← Eesti

3-08-1649/34

Obsah (6)§ 75§ 84§ 56§ 52§ 102§ 54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1649 H

-s sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid. Kaebaja on kõik nõutud dokumendid maksuhaldurile maksumenetluses esitanud ning andnud maksuhaldurile ka selgitusi. Vaideotsuses pole konkretiseeritud, milliseid dokumente maksuhaldur vaide lahendamisel arvesse ei võta. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-4707 leidnud, et vaidemenetluses saab esitada uusi tõendeid nii haldusorgani nõudmisel kui ka isiku enda initsiatiivil. Tulenevalt uurimispõhimõttest ei või haldusorgan keelduda asjakohaste tõendite vastuvõtmisest. 2

(16)3-08-1649 2)

§ 75

lg 1 kohaselt määrab maksuamet revisjoni ulatuse korraldusega, kuid käesolev maksuotsus ei kattu revisjoni ulatusega ja on seetõttu täies ulatuses ebaseaduslik. 3) Kaebaja ostis Xxx xx xx kinnistu, jagas seal paiknenud hooned korteriomanditeks ning võõrandas need. Vastavalt ostjate soovile korterid renoveeriti. Renoveerimisteenuse eest arvete esitamine pole tehtud maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil ning

§ 84kohaldamiseks alus puudub.

MTA käibemaksuregistrist nähtuvalt on kaebaja alates 06.04.2006 registreeritud käibemaksukohuslasena ega olnud kohustatud tulenevalt KMS § 27 lg 2 p-st 3 ja KMS § 3 lg 6 p-st 2 käibedeklaratsiooni esitama. Kuna kaebaja ei olnud korterimüügi tehingute ajal kohustatud esitama käibedeklaratsioone, ei pidanud ta maksma ka käibemaksu. Kohustus deklareerida ja kohustus tasuda on sätestatud kooskohustusena. KMS § 38 lg 1 eesmärgiks on garanteerida käibemaksu saamine juhul, kui väljastatakse arve sisuga dokument, näiteks ettemaksuarve. Antud juhul ei ole märgitud ostumüügilepingusse käibemaksusummat, tegemist on üksnes deklaratiivse sättega, et ostuhinnas sisaldub käibemaks. Silmas peeti remonditööde eest esitatud arvet ning ühelgi juhul ei puudutanud deklaratsioon kogu müügihinda. Lepingu lisas on olemas viimistlustase, samuti oli müügikuulutuses kirjas, et siseviimistluse tellimisel lisandub siseviimistluse maksumus. Seega oli ühelt poolt tegemist korteriomandite müügiga ja teiselt poolt renoveerimisteenuse osutamisega vastavalt ostja soovile. Käibemaksu väljatoomist 2 korteri müügihinnas soovisid notarid, kuna tavaliselt on korteriomandi müügi puhul tegemist uue korteriomandiga, millele müüja peab lisama käibemaksu. Notarid soovisid sellise klausliga kaitsta ostjat hilisema käibemaksusumma lisamise eest. Antud juhul arvestab maksuhaldur käibemaksu kogutehingult, kuigi seda peaks arvestama (kui müük oleks käibemaksuga maksustatav) lisandunud väärtuselt ehk soetusmaksumuse ja müügihinna vahelt. 4) Renoveerimisteenust osutati eraldi teenusena. Renoveerimistööde kohta väljastas kaebaja arved, kus toodi välja ruutmeetri renoveerimismaksumus ja vastavalt sellele peeti ka käibemaksuarvestust. Nõutud summad tasuti tellijate poolt. Kaebaja on renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu ning kinnisvara müük on antud juhul käibemaksuvaba. Renoveerimisarvete tagantjärele fabritseerimine ei ole võimalik, kuna need on tähtaegselt deklareeritud. Arve kehtivus ei sõltu asjaolust, kas see antakse teisele poolele tähitud kirjaga, allkirja vastu, e-posti teel või antakse tehingut vahendanud maaklerile edasiandmiseks. Hoolimata sellest, kas ostja oli arve saanud või mitte, on müüja poolt väljastatud arve kehtiv käibemaksuarvestuses. Kõige õiglasem on arvestada renoveerimiskulu ja siseviimistlust eraldi, kuna lisaks korteriomandile renoveeriti ka kõikidele ühiselt kuuluvaid osasid, mille läbi loodi lisaväärtus. 5) Sõiduauto BMW on välja renditud vastavalt lepingule, kus puudub nõue vahepealsete arvelduste tegemiseks. Seega on määratud käibemaksusumma alusetu. KMS § 29 lg 4 viimase lause kohaselt arvatakse sõiduauto, selle tarbeks soetatud mootorkütuse ja sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks maha, sõltumata selle ettevõtluses kasutamise osatähtsusest. Arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus. 6) Üürnikud elasid remonditavas majas, millega seotud ebamugavuste tõttu ei kohaldatud neile täisüürimäära. Üürileandja on kohustatud varustama üürnikke elamiskõlbliku pinnaga ning on selge, et kui maja renoveeritakse, siis ei ole seal võimalik sees elada. Kaebajale on laekunud täpselt niipalju üüri, kui on kantud tema arvele. Maksuhaldur ei ole tõendanud kaebajale üürnike poolt sularahas üüri tasumist. 7) Kaebaja kasutas Xxxxxxxxxxx xxx xx ja Xxxxxx xxx xx-xx ruume vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule ning neile tehtud kulutused on üürileandjaga kooskõlastatud. Kaebajal oli õigus neilt kulutustelt sisendkäibemaksu maha arvata, kuna kulutused olid tehtud renditavasse ruumi. Tehtud kulutused olid kooskõlas tulumaksuseaduse (TuMS) § 32 lg-tega 1 ja 2. Parendused olid seotud ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg-ga 1, kuna kaebajal oli 3

(16)3-08-1649 plaanis uued töötajad palgata ja investeeringud tehti tulevikku silmas pidades. Kaebajal tuli tasuda Xxxxxxxxxxx xxx xx rentimiselt tasu 20 600 krooni kuus ja vastavalt lepingule kuulus tasu kogusummana tasumisele hiljemalt rendiperioodi lõppedes. Tehtud parendused kuulusid tasaarvestamisele rendi ja kõrvalkuludega. Üürileping Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi osas kehtis kuni 03.12.2007 ja Xxxxxxxxxxx xxx xx osas kuni mai lõpuni
  1. Seega kuulus tasumisele üür 367 200 krooni, millele lisandusid kõrvalkulud. Maksuhaldur on maksuotsuses välja toonud, et ettevõtlusega mitteseotud kulud on summaliselt 215 711 krooni, mis on väiksem kui üürikulu. Xxxxxxxxxxx xxx xx jaoks ostetud materjalid ja asjad olid ostetud ettevõtluse tarvis, kuna kinnistut üüriti ärilisel eesmärgil. Maksuhaldur on jätnud põhjendamata, mille tõttu ta leiab, et üürileping ei kehti ja kaebaja ei kasutanud hoonet ettevõtluses. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-26-02 leiti, et kui kuludokumendile märgitud tehingu sisu ei võimalda teha järeldust kulutuse ettevõtlusega seotuse kohta, siis peab maksumaksja esitama täiendavaid tõendeid, kusjuures tõendiks on ka maksumaksja seletus. Maksuhaldur kaebaja vastavasisulisi suulisi ja kirjalikke seletusi arvestanud ei ole. 8) PMTK on käsitlenud perioodil 08.08.2006-26.03.2007 tehtud väljamakseid summas 600 955 krooni juhatuse liikme tasudena S. S., mille pealt on arvestatud tulumaks ja sotsiaalmaks. Ühe põhjusena on välja toodud asjaolu, et S. S. ei ole alates detsembrist 2005 palgatulu saanud. Samas nähtub S. S.i kontoväljavõttelt, et tal oli arvel SEB Ühispanga laen summas 1 624 541,67 krooni, samuti müüs ta korteriomandi aadressil XXXXX XXX X-XXX. Seega puudus tal motiiv ja pakiline vajadus sellel perioodil palgatulu järele, kuna eluks vajalikud vahendid olid piisavad. Asjaolu, et kaebajal puudusid töötajad, pigem kinnitab väidet, et kontrollitaval perioodil palka ei makstud. Väljamaksete näol oli tegemist laenu tagasimaksetega. S. S. tasus kaebaja laenu OÜ-le MR Solver, mis anti Xxx xx xx kinnistu ostmiseks. Seda laenu on kaebaja osanikule jõudumööda tagastanud. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, miks ei arvestatud kaebaja selgitust laenu tagastamise kohta või miks ei ole väljamaksed käsitletavad dividendidena. 9) Maksuhalduri väide, et laenulepingud on vormistatud üheaegselt, kuna need on sarnased, ei ole põhjendatud. Tavaliselt kasutatakse ühesuguseid eelnevalt väljatöötatud vorme aastaid. Ei ole mõeldav, et S. S. erinevate firmade juhatuse liikmena sõlmiks erinevad laenulepingud. Ta kasutab sama arvutit, kontorit ja töövahendeid.
  2. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) Kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid on jäetud õigesti arvestamata, sest maksumaksja jättis maksumenetluse käigus tõendid tahtlikult esitamata. Revident on korduvalt palunud kaebajalt informatsiooni (e-kirjad 04.12.2007, 17.12.2007, 03.12.2007, 15.01.2008, 22.01.2008, 08.02.2008, 18.02.2008, 04.03.2008), kuid kaebaja on vastanud maksuhalduri nõuetele vaid osaliselt. Olukorras, kus maksuhaldur on informatsiooni saamise eesmärgil isiku teavitamist dubleerinud, teavitades isikut nii e-kirja kui lihtkirja vormis, ei ole võimalik tugineda asjaolule, et isik pole mingil põhjusel e-kirja või lihtkirja kätte saanud. E-kirjad on edastatud aadressidele XXXX@XXXX.XX ja XXXX@XXXX.XX, mis on maksuhaldurile teadaolevad (vastavalt maksukohustuslaste registrile ja S. S.i antud informatsioonile) kaebaja juhatuse liikme S. S.i eposti kontaktaadressid. Ei ole mõeldav, et normaalset majandus- ja kutsetegevust omav äriühing annab oma äritegevust puudutavas küsimuses teadlikult kolmandatele isikutele (sh Maksu- ja Tolliametile) välja kontaktandmed, mis ei funktsioneeri. Seetõttu on käesoleval juhul võimalik rääkida üksnes kaebaja tahtmatusest informatsiooni anda. Kaebaja on ka kohtule esitatud dokumentides märkinud oma e-posti aadressiks XXXX@XXXX.XX. PMTK poolt edastatud kirjalik teave tuleb lugeda kaebajale igal juhul kättetoimetatuks ning kaebajal ei ole võimalik tugineda informatsiooni mittesaamisele.

§ 56lg 6 kohaselt loetakse juriidilisele isikule registrisse 4

(16)3-08-1649 kantud aadressil saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on möödunud 5 päeva selle saatmisest Eesti piires. 2) Kaebaja jättis täitmata korraldused 30.01.2008 nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat informatsiooni ja teavet (ostuarved, müügiarved, lepingud ja käibemaksukontode väljavõtted). Kaebaja esitas kogu vastavasisulise informatsiooni alles vaidemenetluses, kus läbi maksuotsuse motiveeringu oli maksuhalduri positsioon isikule detailselt teada. On ebatõenäoline, et nimetatud materjalid (laenulepingud, üürilepingud ja nende lisad ja kassa sissetuleku orderid) eksisteerisid enne maksumenetluse lõpetamist, sest vaatamata korduvatele maksuhalduri korraldustele teabe esitamiseks jättis isik korraldused täitmata. Samuti ei ole kaebaja pidanud vajalikuks põhjendada materjalide varasemat esitamata jätmist. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-47-07 on rõhutatud, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus vaide esitaja on tahtlikest maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses. 3) Maksuotsusest nähtub, miks maksuhaldur asus kontrolli tulemusel seisukohale, et kaebaja ei ole osutanud renoveerimistöid müüdud korteriomandite osas eraldi teenusena. Seda seisukohta kinnitavad nii korteriomandite müügilepingud kui ka ostjaks olnud isikud. Arveid eraldi renoveerimistööde eest ostjatele ei esitatud, arved kajastusid üksnes maksudeklaratsioonides. Vastavalt KMS § 37 lg-le 3 pole teenuse müüjal kohustust füüsilisele isikule võõrandatud kauba või teenuse puhul arvet väljastada, kui tegemist on KMS § 16 lg-s 1 või 2 sätestatud kauba võõrandamise või teenuse osutamisega. Asjaoluga, et väidetavalt eraldi teenusena osutatud renoveerimistööde käive on deklareeritud õiges perioodis, ei ole võimalik tõendada, et tegemist on reaalselt ja raamatupidamises kajastatud kujul aset leidnud tehingutega. Seega on kaebaja kajastanud käibedeklaratsioonil tehinguid, mis on tehtud maksuvaba käibe tarbeks, mistõttu puudub tal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus vastavalt KMS § 29 lg-le
  1. Käesoleval juhul ei vaidlustata asjaolu, et renoveerimistööd on aset leidnud, kuid need on sooritatud maksuvaba käibe tarbeks (korteriomandi ostu-müügi lepingust tuleneva põhikohustuse tarbeks, olles müügitehingu lahutamatuks osaks) ning seega puudub kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. 4) Kogutud tõendite alusel on tekkinud isikul käibemaksu osas täiendav maksukohustus ning kaebaja on jätnud maksukohustused õigeaegselt täitmata. Näiteks kajastab E. T. korteriomandi müügileping fakti, et korteri ostuhinnas kajastub ka 18%-line käibemaks. Kuna isik on korterit ostes käibemaksu tasunud, kuigi seaduse alusel peaks olema tegemist maksuvaba käibega, peab kaebaja KMS § 38 lg 1 alusel tasuma käibemaksu riigieelarvesse. Täpselt samade tingimuste alusel kuulub maksustamisele ka A. V. müüdud korteriomand. 5) Lisaks on kaebaja jätnud tasumata käibemaksu sõiduauto rendikäibelt. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sisulist tõendit, millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et sõiduki BMW 320 rentimine toimub aastases perioodis (v.a juhatuse liikme vastavad selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel sõlmitud kasutuslepingust ei nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub OÜ Mortimeri vara kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele lisatud 5,25%-st. OÜ Mortimeri juhatuse liige T. L. kinnitas, et tasub sõiduauto liisingumakseid jooksvalt. Tegu on käibega teenuse osutamisest ettevõtluse raames vastavalt KMS § 4 lg-le 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18% käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le
  2. 6) Kaebaja on sisendkäibemaksu osas teinud mahaarvamisi kulutuselt, mis kontrolli tulemusel leiti olevat ettevõtlusega mitteseotud. Kaebaja ei esitanud kontrolliperioodil korduvale informat5
(16)3-08-1649 siooni palumisele vaatamata ainsatki tõendit, mis oleks kinnitanud, et ruume asukohaga Xxxxxxxxxxx xxx xx ja Xxxxxx xxx xx-xx kasutatakse ärilisel eesmärgil. Kui äriühing, kelle tavapärane majandustegevus on seotud kinnisvaraarendusega, teeb kulutusi enesega seotud isikute varale, esineb põhjendatud kahtlus kulutuste seotuses ettevõtlusega. Kinnistusraamatu andmetel on Xxxxxxxxxxx xxx xx omanikuks H-H. K. S., kes on kaebaja juhatuse liikme S. S.i abikaasa, ning Xxxxxx xxx xx-xx omanikuks on äriühing OÜ Sven Soeson Konsultatsioonid. Sellises olukorras peab maksukohustuslane esitama täiendavad tõendid, mis võimaldavad saada ülevaate tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja seotusest ettevõtlusega. Nimetatud ruumide ettevõtlusega seotud eesmärkidel kasutamise selgitused esitas isik alles vaidemenetluses, nagu ka väite, et ruume üüriti. Samas ei kajasta väidetavat üürimist ja üürimaksmist kaebaja pearaamat ega pangakontode väljavõtted. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi põhjendust, miks kaebaja ettevõtluse raames oli vaja nimetatud mahus sellised kulutusi objektidele teha. 7) Põhjendamatu on kaebaja väide, et tal puudub käibemaksu deklareerimise kohustus. Kaebaja on alates 06.04.2006 registreeritud käibemaksukohustuslasena, seega on kaebaja puhul tegemist maksukohustuslasega KMS § 3 lg 1 tähenduses. Vastavalt KMS § 27 lg 2 p-le 1 on käibedeklaratsiooni kohustatud esitama maksukohustuslane. Järelikult esineb kaebajal nii deklareerimis- kui maksukohustus. Korteriomandite müügidokumentides on märgitud hinnas sisalduv käibemaks, arvestamata asjaoluga, et tegemist on maksuvaba käibe objektiks olevate esemetega. Käesoleval juhul on ostjad kaebajalt korteriomandi ostmisel käibemaksu tasunud. Tõendiks selle kohta on nii leping kui ka korteriomandi omandanud isikute ütlused. Kaebaja põhjendused, mille kohaselt sätted käibemaksu kohta lisati notarite nõudel, on paljasõnalised, tõendamata ja põhjendamatud. Isegi juhul, kui tehinguga seotud isikud sõlmimise hetkel nõudsid vastava sätte lisamist lepingusse, oleks kaebaja pidanud viitama, et tegemist on maksuvaba käibega, mis ei kuulu maksustamisele. Suurem osa korteriomandeid aadressil Xxx xx xx võõrandati ilma viiteta käibemaksule. Kuna kahe võõrandatud korteri puhul sisaldus korteri müügihinnas käibemaks, siis vastavalt KMS § 38 lg-le 1 tuleb kaebajal käibemaks deklareerida ja tasuda. 8) Maksuotsuses toodud tabel 4 ja maksuotsuse lisa 4, kus on kajastatud kaebaja poolt S. S. tehtud väljamaksed perioodide lõikes, samuti maksukohustuslase puuduvad selgitused, ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud dividendide väljamaksetega. Samuti ei ole väljamaksete ulatus, summad ja proportsioonid sellised, mille puhul võiks eeldada, et tegemist on dividendide väljamaksetega. Kaebajal puuduvad majandusaasta aruanded, mille alusel oleks võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on äriühing teinud dividendide väljamakseid. Käsitlust palgatulu osas toetab fakt, et S. S. ei ole saanud palgatulu ühestki ettevõttest alates detsembrist 2005. Seetõttu tuleb kaebaja pangakontodelt tehtud rahalisi väljamakseid käsitleda kui juhatuse liikme töötasu. Kaebaja väljatoodud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-90-07 kajastatakse üksnes eeldusi, millal ei ole võimalik määrata juriidilise isiku juhatuse liikme töötasu osas sotsiaalmaksu, kuid tegemist ei ole imperatiivse reegliga. Kui esinevad osanikust või aktsionärist juhatuse liikme tasustamist kinnitavad tõendid, maksustatakse juhatuse liikme tasu vastavalt selle kohta kehtivatele maksunormidele. Põhjendamata rahaliste väljamaksete osas esineb alus käsitleda neid kui juhatuse liikme töötasu. 9) Vastustaja analüüsis ka kaebusele lisatud dokumente ja leidis, et need ei mõjuta käesoleval juhul maksu määramist, sest kontrolliperioodil on isik esitanud vaid mõned nõutud dokumentidest ning on vaid osaliselt kaasa aidanud efektiivse ja kiire kontrolli läbiviimisele. Mitmed PMTK korraldused jäid vastuseta. Kaebaja esitas teenuse ja kauba arved erinevatelt ettevõtjatelt, kuid selgusetuks jääb, mida soovitakse nendega tõendada. Samuti esitati laenulepingud erinevate äriühingutega, kusjuures need laenulepingud on nii laenuandjana kui -saajana allakirjastanud S. S.. Viimasel esineb käesolevas asjas huvide konflikt, sest ta püüab tõendada kõrvalise isikuna, esindades teisi äriühinguid, asjaolusid, mis on suunatud maksuhalduri poolt tuvastatu ümberlükkamisele ning võimaliku vastutuse vältimisele, mis tekiks tulenevalt maksuotsusest. Arvestades 6
(16)3-08-1649 asjaolu, et nimetatud tõendid esitati alles vaidemenetluses, ei ole võimalik asuda seisukohale, et need laenulepingud said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal. Pigem kinnitab see seisukohta, et isik on püüdnud maksumenetluses maksuhaldurile edastada võimalikult vähe teavet ning alles maksotsuse järgselt esitada oma vastuargumendid maksuotsuses kajastatu pinnalt, jättes nii maksuhaldurile võimalikult vähe aega esitatud tõendeid igakülgselt kogumis hinnata. Ka tõendite iseloom viitab asjaolule, et nimetatud dokumendid on vormistatud üheaegselt, sest dokumendid on erinevate äriühingutega sõlmitud tehingute osas äravahetamiseni sarnased või erinevad mõnes detailis. Olukorras, kus kaebaja on jätnud täitmata mitmed MTA korraldused informatsiooni ja teabe esitamiseks, ei ole võimalik eeldada, et isikul puudus tahtlus. Kuivõrd kaebaja on kaasaaitamiskohustust rikkunud, ei ole tal võimalik vaidemenetluses esitatud tõenditele tugineda.
  1. Tallinna Halduskohtu 26.11.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Maksuhalduri seisukohad ei ole vastuolulised ja maksuotsus on kaebajale määratud maksude osas õiguspärane. Kohtuotsust on põhjendatud järgmiselt: 1) Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ainsaks tegevusalaks oli kinnisvaraarendus, et kaebajale kuuluvate korterite võõrandamine aadressil Tallinn Xxx xx xx kujutas endast KMS tähenduses maksuvaba käivet, et kaebaja on renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu, et kaebaja seaduslik esindaja S. S. ei ole alates
  2. a saanud maksuhalduri andmetel palgatulu. Kaebaja ei väida ja ühestki tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks maksnud osanikele dividende ning kaebajal ei olnud vaidlusalusel perioodil ühtegi palgalist töötajat. Samuti pole vaidlust selle üle, et kaebaja sai kätte kontrollakti ega esitanud sellele eriarvamust. 2) Toimiku materjalide kohaselt on vastustaja edastanud kaebajale nii lihtkirja teel kui ka epostiga 30.01.2008 korralduse nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 korralduse nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat informatsiooni ja teavet. PMTK on edastanud elektrooniliselt nõudeid ja korraldusi (edastatud e-posti teel 04.12.2007 (korraldus II kd lk 22-23, seda dubleeriv e-kiri II kd lk 38), korraldust täpsustav e-kiri 17.12.2007 (II kd lk 39), 30.01.2008 korraldusega (II kd lk 4647); 12.02.2008 korraldusega (II kd lk 48-49); 26.02.2008 korraldusega (II kd lk 50-51); 01.02.2008 korraldusega (II kd lk 52-53); 15.01.2008 korraldusega (tlk 56-57); 06.06.2008 korraldusega (lk 58-59, e-kiri II kd lk 103)). Kaebaja väidab, et MTA 08.02.2008 e-kiri (korraldus II kd lk 58-59, e-kiri aadressile XXXX@XXXX.XX II kd lk 103) on võltsitud, kuna ta ei ole sellist e-kirja saanud. Sellest väitest järeldub, et teised vaidlusalused vastustaja saadetud e-kirjad on kaebaja küll kätte saanud, kuigi kaebaja sõnul ei olnud need edastatud

-s sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid järgides. Kuivõrd peale 08.02.2008 e-kirja muude e-kirjade puhul küsimust nende kättesaamisest ei teki, siis ei ole tegelikult oluline, mil viisil PMTK need kaebajale edastas.

§ 52

lg 1 kohaselt antakse dokumendid, sh haldusaktid, kutsed ja teated kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule või asutusele dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga ning § 54 lg 3 kohaselt saadetakse menetlusosalise soovil dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Peale 08.02.2008 e-kirja on kaebaja ise möönnud muude e-kirjade kättesaamist. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited rahandusministri 19.12.2002 määrusele nr 149, kuna kaebaja enda väidetest saab järeldada, et teiste e-kirjadega on ta tutvunud. 3) Vaidlust ei ole selles, et e-kirjad on edastatud aadressidele XXXX@XXXX.XX ja/või XXXX@XXXX.XX, mis on kaebaja juhatuse liikme S. S.i e-posti kontaktaadressid. Viimane on märgitud S. S.i e-posti aadressiks ka rahvastikuregistris. S. S. kasutab ka kohtumenetluses aadressi XXXX@XXXX.XX, paludes talle kohtumaterjale edastada nimelt e-posti teel, samuti on ta 7

(16)3-08-1649 esitanud samalt aadressilt PMTK-le vaide (II kd lk 35). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks e-posti kasutamine mingil põhjusel enam raskendatud kui tänapäeval tavapäraselt äris tegutseval isikul. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-123-07 leidnud, et e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Ekiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandusja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. 4) Maksuhalduri kinnitusel on eelnimetatud korraldused edastatud ka lihtpostiga. Lihtkirjaga edastatud teabe osas on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-10-04 öelnud, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated ei jõua temani. Seda peab juriidiline isik arvestama ka juhatuse liikmete ja töötajate puhkuste korraldamisel. Asjaolu, kas S. S. viibis 22.01.2008 Ameerika Ühendriikides või mitte, ei ole vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega (juriidiline isik peab korraldama oma majandustegevust sõltumata juhatuse liikmete välisreisidest, e-posti lugemine on võimalik ka välisriigis), samuti ei tõenda välisreisil viibimist Ameerika Ühendriikidesse saabumise templiga koopia suvalisest passi lehest ilma viiteta passi omanikule. 5) Maksuhalduri kirjavahetuse kättesaamise kindlaimaks tõendiks on asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud eriarvamust 24.04.2008 kontrollaktile nr 12-3/303 (II kd lk 1-21). Vastasel korral olnuks kaebajale just eriarvamuse ja selle raames puuduolevate dokumentide esitamine (või nende esitamiseks tähtaja taotlemine) kõige loogilisemaks oma õiguste kaitse vahendiks. Eeltoodust järeldub, et kaebaja oli tegelikkuses saanud kätte ka 08.02.2008 e-kirjaga ja lihtkirjaga edastatud korralduse nr 12-2.1/3143. Seega on ilmne, et kaebaja ei esitanud maksumenetluses kõiki maksuhalduri nõutud dokumente ja rikkus sellega

§-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Asja materjalidest nähtuvalt jättis kaebaja täitmata 30.01.2008 ja 12.02.2008 korraldused, milles paluti informatsiooni ja täiendavate dokumentide esitamist. 6) Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-47-07, milles on rõhutatud, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul on tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus kaebaja on tahtlikust maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses. Seega saab haldusasja lahendamisel juhinduda vaid enne maksumenetluse lõppu kaebaja poolt esitatud tõenditest. Kuigi ka vaidemenetluses esitatud tõendeid sisuliselt hinnates ei saaks neid lugeda usaldusväärseks, arvestades hilist esitamist. Ühegi esitatud tõendi puhul ei ole tuvastatav asjaolu, et need olid olemas juba ka maksumenetluse ajal. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel ja kus allkirjastajaks on mõlemal poolel S. S. isiklikult. Eeltoodust tulenevalt ei saa maksuhaldurit süüdistada uurimisprintsiibi rikkumises. 7)

§ 75lg 3 kohaselt muudetakse revisjoni ulatust vajadusel hiljem korraldusega.

Asja materjalidest nähtuvalt on PMTK pikendanud 12.02.2008 korraldusega nr 12-2.1/4198 (II kd lk 48-49) kontrolliperioodi

  1. a augustist novembrini ja
  2. a märtsikuule. Korraldus on edastatud 18.02.2008 e-kirjaga (II kd lk 104). Seega ei ole kaebajal õigus selles, et maksuotsus ei kattu revisjoni ulatusega. 8

(16)3-08-1649 8) Õige ei ole kaebaja seisukoht, et Xxx xx xx korteritega nr 1 ja 4 seoses on tehtud kaks tehingut, esiteks käibemaksuvaba korteri müügitehing ja teiseks käibemaksuga maksustatav korterites renoveerimistööde teostamine. Selgitus korterite müügi- ja renoveerimistehingute eristamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, samuti vastuolus asjas kogutud muude tõenditega. Kummagi kõnealuse korteri müügilepingu kohaselt on lepingu esemeks korteriomand, tehingu sisuks korteriomandi müük ning lepingu eseme ostuhinnana on ära näidatud vastavalt 1 315 600 krooni (korter 4) ja 940 000 krooni (korter nr 1), lepingu kohaselt sisaldub ostuhinnas 18%-ne käibemaks. Eraldi tehingute, mille esemeks oleks korterite renoveerimistööde teostamine, kohta puuduvad igasugused tõendid. Korteri nr 4 ostja E. T. selgituste kohaselt oli korter renoveerimata ning ta ei ole kaebajalt renoveerimistöid tellinud, samuti ei ole ta saanud ega tasunud korteri renoveerimistööde eest esitatud arvet. Asjaolu, et Xxx xx xx elamus müüdud korterite puhul ei osutatud eraldi renoveerimisteenuseid ning et renoveerimistööde maksumus sisaldus korteri ostuhinnas, kinnitavad ka teiste samas elamus kortereid ostnud isikute poolt maksuhaldurile antud selgitused. 9) Kaebaja selgitus, et korterite nr 1 ja 4 müügilepingutesse on hinnas sisalduvat käibemaksu puudutav klausel lisatud notari algatusel ostja kaitse eesmärgil, ei ole asjassepuutuv. Isegi kui notar nimetatud klausli vajalikkust eeltoodud moel selgitas, pidi kaebaja aru saama sellest, et sarnast sõnastust saab tõlgendada üksnes selliselt, et ostja tasub kogu lepingueseme müügihinnalt käibemaksu. Kõnealuste korterite müügilepingute näol on tegemist raamatupidamise algdokumentidega, millele on märgitud käibemaksusumma. Ei oma tähtsust, et käibemaksusummat ei ole arvväärtusena välja toodud, kuivõrd lepingutes sätestatust on käibemaksu osakaal tasumisele kuuluvas summas võimalik lihtsa arvutuse teel leida. Vastustaja on õigesti kohaldanud KMS § 38 lg 1 teist lauset. Käibemaksusumma kuulub tasumisele ka juhul, kui kauba ostja on müüjale selle summa tasunud tehingult, mis seaduse kohaselt maksustamisele ei kuulu. Kaebaja seisukohaga, et korterite müügilepingutes nimetatud 18%-line käibemaksusumma hõlmas üksnes renoveerimistöid, oleks võimalik nõustuda juhul, kui samast lepingust nähtuks, millise summa ulatuses ja milliseid renoveerimistöid on igas korteris tehtud. Need asjaolud lepingutest aga ei nähtu ning sellisel juhul tuleb lugeda, et kogu lepingu järgi tasumisele kuuluvast summas 18% moodustab käibemaks. 10) Kaebuse kohaselt on kaebaja registreeritud käibemaksukohustuslasena alates 06.04.2006, Xxx xx xx korterite 1 ja 4 müügitehingud on toimunud vastavalt 2006. a detsembris ja 2007. a veebruaris ning seega oli kaebaja tehingute tegemise ajal käibemaksukohustuslane ning deklaratsioonide esitamise kohustus tulenes KMS § 27 lg 2 p-st 1. 11) KMS § 29 lg-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt saab maksukohustuslane tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu ulatuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamine eeldab seda, et kaubad, mille ostmisel, või teenused, mille saamisel on isik käibemaksu tasunud, on kasutatud tema enda maksustatava käibe tarbeks. Kuna Xxx xx xx elamus asunud korteriomandite müügi näol oli tegemist maksuvaba käibega, ei olnud mistahes kulutused, mida kaebaja kõnealuste korteritega seoses tegi, tehtud maksustatava käibe tarbeks ning seega puudub tal õigus neilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvamiseks. 12) Käibemaksuga maksustatavate korterite renoveerimisteenuste osutamine OÜ-le Smartly ja M. S. ei ole tõendatud. Nii kõnealuste isikutega sõlmitud korteriomandite ostu-müügilepingud kui ka ostjate poolt maksuhaldurile antud seletused kinnitavad, et ainsaks tehinguks, mille kaebaja nendega tegi, oli korteriomandi müük. Sisuliselt müüs kaebaja neile valmis ja renoveeritud korterid ning asjaolu, et renoveerimistööd võidi tegelikkuses teostada vastavalt ostjate soovile pärast müügilepingu sõlmimist, seda seisukohta ei väära. Samasugune on olukord ka K. K. müüdud korteri osas, kus on lisaks korteri müügilepingule leidnud tuvastamist renoveerimistööde 9
(16)3-08-1649 teostamine 41 000 krooni ulatuses. Kaebaja poolt eraldi renoveerimistööde eest arvete esitamist on eitanud nii K. K., OÜ Smartly kui ka M. S.. Ühepoolselt ei saa oma raamatupidamisarvestuse tarbeks arvete koostamisega ümber kvalifitseerida teiste isikutega sõlmitud tehinguid ning nende tehingute maksustamisel tuleb lähtuda tehingutest sellistena, nagu need poolte vahel tegelikult tehti. Seega olukorras, kus kaebaja ei ole korteri ostjatele väljastanud renoveerimisteenuste eest nõuetekohaseid arveid koos käibemaksusummaga ning puuduvad ka igasugused tõendid käibemaksuga maksustatavate teenuste osutamise kohta, mis väljuksid korteriomandite maksuvaba müügitehingu raamest, ei saa kaebaja maksukohustuse seisukohast olla mingisugust tähtsust, et kaebaja on vastavasisulised arved koostanud või et ta on sellistest arvetest lähtudes maksudeklaratsioone esitanud. 13) Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et sõiduauto BMW rentimine toimub aastases perioodis (v.a juhatuse liikme S. S.i enda selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel sõlmitud kasutuslepingust ei nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub OÜ Mortimeri vara kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele lisatud 5,25%-st. OÜ Mortimeri juhatuse liige T. L. kinnitas samuti, et tasub jooksvalt sõiduauto liisingumakseid. Tegu on käibega teenuse osutamisest ettevõtluse raames vastavalt KMS § 4 lg-le 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18% käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le 15. 14) Maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebaja on jätnud deklareerimata 27 400 krooni ulatuses maksuvaba käivet, mis seondub Xxx xx xx asuvate ruumide üürimisega J. K. ja J-M. V., ei nähtu aga, et maksuhaldur oleks asunud seisukohale, nagu oleks üürnikud tasunud üüri sularahas, nagu kaebaja ette heidab. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur üüritulu suuruse tuvastanud kaebaja pangakonto väljavõtetelt ning kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et nimetatud isikud vastavas summas üüri pangaülekandega maksid. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud maksuhalduri järeldust, et korterite üürimine oli kaebaja maksuvaba käive. Seega on maksuotsus üüritulu käsitlevas osas õiguspärane. 15) Kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumente, mis põhjendaks ja tõendaks Xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistu kasutamist kaebaja ettevõtluses. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja põhjendanud kinnistu vajalikkust ettevõtluses. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli kinnistu omanikuks ajavahemikul 16.07.2004-28.05.2007 kaebaja juhatuse liige S. S. ja 29.05.200713.08.2008 H-E. K-S. (kes on rahvastikuregistri andmetel S. S.i abikaasa). Kaebaja on esitanud OÜ MR Solver (esindaja S. S.) ja kaebaja vahel 03.12.2006 sõlmitud lepingu kinnistu üürimiseks ja üürilepingu lisad (I kd lk 62-79). Ei ole tõenäoline, et leping eksisteeris maksuotsusele eelnevalt, kuna ei ole põhjendatud, miks seda varem ei esitatud. Kaebaja raamatupidamises ega konto väljavõtetes Xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistu üüri tasumist ei kajastu. Seega on tõenäoline, et üürileping on vormistatud tagantjärele. Arusaamatu on ka, miks andis kinnistu üürile OÜ MR Solver, kui selle omanikuks oli hoopis S. S.. Samuti ei nähtu kinnistu kasutamise seotus kaebaja ettevõtlusega. Maksuhaldur ei ole teinud kinnistul paikvaatlust, kuid kinnistule tehtud kulutustest ja selle asukohast võib eeldada, et tegemist on elumajaga. Kaebajal ei olnud revisjoniperioodil ühtegi töötajat. Tema tegevus piirdus Xxx xx xx korterite renoveerimise ja müügiga. Kaebaja viited TTOS § 13 lg-le 1 kui kulutusi põhjendavale normile ei ole asjakohased, tema põhjendused kinnistu vajalikkusest seoses investeeringutega tulevikku ja töötajate värbamisega, on asjakohatud. Ei nähtu, millised tulevikuinvesteeringud kavas olid ja miks oleks kinnistu vajalik töötajatele, keda kaebajal hetkeseisuga ei ole. Üürilepingud on käesolevaks ajaks lõpetatud. 16) Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-22-07 ja 3-3-1-21-99 leidnud, et selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks 10
(16)3-08-1649 või arendamiseks. Kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust. Seepärast tuleb vajaduse korral välja selgitada ettevõtja tegevusala, ettevõtluse asukoht, ettevõtluses kasutatava vara koosseis, samuti kellele ning milliste lepingute alusel maksumaksja kaupu müüb või teenuseid osutab. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis, lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. Olukorras, kus isik ei esita maksumenetluses tõendeid kulutuste seotuse kohta ettevõtlusega, on maksuhaldur õigustatult käsitlenud kõiki Xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistuga seotud kulutusi kui kaebaja ettevõtlusega mitteseotuid ja määranud nendelt kulutustelt tasumiseks täiendava tulumaksu. 17) Kaebaja väiteil kasutas ta Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuvat nõupidamisruumi vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule (II kd lk 62-79). Üürileandjaks oli OÜ MR Solver ja üürnikuks kaebaja. Kinnistusregistri andmete kohaselt oli korteriomandi omanikuks ajavahemikul 31.05.2006-11.09.2008 OÜ Sven Soeson Konsultatsioonid. Ka siinkohal tekib kahtlus, miks on üürilepingu sõlminud korteriomandi omaniku asemel teine isik. Kaebaja juriidiliseks aadressiks on äriregistri andmetel Tallinn, XXXXX XXX XX-XX. Ka kohtule esitatud kaebuses on märgitud nimetatud postiaadress. Äriühingul ei ole kaebaja kinnitusel töötajaid, mistõttu tekib küsimus, milleks on kaebajale vaja kesklinnas kahte büroopinda. Kaebaja ei ole ei maksu- ega kohtumenetluses suutnud tõendada Xxxxxx xxx xx-xx pinna seotust oma ettevõtlusega. Seega tuleb nõustuda maksuotsuses toodud käsitlusega, et Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandiga seotud kulutused ei ole kaebaja ettevõtlusega seotud kulu ja nendelt kuulub seetõttu tasumisele täiendav tulumaks. 18) Maksuamet on käsitlenud perioodil 08.08.2006-26.03.2007 kaebaja poolt tehtud väljamakseid summas 600 955 krooni juhatuse liikme tasudena S. S., mille pealt on arvestatud tulu- ja sotsiaalmaks. Järelduseks, et tegemist oli S. S.i palgatuluga, annab alust asjaolu, et alates detsembrist 2005 ei ole S. S. palgatulu saanud ning kaebajal puudusid palgalised töötajad. Kaebaja selgituste kohaselt tasus S. S. kaebaja laenu OÜ-le MR Solver, mis anti Xxx xx xx kinnistu ostmiseks ja seda laenu on kaebaja S. S. jõudumööda tagastanud. Kaebaja esitas erinevate äriühingutega sõlmitud laenulepingud, mille on nii laenuandjana kui laenusaajana allakirjastanud S. S.. Ka siin on määravaks asjaolu, et kaebaja ei esitanud laenulepingud maksumenetluses, ehkki oleks pidanud nn laenusummade suurust arvestades ka ilma maksuhalduri vastavate korraldusteta eeldama, et tegemist oli maksumenetluseks vajaliku informatsiooniga. Laenulepingud ei ole usaldusväärsed ega kajasta reaalseid õigussuhteid kaebaja ja laenulepingus märgitud äriühingute vahel. Arvestades asjaolu, et nimetatud tõendid esitati alles vaidemenetluses, ei ole tõenäoline, et nimetatud laenulepinguid said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal. Maksuotsuses ei ole küll põhjendatud, miks maksuhalduri meelest tehti väljamaksed töötasuna, mitte dividendimaksena, kuid kaebaja ei ole ka väitnud ega ühegi tõendiga kinnitanud seda, et ta oleks osanikele dividende maksnud. Tal puuduvad majandusaasta aruanded, mille alusel oleks võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on äriühing teinud dividendide väljamakseid. Seega pole alust kahtlusel, kas töötasu asemel võis tegemist olla dividendimaksetega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 6. OÜ GHSS Kinnisvara apellatsioonkaebuses ja selle täienduses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Põhjendused: 1) Kohus ei olnud erapooletu, ei hinnanud ega arvestanud kõiki kaebaja poolt esitatud tõendeid ja väiteid ning kohtuotsus on põhjendamata. 2) Vale on kohtu järeldus, et kaebaja on kätte saanud kõik e-kirjad peale 08.02.2008 saadetud e-kirja. Kaebaja on kogu aeg väitnud, et ta ei ole kätte saanud ühtegi e-kirja. Maksuhaldur peab olema kindel, et maksumaksja saab kätte kõik maksuhalduri nõuded, dokumendid, maksuotsused 11
(16)3-08-1649 jm dokumendid. Vastasel juhul puudub isikul reaalne võimalus end kaitsta ja see läheks vastuollu seaduse mõttega. Kaebaja on maksuhaldurile sõnaselgelt öelnud, et soovib saada kõiki dokumente posti teel, mitte e-posti teel. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-75-07 leidnud, et elektronkirja ei saa maksumenetluses käsitleda dokumendi kättetoimetamisena, kui menetlusosaline ei ole sellist soovi avaldanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27 lg 1 järgi peab elektrooniliselt saadetud dokumendil olema digitaalallkiri. Vastustaja poolt kohtule esitatud e-kirjad ei sisalda digitaalallkirju. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja on tema e-kirjad kätte saanud. Rahvastikuregistris sisalduv e-posti aadress ei olnud kaebaja ametlik e-posti aadress, vaid S. S.i isiklik e-posti aadress ja ta ei ole kohustatud oma e-posti iga päev kontrollima. Kuna kaebaja ei saanud kätte mitte ühtegi korraldust, ei olnud ta teadlik täiendavate dokumentide esitamise vajadusest. Nii kui kaebaja sai kätte esimese kirja, esitas ta koheselt maksuhaldurile ka täiendavad dokumendid. Seega on kaebaja käitunud igati õiguspäraselt, ta ei ole hoidnud menetlusest kõrvale, kuna ta ei ole olnud teadlik mingisugusest menetlusest ning seetõttu puudus tal ka võimalus esitada täiendavaid dokumente. 3) S. S. ei ole kordagi väitnud, nagu oleks tal probleeme e-posti kasutamisega. Vastupidi, ta kasutab e-posti intensiivselt. Kaebaja ametlikuks e-posti aadressiks on XXXX@XXXXX.XXX, see on toodud ära ka äriregistris ja sellele on juurdepääs ka teisel kaebaja juhatuse liikmel. PMTK ei ole saatnud dokumente sellele aadressile ega kutsunud maksumenetluses välja kaebaja teist juhatuse liiget. 4) Kaebaja ei ole kätte saanud ka mitte ühtegi posti teel saadetud korraldust. PMTK-l lasub koormus tõendamaks, et kaebaja on need dokumendid kätte saanud. Antud juhul ei ole vastustaja esitanud ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja on need dokumendid kätte saanud. Juhul, kui kaebaja ei esitanud maksuhaldurile tema poolt nõutud dokumente, oleks maksuhaldur pidanud proovima kaebajat telefoni ja faksi teel kätte saada, mida aga ei tehtud. Samuti pole avaldatud vastavat teadet Ametlikes Teadaannetes ega proovitud tuua haldusakte kaebajale käsipostiga kätte. Seega pole maksuhaldur teinud kindlaks, kas kaebaja sai haldusaktid kätte või mitte. Samuti tõendab kontrollaktile eriarvamuse esitamata jätmine seda, et kaebaja ei olnud teadlik tema suhtes käivast maksumenetlusest. Seega pole maksuhaldur täitnud HMS § 40 lg-st 1 tulenevat kohustust anda menetlusosalisele võimalus enne haldusakti andmist avaldada oma arvamust ja vastuväiteid ning maksuotsus kuulub tühistamisele. 5) Ebaõige on kohtu järeldus, et kõik esitatud dokumendid on koostatud tagantjärele. Kuna kõik dokumendid, tehingud ja raha liikumine on kajastatud raamatupidamises õigeaegselt, ei saa väita, nagu oleks tegemist tagantjärele koostatud dokumentidega. Maksuhaldur ei ole võtnud ühendust lepingute pooltega ega küsinud neilt selgitusi tehingute kohta, mis näitab, et ta on nõustunud esitatud dokumentide õigsusega. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja oleks dokumendid koostanud hiljem, mistõttu puudus alus nendega mittearvestamiseks. Kõik toimunud tehingud olid seaduslikud, vaatamata sellele, et need allkirjastas mõlemalt poolt S. S.. Tegemist oli ainuosanikuga, kes oli samal ajal ka juhatuse liikmeks. Täiendavalt teise isiku palkamine lepingute allkirjastamiseks oleks toonud kaasa mittevajalikud lisakulutused. 6) S. S. oli reaalselt Ameerika Ühendriikides. Maksuhaldur on pahatahtlikult kasutanud maksuotsuse tegemisel ära kaebaja esindaja eemalviibimist Eestist, et kaebajal ei oleks võimalus end kaitsta ja esitada täiendavaid dokumente. Kuna kaebajal puudusid piisavad rahalised vahendid, ei olnud võimalik selleks ajaks, mil S. S. viibis Ameerika Ühendriikides, palgata inimest, kes kaebajale laekuvaid kirju vastu võtaks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et käesolevaks ajaks on kaebaja esitanud kõik dokumendid. S. S. on esitanud maksuhaldurile oma passist koopia. Passilehe koopial olev number tõendab, et tegemist on S. S.i passikoopiaga. 12
(16)3-08-1649 7) Kohus on asunud ebaõigele seisukohale seoses korterite müügi- ja renoveerimistehingute eristamisega. Kaebaja väited ei ole paljasõnalised, ta on esitanud kõik vajalikud dokumendid nii PMTK-le kui ka kohtule, kuid kohus ei ole nendega arvestanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab ostumüügilepingut KMS-le vastavaks müügidokumendiks. Lähtuda tuleks tehingu reaalsest sisust, mitte notariaalses lepingus kajastatust. Kinnisvara müük on käibemaksuvaba tehing ja sellega on nõustutud ka maksuotsuses. Renoveerimisteenustelt on käibemaks tasutud, mistõttu ei ole kaebaja maksude tasumisest kõrvale hoidnud. 8) Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kaebaja seisukohaga, et sõiduauto arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus. Poolte tahe tehingu sõlmimisel oli, et arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus. Apellant on esitanud kõik vastavad dokumendid ka PMTK-le ja kohtule, asjas on tõendiks ka poolte ütlused ja selgitused. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi ütluste ja selgitustega ning asjas esitatud tõenditega. 9) Xxxxxxxxxxx xxx xx ja Xxxxxx xxx xx-xx kinnisasju kasutati kontoripinnana, nõupidamiste ruumina ja läbirääkimiste pidamiseks. Kaebaja poolt neile kinnistutele tehtud kulutused olid seotud ettevõtlusega. Tegemist oli alustava ja areneva ettevõttega. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja äriplaan oleks seadusega vastuolus või ilmselgelt ebareaalne või et lepingud oleksid olnud näilikud. Maksuhaldur ei ole teostanud paikvaatlust. Tehingud toimusid reaalselt, raha liikumine toimus, raha ei ole tagasi makstud. Seega oli apellandil käibemaksu mahaarvamise õigus. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta asus teistsugusele seisukohale. Apellant ei ole kajastanud kuludena peale eelnimetatud kinnistu muid ettevõtlusega mitteseotud kulusid. 10) Kohus asus ebaõigele seisukohale, et kaebaja on teinud juhatuse liikmele S. S. palga väljamakseid. Kaebajal puudusid rahalised vahendid, mistõttu andis S. S. äriühingule laenu ning kaebaja poolt tehtud väljamaksed olid laenu tagasimaksed. Just rahaliste vahendite puudumise tõttu ei makstud S. S. palka. S. S. selgitas, et ta sai suurema summa korteriomandi müügilt, mistõttu puudus tal otsene vajadus palga saamiseks. Vastavad laenulepingud on kõik esitatud vastustajale kohe, kui kaebaja sai kätte maksuotsuse ja esmakordselt teada dokumentide esitamise vajadusest. S. S. on kaebaja ainuosanik, mistõttu puudus vajadus iseendale juhatuse liikmena palka maksta. Kui juhatuse liige oleks keegi kolmas isik, mitte S. S., siis oleks õige järeldus, et juhatuse liige ei soovi töötada ettevõttes tasuta. Samuti ei kohusta seadus osanikku võtma välja dividende vähemalt kord aastas. 7. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Põhjendused: 1) Kaebaja seisukohad on ebajärjekindlad. Kord räägitakse informatsiooni osalisest kättesaamisest, seejärel heidetakse maksuhaldurile ette, et viimane pole üldse mingit informatsiooni edastanud. Kaebaja ei ole selgitanud, mispärast ei ole informatsioon talle kohale jõudnud, seda enam, et maksuhaldur on teavitamist dubleerinud (isikut on teavitanud nii lihtkirja kui e-posti teel). Samuti on e-kirjad saadetud kahele maksuhaldurile teadaolevale S. S.i meiliaadressile. Kaebaja väide, et kuna S. S. kasutas oma isiklikku e-posti aadressi, siis sellele ei laiene igapäevane kontrollimiskohustus, on antud juhul asjassepuutumatu, sest kui äriühingu juhatuse liige kasutab oma isiklikku e-posti aadressi ettevõtluses, laienevad sellele Riigikohtu lahendis nr 3-21-123-07 toodud seisukohad e-posti kättesaamise kohta. 2) Kaebaja oli teadlik tema kohta käivast maksumenetlusest. Kuna kaebaja juhatuse liige S. S. on esitanud maksuhaldurile 07.12.2007 ja 10.12.2007 dokumente nii kirjalikult kui elektrooniliselt, siis tuleb lugeda, et kaebaja oli maksuhalduri 04.12.2007 korralduse nr 12-2.1/27932 siiski kätte saanud ning oli seega teadlik toimuvast maksumenetlusest. PMTK on esitanud revidendi selgituse, millest nähtub, kuidas, millal ja mida on kaebaja täpselt esitanud, seega puudub kaebajal võimalus toetuda seisukohale, et kõik dokumendid esitati siis, kui menetlusest teada saadi. 13
(16)3-08-1649 Kuna kaebaja oli maksumenetlusest teadlik, ei ole ta põhjendanud, miks suurem osa maksukohustust mõjutavatest tõenditest esitati alles vaidemenetluses. 3) Ebaõige on kaebaja väide, et S. S. on kaebaja ainuosanik, äriregistri andmetel kuulub 50% osakapitalist H. G.. Alates 14.02.2008 ei ole S. S. enam üldse kaebaja osanik. Asjakohased ei ole ka väited inimese palkamise kohta posti vastuvõtmiseks, kuna kaebajal oli olemas teine juhatuse liige, kes oleks pidanud posti vastuvõtmise eest vastutama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
  2. Ringkonnakohtu menetluses jätkavad pooled vaidlust selle üle, kas vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud dokumendid saavad olla aluseks maksusumma muutmisele või mitte. Vaidemenetluses lükati täiendavad tõendid, mis puudutasid kaebaja poolt Xxxxxxxxxxx xxx xx elamusse ja ning Xxxxxx xxx xx-xx korterisse muretsetud ehitusmaterjale, mööblit ja kodutehnikat, maksuhalduri poolt tagasi. Halduskohus on otsuses nõustunud maksuhalduriga, et kaebaja jättis nõutud tõendid maksumenetluses esitamata tahtlikult, kuid võtnud ka seisukoha, et esitatud laenulepingud on ebausaldusväärsed ja ilmselt neid ei olnudki olemas enne kui need vaidemenetluses esitati. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et tulenevalt HKMS § 25 lg 2 peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kui maksumenetluses pole tõendit esitatud ja vaidemenetluses ning kohtumenetluses on keeldutud tõendi vastuvõtmisest, ei saa kohus seda otsuse tegemisel aluseks võtta ega otsuses käsitleda. Seepärast on vaidlustatud kohtuotsuses ülearused seisukohavõtud kaebaja poolt esitatud laenulepingute, üürilepingute ja muude dokumentide ebausaldusväärsuse kohta. Lisaks tuleb märkida, et tõendi hindamine eeldab selle igakülgset analüüsi ja kõrvutamist teiste sama asjaolu puudutavate tõenditega, paljasõnaline kahtlus, et tegemist on fabritseeritud tõenditega, ei ole sellisel juhul piisav (tõendamismenetluse osas vaata ka Riigikohtu otsust nr 3-3-1-32-09).
  3. Kaebaja väidete vastuolulisus ja ebajärjekindlus maksuhalduri korralduste kättesaamise osas muudab need ebausaldusväärseks. Kaebuses on kaebaja tunnistanud, et oli teadlik tema suhtes toimuvast maksumenetlusest. Ta kinnitab, et on maksuhalduri poolt lihtkirjaga saadetud korraldused suuremas osas kätte saanud ja need täitnud ning esitanud maksuhalduri poolt nõutud dokumendid. Apellatsioonkaebuses on kaebaja aga oma seisukohti muutnud ning väidab, et ei ole saanud kätte mitte ühtegi lihtkirja ega e-posti teel saadetud maksuhalduri korraldust ega olnud üldse teadlik tema suhtes käivast maksumenetlusest enne seda, kui sai kätte maksuotsuse.

§ 102

lg 1 p 2 järgi maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.

  1. Kohtutoimikus olevatest materjalidest nähtub, et kaebaja suhtes algatati üksikjuhtumi kontrollimenetlus (kohtuotsuses on ekslikult märgitud revisjon) PMTK 04.12.2007 korraldusega nr 12-2.1/
  2. Kontrollimenetluse algatamise ajendiks oli kaebaja poolt 28.11.2007 esitatud taotlus enammakstud käibemaksu tagastamiseks. Korraldus toimetati kaebajale käsipostiga kätte ning kohtule esitatud korralduse koopial on kaebaja esindaja S. S.i allkiri ja kuupäev 07.12.2007 (II kd lk 22-23). Detsembris 2007 on kaebaja seaduslik esindaja S. S. andnud maksuhaldurile ka mitmeid selgitusi ja esitanud dokumente. PMTK 12.02.2008 korraldusega nr 12-2.1/4198 (II kd lk 48-49) laiendati kontrolliperioodi
  3. a augusti- kuni novembrikuu ja
  4. a märtsikuu osas. PMTK 24.04.2008 kontrollaktist nr 12-37303 (II kd lk 1-21) nähtuvalt täitis kaebaja teabe andmise korraldusi osaliselt, esitades nõutud dokumente valikuliselt. Maksuotsusest nähtub, et kaebaja oli maksumenetluses andnud selgitusi ja esitanud osaliselt dokumente. Järelikult oli kaebaja teadlik dokumentide esitamise kohustusest juba maksumenetluse ajal ning ebaõige on kae14

(16)3-08-1649 baja apellatsioonkaebuses toodud väide, et ta sai maksumenetlusest ja dokumentide esitamise kohustusest teada alles maksuotsusest. 12. Vaidlus selle üle, kas kaebaja sai kätte maksuhalduri poolt alates jaanuarist 2008 postitatud dokumendinõuded, omab tähtsust eelkõige küsimuse lahendamisel, kas kaebaja jättis dokumendid maksumenetluses esitamata tahtlikult või hooletusest. Kuna maksuhaldur laiendas kontrolliperioodi ning nõudis täiendavaid dokumente ja selgitusi lisaks maksumenetluse alguses nõutuile, ei saa välistada, et maksumaksja ei näinud menetluse alguses ette kõigi oluliste dokumentide esitamise vajadust. Seepärast kontrollib ringkonnakohus kõigepealt, kas maksuhaldur on korralduste kättetoimetamisel järginud seaduse nõudeid. Kuna

reguleerib dokumentide kättetoimetamist detailselt, pole vaja selle küsimuse lahendamisel pöörduda HMS poole.

§ 54

lg 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga. Kuna kaebajale saadeti dokumendid registrisse kantud aadressile lihtkirjaga, on maksuhaldur kättetoimetamise reegleid järginud ning asjaolu, et dokumendid saadeti lisaks veel elektrooniliselt, kuigi kaebaja polnud selleks soovi avaldanud ja dokumentide elektrooniliselt saatmisel ei olnud järgitud rahandusministri poolt kehtestatud nõudeid, ei oma tähtsust. Korralduste saatmise ajal kehtinud

§ 54

lg 6 kohaselt loeti juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. 13. Kaebaja selgitustest korralduste temani mittejõudmise põhjuste kohta saab järeldada, et kaebaja oli Eestist eemal ning äriühingul puudus raha, et dokumentide vastuvõtmist korraldada. Seega pole küsimus selles, et korraldused poleks jõudnud kaebaja mõjupiirkonda. Kuna juriidilise isiku suhtes kehtivad posti vastuvõtmise korraldamisel rangemad reeglid kui füüsilise isiku suhtes, ei saa kohus sellist põhjendust aktsepteerida. Kaebaja teadis, et maksumenetlus tema suhtes jätkub ja pidi ka sellest tulenevalt olema eriti tähelepanelik posti vastuvõtmise organiseerimisel. Posti vastuvõtmisega võinuks tegeleda näiteks teine juhatuse liige. Eeltoodu kinnitab, et kaebaja ignoreeris maksuhalduri dokumendi- ja selgitusenõudeid tahtlikult ning maksuhaldur ja kohus on põhjendatult jätnud täiendavalt esitatud tõendid asjas arvesse võtmata.

§ 102

lg 1 p 2 näeb ette, et maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kuna tahtlikult esitamata jäetud tõendid ei saa põhjustada maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist, pole vaidemenetluse materjalidega koos käesoleva asja toimikusse köidetud dokumentidel tähtsust asja lahendamise seisukohalt ning ringkonnakohus ei peatu apellatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad laenu- ja üürilepinguid.

  1. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu käsitlusega kaebaja käibemaksukohustusest Xxx xx xx korterite müügilt. Kaebaja on tõlgendanud ekslikult KMS § 3 lg 6 p 2, § 27 lg 2 p 3 ja § 38 lg
  2. Esimesed kaks sätet reguleerivad käibemaksukohustuslasena registreerimata isikuid, seega need sätted kaebaja suhtes ei kohaldu. Kaebaja on registreeritud käibemaksukohustuslasena, seega on ta KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt maksukohustuslane, tal on tulenevalt KMS § 27 lg 2 p-st 1 käibemaksudeklaratsiooni esitamise kohustus ning KMS § 38 lg-st 1 tulenevalt käibemaksu tasumise kohustus (vt ka KMS § 3 lg 3, § 24 lg 1). KMS § 38 lg 1 teises lauses toodud käibemaksu tasumise kohustus juhul, kui käibemaks on märgitud müügidokumendile (ostumüügilepingut pole võimalik nimetada kuidagi teisiti kui müügidokumendiks) seaduses sätestatut eirates, rakendub ka kaebaja suhtes. Käibemaks on oma olemuselt lõpptarbijat koormav maks. Käibemaksu näol ei ole tegemist müüjale kuuluva osaga kauba või teenuse müügihinnast, müüja üksnes vahendab ostja poolt maksu tasumist riigieelarvesse (vt ka Riigikohtu 02.05.2001 otsust nr 3-3-1-18-01). Käibemaksu olemusest tulenevalt tuleb kogu müügidokumendil näidatud käibemaks riigile edasi kanda. Seejuures pole oluline, kelle initsiatiivil käibemaksusumma lepingusse märgiti (ostja, müüja või notari). 15

(16)3-08-1649
  1. Kaebaja on valesti mõistnud käibemaksu arvestamise põhimõtteid, leides, et tal tuleb tasuda käibemaksu vaid soetusmaksumuse ja müügihinna vahelt, mitte kogu tehingult. KMS § 12 lg 1 järgi on käibemaksuga maksustatavaks väärtuseks kauba müügihind. Samuti on kaebaja selgitus korterite renoveerimisteenuse osutamisest eraldi korterite müügitehingutest vastuolus asjas kogutud dokumentaalsete tõendite ning tehingute teiste poolte seletustega. Nii korterite müügikuulutused, ostu-müügilepingud kui ka ostjate seletused näitavad, et müüdi teatud valmidusastmega korter. Lisaks notariaalses ostu-müügilepingus kokku lepitud hinnale ostjad mingeid muid kulutusi kaebajale ei tasunud. Maksuvaba käibe tarbeks tehtud kulutusi ei saa KMS § 29 lg 1 kohaselt sisendkäibemaksuna tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata. Kuna korterite müük oli maksuvaba käive, ei ole kaebajal õigust müüdavate korterite parendamiseks tehtud renoveerimistöödelt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksu hulgas arvestada.
  2. OÜ Mortimeri kasutusse antud sõiduautolt on OÜ Mortimeri seadusliku esindaja kinnituse kohaselt tasunud kaebaja eest igakuiselt liisingumakseid. Liisingumaksete tasumise rendina nägi ette ka OÜ-ga Mortimeri sõlmitud leping. Kaebaja seletus, et arveldus kavatseti teha aastase rendiperioodi lõpul, ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga. Kuna käive tasutud liisingumaksete näol toimus igakuiselt, tekkis ka käibemaksu tasumise kohustus KMS § 11 lg 1 p 2 näidatud käibe toimumise ajahetkel. Kaebaja viidatud KMS § 29 lg 4 ei ole käesoleval juhul asjasse puutuv.
  3. Kaebaja ei ole lükanud ümber maksuhalduri seisukohta, et kaebajaga seotud isikutele kuuluvatel kinnisasjadel parenduste tegemise ja neisse mööbli ja kodutehnika ostmise seotust kaebaja ettevõtlusega pole tõendatud. Kaebaja on küll väitnud, et tal oli kavatsus töötajaid palgata aga kaebaja äriplaan on jäänud saladuseks. Täiendavate töötajate palkamine ja neile kõigi mugavustega töökohtade loomine iseenesest ei ole käsitletav kasumi teenimise eesmärgil tegutseva äriühingu äriplaanina. Maksuhalduri poolt paikvaatluse tegemata jätmine pole mõjutanud maksuotsuse õiguspärasust. Kaebaja pole ümber lükanud maksuhalduri seisukohta ka teiste maksuotsuses nimetatud kulutuste mitteseotusest ettevõtlusega. Seepärast on maksuotsus nii sisendkäibemaksu kui ka täiendavat tulumaksu puudutavas osas õige.
  4. Maksuhalduri seisukoht, et S. S.i poolt kaebaja arvelt välja võetud summasid tuleb käsitleda tema kui äriühingu juhatuse liikme tasuna, on põhjendatud. Juhatuse liikme tasu maksustamist tulu- ja sotsiaalmaksuga reguleerib TuMS § 13 lg 2 ja SMS § 2 lg 1 p
  5. Seega on maksuhaldur õigesti määranud ka nimetatud väljamaksetelt tasumisele kuuluvad maksud. Laenusuhet puudutavaid tõendeid maksumenetluses ei esitatud, kuigi 13.12.2007 suulisi selgitusi andes kaebaja laenusuhet maksuhaldurile kinnitas ja pidi aru saama, et laenulepingute esitamine on maksukohustust vähendava tõendina vajalik. Dividendina ei ole väljamakseid samuti põhjust käsitleda. Väljamakse tegemisel on kaebaja maksedokumendi selgitusse märkinud kas laenu tagastus või väljamakse. Võimalusele, et äriühing oleks maksnud dividende, ei viita ükski asjas kogutud tõend, kaasa arvatud asjaolu, et teisele äriühingu osanikule dividendide maksmist asja materjalidest ei nähtu. Kuna S. S. tehtud väljamaksete käsitlemine laenu või dividendina pole tõendite puudumise tõttu võimalik, S. S. on esitatud dokumentidest nähtuvalt tegutsenud aktiivselt äriühingu juhatuse liikmena ega ole pidanud muud palgalist töökohta, tuleb tema poolt väljavõetud summasid pidada tasuks juhatuse liikme kohustuste täitmise eest.
  6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kohtunikud Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.