3-07-1610/45

(2005), Brussel. PMTK 24.05.2007 maksuotsusega nr 12-5/318 kohustati AS Glaskek Alumiinium ning OÜ-d Combidek Logistika tasuma täiendavalt maksuvõlga kokku 390 075 kr, sh tollimaksu 330 571 kr ja käibemaksu 59 504 kr. Maksuotsuse kohaselt esitas OÜ Combidek Logistika deklarandina AS Glaskek Alumiinium eest impordi tollideklaratsioonid 06EE13100090383924 ja 06EE13100090502241 ning liikumissertifikaadid EUR 1 nr 1184159 ja EUR 1 nr 010695, deklareerides tolliprotseduuri „vabasse ringlusesse lubamine“ kohaldamiseks Iisraeli sooduspäritoluga alumiiniumsulamitest õõnesprofiilid (kauba kood 76042100 00). Liikumissertifikaatide kohaselt oli kauba tootmiskohaks Mishor Adumim (Edumim) 98510, Iisrael. Tegemist on alates 1967. aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluva piirkonnaga, kust pärinevad tooted ei vasta EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Maksuotsuses viidati Euroopa Ühenduse Teatajas avaldatud dokumendile „Teadaanne importijale“ ja Euroopa Komisjoni poolt hallatavale dokumendile TAXUD/C2/PM/KV D

(2005), Brussel. AS Glaskek Alumiinium esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 24.05.2007 maksuotsuste nr 12-5/317 ja 12-5/318 tühistamiseks järgmistel põhjendustel. Liikumissertifikaadi EUR 1 ja päritolusertifikaadi vorm A puhul on tegemist soodustust andvate sertifikaatidega. Sertifikaatidel on Iisraeli päritolu määrav märgistus ning need on välja antud Iisraeli ametivõimude poolt. Sertifikaatidel on märgitud, et neid kasutatakse kaupade enamsoodustuseks Iisraeli ja EL/Eesti vahel (lahter 2) ning kauba eksportija Iisraelist on kinnitanud (lahter 12), et tegemist on sertifikaadi väljaandmise tingimustele vastavate kaupadega. Kaebajal oli põhjust eeldada, et kuna liikumissertifikaat EUR 1 on Iisraeli ametivõimude poolt välja antud, siis kohaldub Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsiooninõukogu otsus nr 2/2005 (avaldatud ELT L 20, 24.01.2006) sooduskohtlemise kohta. Kaebaja on toiminud heauskselt, sest asjaoludest tulenevalt oli tal igati põhjust eeldada, et kaupadele laieneb soodustus; vastupidist ta ei teadnud ega pidanud teadma. Maksuotsuste tegemisel on tuginetud Euroopa Ühenduse Teatajas avaldatud „Teadaanne importijatele“ ja Euroopa Komisjoni poolt MTA-le edastatud Euroopa Komisjoni hallatavale dokumendile 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D

(2005). Viimati nimetatud dokumenti ei ole avaldatud/avalikustatud ja see ei olnud kaebajale deklaratsioonide esitamise ajal kättesaadav. Teavet sooduskohtlemise alla mittekuuluvate tootmiskohtade nimekirja kohta ei olnud avalikustatud ei MTA veebilehel ega EL ametlikes väljaannetes. Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandest importijatele sai järeldada, et soodustuste mittekohaldumine peab nähtuma sertifikaatidelt või muul viisil, mida kaebaja oleks saanud järgida. Ei saa eeldada, et maksukohustuslane peaks ise otsima meetodeid andmete kontrollimiseks. Importija ei pea teadma Iisraeli valitsusalasse kuuluvaid piirkondi. Sertifikaadilt ja muudest dokumentidest peaks otseselt nähtuma, et tegemist on piirkonnaga, millele ei kohaldata tariifseid soodustusi. 2

(9)3-07-1610 Toll eksis hea halduse põhimõtte vastu. Tegemist on tolli veaga ning toll ei oleks tohtinud järelarvestuskannet teha. Samuti on järelarvestuskanne tehtud selleks ettenähtud tähtaja rikkumisega, mis on samuti vaidlusaluste maksuotsuste tühistamise aluseks. Täidetud on kõik ÜTS (Ühenduse Tolliseadustik) art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimused järelarvestuskande tegemata jätmiseks, st toll tegi vea; kaebajal ei olnud võimalik deklaratsiooni esitamisel viga avastada; kaebaja järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Tolli viga seisneb deklaratsiooni aktsepteerimises ja teabe andmata jätmises (selgitavate juhendite kättesaamatuses). PMTK pidas kaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 30.09.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tolliseaduse (TS) § 38 kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Taotledes deklaratsioonis imporditud kaubale tariifse sooduskohtlemise rakendamist, on importööril kohustus tõendada, et sooduskohtlemise tingimused on täidetud. Euroopa Liidu Teatajas nr C 20 avaldati 25.01.2005 teadaanne importijatele „Import Iisraelist ühendusse“, milles märgiti, et alates

1. a Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest asukohtadest pärinevad tooted ei vasta EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele ning et kaupade suhtes, mille päritolutõend viitab päritolustaatust omavate toodete tootmisele alates
2. a Iisraeli valitsusalasse kuuluvas linnas, külas või tööstustsoonis, sooduskohtlemist ei rakendata. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et imporditud kaubad ei pärine alates
3. a Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest asukohtadest, ning arvedeklaratsioonil ja liikumissertifikaatidel esitatud andmetest nähtuvalt võib eeldada, et kaubad nimetatud asukohtadest pärinevad, siis on toll leidnud õigesti, et imporditud kaubad ei vasta EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele, ning keeldunud seega õigustatult tariifse sooduskohtlemise rakendamisest. Asjas ei esine kaebaja väidetud aluseid järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Üldtuntud on asjaolu, et
4. a okupeeris Iisrael Jeruusalemma linna idaosa ning Jordani jõe läänekaldale jäävad alad ning nii EL kui kogu rahvusvaheline avalikkus ei tunnista okupeeritud alasid Iisraeli riigi osana. Sel põhjusel ei loe EL neist piirkondadest pärinevaid tooteid Iisraelist pärinevateks toodeteks, mille maksustamine imporditollimaksudega on assotsiatsioonilepingu (Euroopa-Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli riigi vahel) kohaselt välistatud. Samuti on teada, et Iisraeli riik käsitleb neid alasid enda osana. Seega ei saa isik Iisraeli ametivõimude poolt väljastatud dokumentide pinnalt eeldada, et imporditavad tooted kuuluvad assotsiatsioonilepingust tuleneva tariifse sooduskohtlemise alla, ning peab, taotledes toodetele sooduskohtlemise rakendamist, tõendama, et sooduskohtlemise saamiseks vajalikud tingimused on täidetud. Arvedeklaratsioonil või liikumissertifikaadil peab toote päritolukoht olema kajastatud tootmiskohaks oleva linna, küla või tööstustsooni nimena. Seda, kas vastav koht jääb alates
5. a Iisraeli valitsemisalasse jäävate alade hulka või mitte, vastavatele dokumentidele ei märgita. Kaebaja esitatud dokumendid viitavad toodete tootmisele nimetatud piirkondades. Asjaolu, et
6. a Iisraeli poolt okupeeritud alade piir kulgeb läbi Jeruusalemma linna ning et okupeeritud piirkonna alade hulka kuulub just linna idaosa, on üldtuntud. Asjaolu, et toodete päritolukohaks on Jeruusalemma linn, viitab võimalusele, et tooted on toodetud okupeeritud alal. Avalikult kättesaadavatelt kaartidelt nähtuvalt paikneb Mishor Adumim (industrial area) Jeruusalemmast idasuunas ehk Jeruusalemmast Jordani jõe poole jääval alal. Seega on ilmne, et Jeruusalemma idaosa ning Jordani jõe läänekalda vahelisele alale jääv asula kuulub
7. a okupeeritud alade 3

(9)3-07-1610 hulka. Sellele viitavad ka avalikult kättesaadavad kaardid, kus on okupeeritud alad muust Iisraelist selgelt eristatud. Vaidlusalustes maksuotsustes viidatud Euroopa Komisjoni töödokument 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D (TAXUD-dokument) on tolliasutustele komisjoni poolt antud abimaterjal, mis ei ole õigusakt ega ole seetõttu maksu määramise või isikule mistahes muu õiguse või kohustuse tekkimise aluseks. TAXUD-dokumendile ei oleks tohtinud maksuotsustes viidata. Samas ei mõjuta see viide maksuotsuste õiguspärasust. Vaidluse korral ei saaks toll tugineda TAXUD-dokumendile, vaid peaks oma seisukohta põhjendama muul moel. Ekslik on kaebaja arusaam, et lisaks EL Teatajas avaldatud teadaandele oleks tulnud teda sooduskohtlemise mitterakendamisest ka veel mingil muul viisil teavitama. Sooduskohtlemise mitterakendamine ei eelda isiku täiendavat teavitamist. Samas on toll siiski konkreetseid deklaratsioone kontrollides informeerinud kaebajat asjaolust, et alates 1967. a Iisraeli valitsemisalasse kuuluvatest asukohtadest pärinevad tooted ei vasta sooduskohtlemise tingimusele, kuid kaebaja ei ole sellele enne maksuotsuseid vastuväiteid esitanud. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et maksuotsused tuleb tühistada põhjusel, et järelarvestuskande tegemisel on rikutud ÜTS art 220 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Sellest sättest järeldub, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne 2 päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata. Art-s 219 sätestatakse, et tähtaega võib pikendada liikmesriikide halduskorraldusega seotud põhjustel, eriti kui arvestust peetakse tsentraliseeritult või kui erandlik olukord takistab tolli nimetatud tähtaegu järgida, ning seda ei või pikendada enam kui 14 päeva võrra. Viidatud sätetes ei ole kehtestatud maksusumma määramise aegumistähtaega. Kauba importimisest tekkinud maksusumma määramiseks kehtib ÜTS art 221 lg-s 3 sätestatud 3aastane tähtaeg. ÜTS art 78 lg-s 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lg-st 1 tuleneb, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta järelarvestuskanne. Järelarvestuskanne on võimalik jätta tegemata juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lg-s 2 nimetatud alustest. Seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, tuleb hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele, ning kui need tingimused ei ole täidetud, ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi ei ole võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada. Tollideklaratsiooni aktsepteerimine on formaalne toiming, mis ei anna deklaratsiooni esitajale õiguspärast ootust sellele, et deklaratsiooni märgitud andmed on õiged ning et üksnes neist edaspidiste järelmite rakendamisel (maksu määramine) juhindutaksegi. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisest ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, selle täpsustamist nõuda või seda muuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-6605). Seetõttu ei saa puudulikke või valeandmeid sisaldava tollideklaratsiooni aktsepteerimist käsitleda tolli eksimusena, mis annaks aluse ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamiseks. Kõik asjassepuutuvate tollideklaratsioonide esitamiseks vajalikud selgitavad juhendid ja deklaratsioonide täitmise juhised on kaebajale kättesaadavad. Kaebaja ei ole näidanud, millised juhendid ei olnud talle kättesaadavad. Selleks ei saanud olla TAXUD-dokument, kuna seda ei 4

(9)3-07-1610 pidanudki kaebajale kättesaadavaks tegema, sest see dokument ei reguleeri tollideklaratsioonide täitmist ja esitamist. Vaidlusaluste tollideklaratsioonide esitamine toimus enam kui 2 aastat pärast Eesti ühinemist EL-ga, seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited EÜ normide mittetundmise kohta. Kaebajat on deklaratsioonide esitamisel esindanud professionaalsed tollimaaklerid, kellel oleks pidanud arvedeklaratsioonile ja EUR 1 liikumissertifikaadile kantud andmete osas tekkima kahtlus juba professionaalsetest kogemustest lähtudes. Kahtluse korral oleks saanud pöörduda tolli poole selgituste saamiseks. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik taotleda tollilt siduvat päritoluinformatsiooni (ÜTS art 12). Iisraelist pärit kauba importimisel oleks mõistlikult toimiv importija pidanud lähtuma 25.01.2005 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud Teadaandest importijatele, kahtlema kauba päritolus ning suutma ise piisava usaldusväärsusega seda kontrollida. ÜTS art 220 lg 2 punkti b kolmandas taandes sätestatu kohaselt võib vastutav isik toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Seega võiks heausksusele toetumine tulla kõne alla juhul, kui kaebaja suudaks tõendada, et on teinud mõistlikke pingutusi selleks, et veenduda kauba päritolus ning selles, et see ei ole toodetud

1. a okupeeritud alal. Kaebaja ei ole seda teinud, on usaldanud pimesi liikumissertifikaati ega ole süüvinud sellesse, kas kaup tegelikult sooduskohtlemise tingimustele vastab või mitte. ÜTS art 220 lg 2 punkti b neljandas taandes sätestatakse, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduse Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. 25.01.2005 teatisest importijatele „Import Iisraelist ühendusse“ nähtub kahtlus, et Iisrael kui assotsiatsioonilepingust tulenevalt abisaav riik ei pruugi kohaldada sooduskohtlemist nõuetekohaselt ja et Iisraeli tolliasutused võivad Iisraeli päritolu toodeteks lugeda ka tooted, mis on toodetud
2. a okupeeritud aladel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES AS Glaskek Alumiinium apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista apellandi kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud. Apellandi väitel kohaldas esimese astme kohus ebaõigesti materiaalõigust, hindas vääralt tõendeid ning rikkus oluliselt menetlusnormi. Vaidlusalused maksuotsused on motiveerimata, ebaselged ja kontrollimatud. Järelarvestuskande tegemiseks on ÜTS-s sätestatud tähtaeg (artiklid 218 ja 219). Seda tähtaega järgitud pole, samuti pole seda tähtaega pikendanud. Sellega oli toll minetanud õiguse järelarvestuskande tegemiseks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kaebaja pidanuks teadma sooduskohtlemist välistavaid asjaolusid. Kaebaja oli heauskne ja tal oli põhjust eeldada, et tegemist on soodustust andvate sertifikaatidega, kuna neil on Iisraeli päritolu määrav märgistus ning need on välja antud Iisraeli ametivõimude poolt. Sertifikaatidel on märgitud, et seda kasutatakse kaupade enamsoodustuseks Iisraeli ja EL/Eesti vahel ning kauba eksportija Iisraelist on kinnitanud, et tegemist on sertifikaadi väljaandmise tingimustele vastavate kaupadega. Toll ei ole omalt poolt vajaliku teavet maksustamise asjaolude kohta andnud. Kaebaja ei oleks Iisraelist kaupa importinud, kui kõik asjaolud oleksid olnud talle selged. Ebaõige on kohtu seisukoht, et importöör peab vastutama vajalike lisaandmete otsimise eest. Iisraeli poolt okupeeritud alade kohta käiv teave ei ole üldtuntud ja importöör ei saanud seda teavet ka tolli poolt avaldatud allikatest. Importööri kohustus tunda Iisraeli ajalugu ja geograafiat ei tulene ühestki õigusaktist ja selle sidumine maksustamisega on põhjendamatu. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist kaardilt andmete otsimise kohustus. Kuna kaebajal puudus teave selle kohta, kuidas tuvastada konkreetseid piirkondi ja milliseid meetmeid oleks ta pidanud tarvitu- 5

(9)3-07-1610 sele võtma, ning sellist kohustust ei ole kuskil sätestatud, on maksu määramine alusetu ning kohaldamisele kuuluvad kohustatud isiku suhtes soodsamad tingimused. Toll pidi võtma tarvitusele abinõud, et importööridel oleks teave, kuidas deklaratsioone täita ja millised maksud tuleb tasuda. Maksuotsuses märgitud maksu määramise aluseks olev TAXUDdokumenti ei olnud avaldatud/avalikustatud/eesti keelde tõlgitud ja see ei olnud kaebajale teada. Dokumendi avaldamise võimatuse korral oleks saanud avaldada teabe ühe või teise piirkonna kuulumise või mittekuulumise kohta soodustust andvasse või mitteandvasse tsooni. Kontrollakti koostamist ei saa lugeda kaebaja teavitamiseks. Õige pole kohtu seisukoht, et TAXUD dokumendi näol on tegemist tähendust mitteomava MTA töödokumendiga. Viidatud akt on olnud aluseks maksu määramisel, seega oli sel dokumendil määrav tähendus kaebaja maksukohustuse selgitamisel. Kaebajat ei teavitatud sooduskohtlemise mitterakendamisest ega TAXUD-dokumendi olemasolust. Teavitamise kohustuse näeb ette Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaanne importijale. Väidetavalt üldteadaoleva asjaoluga ei saa põhjendada maksude määramist, kuna maksude tasumise kohustus peab tulenema otseselt seadusest ning kõik maksude määramise asjaolud peavad olema avaldatud. Teabe mitteavaldamise puhul on tegemist tolli veaga ning õigusselguse printsiibi rikkumisega. Toll pidi hoolitsema selle eest, et edastatud saaks teave selle kohta, millisel juhul on tegemist piirkonnaga, millele ei kohaldata tariifseid soodustusi, kuidas peaks importöör sellisel juhul käituma ning kuidas ta peab neid asjaolusid kontrollima. Käesoleva ajani pole selge, kus vaidlusalune piirkond siis tegelikult asub, sest puudub ametlik dokument, mis näitaks, kas kõnealustel sertifikaatidel märgitud piirkond asub Iisraeli poolt okupeeritud alal või mitte. Toll pidi jätma järelarvestuskande tegemata ka seetõttu, et tegemist oli tolli veaga. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ÜTS art 220 lg 2 punkti b ning ebaõigesti leidnud, et isikul ei tekkinud usaldust ja õiguspärast ootust. Kaebaja käitus heauskselt, järgis kõiki kehtivaid (avalikustatud) õigusakte ning kaebaja kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust arvestades ei olnud tal võimalik tolli viga avastada. Toll pole avaldanud eeskirju ning juhendeid tolliformaalsuste täitmiseks, mistõttu ei saa ka mõistlikult käituval isikul tekkida eeldust teabe küsimiseks. Kohus pidi arvestama tollipoolset käitumist ja EL õigusaktide terminoloogiat ning seda, et EL dokumente oli Eesti hiljutise ühinemise tõttu EL-ga raske või võimatu kätte saada ning Eesti Vabariigi enda vastavad määrused puudusid. Kolmandad isikud ACE Tollivormistuse OÜ ja Combitek Logistika OÜ kirjalikult oma seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes ei avaldanud. PMTK palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt on vaidlustatud maksuotsused piisavalt motiveeritud, kontrollitavad ja sisuliselt õiguspärased. Kõnealused tollideklaratsioonid aktsepteeriti juunis-juulis 2006. Selleks ajaks oli Eesti juba kaks aastat EL liige. Maksuotsustes viidatud Teadaanne importijatele avaldati ELT-s jaanuaris 2005. Seega oli kaebajal piisavalt aega ennast asjakohaste õigusaktidega ja vastava teadaandega kurssi viia ning asjaolu, et ta seda ei teinud, viitab hooletusele, mille eest ei saa vastutada maksuhaldur. Maksumäär ja maksukohustuse tekkimise eelduseks olevate faktiliste asjaolude koosseis tuleneb otse seadusest. Kaebajal oli vaja välja selgitada, kas tema poolt imporditud kaubad on toodetud Iisraeli poolt 1967. a okupeeritud alal või mitte. Asjaolust, et Iisrael okupeeris 1967. a teatud piirkonnad, on meedias piisavalt palju ja põhjalikult kirjutatud, mistõttu ei saanud see fakt olla kaebajale teadmata. Kaebaja väited MTA andmebaaside ja avaldatud teabe puudulikkusest on paljasõnalised ja ebatäpsed. Kaebaja pole tollilt ÜTS art 11 lg 1 alusel teavet küsinud, mistõttu ei saanud toll talle ka teavet andmata jätta. Tollil on olemas kõik tolliformaalsuste läbiviimiseks vajalikud juhendid, mis on kõigile avalikuks tehtud. Osa tollideklaratsiooni täitmise juhistest on kättesaadavad ja avaldatud Euroopa Liidu Teatajas RS lisana 37. Eestis on sise6

(9)3-07-1610 riiklikult reguleeritud tollideklaratsiooni täitmist rahandusministri 09.06.2006 määrusega nr 35, mis on avaldatud Riigi Teataja Lisas. Samuti on mõlemad eelviidatud eeskirjad kättesaadavad MTA veebilehel www.emta.ee. TAXUD-dokumendi näol ei ole tegemist õigusaktiga. Vaidlusalust kaupa käsitletakse sooduspäritolu mitteomavana mitte seetõttu, et see kaup on toodetud viidatud töödokumendis nimetatud asukohas, vaid seetõttu, et kaup on toodetud sellises asunduses, mis kuulub alates 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse. Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaande tekstist tuleneb ilmselgelt, et mingit eraldi teavitamist enam ei tule. Euroopa Liidu Teatajas avaldamine ongi vaadeldav kõigile teavitamisena. Samuti teavitati kaebajat sooduskohtlemise mitterakendamisest kontrollaktis. Kaebaja kui importija kohustuseks on hinnata turule omaseid riske ning võtta lepingulistes suhetes tarvitusele ettevaatusabinõusid riskide vastu tollivormistusjärgse sissenõudmistoimingu eest. Selliseks abinõuks oleks olnud kaebaja poolt oma lepingupartnerilt, tollilt või muul viisil välja selgitamine, kas imporditud kaupadele kohaldatakse sooduskohtlemist või mitte. Maksunõude ja maksukohustuse tekkimise aluseks on juriidiliste faktide kogum ning tolli poolt EL õigusaktides sätestatud tähtaegade ületamine ei takista võlgnikult tollivõla sissenõudmist. Euroopa Kohus on oma lahendites korduvalt leidnud, et ÜTS art 220 lg 2 punkti b tuleb tõlgendada selliselt, et toll saab loobuda järelarvestuskande tegemisest üksnes juhul, kui on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust: tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu; vastutav isik, kes käitus heas usus, ei oleks saanud viga avastada ning vastutav isik järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Need tingimused käesoleval juhul täidetud pole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga selles, et vaidlusalused maksuotsused on piisavalt motiveeritud, kontrollitavad ning sisuliselt õiguspärased. Kohus viitas õigesti TS §-le 38, mis näeb ette, et deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest deklaratsioon esitati, vastutavad andmete täielikkuse ja õigsuse eest deklaratsioonis. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole maksuotsus ja selle alusel ei saanud kaebajal tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsioone kontrollida. Vastavalt ÜTS art 78 lg-le 1 võib toll omal algatusel või deklarandi taotlusel teha pärast kauba vabastamist muudatusi. Seega asjaolu, et toll aktsepteeris deklaratsioonid ning lubas Iisraelist imporditud kaubad vabasse ringlusesse, ei välistanud tolli õigust teha vajadusel deklaratsioonis muudatusi ja nõuda maksusumma sisse maksuotsusega. Vaidlusalustest maksuotsustest nähtuvalt avastas toll, et kaebaja poolt Iisraelist imporditud kaubad ei vasta sooduskohtlemise tingimustele ning kaubalt arvestamisele kuuluv maksusumma on deklareeritud seetõttu valesti. Samuti nähtub maksuotsusest, et kaebajat (samuti deklarante) informeeriti eeltoodud asjaolust jaanuaris-veebruaris 2007 suuliselt ning 13.04.2007 koostatud kontrollaktidega, millele vastuväiteid ei esitatud. ÜTS art 220 lg 1 sätestab tähtaja järelarvestuskande tegemiseks. Vaidlust pole selle üle, et käesoleval juhul tegi toll järelarvestuskanded peaaegu aasta pärast deklaratsioonide aktsepteerimist ning seega ÜTS art 220 lg-s 1 sätestatud tähtaegu rikkudes. Ekslik on aga apellandi arvamus, et järelarvestuskande tegemise tähtaja eiramine välistab maksuotsuse tegemise. Vastustaja ja esimese astme kohus märgivad õigesti, et maksunõude ja maksukohustuse tekkimise aluseks on juriidiliste faktide kogum ning tollipoolne õigusvastane venitamine võib viia üksnes maksunõude esitamise aegumiseni, milleks ÜTS art 221 lg 3 järgi on 3 aastat. Aegumistähtaega käesoleval juhul ületatud pole. Tolli poolt ÜTS vastu eksimine sellega, et järelarvestuskanne tehti õigusaktides ettenähtust oluliselt hiljem, ei anna tollile õigust jätta järelarvestuskanne üldse tegemata. ÜTS art 220 lg 2 7

(9)3-07-1610 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta, ning halduskohus leidis õigesti, et käesoleval juhul sellist alust ei esine. ÜTS art 220 lg 2 punktis b märgitud järelarvestuskande tegemist välistavaks aluseks on tolli eksimus (viga), mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kaebaja väidab, et tegemist oli tolli veaga, arvestamata sellega, et tolli veale on õigus tugineda vaid juhul, kui võlgnik tegutses tollieeskirjade kohaselt ja heas usus tollilt saadud ebaõige või mittetäieliku informatsiooni alusel ning see informatsioon oli ainuke, mida ta mõistlikult käitudes võis teada või hankida. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolud ei anna alust pidada kaebaja käitumist hoolsaks. Kaebaja väide, et ta oli heauskne ning tal oli igati põhjust eeldada, et tegemist on soodustust andvate sertifikaatidega, on alusetu. Õige on esimese astme kohtu seisukoht, et taotledes deklaratsioonis imporditud kaupadele tariifse sooduskohtlemise rakendamist, on importööril kohustus tõendada, et sooduskohtlemise tingimused on täidetud. ÜTS art 220 lg 2 punkti b viimane alalõik sätestab, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. Seega välistab importija heausksuse juba see, kui Euroopa Ühenduste Teatajas on avaldatud üksnes viide sellele, et ühendusel on kahtlus, et mingi konkreetne riik ei kohalda sooduskohtlemist nõuetekohaselt. Asja materjalidest nähtuvalt aktsepteeriti vaidlusaluste maksuotsustega hõlmatud tollideklaratsioonid 09.06.2006, 26.06.2006 ja 12.07.

1. Koos tollideklaratsioonidega esitatud arvedeklaratsioonil ja liikumissertifikaatidel on kauba päritolu kohaks märgitud Mishor Adumim (Edumim) 98150 Iisrael. 25.01.2005, so peaaegu poolteist aastat enne kõnealuste deklaratsioonide aktsepteerimist ilmus Euroopa Ühenduste Teatajas teadaanne importijatele, milles avaldati Ühenduse seisukoht selles, et alates
2. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest asukohtadest pärinevad tooted ei vasta EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele ning nende suhtes sooduskohtlemist ei rakendata. Seega on EÜT-s avaldatud konkreetsed asjaolud, mille puhul ei saa kaupa lugeda Iisraeli sooduspärioluga kaubaks ning millisel juhul vastavale kaubale sooduskohtlemist ei kohaldata. Eeltoodu alusel on põhjendamatu apellandi väide selle kohta, et tal ei tekkinud ega pidanudki tekkima kahtlust Iisraeli ametivõimude poolt välja antud päritolutõendite osas. Kahtluseks poleks olnud põhjust, kui kaebaja oleks kindlalt teadnud, et päritolusertifikaatidele märgitud kohas toodetud kaubad omavad EL seisukohalt sooduspäritolu ja neile kohaldatakse sooduskohtlemist. Kaebusest ja apellatsioonkaebusest aga järeldub, et kaebajal selline kindel teadmine puudub ning ta ise ega tema eest tollideklaratsioonid täitnud professionaalsed tolliagentuurid pole kontrollinud ega teagi, millises Iisraeli osas päritolusertifikaatidel märgitud koht asub. Alusetu on ka apellandi tuginemine väitele, et tal puudus teave selle kohta, kuidas tuvastada konkreetseid piirkondi. Kauba tootmise koht oli päritolusertifikaatidele märgitud ning selleks, et tagada tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsus, tuli apellandil välja selgitada, kas tema poolt imporditud kaubad on toodetud Iisraeli poolt
3. aastal okupeeritud alal või mitte. Kaebaja enda valida/otsustada oli, mil viisil oleks ta selle asjaolu kindlaks teinud. Üheks viisiks oli kohtu poolt viidatud võimalus kasutada Iisraeli maakaarti; samuti oleks olnud võimalik enne kauba importimist taotleda tollilt päritoluinformatsiooni või selgitada kõnealust asjaolu tootjaga tehingu sõlmimisel. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse põhjendustest järelduvalt kaebaja ühtegi viidatud vm võimalust kasutanud pole ega ole lükanud ümber maksuhalduri järeldust imporditud kauba pärinemisest Iisraeli poolt
4. a okupeeritud alalt. Tollideklaratsioonid on kaebaja eest täitnud professionaalne tolliagentuur, kes peab olema kursis tollialaste eeskirjadega. Apellandi etteheide, et tollideklaratsioonide täitmise juhendid pole piisavalt kättesaadavad, on alusetu. Kaebaja pole ka põhjendanud, millised konkreetsed aktid talle kättesaamatuks jäid. Vastustaja märgib õigesti, et vastavat valdkonda reguleerivad aktid on kõigile kättesaadavad nii MTA veebilehel, kui ka Riigi Teataja Lisas ja Euroopa Ühenduste 8

(9)3-07-1610 Teatajas. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse põhjendustest järelduvalt heidab kaebaja tollile ette tegelikult asjaolu, et eesti keelde pole tõlgitud ega kõigile kättesaadavaks tehtud Euroopa Komisjoni dokumenti TAXUD. Viidatud asjaolu ongi kaebaja põhiargument. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas esimese astme kohtu seisukohaga, et tegemist on mitte kohustuslikult avaldamisele kuuluva õigusaktiga, vaid töödokumendiga, hõlbustamaks tollil kontrollida, millisest Iisraeli piirkonnast on kaup imporditud. Selle dokumendi olemasolu või puudumine kaebaja maksukohustust ei mõjuta, sest nagu vastustaja õigesti märgib, on kaebaja maksukohustus tekkinud mitte asjaolu tõttu, et kaebaja poolt imporditud kaup toodeti TAXUD dokumendis nimetatud kohas, vaid asjaolu tõttu, et kaup on toodetud sellises piirkonnas, mis ei anna kaubale sooduspäritolu. Nagu eelpool märgitud, pole kaebaja seda asjaolu ümber lükanud. Eeltoodu alusel jääb AS Glaskek Alumiinium apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Kohtunikud Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 9