KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2009, Tallinn Haldusasja

) §-ga 10 lg 1, mille järgi makstakse reklaamimaksu ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Seadus ei anna Tallinna Linnavolikogule õigust maksustada ühissõidukiteks mitteolevatele sõidukitele paigaldatud reklaami. Samuti on nimetatud õigusaktid vastuolus PS §-dega 10, 12, 31, 32 ja 157 osas, milles need reguleerivad muudele sõidukitele kui ühissõidukitele paigutatud reklaami maksustamist, mistõttu tuleb määrused nr 73 ja 75 jätta selles vaidluses kohaldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 võimaldab nõuda haldusorganilt alusetult tasutud rahasummade tagastamist. See säte on kohaldatav ka praegusel juhul, kus kaebaja kandis raha üle ekslikult, avastades hiljem, et õiguslikku alust selleks polnud. Seega on Tallinna linn alusetult rikastunud kaebaja arvelt. 3. Tallinna Halduskohtu 27.06.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: a) määrused nr 73 ja 75 pole vastuolus PS-ga ega

-ga. Vaidlust pole selles, et kõnealune buss pole ühissõiduk. Kaebaja reklaamib bussi oma kodulehel kui atraktiivset võimalust turunduskampaaniate ja -ürituste läbiviimiseks rentida nostalgilist ning pilkupüüdvat PAZ Promobussi, mille parkimiskohad on Russalka, Merevärav, Taksopargi ristmik, Rocca-Al Mare, Suurhall, Kalev, Hipodroom jne. Vaieldamatult asuvad kõik need parkimiskohad Tallinna linna territooriumil ning kui kaebaja pargib sinna oma bussi, mille külge kinnitatud spetsiaalsele karkassile on paigutatud plakatid kuulutuste/reklaamiga, on tegemist kohaliku omavalitsuse territooriumil paigaldatud kuulutuste/reklaamiga. 2

§-le 10 lg 2 ja 4 kehtestab volikogu maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu ja reklaamimaksu määra või diferentseeritud määrad. Määruse nr 75 punktis 2.1 on Tallinna Linnavolikogu määratlenud reklaami eksponeerimise kohana avaliku koha, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium. Määruse p 14 sätestab, et reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel kohaldatakse diferentseeritud maksumäära, rakendades punktis 10 sätestatud maksumäära suhtes koefitsienti 3,0 (korrutuse tähenduses). Diferentseeritud maksumäära kohaldamine on põhjendatud, sest erinevalt statsionaarsete reklaamipindade kasutajast saab mobiilse konstruktsiooni vahendusel reklaami edastaja igal ajal reklaami asukohta muuta, arvestades näiteks massikogunemisi, ning mõjutada nii suuremat hulka inimesi või kindlat sihtgruppi; operatiivsemalt, väiksemate ettevalmistustööde ja kulutustega on võimalik muuta reklaami ennast; mobiilne konstruktsioon koormab Tallinna liiklust reklaami asukoha muutmisel liikluseks ettenähtud tänavaid kasutades ja reklaami parklates eksponeerides, samuti kujutab liiklusele suuremat ohtu, piirates vaateid ja varjates liikluskorraldusvahendeid või tekkinud liiklussituatsiooni;

1. c)kohtumenetluses pole tõendamist leidnud kaebaja väide, et vastustaja oleks rikkunud võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras isikuid ebavõrdselt. Kaebaja tegevus erineb ettevõtjate tegevusest, kes eksponeerivad oma autodel ettevõtte logo või kaubamärke, kuna nimetatud sõidukite eesmärk on transporditeenuse osutamine, kaebaja promobussile on aga paigaldatud konstruktsioonid eesmärgiga eksponeerida seal tasu eest teiste ettevõtete reklaami. Paljasõnaline on ka kaebaja väide, et tavapraktikas on vastustaja maksustanud vaid reklaamitreilereid, mingeid tõendeid oma väite kinnituseks kaebaja esitanud pole. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Season OÜ apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Põhjendused:
2. a)Season OÜ kasutatud vaidlusalune autobuss liikles Tallinna linna piires ning oli eri perioodidel dekoreeritud turunduslike sõnumitega, mida võib Eesti Vabariigi reklaamiseaduse (RekS) § 2 p 1 mõistes tõlgendada reklaamina. Sellest tulenevalt esitas Season OÜ vastavalt Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 vastu võetud määrusega nr 75 kinnitatud „Reklaamimaks Tallinnas” kohaselt interneti kaudu reklaamimaksu e-deklaratsioonid. Reklaamimaksumäärust hiljem analüüsides, leidis Season OÜ, et määruse kohaselt ei ole kõnealune autobuss määruse maksuobjekt, kuna määruse sätetes 2.2. ja 4.2.1. on silmas peetud üksnes ühissõidukeid, millest lähtuvalt puudus alus reklaammaksu deklaratsioonide esitamiseks kõnealuse autobussi suhtes;
3. b)sõidukite suhtes reklaamimaksu kehtestamise võimalus on üksnes omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukite suhtes. Kohalike maksude seaduse (

) § 10 lg 1 on iseenesest põhjendatud, kuivõrd erinevalt muudest sõidukitest on ühissõidukid seotud konkreetsel kohaliku omavalitsuse territooriumil teenuste osutamise ja liiklemisega. Kui igasugustele sõidukitele paigutatud reklaam võiks olla

§ 10lg 1 lause esimese poolega niikuinii 3

§ 10

lg 1 teises pooles eraldi rõhutada reklaamimaksu objektina ühissõidukitele paigutatud reklaami.

§ 10

lg 1 ei võimalda tõlgendada maksuobjektina kõiki sõidukeid, vaid selles on üksnes ja eraldi sätestatud mõiste ühissõidukid;

1. c)juriidilise või füüsilise isiku isiklikus kasutuses olev autobuss ei ole veok;
2. d)sõltumata asjaolust, kas sõidukile reklaami paigaldamise korral makstakse reklaamimaksu või mitte, on tegemist reklaami eksponeerimisega omavalitsuse territooriumil ning teadaolevalt ei ole nimetatud tegevus omavalitsuste poolt reklaamimaksuga maksustatud. 5. Tallinna Ettevõtlusameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebusest ei selgu ühtegi uut asjaolu ja põhjendust, mida juba varasemalt nii pooled kui ka kohus ei oleks käsitlenud ja põhjendanud. Samuti ei selgu kaebusest materiaal- või protsessinormi rikkumise ulatus ja alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Vaidlustatud haldusaktiga jäeti rahuldamata apellandi tagastusnõue enam tasutud reklaamimaksu tagastamiseks ning kohustati apellanti tasuma täiendavalt reklaamimaksu. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse lahendamiseks tuvastada, kas apellandile kuuluvale bussile, mis ei ole kasutusel ühistranspordiks, paigaldatud reklaamilt tuleb reklaamimaksu tasuda ja sellele küsimusele jaatava vastuse andmisel tuvastada, kas linnavolikogu määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p-s 14 peetakse silmas ka äriühingule kuuluvale bussile paigaldatud reklaami. 7. „Reklaamimaks Tallinnas“ p 2.1 kohaselt on reklaamimaksu objekt reklaam, mida eksponeeritakse Tallinnas avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumidest või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult.

§ 10

lg 1 näeb ette, et reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt.

1. Seega tuleb tuvastada, kas bussile paigaldatud reklaami saab käsitleda linna territooriumil paigaldatud reklaamina ning kas bussile paigaldatud reklaami eksponeeriti Tallinnas üldkasutatavas kohas või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territooriumil avalikkusele suunatult.
2. Apellant on seisukohal, et tulenevalt määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ punktist 2.2, mille kohaselt on maksuobjekt mh reklaam, mida eksponeeritakse Tallinnas linnaliinibussi, trammi, trollibussi ja takso välisküljel, kui riikliku liiklusregistri andmetel on selle transpordivahendi omanik äriühing, mille asukoht on äriregistri andmetel Tallinnas, või füüsiline isik, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel Tallinnas, tuleb määruse punkti 2.1 mõista nii, et selles ei peeta silmas sõidukitele paigaldatud reklaami. Sama moodi tuleks kitsendavalt mõista

§ 10

lõiget 1, mis näeb ette reklaami maksustamise juhtudel, kus reklaam on paigaldatud kohaliku omavalitsuse territooriumile või ühissõidukitele. 10. Kolleegiumi arvates ei saa nimetatud sätteid mõista nii, et muudele sõidukitele peale ühistranspordivahendite paigaldatud reklaami ei ole võimalik maksustada. Kui sõidukit kasutatakse reklaami eksponeerimiseks, on reklaami esitamise kohaks selle sõiduki asukoha linn või vald. Ühistranspordile paigaldatud reklaami maksustamise eristuste sätestamise eesmärk nii

§ 10

lõikes 1 kui määruses „Reklaamimaks Tallinnas“ on luua lihtsam regulatsioon reklaamimaksu objekti kindlaksmääramiseks: ühistranspordivahendi asukoha määramine võib olla ülemäära keeruline, kuid sinna paigaldatud reklaami maksustamine 4

§ 10lg 1).

„Reklaamimaks Tallinnas“ nõuab, et reklaami kandev sõiduk paikneks seejuures üldkasutatavas kohas või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territooriumil nii, et reklaam oleks avalikkusele suunatud.

1. Kaebaja ei väida, et buss reklaami eksponeerimise ajal Tallinnas eelnimetatud viisil ei paiknenud. Vastupidi, kaebusest ja apellatsioonkaebusest nähtuvalt liikles buss Tallinna piires. Seega oli reklaamimaksu tagastamise nõue alusetu.
2. Määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 esimese lause kohaselt kohaldatakse reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel diferentseeritud maksumäära, rakendades määruse punktis 10 sätestatud maksumäära suhtes kolmekordset maksumäära. Nimetatud määrus ei määratle mobiilse konstruktsiooni mõistet. Tavatähenduses saab seda mõista kui maapinnaga püsivalt ühendamata, st kergesti teisaldatavat kohta, kus reklaami eksponeerida. Tallinna Linnavolikogu on mobiilse konstruktsiooni mõistet defineerinud kahes määruses. 23.12.2002 määrusega nr 137 kinnitatud „Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtted Tallinnas“ p 3 kohaselt käsitatakse mobiilse konstruktsioonina veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida selle omaduste tõttu saab kasutada temale välireklaami paigaldamiseks või tema vahendusel välireklaami edastamiseks. Mobiilne konstruktsioon peab olema kantud Liiklusregistrisse. Sama moodi veokina defineerib mobiilset konstruktsiooni ka Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusega nr 73 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise korra“ punkt
4. Määrus nr 73 kasutab mobiilse konstruktsiooni mõistet vaid määruse reguleerimisala piiritlemisel. Määrusest ei ole võimalik järeldada, et määrus reguleeriks mõnda tüüpi sõidukite pinna reklaamiks kasutusse andmist ning seega ei hõlmaks selles määratluses kasutatud termin „veok“ ka ühistranspordis mittekasutatavaid busse. Määrusega nr 137 kinnitatud korra p 3 määratlus on aga ilmselgelt asjakohane ka „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 sisustamisel. Kolleegium ei jaga siiski apellandi seisukohta veoki mõiste tähenduse osas ja leiab, et sättes peetakse silmas reklaami vedamiseks kasutatavat sõidukit. Kui bussi kasutatakse või saab kasutada reklaami eksponeerimiseks erinevates võimalikes kohtades, siis on tegemist reklaami vedava bussi puhul ka veokiga. Selline tähendus ilmneb ka asjaolust, et määruses nr 137 ei ole nõutud mobiilse konstruktsiooni Liiklusregistrisse kandmisel kindlat veoki registreerimise kategooriat ega defineeritud mobiilset konstruktsiooni läbi Liiklusregistrisse sõiduki kategooria kohta tehtud kande.
5. Seetõttu tuleb bussi, mida kasutatakse peamiselt reklaami eksponeerimiseks, käsitleda mobiilse konstruktsioonina määruse „Reklaamimaks Tallinnas“ p 14 tähenduses. Vaidlustatud haldusakt on seega õiguspärane ka osas, millega kohustati kaebajat tasuma täiendavat reklaamimaksu.
6. Kolleegiumi arvates ei ole

§ 10

lg 1 ega ka viidatud Tallinna Linnavolikogu määrused sedavõrd ebaselged, et neid ei oleks võimalik tõlgendamise teel õiguspäraselt kohaldada. Seetõttu ei ole need aktid vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta oleks vastustaja poole pöördunud enne reklaamimaksu tasumise kohustuse tekkimist, et saada selgitust määruste kohaldamise praktika kohta. 16. Kolleegium ei nõustu kaebajaga selles, et temalt nõutaks reklaamimaksu ebavõrdselt teiste isikutega. Kaebaja ei ole esiteks näidanud – nagu halduskohus õigesti märkis –, et 5