lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
lg 2 kohaselt võib kohus lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja või muu isik ei maksa kohtu deposiiti pankrotiseaduse § 30 lõikes 2 nimetatud summat. Ajutise halduri aruandest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik alaliselt maksejõuetu. Võlgniku kogu tegevus seisnes suulise lepingu alusel ehitustöödes Taanis, mille eest ei ole võlgnik tasu saanud. Tagasivõitmise aluseid ei esine. Võlgnik on võlgu eelkõige oma töötajatele 3 ja juhatuse liikmele endale, seega puuduvad isikud, kes sooviksid tasuda täiendavalt raha pankrotimenetluse kulude katteks. Töötajate nõudeid saab rahuldada Töötukassa kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kohus nõustub ajutise halduri seisukohtadega maksejõuetuse põhjuste osas ja ei pea vajalikuks neid põhjalikult üle korrata. Samas peab kohus vajaluikuks märkida, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on asjakohase äriplaani puudumine ja juhatuse liikme olematu kogemus ettevõtte juhtimisel, sh lepingute sõlmimisel. ÄS § 180 lg 5 `kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata esitama kohtule ühingu pankrotiavalduse. Kohus leiab, et võlgnik muutus alaliselt maksejõuetuks koheselt oma tegevuse alguses. Kuna kohtul puuduvad usaldusväärsed andmed Taanis peetud kohtuvaidluse kohta ja võlgnik ise ei ole selliseid andmeid esitanud, siis ei saa kohus pidada tõsiseltvõetavaks võlgniku juhatuse liikme selgitusi, et temal oli aastaid lootus, et taanlane tasub 2007.a tehtud tööde eest. Kuna võlgnikul puudusid vahendid 10. septembril 2007. a tehtud töövaidluskomisjoni otsuste täitmiseks, siis oleks võlgnik pidanud vähemalt 2007.a lõpuks aru saama, et ta on alaliselt maksejõuetu ja juhatuse liige olaks pidanud esitama pankrotiavalduse. Kohus leiab, et võlgniku juhatus on rikkunud juhatusele pandud ÄS § 180 lg 5` sätestatud kohustust kas tahtlikult või vähemalt raskest hooletusest ja seega saab tegevusetust pankrotiavalduse mitteõigeaegsel esitamisel käsitleda raske juhtimisveana. Samas ei ole pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine küll põhjustanud maksejõuetust ja ei ole ka kaasa aidanud selle süvenemisele. Pankrotiavalduse mitteõigeaegne esitamine on takistanud töötajatest võlausaldajatel saada oma nõuded rahuldatud Töötukassa kaudu. Vastavalt ÄS § 58 lg 1 p 1 ja
lg 4 tuleb ajutisel pankrotihalduril likvideerida võlgnik kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. Pärast võlgniku kustutamist registrist tuleb ajutine pankrotihaldur J. Truuts vabastada ajutise pankrotihalduri kohustustest (
ÄS § 58 lg 4 alusel tuleb võlgniku dokumendid anda hoiule Martin Altmäe´le. Menetluskulud Ajutine haldur on esitanud taotluse ajutise halduri tasu 6, 75 töötunni eest 12 600 krooni ja kulutuste katteks 1120.47 krooni välja mõistmiseks. Võlgniku esindaja oli kohtuistungil ajutise halduri tasu ja kulude hüvitamise taotlusega nõus.
lg 4 kohaselt otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. Võlausaldajad on kohtu deposiitarvele tasunud menetluskulu ettemaksuna 10 000 krooni. Kohus leiab, et arvestades tehtud tööd ja menetluse läbiviimiseks olemasolevate rahaliste vahendite suurust, kuulub ajutise halduri taotlus menetluskulude osas rahuldamisele vastavalt ajutise halduri 25. juuni 2009.a taotlusele. Ajutise ahlduri tasuks tuleb määrata brutos 6676.53 krooni, millelt tuleb arvestada sotsiaalmaksuna 2203 krooni. Vajalikud kulutused tuleb hüvitada 1120.47 krooni ulatuses. 4 Võlausaldajad on kandndu asjas menetluskulusid kokku 16 000 krooni (sh riigilõiv 6000 krooni ja ajutise halduri tegevusega seotud kulud 10 000 krooni). Kohtuistungil esitasid võlausaldajad taotluse nimetatud kulu juhatuse liikmelt Martin Altmäelt välja mõista. Martin Altmäe ise oli kohtuistungil nõus menetluskulud kinni maksma (lk 52). TsMS § 146 lg 1 p 2 kohaselt võib menetluskulud kanda isik, kes on menetluskulud enda kanda võtnud. Kohus leiab, et kuna Martin Altmäe on vastava avalduse kohtule kohtuistungil teinud, siis tuleb temalt menetluskuluna välja mõista 6000 krooni Jaanus Kamla kasuks ja 10 000 krooni Tarmo Trikand kasuks. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.