KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise vorm Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 27.juunil 2008.a. Tallinnas 3-08-710 OÜ “Season” kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 13.03.2008.a. kirja tühistamiseks ja 2052 kr väljamõistmiseks kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 13.02.2008.a. taotluses Tallinna Ettevõtlusametile palus OÜ “Season” tagastada osaühingu poolt ajavahemikul oktoober – detsember 2007.a. ekslikult tasutud 2052 kr reklaamimaksu autobussile PAZ reg.märgiga 863 SAH paigutatud reklaami eest. Osaühing leidis, et kuna nimetatud sõiduk pole linnaliinibuss, tal puudub ühistranspordiluba ning temaga ei teostata ühistransporti, siis pole see buss ka Tallinna reklaamimaksu määruse maksuobjekt. 13.03.2008.a. kirjas nr 2-3/96 teatas Tallinna Ettevõtlusamet, et raha tagastamiseks puudub alus ning OÜ „Season“ peab hoopis tunduvalt rohkem reklaamimaksu maksma. Kõnealune buss on käsitatav mobiilse konstruktsioonina, s.o. veokina, mis on otseselt ette nähtud välireklaami paigaldamiseks või välireklaami edastamise vahendamiseks või mida tema omaduste tõttu saab nendel eesmärkidel kasutada. Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002.a. määrusega nr 75 kinnitatud „Reklaamimaks Tallinnas“(edaspidi „määrus nr 75“) p 14 järgi kohaldatakse reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel diferentseeritud maksumäära, mis tähendab üldise maksumäära korrutamist koefitsiendiga 3,
- Seda koefitsienti arvestades peab osaühing tegema neljale deklaratsioonile juurdemakseid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub Tallinna Ettevõtlusameti kiri tühistada ning mõista ametilt välja kaebaja poolt ekslikult tasutud 2052 kr reklaamimaksu, mis kaebaja tasus deklaratsioonide 1.10.2007.a. nr 71001, 29.11.2007.a. nr 71129 ja 4.12.2007.a. nr 71204 alusel, vastavalt 648 kr, 648 kr ja 756 kr. Maksmisel arvas kaebaja, et tema poolt kasutatav autobuss on bussina reklaamimaksu objektiks, hiljem määrust nr 75 analüüsides leidis aga, et buss pole maksuobjekt, sest määruse punktides 2.2 ja 4.2.1 on silmas peetud üksnes ühissõidukeid(linnaliinibuss, troll, tramm, takso). Kõ- nealune masin on klassifitseeritud M3 kategooria mootorsõidukina, sellele pole kunagi taotletud ühissõiduki luba ega osutatud temaga ühistransporditeenuseid. Bussi käsitamiseks mobiilse konstruktsioonina puudub alus. Määrus nr 75 mobiilse konstruktsiooni mõistet ei ava, kuid Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002.a. määrusega nr 73 kinnitatud “Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutada andmise korra”(edaspidi “määrus nr 73”) punktis 2 on kirjas, et mobiilseks konstruktsiooniks loetakse veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida tema omaduste tõttu saab nendel eesmärkidel kasutada. Oma omaduste tõttu on reklaami paigaldamiseks sobiv iga sõiduk ning seda ka praktiseeritakse laialdaselt. Kuid üldlevinud praktika kohaselt mootorsõidukitele paigaldatud reklaami suhtes reklaamimaksumäärusi ei rakendata. Ettevõtlusamet on tavapraktikas mobiilsete konstruktsioonidena maksustanud vaid reklaamitreilereid, mis on otseselt ja ainult välireklaami eksponeerimiseks konstrueeritud kerghaagised. Kaebaja puhul erandit tehes on vastustaja väljunud tavapärasest praktikast ja rikkunud sellega põhiseaduse(PS) §-s 12 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet. Buss pole reklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud haagis, vaid liiklemiseks mõeldud omal jõul liikuv mootorsõiduk. Veoki tähendus on tuletatav liiklusseadusest(LS), kus seda on mainitud hobuveoki või autorongi(veok koos haagis(t)ega) kontekstis, buss selle määratluse alla ei mahu. Määrustega nr 73 ja 75 kehtestatud reklaamimaks on vastuolus kohalike maksude seaduse(KoMS) §-ga 10 lg 1, mille järgi makstakse reklaamimaksu ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Seadus ei anna Tallinna Linnavolikogule õigust maksustada ühissõidukiteks mitteolevatele sõidukitele paigaldatud reklaami. Samuti on nimetatud õigusaktid vastuolus PS §dega 10, 12, 31, 32 ja 157 osas, milles need reguleerivad muudele sõidukitele kui ühissõidukitele paigutatud reklaami maksustamist, mistõttu tuleb määrused nr 73 ja 75 jätta selles vaidluses kohaldamata. Riigivastutuse seaduse § 22 võimaldab nõuda haldusorganilt alusetult tasutud rahasummade tagastamist. See säte on kohaldatav ka praegusel juhul, kus kaebaja kandis raha üle ekslikult, avastades hiljem, et õiguslikku alust selleks polnud. Seega on Tallinna linn alusetult rikastunud kaebaja arvel. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Määrused nr 73 ja 75 pole vastuolus KoMSga ega PS-ga. PS § 157 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada makse. KoMS § 2 lg 1 kohaselt on valla- ja linnavolikogul õigus nimetatud seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. Sama seaduse § 5 p 5 järgi on kohalikuks maksuks ka reklaamimaks. Vastustaja nõustub kaebajaga, et kõnealune autobuss pole ühissõiduk, kuid sel faktil pole käsitletava vaidluse lahendamisel mingit tähtsust. Kaebaja poolt reklaami eksponeerimiseks kasutatav autobuss on mobiilne konstruktsioon. KoMS § 10 lg 1 alusel on võimalik maksustada ka mobiilseid konstruktsioone, kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse territooriumil paigaldatud reklaamiga. Mobiilne konstruktsioon erineb statsionaarsest reklaamikandjast vaid selle tõttu, et esimese asukohta on võimalik vähese vaevaga ja vastavalt vajadusele muuta. Reklaami edastamise ajal on mobiilne konstruktsioon aga sarnaselt statsionaarse reklaamikandjaga teatud asukohta paigaldatud ning võib seal püsida määramata aja. Näiteks kaebaja 4.12.2007.a. esitatud deklaratsiooni nr 71204 järgi paiknes buss Pirita tee parkimisalal 7 päeva(tl 32). Tallinna Linnavalitsuse 23.
- 2002.a. määruse 137 „Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtted Tallinnas“ punktis 3 on kirjas, et mobiilse konstruktsioonina käsitatakse liiklusregistrisse kantud veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida selle omaduste tõttu saab kasutada temale välireklaami paigaldamiseks või tema vahendusel välireklaami edastamiseks. Kaebaja autobuss on liiklusregistrisse kantud veok, mis on otseselt ette nähtud eksponeeritava transportimiseks välireklaami kliendi soovitud asukohta(info kaebaja kodulehelt http://www.rand.ee/hind.htm) ning eksponeerida seda seal. Autobussile on kahele poole paigaldatud konstruktsioonid reklaami(mõõtmetega 6 x 3 m) paigaldamiseks ja edastamiseks(info kaebaja kodulehelt 2 http://www.rand.ee/promo.htm)(tl 42-43, 47-50). Seega on alust väita, et nn promobussi näol on pigem tegemist kliendile sobivasse asukohta paigaldatava reklaamikandjaga kui pidevalt liikleva sõidukiga. Vastustaja ei mõista, miks peaks veoki tähendust tuletama LS-st, kus ju polegi seda mõistet defineeritud. Kui õigusakti andja pole viidanud konkreetsele õigusaktile, mille tähenduses mingit mõistet käsitatakse, tuleb lähtuda sõna tavatähendusest ning õigusakti andja mõttest ja eesmärgist. Eesti Keele Instituudi poolt koostatud eesti keele sõnaraamatu 2006.a. väljaande kohaselt on veoki tähenduseks veoriist ning näidetena on toodud haakeveok, järelveok, kaubaveok, mootorveok, veokijuht. Näidetega on seega hõlmatud kõik liiklusvahendite kategooriad, mille vahendusel saab reklaami edastada ning mis osalevad liikluses. Tulenevalt reklaamimaksualaste õigusaktide mõttest ja eesmärgist ning mobiilse konstruktsiooni mõistest on arusaadav, et õigusakti andja on soovinud sõna „veok“ kasutamisega hõlmata võimalikult laia ringi vahendeid, millega on võimalik välireklaami ühest kohast teise transportida. Kuivõrd mobiilse konstruktsiooni mõiste pidi hõlmama nii haagiseid kui ka teisi võimalikke sõidukeid ning ammendava loetelu andmine õigusaktis pole mõistlik, tuli kasutada võimalikult üldist sõnastust. Seega oli mobiilset konstruktsiooni kõige otstarbekam defineerida kui veoriista, mis võimaldab välireklaami transporti erinevatesse asukohtadesse. Ka õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumäe ei tuvastanud määruse nr 75 lisa 1 p 14 vastuolu PS-ga. Kaebaja esindaja ja juhatuse liige Marco Rüütel on tegutsenud välimeedia vallas juba aastaid ning kuulunud mitme välimeediaga tegeleva ettevõtte juhatusse või ka omanikeringi, aastatel 2002-2005 ka Eesti Välimeediaettevõtete Liidu juhatusse. Seega pidi ta olema kursis Tallinna linnas juba alates 1.01.2003.a. kehtivate valdkonna õigusaktidega ning teadma, et reklaamimaksuhaldur Tallinna linnas on Tallinna Ettevõtlusamet, mille poole ta oleks võinud pöörduda selgituste saamiseks, kui miski määrustes nr 73 ja 75 jäi talle arusaamatuks. Kaebajat pole koheldud ebavõrdselt. Kaebaja tegevus pole võrreldav ettevõtjate tegevusega, kes eksponeerivad oma autodel ettevõtte logo või kaubamärke, kuna need tegevused on eesmärgilt erinevad. Nimetatud sõidukite eesmärk on transporditeenuse osutamine, kaebaja promobussile on aga paigaldatud konstruktsioonid eesmärgiga eksponeerida seal tasu eest teiste ettevõtete reklaami reklaamiseaduse tähenduses. Alusetu on kaebaja väide, et tavapraktikas on vastustaja maksustanud vaid reklaamitreilereid. Mobiilse konstruktsiooni puhul maksustatakse mitte ainult haagiseid, vaid ka teisi reklaamikandjaid, mis sellele mõistele vastavad. Reklaamimaksu maksmisel lähtus kaebaja määruse nr 75 punktis 10 näidatud maksumäärast 6 kr reklaamipinna 1 m2 kohta päevas. Reklaamimaksu tagastamiseks puudub alus ning kaebaja on kohustatud tasuma täiendavalt 4104 kr reklaamimaksu. KOHTU PÕHJENDUSED Määrused nr 73 ja 75 pole vastuolus PS-ga ega KoMS-ga. Vaidlust pole selles, et kõnealune buss pole ühissõiduk. Vastustaja arvates on nimetatud buss mobiilne konstruktsioon ning sellisena KoMS § 10 lg 1 alusel reklaamimaksuga maksustatav. Kaebaja väitel pole buss mobiilne konstruktsioon ja isegi kui oleks, siis KoMS § 10 lg 1 ei näe ette sellise tarindi maksustamist. Osundatud säte kehtib järgmises sõnastuses: “Reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt.” Kaebaja reklaamib bussi oma kodulehel kui atraktiivset võimalus turunduskampaaniate ja -ürituste läbiviimiseks rentida nostalgilist ning pilkupüüdvat PAZ Promobussi, mille parkimiskohad on Russalka, Merevärav, Taksopargi ristmik, Rocca-Al Mare, Suurhall, Kalev, Hipodroom jne. Vaieldamatult asuvad kõik need parkimiskohad Tallinna linna territooriumil ning kui kaebaja pargib sinna oma bussi, mille külge kinnitatud spetsiaalsele karkassile on paigutatud plakatid kuulutuste/reklaamiga, on tegemist kohaliku omavalitsuse territooriumil paigaldatud kuulutuste/reklaamiga. Ükski õigusakt ei sätesta, et omavalitsuse 3 territooriumil paigaldatud kuulutuste/reklaamina tuleb mõista vaid püsivalt maaga ühendatud pindadele paigutatud kuulutusi/reklaame. Nagu vastustaja õigesti on märkinud, erineb mobiilne konstruktsioon statsionaarsest reklaamikandjast vaid selle poolest, et esimese asukohta on võimalik vähese vaevaga ja vastavalt vajadusele muuta. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et mõiste „veok“ hõlmab kõiki mootorsõidukeid, mida saab elusolendite või asjade vedamiseks kasutada. Seega on vaidlusalune buss mobiilne konstruktsioon, mille parkimisel Tallinna linna territooriumil tuleb bussile paigutatud reklaami eksponeerimise eest maksta linnale reklaamimaksu. Vastavalt KoMS §-le 10 lg 2 ja 4 kehtestab volikogu maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu ja reklaamimaksu määra või diferentseeritud määrad. Määruse nr 75 punktis 2.1 on Tallinna Linnavolikogu määratlenud reklaami eksponeerimise kohana avaliku koha, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium. Määruse p 14 sätestab, et reklaami eksponeerimisel mobiilse konstruktsiooni vahendusel kohaldatakse diferentseeritud maksumäära, rakendades punktis 10 sätestatud maksumäära suhtes koefitsienti 3,0(korrutuse tähenduses). Diferentseeritud maksumäära kohaldamine on põhjendatud, sest erinevalt statsionaarsete reklaamipindade kasutajast saab mobiilse konstruktsiooni vahendusel reklaami edastaja igal ajal reklaami asukohta muuta, arvestades näiteks massikogunemisi ning mõjutada nii suuremat hulka inimesi või kindlat sihtgruppi; operatiivsemalt, väiksemate ettevalmistustööde ja kulutustega on võimalik muuta reklaami ennast; mobiilne konstruktsioon koormab Tallinna liiklust reklaami asukoha muutmisel liikluseks ettenähtud tänavaid kasutades ja reklaami parklates eksponeerides, samuti kujutab liiklusele suuremat ohtu, piirates vaateid ja varjates liikluskorraldusvahendeid või tekkinud liiklussituatsiooni. Kohtumenetluses pole tõendamist leidnud kaebaja väide, et vastustaja oleks rikkunud võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras isikuid ebavõrdselt. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja tegevus erineb ettevõtjate tegevusest, kes eksponeerivad oma autodel ettevõtte logo või kaubamärke, kuna nimetatud sõidukite eesmärk on transporditeenuse osutamine, kaebaja promobussile on aga paigaldatud konstruktsioonid eesmärgiga eksponeerida seal tasu eest teiste ettevõtete reklaami. Paljasõnaline on ka kaebaja väide, et tavapraktikas on vastustaja maksustanud vaid reklaamitreilereid, mingeid tõendeid oma väite kinnituseks kaebaja pole esitanud. Kohtunik: D.Maastik 4