← Eesti

3-08-123/49

Obsah (7)§ 58§ 8§ 61§ 68§ 70§ 63§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-12

) § 61 järgi nende kehtivust. 3

(11)3-08-123
  1. Kolmas isik OÜ Uranos palus jätta J. Truuverti kaebuse rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 15.09.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 30 sätestas: „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduses peab olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist. Taotleja teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Taotleja võib loobuda vara tagastamise või maa asendamise soovist ning taotleda vara kompenseerimist seni, kuni pole vastu võetud otsust vara tagastamise või asendamise kohta. Taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale“. Sätet muudeti Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusega nr 487 ja nähti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduses märgitud soovi muutmise tähtajaks ette ühe kuu pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Isikutel, kes olid subjektiks tunnistamise otsuse saanud kätte enne määruse nr 487 kehtestamist, oli määruse kohaselt õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.
  3. Seega isegi juhul, kui H. A. Kalmo oleks esitanud
  4. aastal avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks, oleks 19.01.1993 esitatud avaldusega vara tagastamiseks soovi väljendamine igati kooskõlas selleks kehtestatud korraga ja tähtaegadega. 2) Asjaolu, et Tallinna Linnavarade Ameti 08.10.1991 teatisel nr K-74/41 avalduse vastuvõtmise kohta on sõna “kompenseerimise” alla kriipsutatud, ei kinnita H. A. Kalmo soovi vara kompenseerimiseks. Allakriipsutuse asemel võib olla tegu sõna ebakorrektse läbikriipsutusega. H. A. Kalmo väljendas Riigivaraametile 08.04.1991 esitatud avalduses selgelt soovi vara tagasi saamiseks ja esitas nõusoleku eelnevalt sõlmitud üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste kandmiseks. H. A. Kalmo 19.01.1993 avaldust võib mõista tahteavalduse kinnitamisena vara tagastamiseks pärast seda, kui kohalik komisjon oli tunnistanud taotletava vara omandireformi objektiks ja teda omandireformi õigustatud subjektiks. 19.01.1993 avaldus ei anna kuidagi alust väita, et õigustatud subjekt ei olnud tähtaegselt avaldust esitanud. 3) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 6 kohaselt esitab taotleja avalduse isiklikult või esindaja kaudu. Avalduse vastuvõtmisel märgitakse avaldusele taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed. Avaldusel, milles H. A. Kalmo taotleb Xxxxx xxx xx kinnistu tagastamist ning millelt nähtuvalt on see koostatud ja Riigivaraametile esitatud enne eelmärgitud korra kehtestamist (Linnavarade Ametis registreeritud 08.10.1991), on kantud andmed 05.11.1992 väljastatud passi kohta. Eeltoodu kinnitab, et määruse nr 161 jõustumisel asuti selle nõudeid täitma ka varem esitatud avalduste osas ja avaldaja isik on tuvastatud. 4) Kaebuse väited vara kompenseerimisest ei leidnud kinnitust. Tallinna Linnavalitsus on vara tagastamise otsustamisel lähtunud põhjendatult ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsusest nr 28 ja vara tagastamise toimiku materjalidest. Xxxxx xxx xx vara tagastamise toimikutest ei tulene asjaolusid, mille tõttu tulnuks jätta vara tagastamise taotlus rahuldamata. Riikliku Arhiiviameti poolt kinnitatud „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendi“ järgi kantakse iga saabunud avaldus vara tagastamise või registreerimise kohta omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Iga avalduse kohta koostatakse avalduse registreerimise kaart. Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise otsustamiseks esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuvast Tallinna Linnavarade Ameti väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta nähtub, et H. A. Kalmo avaldusele vara tagastamiseks on kantud järjekorranumber 534, mis ühtib Linnavarade Ametis vara tagastamise 4
(11)3-08-123 avalduste kohta peetud arvestuses fikseerituga, mida kinnitab vastav 16.12.1992 väljatrükk, samuti on järjekorranumber 534 kantud viidatud vormile nr
  1. Xxxxx xxx xx õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku numbriks on 7867 ja maa tagastamise toimiku numbriks
  2. Linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 tugineb toimikus 7867 asuvatele avaldustele ja tõenditele ning toimiku numbrina 534 märkimine on ilmselt ekslik. 5) Kohaliku komisjoni otsusega tuvastatakse vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne omanik), vara koosseis, õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Kohaliku komisjoni otsusega ei otsustata vara tagastamist või tagastamata jätmist õigustatud subjektile ning vara kohta andmete registrisse kandmine Vabariigi Valitsuse 02.10.1991 määruse nr 202 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnaja linnakomisjonide moodustamise kohta” p 4 alap 3 alusel ei ole aluseks toimingutele vara tagastamisel. Seega on alusetu väide, mille kohaselt linnavalitsus ei saanud vara tagastamise otsustamisel lähtuda linnakomisjoni 18.12.1992 otsusega nr 28 tuvastatust. 6) ORAS § 12 lg 5 kohaselt otsustab vara tagastamise ja korraldab vara tagastamist valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ORAS § 17 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. KOKS § 8 lg 1 p 6 kohaselt sätestatakse linna põhimääruses linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord. 7) Otsus konkreetse vara tagastamise kohta konkreetsele isikule, on sisult üksikakt ehk haldusakt. Poolte vahel pole vaidlust selles, et sisult on määruse nr 118 puhul tegemist halduse üksikaktiga. Linnavalitsus oli pädev otsustama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Asjaolu, et sisu poolest üksikakt (määrus nr 118) vormistati linnavalitsuse poolt määrusena, ei anna alust väita akti tühisust pädevuse ületamise tõttu. Kohtupraktikas (3-3-31-28-97) on leitud, et kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata tema pealkirjale. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3-4-1-4-02 leiti, et kuigi selles kohtuasjas vaidlustatud õigusaktidest kaks olid vormistatud linnaosa valitsuse ja linnaosa vanema korraldustena, olid need oma sisult siiski üldaktid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid. Otsustamisel on määravaks akti sisu. Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 on oma sisult halduse üksikakt ja asjaolu, et see vormistati ekslikult määrusena, tuleb pidada vormiveaks.

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 8) KOKS § 31 lg-st 6 ei tulene, et linnavalitsuse määrustele ja korraldustele võib alla kirjutada üksnes linnapea või linnasekretär. Linna põhimäärusega võib ette näha nende asendamise korra. Seadusest ei tulene keeldu haldusakti allkirjastamisest asendava ametiisiku poolt. KOKS § 49 lg 10 sätestab, et valla- või linnavalitsuse määrustele ja teistele dokumentidele kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ning valla- või linnasekretär. Kuna vara tagastamise otsustamine on linnavalitsuse pädevus, tuleb halduse üksikakti puhul pidada pädevaks linnavalitsust kui ametiasutust ja ametiasutuse juht võib volitada kedagi otsust tegema.

§ 8

lg 2 kohaselt määratakse haldusorganisiseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Kuna sisepädevuse rikkumine ei too erinevalt välispädevuse rikkumisest kaasa haldusakti automaatset tühisust, siis isegi juhul, kui määruse nr 118 allkirjastamine leidis aset asendamise korda rikkudes, ei tingi see määruse nr 118 tühisust. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-535

(11)3-08-123 01, et allkirja puudumine haldusaktil on vormiviga, mis ei pruugi viia haldusakti tühistamiseni kohtu poolt, rääkimata siis automaatsest tühisusest. 9) Määruse nr 118 andmise ajal nägi KOKS § 31 lg 4 ette, et kui määrust ei avaldata Riigi Teatajas, jõustuvad määrused
  1. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal. 10) 30.06.1993 lepingul nr 2/03 olev märge viitab määrusele nr 157 (kättesaadav Tallinna õigusaktide registrist) seetõttu, et määrusega nr 157 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara korraldamine” (kehtis 11.06.1993-20.06.1997) kinnitati “Tagastatava vara sihtotstarbelise kasutamise või selle vara kohta kehtestatud kaitserežiimi täitmise kohustuste lepingu vorm”, samuti “Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile üleandmise akti vorm”. Vara üleandmise aktis sisalduvad andmed akti koostamise juures viibinud ametiisikute ja tunnistajate kohta ning aktis on märgitud vara üleandmise aluseks olnud määrus nr
  2. 11) Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (

§ 61lg 2).

Haldusakt loetakse kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti (

§ 68lg 3).

Haldusakt tunnistatakse kehtetuks iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse peale käesoleva jao sätete ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid (

§ 70lg 1).

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-21-03 selgitati, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õigusjõudu. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Seega kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakt, kaotab viimane oma õigusjõu, mistõttu algne haldusakt muutub taas kehtivaks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1999 otsus nr 11074, millega tühistati 18.12.1992 otsus nr 28, tühistati linnakomisjoni 28.08.2000 otsusega nr 7867. Järelikult ei saa linnakomisjoni 25.10.1999 otsus omada õiguslikke tagajärgi algusest peale ning linnakomisjoni 18.12.1992 otsus ja linnavalitsuse 28.05.1993 korraldus (vormistatud määrusena) nr 118 kehtivad. 12) Riigikohus on tõlgendanud haldusakti tühisuse aluseid sätestavat

§ 63lg-t 2 selliselt, et haldusakt on tühine siis, kui selles on ilmselged puudused.

Linnavalitsus leidis põhjendatult, et vara tagastamist käsitlevad haldusaktid ei ole tühised ning nende tühiseks tunnistamist kaebaja esile toodud vormivead ei tingi. Kuna haldusaktid Xxxxx xxx xx tagastamise kohta ei olnud tühised ja seega kehtetud algusest peale, oli tegemist õigusjõus olevate haldusaktidega ning linnavalitsus keeldus põhjendatult kaebaja taotletud toimingute tegemisest, mis oleksid olnud suunatud Xxxxx xxx xx elamu väljanõudmisele. Asjas ei ole ilmnenud ka uusi asjaolusid, mis oleksid tinginud haldusmenetluse uuendamise. Haldusakti tühisuse tunnuseks ei ole haldusakti õigusvastasus ning ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. 13) Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse p-s 30 selgitati, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustati kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10.03.2008 otsuse p-s 35 asuti seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni p 2, mille kohaselt tunnistati Eesti Vabariigi ORAS-e § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12.10.2006 tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi ORAS § 7 lg- t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. 14) Kaebajal ei olnud kuni ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimiseni õigusselguse põhimõttega võimalik väita, et tal on eluruumi erastamise õigus. Käesoleval ajal ei ole vara tagastamisest 6

(11)3-08-123 keeldumise aluseks asjaolu, kui isik lahkus Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ja oli ümberasuja. Xxxxx xxx xx vara tagastamine olnud on õiguspärane ja üürnikel vara erastamiseks õigus puudus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. J. Truuverti apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. Põhjendused: 1) Kohus jättis tähelepanuta, et kohtule esitatud toimik nr 7867 ei ole H. A. Kalmole Xxxxx xxx xx elamu tagastamise toimik. Toimiku järgi hakkas H. A. Kalmo vara tagasi küsima alles 1993 ja sai kompensatsiooni kätte.
  2. a vara tagastamise avaldus on tehtud tagantjärele, sellel on vale H. A. Kalmo kodune aadress, Xxxxxxxx xx-x. Maja number x muutus alles
  3. aastal ja tema passiandmed pärinevad 05.11.1992 välja antud passist. Õigusvastaselt võõrandatud vara registreerimise kaardist nähtub ka aadressi muutus alles
  4. aastal. Seega ei olnud enne
  5. aastat otsustatud elamut Xxxxx xxx xx talle tagastada. 2) Ilmselt koostati H. A. Kalmo esimese avalduse alusel vara kompenseerimise toimik nr 534, mida varjatakse. Toimik 7867 kuulub kahele kinnistule, Xxxx xxxxx tänava kinnistule nr 509 ja Xxxxx xxx xx kinnistule vara tagastamiseks, olles ka maa tagastamise toimik. Omandireformi käigus koostatud toimikud nummerdati ühtse numeratsiooniga. Järjekorranumbrit nr 7867 kandev toimik ei saa olla koostatud
  6. aastal. Kaebaja on veendunud, et toimik nr 7867 koostati aastaid hiljem, kui tagantjärele ilmusid välja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 ja Kesklinna Elamute Valituse 27.07.2003 vara üleandmise akt nr
  7. 3) Vara tagastamise toimikust ilmneb, et kui H. A. Kalmo
  8. aastal tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, küsis ta kompensatsiooni ja sai selle ka kätte. Elamu üleandmise ajaks oli kogu kinnistu vara juba kompenseeritud ega kuulunud tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 11 sätestas: „Kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  9. veebruari 1989.a. määruse nr. 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse.“ Xxxxx xxx xx kinnistu kanti aga kinnistusregistrisse. 4) Puudub õigusnorm, mis annaks linnavalitsusele õiguse üle anda Saksa Usaldusvalitusele üle antud vara. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi otsuses nr 3-4-1-14-06 tunnistati Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 6 kohaselt tehakse menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. 5) A. Kalmo ümberasumist tõendavad tasuta transpordi nimekiri Saksamaale, varaliste deklaratsioonide nimestik, ERA 29.01.1999 arhiiviteatis nr 72434 SL ja väljavõte transpordi nimekirjast. Kohus märkis, et isik ei olnud ümberasuja, esitamata tõendusmaterjali. Vara tagastamise toimikust nähtub veel, et A. Kalmo ei olnud
  10. a laevareisil Soome lahel hukkumise ajal enam Xxxxx xxx xx kinnistu omanik, sest kinnistu kuulus tema hukkumise ajal Eesti p.v. Kinnisvara Aktsiaseltsile. Sellest tulenevalt ei saanud tema poeg H. A. Kalmo pärida
  11. aastal vara, mis ei kuulunud
  12. aastal isa surma ajal enam tema isale. 6) 22.11.2007 kirjas nr ül-1-16/1759 tunnistab linnavalitsus, et korraldust vara tagastamiseks antud ei ole. Samas arvas kohus õigeks vara tagastamise määrusega. Tallinna põhimääruse § 80 lg 1 kohaselt on linnavolikogul ja linnavalitsusel oma pädevuse piires õigus anda üldaktidena määrusi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on linnavolikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, linnavalitsusel anda korraldusi. KOKS § 7 sätestab aga volikogu ja valitsuse 7
(11)3-08-123 õigusaktid. Seega on Tallinna Linnavalitsuse halduse üksikakt, mis vormistati määrusena, vastuolus KOKS ja Tallinna põhimääruses sätestatuga. Eestis jõustuvad määrused üldjuhul alles avaldamisest Riigi Teatajas. Tallinna linn teistsugust korda määruste avalikustamiseks kehtestanud ei ole. Ekslik on väide, et Tallinna Linnavalituse 28.05.1993 määrus nr 118 jõustus selle avaldamisest, sest tol ajal oli volikogu nii otsustanud. Määruse nr 118 p 5 järgi jõustub määrus p-s 2 nimetatud lepingu allakirjutamise päevast. Seadused sellist määruse andmise ja jõustamise korda ei tunne. 7) Elamu tagastamine otsustakse peale kõigi asjaolude väljaselgitamist. Juhul, kui on selge, et elamu või maa saab tagastada, koostatakse kontrollimise tulemuse kohta õiend ja seejärel selle õiendi alusel elamu tagastamine vastava linnavalitsuse korraldusega, millele kirjutavad alla Tallinna linnapea ja linnasekretär isiklikult. Sellist õiendit Xxxxx xxx xx elamu kohta pole olemas. Korralduse teksti koostamine ilma õiendi andmeteta polnud tehniliselt võimalik. Kohtu oletus, et sõna „määrus“ on näpuviga, on alusetu. 8) Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määruses nr 118 nimetatud leping H. A. Kalmoga on alla kirjutatud 30.07.1993 ja lepingul olev pitsat pole loetav. Hoolikal vaatlemisel tundub, et tegemist polegi Tallinna kohaliku omavalitusasutuse pitsati jäljendiga. Lepingu kinnituse järgi kinnitati leping juba enne allkirjastamist Tallinna Linnavalitsuse 11.06.1993 määrusega nr
  1. See viitab nii lepingu kui ka linnavalitsuse määruse õigustühisusele. Vara üleandmise akt on koostatud enne lepingu allkirjastamist, et omandireformi õigustatud subjekt võtab üle üüri- ja rendilepingud. Lisaks on elamu Xxxxx xxx xx üle läinud täielikus vastuolus ORAS nõuetega, samuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraga. 9) H. A. Kalmo ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Algusest peale puuduvad Tallinna Linnavalitusel H. A. Kalmole elamu üle andmiseks vajalikud haldusaktid. Toimikus olev vara üleandmise akt nr 2 on ilma seadusekohase õigusliku aluseta, vigaste rekvisiitidega, isikud ja allkirjad pole kokkuviidavad, lisaks on vara üleandmise akt nr 2 juba
  2. aastal oma õigusjõu minetanud ja üheski linna haldusaktis pole seda uuesti jõustatud. 10) Kohus viitas Riigikohtu ammusele otsusele. Riigikohtu hilisema (nr 3-4-1-14-06) seisukoha kohaselt Eesti Vabariigi õigusruumis algselt ekslikult antud halduse üksikakti tühistava halduse üksikakti tühistamisele ei järgne algse haldusakti ega selle alusel antud madalama kategooria halduse üksikaktide iseenesest taasjõustumine ning juba kehtetut õigusakti ei ole võimalik teist korda kehtetuks tunnistada. Sellele tuginedes kaebaja ei nõustu kohtuga, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.93 otsus ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.93 korraldus nr 118 (vormistatud määrusena) on kehtivad haldusaktid. 11) Linnavalitsus keeldus haldusmenetluse algatamisest vaatamata sellele, et vastuses sisuliselt tunnistati, et kinnistu endine omanik A. Kalmo oli ümberasuja ning vara üleandmiseks H. A. Kalmole puudusid toona ja puuduvad tänaseni juriidilises mõistes pädevad linna haldusaktid.
  3. Tallinna Linnavalitsus ja Uranos OÜ palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud J. Truuverti kaebuse lõppjäreldustes õigesti rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgmist.
  5. Halduskohus ja Tallinna Linnavalitsus leidsid õigesti, et kõnealused haldusaktid (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118) ei ole tühised

§ 63lg 2 mõttes ning kaebaja esile toodud menetlus- ja vormivead 8

(11)3-08-123 ei too kaasa nende tühisust. Õige on ka halduskohtu järeldus selles, et kuna haldusaktid Xxxxx xxx xx tagastamise kohta ei olnud tühised ja seega kehtetud algusest peale, on tegemist õigusjõus olevate haldusaktidega ning linnavalitsus keeldus põhjendatult kaebaja taotletud toimingute tegemisest.
  1. KOKS § 33 lg 1 sätestab: „Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi.“ Ringkonnakohus leiab, eeltoodud norm sätestab isiku õiguse nõuda haldusakti muutmist või tühistamist vaid juhul, kui haldusakt rikub tema õigusi õigusvastaselt. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118, mida kaebaja peab tühisteks ja mille osas menetluse algatamist (sisuliselt uuendamist, kuna vara tagastamise menetlus on lõppenud) taotleb, on õiguspärased. Nimelt on teostatud nende haldusaktide õiguspärasuse üle kohtulikku kontrolli ja jäetud J. Truuverti vastavasisuline kaebus rahuldamata Tallinna Halduskohtu 02.02.2001 otsusega haldusasjas nr 3-138/01, mille motiive muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2001 otsusega haldusasjas nr II-3/184/
  2. Riigikohtu loakogu ei andnud J. Truuverti kassatsioonkaebusele 05.09.2001 menetlusluba. Eeltoodust tulenevalt ei ole KOKS § 33 lg 1 käesolevas vaidluses asjakohaseks normiks ja menetluse uuendamise küsimuses tuleb lähtuda eelkõige

§-st 44. Ka

§ 68

lg 1 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda sama seaduse § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist.

§ 44

lg 1 alusel uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. 12. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-36-04 selgitanud, millistel alustel ja eeldustel toimub menetluse uuendamine: a) isikul on õigus taotleda menetluse uuendamist

§ 44

lg 1 aluse olemasolul ning haldusorganil on sellisel juhul kohustus menetlus uuendada; b) isikul on tulenevalt PS §-st 46 õigus taotleda haldusorganilt menetluse uuendamist ka

§ 44

lg 1 nimetamata alustel, kuid sellist taotlust tuleb käsitleda avalduse või märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, millele tuleb vastata ning selgitada, et

§ 44

lg 1 nimetamata aluse puudumisel menetlust ei uuendata ning haldusakti kehtetuks ei tunnistata;

  1. c)kui haldusorgan leiab, et eelnimetatud avalduses on välja toodud olulisi asjaolusid, mis võiksid tingida haldusakti kehtetuks tunnistamise, uuendab ta menetluse omal initsiatiivil;
  2. d)KOKS § 33 lg 1 on erinormiks, mis ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas vaadata taotlus sisuliselt läbi või mitte. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud lahendist ja ka Riigikohtu teistest lahenditest, kus käsitletakse menetluse uuendamist läbi KOKS § 33 lg 1 (3-3-1-49-99 ja 3-3-1-51-02), ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust taotluse saamisel menetlust automaatselt uuendada. Kohalikul omavalitsusel puudub kaalutlusõigus vaid küsimuses, kas menetluse uuendamise taotlus sisuliselt läbi vaadata. Kui taotluse läbivaatamisel tuvastatakse, et haldusakt on õiguspärane, ei kohusta KOKS § 33 lg 1 kohalikku omavalitsust haldusakti avaldaja uute vastuväidete valguses hindama, vaid rakendub käesoleva otsuse punkti 12 alapunktides a, b ja c 9

(11)3-08-123 kirjeldatu. Riigikohus märkis haldusasjas nr 3-3-1-51-02 tehtud otsuse p-s 21, et kui omavalitsus keeldub muutmistaotlust rahuldamast põhjusel, et haldusakt ei ole õigusvastane, on isikul õigus vaidlustada see keeldumine halduskohtus. 13. Antud juhul pöördus kaebaja 20.11.2007 kohaliku omavalitsuse poole haldusmenetluse uuendamise taotlusega eesmärgiga jätkata Tallinnas, Xxxxx xxx xx asuva eluruumi kasutamist, väites, et elamu Xxxxx xxx xx anti H. A. Kalmole üle ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsuse nr 28 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määruse nr 118 alusel ebaseaduslikult ning tuleb linna omandisse tagasi nõuda. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, ei ole linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 ja linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 õigusvastased, samuti ei ole tegemist tühiste haldusaktidega. Tallinna Linnavalitsus vaatas taotluse sisuliselt läbi ja leidis 18.12.2007 vastuses nr ÜP116/3550, et Xxxxx xxx xx asuva vara tagastamise aluseks olevad otsused on õiguspärased ja neid on kohtu poolt korduvalt kontrollitud, ning jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kuna vastustaja vaatas kaebaja 20.11.2007 taotluse sisuliselt läbi, oleks halduskohus saanud kohustada vastustajat menetlust uuendama üksnes juhul, kui kohus oleks tuvastanud, et esineb

§ 44lg-s 1 nimetatud alus menetluse uuendamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et sellised asjaolud puuduvad. 14.

§ 44

lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Kaebaja poolt taotluses tõstatud küsimused ei saanud uudsetena tõusetuda

  1. aastal, vaid pidid kaebajale olema teada juba haldusaktide saamisel või hiljemalt nende vaidlustamisel kohtus. Tegemist on haldusaktide õiguspärasuse küsimusega, mitte aga uute asjaoludega, mida kaebaja ei võinud varem teada. Samasisulised vastuväited oleks kaebaja saanud esitada ka haldusasja nr 3-138/01 (II3/184/2001) menetluses.
  2. Vastustaja on kaebaja menetluse uuendamise taotluse ettenähtud piirides läbi vaadanud. Ringkonnakohus leiab, et taotlusest ja selle lisadest ei tulene uusi asjaolusid, mida polnud kaebajal võimalik välja selgitada haldusaktide vaidlustamisel. Seega on menetluse uuendamise taotlus esitatud

§ 44lg 3 tähtaega rikkudes.

Ringkonnakohtu arvates on kaebaja järjekordselt tõstatanud Xxxxx xxx xx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õiguspärasuse küsimuse jätkuva soovida erastada tema kasutuses olevat eluruumi, mis aga kahjuks pole juba ammu enam võimalik. Kaebajale selgitati juba ringkonnakohtu 01.06.2001 otsuses haldusasjas nr II-3/184/2001, kui selgus, et maa tagastamine H. A. Kalmole on lõpule viidud ja maa kantud kinnistusraamatusse, et kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 1 mõttes. Kuivõrd kaebaja(

  1. d)olid minetanud võimaluse vaidlustada Xxxxx xxx xx asuva ehitise aluse maa tagastamise korraldust, ei saanud linnakomisjoni 18.12.1992 otsuse nr 28 ja linnavalitsuse 28.05.1993 määruse nr 118 tühistamise taotluse rahuldamise korral tulla kõne alla kaebaja(te)le tema (nende) kasutuses oleva(
  2. te)eluruumi(
  3. de)erastamine, vaatamata sellele, et ringkonnakohus pidas linnakomisjoni otsust ja linnavalitsuse määrust sel ajal õigusvastaseks. 16. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 10

(11)3-08-123 Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.