahetuse talituse peaspetsialisti ametikohtadel. Kõigi nimetatud ametikohtade ametijuhendites on kolme võõrkeele valdamise nõue ka MTA peadirektori poolt kindlaks määratud. Kaebajad on oma esialgsetes kaebustes, täiendavates kaebustes ja kaebuste täpsustustes ka ise tunnistanud, et võõrkeeli läheb neil teenistusülesannete täitmisel vaja üksnes selleks, et kontrollida tollidokumente ning veendumaks, et kaup vastab deklareeritule ka vajadusel intervjueerida kliente. Seega möönavad vastustaja hinnangul ka kaebajad, et nende teenistusülesanded on konkreetset laadi, keelekasutuskorrad on rutiinsed. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et seoses lisatasu maksmise lõpetamisega võõrkeelte valdamise eest alates 01.06.2007 vaadati üle ka kaebajate lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, kuna Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrus nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine 2007“ § 3 lg 3 lubab nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu maksmisel võtta arvesse ka riigiteenistuja keeleoskust ning võõrkeelte kasutamine algtasemel. Seetõttu muutis MTA peadirektor 31.05.2007 käskkirjaga nr 1068-K I. Tagelile ja A. Jaalile MTA peadirektori 12.02.2007 käskkirjaga nr 214-K määratud personaalset lisatasu, suurendades Ilmar Tageli lisatasu 2474 kroonini ning A. Jaalil 1795 kroonini kuus. Seega tegelikkuses kaebajate palk seoses võõrkeelte valdamise eest lisatasu mittemaksmisega
§ 39
alusel ei vähenenud, mistõttu on alusetu ja tõendamata varalise kahju hüvitamise nõue. Kaebajate moraalse kahju tekitamise nõue on tõendamata, kuna kaebajad ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks, et vaidlustatud käskkirja väljaandmine oleks kaasa toonud kaebajate heaolu languse, piirangud tema tegevuses ja elukorralduses. 5. Tallinna Halduskohtu 14.01.2008 otsusega jäeti I. Tageli ja A. Jaali kaebused rahuldamata. Kohus ei saa väljuda oma pädevuse piiridest ning hakata tööandja asemel hindama võõrkeelte valdamisega seonduvat. See on ametiasutuse diskretsioon, millesse kohus ei saa sekkuda või seda piirata. Vastustaja kinnitusel on keeletasu personaalse lisatasu sees. Kaebajad ei ole kohtule esitanud tõendit, mille alusel võiks tuvastada vastupidist vastustaja väite ümberlükkamiseks. Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et vabast ajast oma kulul keeli õppides oli neil õiguspärane ootus, et neile makstakse võõrkeelte valdamise eest keeletasu, kuna
§ 39
ei näe ette lisatasu maksmist üksnes võõrkeelte valdamise eest, vaid seab tingimuseks, et neid võõrkeeli kasutatakse teenistuses. Mitte kõik ametikohad ei vaja ametnikelt kolme ja enama võõrkeele valdamist ja teenistuses kasutamist. Vastustaja hinnangul möönavad ka kaebajad ise, et nende teenistusülesanded on konkreetset laadi, keelekasutuskorrad on rutiinsed ja kirjalikku tööd, mis eeldaks kolme või enama võõrkeele oskust, praktiliselt ei esine või piirduvad tüüpdokumentidega. MTA selgituste kohaselt seoses ametikohtade ametijuhendite ühtlustamise ja korrastamisega vaadati üle ka ametikohal töötamiseks vajalikud nõuded võõrkeelte osas ning seoses sellega lõpetati 2007. aastal lisatasu maksmine võõrkeelte valdamise eest 69 ametikohal. Tegelikkuses kaebajate palk seoses võõrkeelte valdamise eest lisatasu mittemaksmisega
§ 39alusel ei vähenenud.
Selle võrra suurendati nende personaalset lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Seega on alusetu ja tõendamata varalise kahju hüvitamise nõue, kuna sissetulek tegelikult ei vähenenud. Moraalse kahju tekkimine on tõendamata kaebajate heaolu languse, samuti kaebajate tegevuses ja elukorralduses esinevate piirangute suhtes. I. Tagelile töövõimetuslehe väljaandmist ei saa siduda võõrkeelte valdamise eest lisatasu maksmise lõpetamisega, kuna selleks puudub alus. 4
(8)3-07-1360 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Ilmar Tageli ja Arno Jaali apellatsioonkaebustes palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 14.01.2008 otsus. Asjas ei ole tõendina arvesse võetud Tolliameti Kagu tolliinspektuuri 26.04.1996 korraldust nr 157 „I. Tageli ametisse nimetamine“, Tolliameti 04.04.1996 korraldust nr 103 „A. Jaali ametisse nimetamine“ ning 29.03.1996 Tolliameti käskkirjaga nr 113 kinnitatud „Riigi Tolliameti teenistujate töötasustamise juhendit“. Nimetatud dokumendid näitavad, et kaebajate teenistussuhe avalikus teenistuses tekkis alles ametisse nimetamisega. Varasemalt reguleeris A. Jaali töösuhet 01.05.1992 sõlmitud tööleping ning I. Tageli töösuhet 10.05.1993 sõlmitud tööleping nr
- Peadirektori 01.02.1996 käskkiri „Lisatasu maksmine võõrkeelte valdamise eest“ anti välja aga enne kaebajate avaliku teenistusse ametnikuks nimetamist. Astudes avalikku teenistusse, tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, et neile makstakse
§ 39alusel lisatasu võõrkeelte valdamise eest.
Tolliameti Kagu tolliinspektuuri 04.04.1996 korraldus nr 103, mis puudutab A. Jaali töösuhet ning 26.04.1996 korraldus nr 157, mis puudutab A. Tageli töösuhet on mõlemad vormistatud kooskõlas
§-ga 24. Nendes on nimetatud kaebajate ametikoha nimetus, palgaaste, palgamäär ja lisatasud, mille hulka kuulub ka I. Talgelile lisatasu maksmine võõrkeelte valdamise eest 20% ametipalgast ning A. Jaalile 10% ametipalgast. Nimetatud lisatasud tuginesid aga 01.04.1996 kehtima hakanud „Riigi Tolliameti teenistujate töötasustamise juhendile“, mitte „Riigi Tolliameti töötajate töötasustamise juhendile“. 04.04.1996 korraldus nr 103 ja 26.04.1996 korraldus nr 157 on aga MTA poolt tühistamata. Seega on MTA-l siiani kohustus maksta A. Jaalile kolme ja I. Tagelile nelja võõrkeele valdamise eest lisatasu. I. Tagel esitas apellatsioonkaebuses uue tõendina MTA peadirektori 25.04.2007 käskkirja nr 724-k, tõendamaks, et Teet Allemanni nimetamisel MTA Ülemiste tollipunkti inspektori ametikohale alates 30.04.2007 tunnistati kehtetuks Riigi Tolliameti Tallinna tolliinspektuuri juhataja 29.02.1996 korraldus nr 403 „Teenistusse võtmisest“ ning sellega lõpetati lisatasu maksmise ka võõrkeele valdamise eest. Ka T. Allemann oli ära nimetatud Tolliameti 0l.02.1996 käskkirjas nr 41, kuid T. Allemanni suhtes käskkirja nr 41 tühistatud ei ole, sest T. Allemann töötas käskkirja jõustumise ajal töölepingu alusel. Seega ei ole käskkirjal nr 41 mingit seost avalikus teenistuses lisatasu maksmisega võõrkeelte valdamise eest ja võõrkeelte eest lisatasu maksmise aluseks
§ 39
alusel oli teenistusse nimetamise käskkiri või korraldus (
§ 24lg 2 p3).
Kohus on jätnud arvestamata J. Haameri poolt 20.11.2007 toimunud kohtuistungil vande all antud tunnistuse, et ta ei olnud enne 25.04.2007 käskkirja nr 724-k koostamist varasemate võõrkeelte valdamist puudutavate dokumentidega tutvunud. Seega ei olnud J. Haamer teadlik ka varasemate Riigi Tolliameti peadirektorite otsustest Eesti-Vene piiril võõrkeele vajalikkuse kohta. Peale vaidlustatud käskkirja väljaandmist selgitas J. Haamer, et võttis arvesse ainult Koidula tollipunkti juhataja kohusetäitja T. Allase selgitusi. Samas väitsid vande all antud selgituses nii T. Allas kui ka T. Tasuja, et keeleoskuse küsimus tõusetus keskuse tasandil. Jääb arusaamatuks, miks on toimikusse lisatud 19.09.2007 T. Allase selgitused. Kohus ei ole nimetatud selgitust välja nõudnud ja see ei ole nõuetekohaselt registreeritud. Samuti ei sisalda nimetatud selgitus ametlikke andmeid. Ka T. Allas märgib seletuses, et protsendid piiriületajate kohta on saadud hinnanguliselt. Selgitusest ei selgu, milliste tolliametnike arvamusele tuginetakse ning millal on arvamust küsitud. Selgituses ei ole kajastatud peale Vene Föderatsiooni teiste riikide kodanikke. Samas mitme võõrkeele vajadusele on viidanud ka vastustaja oma 21.08.2008 antud vastuses. 5
(8)3-07-1360 Kohtuotsusest tulenevalt möönavad vastustaja hinnangul ka kaebajad ise, et nende teenistusülesanded on konkreetset laadi, keelekasutuskorrad on rutiinsed ja kirjalikku tööd, mis eeldaks kolme või enama võõrkeele oskust, praktiliselt ei esine või töö piirdub tüüpdokumentidega. Nimetatud väiteid kaebajad esitanud ei ole, mistõttu kohus on rikkunud HKMS § 15 lõikest 3 tulenevat kohustust. Kohus on võtnud vääralt tõendina aluseks Lõuna maksu- ja tollikeskuse juhataja J. Haameri allkirjastamata esildise, mis peaks olema vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise aluseks. I. Tagel palus oma 03.07.2007 kaebuses kohtul välja nõuda nimetatud esildise originaal. Kuna vastustaja seda esitanud ei ole, jääb arusaamatuks, kas selline esildis on üldse olemas. Vastustaja esitas 20.11.2007 kohtuistungil esildise väidetava allkirjastamata koopia. Samas on J. Haamer märkinud, et esildis on 31.05.2007 allkirjastatud. 20.11.2007 toimunud istungil väitis vastustaja, et esildis oli edastatud digitaalselt allkirjastamata e-posti teel. Kohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri on piisavalt põhjendatud ja kaebajatele arusaadav, mis võimaldas seda sisuliselt kohtus vaidlustada, on väär. Jääb arusaamatuks, millisele õigusaktile vaidlusalune käskkiri tugineb. Käskkirjas ei ole välja toodud tähtaeg, millal lõpetatakse võõrkeelte valdamise eest lisatasu maksmine. Välja on toomata kaebajate ametinimetus ja ametikoht. MTA peadirektor on oma 21.08.2007 kirjas nr 6-4/11714-1 leidnud, et sisuliselt kaebajate palk võõrkeelte valdamise eest lisatasu mittemaksmisega ei vähenenud. Selle võrra suurendati kaebajate personaalset lisatasu nõutavamast tulemuslikuma töö eest. Kui kaebajate sissetulek käskkirja nr 1080-k alusel ei muutunud, jääb mõistmatuks ümberkorralduse vajalikkus. Väite tõendamiseks, et lisatasu võõrkeelte valdamise eest on arvestatud personaalse lisatasu sisse, ei ole kohus tulenevalt HKMS §-st 15 tõendeid nõudnud. Nii MTA 31.05.2007 käskkiri nr 1068k kui ka 10.07.2007 käskkiri nr 1467, mis käsitlevad lisatasu maksmist, ei nimeta I. Tagelile lisatasu maksmist keelte valdamise eest. 7. Maksu- ja Tolliamet palub jätta I. Tageli ja A. Jaali apellatsioonkaebused rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Vaidlustatud haldusaktiga tunnistati kehtetuks Tolliameti peadirektori 01.02.1996 käskkiri nr 41 ja 12.06.2000 käskkiri nr 755 ning lõpetati kaebajatele võõrkeelte valdamise eest lisatasude maksmine, „sest nende teenistusülesannete täitmisel ei ole kolme võõrkeele kasutamine vajalik“. Tolliameti peadirektori 01.02.1996 käskkirjaga nr 41 otsustati alates 01.01.1996 maksta I. Tagelile võõrkeelte (saksa, inglise, soome ja vene) valdamise eest lisatasu 20%. 12.06.2000 käskkirjaga nr 755 otsustati 20%-lise lisatasu maksmine A. Jaalile inglise, vene, saksa ja soome keele oskuse eest. I. Tagel on leidnud, et 20%-lise lisatasu maksmine võõrkeelte valdamise eest nähti ette ka Tolliameti Kagu tolliinspektuuri 26.04.1996 korraldusega nr 157, millega kaebaja nimetati ametisse, ning seda korraldust pole käesoleva ajani kehtetuks tunnistatud. Keelte eest lisatasu maksmine tulenes ka Tolliameti 29.03.1996 käskkirjaga nr 113 kinnitatud „Teenistujate töötasustamise juhendist“. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Maksu- ja Tolliameti peadirektori 01.06.2007 käskkiri nr 1080-k on õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu. Vastustaja on kohtumenetluses 6
(8)3-07-1360 selgitanud, et 2007. aastal hinnati ümber lisatasude maksmise alused, st sisuliselt toimus selles küsimuses varasema praktika muutmine. Võõrkeelte valdamise eest ei makstud lisatasu enam selle järgi, kui palju keeli konkreetne ametnik valdab, vaid lähtuma hakati konkreetse ametikoha vajadustest.
§ 39
sätestab, et ametnikule, kes valdab määratud ulatuses vähemalt kolme võõrkeelt ja nende keelte kasutamine on teenistuses vajalik, makstakse kolmanda ja iga järgmise võõrkeele eest lisatasuna 10% ametipalgast, kuid kokku mitte üle 30%. Küsimuse, mis ulatuses peab võõrkeeli valdama ja milliste keelte kasutamine on teenistuses vajalik, otsustab haldusorgan, so tööandja. Antud juhul on kaebajate ametijuhendite kohaselt nende ametikohal lisaks riigikeele valdamisele vajalik ühe võõrkeele oskus. Kui ametnikud oskavad ametijuhendis ettenähtust rohkem keeli ja ametnik neid oma töökohustuste täitmisel ka kasutab, võib see olla tulemusliku töö eest lisatasu maksmise aluseks, mitte aga
§ 39järgse fikseeritud lisatasu määramisele.
Haldusorganil on õigus planeerida oma ametkondade tööd viisil, kus ta komplekteerib ametnikud tööle selliselt, et iga ametnik valdab ühte kindlat võõrkeelt ning sedasi tagatakse konkreetses tollipunktis kõigi vajalike võõrkeelte oskuse olemasolu. Majanduslikult efektiivne ei ole praktika, kus kõik ametnikud valdavad kolme ja enamat võõrkeelt ning neile kõigile tuleb maksta
§-s 39 ettenähtud lisatasu.
- Vaidlustatud korraldus kehtib sõltumata sellest, kas haldusorgan on jätnud kehtetuks tunnistamata mingi varasema lisatasude maksmist ette nägeva haldusakti. Haldusmenetluses kehtib põhimõte, kus sellises olukorras kehtib hilisem haldusakt.
- Kuigi kaebajate ametisse nimetamisel nähti ette võõrkeelte eest lisatasude maksmine, ei tähenda, et hiljem pole võimalik seda regulatsiooni muuta. Ametnike ja haldusorganite vahel ei ole töölepingut, mille muutmine vajab üldjuhul kahepoolset nõusolekut. Ametnike hüved ning tasustamise alused ja kord tulenevad õigusaktidest ning nende muutmine toimub ühepoolselt. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita, et ta käskkirja nr 1080-k andmisel ei kuulanud kaebajaid ära. Ärakuulamine oleks olnud küll kooskõlas hea halduse põhimõttega, kuid olukorras, kus lisatasude maksmise aluseid muudeti ühtselt kogu Maksu- ja Tolliametis, poleks kaebajate poolt esitatud vastuväited tõenäoliselt käskkirja nr 1080-k sisu mõjutanud. Üldjuhul ei saa muutused aga toimuda ametnike usaldust arvestamata. Üleminek uuele lisatasude maksmise praktikale ei tohtinud panna ametnikke ette hoiatamata põhjendamatult halvemasse olukorda. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei saanud võõrkeelte oskuse eest lisatasude maksmist üldse lõpetada. Käesolevas asjas ei ole kaebajate majanduslik olukord käskkirja nr 1080-k järgselt halvenenud. Nimelt muudeti Maksu- ja Tolliameti 31.05.2007 käskkirjaga nr 1068-k kaebajatele varasemalt tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu ning tõsteti alates 01.06.2007 selle suurust. Nt kui A. Jaalil on enne nimetatud aega perioodilise lisatasu suuruseks umbes 550 krooni, sest pärast 01.06.2007 kujunes selleks 1795 krooni. Võõrkeelte oskuse eest sai A. Jaal kuni 01.06.2007 igakuist lisatasu 1087 krooni.
- Perioodilise lisatasu ning võõrkeelte oskuse eest makstava lisatasu erinevus seisneb selles, et
§ 39
kohaselt makstava lisatasu suurus on normi eelduste täitmisel §-s 39 ette nähtud. Perioodiline lisatasu määratakse aga kaalutlusõiguse alusel, kusjuures pädeva ametiisiku kaalutlusruum on väga lai. Perioodilist lisatasu võidakse otsustada ka mitte maksta. Eeltoodu aga ei tähenda, et käskkiri nr 1080-k oleks õigusvastane. Kui kaebajad leiavad, et neid on perioodiliste lisatasude maksmisel mingil viisil teiste ametnikega võrreldes 7
(8)3-07-1360 diskrimineeritud, peavad nad kohtus vaidlustama lisatasude määramise või määramata jätmise käskkirjad. Käesoleva vaidluse raames kohus seda väidet kontrollima ei hakka. Kaebajad esitasid ringkonnakohtu istungil tõendid, mille kohaselt on nende perioodiline lisatasu väiksem kui teistel ametnikel, kes valdavad vähem võõrkeeli. Ringkonnakohus märgib selle kohta järgmist. Maksu- ja Tolliameti peadirektori 02.04.2007 käskkirjaga nr 103-P kinnitati „Maksu- ja Tolliameti teenistujate ametijuhend“. Selle p 2.1 reguleerib lisatasu maksmist nõutavast tulemuslikuma töö eest (perioodiline lisatasu) ning p 2.1.1 kirjeldab, millistel asjaoludel lisatasu makstakse. Juhendis ei ole reguleeritud, milline on ühe või teise oskuse osakaal lisatasu määramisel. Lisatasu määratakse nö kogumina. Lisatasu suurus ei saagi seega sõltuda keelteoskusest, vaid täiendav keelteoskus võib olla lisatasu määramisel üheks komponendiks.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud käskkiri on piisavalt selge, et kohus saaks kontrollida selle õiguspärasust. Kaebajate poolt viidatud puudused ei ole sellist laadi, mis mõjutaksid haldusakti resolutsiooni. Käskkirjast nähtub üheselt, et võõrkeelte oskuse eest lisatasu maksmine lõpetatakse alates 01.06.
- Ringkonnakohus leiab veel, et asja lahendamiseks ei ole oluline, kelle poolt tuli initsiatiiv lisatasude maksmise lõpetamiseks, et J. Haameri esildis oli allkirjastamata ning milliste haldusaktide alusel maksti kaebajatele võõrkeelte oskuse eest lisatasu varasemalt. Arvestades kohtuotsuse punktis 9 leitut, ei ole määravaks ka asjaolu, kas kaebajad tegelikult kasutavad oma tööülesannete täitmisel üle ühe võõrkeele. Tööandjal ei ole tulenevalt ametijuhendist neilt õigust seda nõuda. Kui nad aga rohkem võõrkeeli kasutavad, siis mõjutab see tõenäoliselt perioodilise lisatasu maksmist ning selle suurust.
- Esitatud apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad kaebajate enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 8
(8)