alusel. Seega kaebajal on õigus eriarstiabi kulude tagamisele täies ulatuses
alusel ning kaebajal on õiguslik alus esitada alusetu rikastumise ja viivise nõue. Vastustaja Kirde PVP esindaja A.N leidis vastuses kohtule, et kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda avalduses toodud eriarstiabi kulude hüvitamist. Vastustaja nõustub kaebajaga kohaldamisele kuuluva õigusakti ja piirangute kehtetuse osas, kuid ei nõustu kaebaja poolt määrusele nr 6 antud tõlgendusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja, viidates
§-le 3 lg 2, mille kohaselt kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, tagatakse eriarstiabi täies ulatuses, on seda sätet tõlgendanud liiga kitsalt, jättes arvestamata vastava määruse koostoime teiste õigusaktidega. Sellest tulenevalt ei saa vastustaja nõustuda kaebaja poolt määrusele nr 6 antud tõlgendusega. Vastupidiselt kaebaja arvamusele, on vastustaja seisukohal, et määrus nr 6 ei võimaldada igasuguse eriarstiabi kulude tagamist täies ulatuses. Käesolevas asjas ei ole põhivaidluseks kohaldamisele kuuluv õigusakt ning tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud piirangute õiguslik tähendus, vaid põhivaidluse esemeks on asjaolu, kas määrus nr 6 võimaldab kaadrikaitseväelasel nõuda igasuguse eriarstiabi tagamist täies ulatuses.
mõtteks ei ole kaitseväelasele piiramatult eriarstiabi kulude hüvitamine. U.V ei järginud: a) Asja materjalidest nähtuvalt suunati U.V tuginedes
U.V’i ei suunatud silmaarsti juurde silmade laserravi teostamiseks, vaid ravitaktika kooskõlastamiseks. Ravitaktika kooskõlastamine ei tähenda vastupidiselt kaebaja väitele seda, et U.V oleks saadetud terviseuuringutele või ravile ehk laserravi teostamisele; b) Vastavalt
lg-le 3 teeb eriarst konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta kande suunatud kaitseväelase saatekirjale või kaitseväelasele väljastatakse eraldi konsultatsiooni otsus, terviseuuringu või ravi tulemuse andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sisuliselt sama on sätestatud ka käskkirja nr 491 punktis 2.4.;
lg-st 2 ja 3 tulenevat ravikorda, kuivõrd pöördus koheselt pärast eriarsti konsultatsiooni (ehk eelkirjeldatud etapp b) eriarsti poole ja 2 3-08-1277 lasi Laservisioon OÜ silmaarstil teostada raviprotseduuri (ehk eelkirjeldatud etapp d), mille jaoks ei olnud piirivalveasutuse arst saatekirja väljastanud ning puudus ka vastav kooskõlastus.
§-i 2 lg-te 2 ja 3 ning samuti käskkirja nr 491 p-de 2.
, § 3, p 2 alusel konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks.” Seega ei saanud U.Vogt saatekirja silmaarsti juurde laserravi teostamiseks, vaid üksnes ravitaktika paikapanemiseks. U.Vogt’i väide, mille kohaselt oli kõnealune saatekiri väljastatud silmade laserravi teostamiseks, on väär. Siinkohal on oluline välja tuua, et kui U.Vogt oleks saatekirja alusel saadetud just nimelt silmaarsti juurde Laservisoon OÜ-sse või muusse kliinikusse, kus teostatakse silmade laserravi, siis oleks see saatekirjas vastavalt ka märgitud, kuivõrd silmade laserravi teostavad üksnes vähesed spetsiaalselt sellele orienteeritud kliinikud (silmaarstid). N.ö tavalised silmaarstid laserravi ei teosta, mistõttu ei saa silmaarstile saatmist võrdsustada ülimalt kalli silmade laserravi protseduurile saatmisega. Samuti on siinjuures oluline asjaolu, et nägemise korrigeerimiseks ei ole laserravi teostamine alati vajalik ega võimalik. Lühinägelikkust on võimalik korrigeerida ka läätsede ja prillide abil. Laserravi on võimalik teostada üksnes juhtudel, kui silmaarst on konsultatsiooni käigus välja selgitanud, et patsiendi nägemist on meditsiiniliselt üldse võimalik laserraviga korrigeerida. Eeltoodud põhjustel saadeti U.V selleks, et välja selgitada, millisele ravile U.V suunata, silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, mitte ravi teostamiseks. U.V lasi aga omavoliliselt Laservisoon OÜ-s teostada silmade laserravi, kooskõlastamata seda eelnevalt piirivalveasutuse pädeva meedikuga. Vastustaja eeltoodud seisukohta toetab ka Siseministeerium, kelle valitsemisalas asus U.V teenistuskoht. Nimelt on siseministeeriumi
mõjupiirkonda (st vastab määruse § 2 lg 1 kaebajale osutatud eriarstiabi tähendusele). 3 3-08-1277 KVTS § 163 lg 4 kohaselt tagatakse ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimid. KVTS § 163 lg 41 kohaselt kehtestab ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise korra ja ulatuse kaitseminister määrusega. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kaitseministri 06.03.2006.a määrus nr 6 „Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise kord ja ulatus“. Vastava määruse § 2 lg 1 kohaselt tagatakse ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele (edaspidi koos kaitseväelane) riigi kulul eriarstiabi tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lõike 1 tähenduses. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 järgi on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Vaidlust ei ole, et siia alla kuulub ka kaebajale osutatud silmaarsti teenus. Määrus nr 6 § 2 lg 2 kohaselt suunatakse kaitseväelane eriarsti või hambaarsti juurde konsultatsioonile, terviseuuringule või ravile eriarstiabi osutamise tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juurde KVTS § 42 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Suunamise otsuse kannab arst kaitseväelase tervisekaardile. Asja materjalidest nähtuvalt on U.V 03.05.2007.a saadetud silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, mitte aga operatsiooni teostamiseks. Järgnevalt nähtub
lg 3 nõuetest, et konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta teeb eriarst või hambaarst kande suunatud kaitseväelase saatekirjale või väljastatakse eraldi konsultatsiooni otsus, terviseuuringu või ravi tulemuse andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sama tuleneb ka Piirivalveameti peadirektori 03.11.2006.a käskkirjast nr 491 kinnitatud „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord“ punktist 2.4., mille kohaselt konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta teeb eri- või hambaarst kande kaitseväelase saatekirjale või väljastab eraldi konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sellise eriarsti poolt saatekirjale tehtud kande või eraldi väljastatud konsultatsiooni otsuse alusel saab piirivalveasutuse arst hinnata kaitseväelase edasise ravi vajadust ning väljastada saatekirja raviprotseduuride läbiviimiseks. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et õige ei ole kaebaja väide, et mõlema silma laserprotseduur teostati Kirde PVP saatekirja alusel. Selline väide on väär. Kaebaja saadeti silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks. Kaitseväelasele eriarstiabi tagamise ulatuse osas tuleb arvestada järgnevat. Määrus nr 6 § 3 lg 2 kohaselt tagatakse kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, eriarstiabi ja eriarsti või hambaarsti poolt väljakirjutatud meditsiiniseade täies ulatuses vastavalt kaitseväe juhataja poolt kehtestatud korrale Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjaväeliselt korraldatud asutuste eelarvetest. Eriarstiabi tagamise ulatuse osas tuleb siiski arvesse võtta ka Piirivalveameti peadirektori 03.11.2006.a käskkirjas nr 491 „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord piirivalves“ sätestatud nõudeid. Käskkirja nr 491 punkt 2.2 sätestab, et juhul kui kaitseväelane soovib osutatud tasulise eriarstiabi või hambaravi hüvitamist, kooskõlastab kaitseväelane eri- või hambaarsti juurde minemise eelnevalt piirivalveasutuse arsti või piirivalveasutuse ülema poolt määratud meditsiini valdkonna eest vastutava kaadrikaitseväelase või avaliku teenistuse ametnikuga (edasipidi piirivaleasutuse meedik). Vajadusel väljastab piirivalveasutuse arst või meedik eri- või hambaarsti juurde minemiseks saatekirja. Käskkirja järgi toimub kooskõlastamine telefoni või e-posti teel, vajadusel võib arst või meedik nõuda kohale tulekut. Kaebaja on jätnud selle nõude täitmata, sest ei kooskõlastanud nägemist korrigeeriva raviprotseduuri teostamist Kirde PVP pädeva meedikuga. Eelnev kooskõlastamine on aga tasulise eriarstiabi tagamiseks vajalik eeldus. Käskkirja nr 491 punkt 2.5 kohaselt kaitseväelasele osutatud, piirivalveasutuse arsti või meedikuga kooskõlastamata tasulist eriarstiabi ja hambaravi ei hüvitata. Käskkirja nr 4 3-08-1277 491 punkt 2.5 eesmärgiks on vältida kõrge maksumusega eriarstiabi teenuste põhjendamatut hüvitamist ja tagada riigieelarveliste vahendite säästlik ja sihtotstarbeline kasutamine. Kooskõlastamine aitab teenida eesmärki seeläbi, et väldib kõrge maksumusega eriarstiabi teenuste põhjendamatut hüvitamist olukorras, kus see tegelikult pole vajalik ja ka majanduslikult otstarbekas. Käesoleval juhul pole tegemist ka vältimatut meditsiinilist sekkumist vajava probleemiga, et kaebaja vajanuks kohest silmaoperatsiooni. Seega pole kohaldatav käskkirja nr 491 punkt 2.3, mille kohaselt vältimatut meditsiinilist sekkumist vajava probleemi korral võib kaitseväelane eri- või hambaarsti juurde minemise kooskõlastada piirivalveasutuse arsti või meedikuga esimesel võimalusel. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, mis näeb ette Kirde PVP kohustuse eriarstiabi kulude hüvitamiseks kaebaja esitatud arve alusel. Nimetatud sätete eesmärk on tagada eriarstiabi kulude hüvitamine, lähtudes kaitseväelase tegelikust ravivajadusest ja arvestades kaitseväe eelarveliste vahendite võimalusi. Võttes arvesse
ja 2.5, tuleb jõuda järeldusele, et täies ulatuses ei tagata mitte igasugune (ja kaitseväelase suvaotsuse alusel valitud) piiramatu eriarstiabi, vaid ainult selline, mille kohta on tehtud vastav kooskõlastav otsus pädeva isiku poolt. Arvestades käskkirjas nr 491 sätestatud spetsiifilisi eeldusi, ei saa kaebaja nõuda eriarstiabi kulude hüvitamist, sest U.V ei ole täitnud eriarstiabi kulude väljamõistmiseks kehtestatud tingimusi. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamist on võimalik vaid sellisel juhul, kui eriarsti juurde saatmine ja teostatavad raviprotseduurid on eelnevalt kooskõlastatud ja neid peab vajalikuks ja võimalikuks kaitseväelase tööandja. Hinnates, kas eriarstiabi kuulub tagamisele täies ulatuses või mitte, tuleb lähtuda eriarstiabi osutamise vajalikkusest igal konkreetsel juhul, arvestades isiku vajadust ravi järele ja kaitseväe majanduslikke võimalusi vastava teenuse eest tasuda. Eriarstiabi kulude ulatuse tagamise kohta tehtud otsus on diskretsiooniotsus. Halduskohus leiab, et
mõttest ei tulene, et võimalik on igasuguse eriarstiabile tehtud kulutuste hüvitamine täies ulatus, vaid ainult selliste, mille puhul on täidetud käskkirja nr 491 nõutav eeldus kooskõlastamise näol ja mida haldusorgan (antud juhul Piirivalveamet) peab vajalikuks ja võimalikuks.
§-i 3 lg 2 ei saa sisustada viisil, mille kohaselt see annaks aluse igasuguse eriarstiabi täies ulatuses hüvitamiseks. Igasuguse ja piiramatu eriarstiabi kulude hüvitamist ei saa pidada mõistlikuks riigi eelarveliste vahendite säästliku, otstarbeka ja eesmärgipärase kasutamise põhimõttest lähtudes.
§-i 3 lg 2 saab sisustada vaid nii, et see võimaldab ainult sellise eriarstiabi täies ulatuses väljamõistmist, mis on eelnevalt kooskõlastatud ja mille kohta on tehtud pädeva isiku poolt vastav eriarstiabi kulude tagamise otsus. Seega määrus nr 6 ei võimalda igasuguse eriarstiabi täies ulatuses tagamist. Riigikohtu 10.11.2003.a otsusest tuleneb, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Samuti on samas otsuses Riigikohus leidnud, et tervis on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. See aga ei tähenda, et iga isik saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid (3-3-3-1-65-03, punktid 13-14). Seega tuleneb kaitseväeteenistuse seaduse mõttest, et riik ei pea tagama kaitseväelastele eriarstiabi ja ravimid täies ulatuses.
alusel ei saa eriarstiabi kulude tagamist nõuda piiramatult ja täies ulatuses, kuna see tähendaks võrdsuspõhimõtte rikkumist. Halduskaebusest ei selgu, milline on kaebuse esitaja arvates mõistlik ja asjakohane põhjus selleks, et kohelda kaadrikaitseväelasi eriliselt võrreldes teiste elanikega. Miks peab riik kaadrikaitseväelaste tervist kaitsma piiramatult, samal ajal kui teiste isikute puhul on aktsepteeritud piiratud osas tervise kaitsmine. Riigi poolt on loodud elanike tervise kaitseks ravikindlustuse süsteem, millega on ka kaadrikaitseväelased kaetud. Kõiki õigusaktidest 5 3-08-1277 tulenevaid täiendavad sotsiaalseid garantiisid tuleb tõlgendada selliselt, et need on ainult piiratud ulatusega. Võrdsuspõhimõtte ja õiguspärase ootuse rikkumist antud asjas ei esine. Halduskohus märgib, et kaebaja poolt esitatud alusetu rikastumise nõue riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel ning viivise nõue, on alusetu ja põhjendamatu. Kirde PVP ei ole alusetult rikastunud kaebaja arvelt, kuna käesoleval juhul puuduvad vajalikud eeldused eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks
Samuti ei võimalda määrus nr 6 igasuguse ja piiramatu eriarstiabi kulude ulatuse tagamist. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal õigust eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks, mistõttu ei kuulu alusetu rikastumise õigus käesoleval juhul üldse kohaldamisele. Kaebaja väide, et viivist on tal õigus nõuda RVastS § 22 lg 2 ja võlaõigusseaduse §-de 3 p 3 ja 113 lg 1 alusel, ei ole õige. RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. Nimetatud säte ei viita viivise kasutamise võimalusele. RVastS § 22 lg 2 kohaselt, kui riigivastutuse seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Viivise väljamõistmine on eraõiguse põhimõte, mis ei ole avalikus õiguses sellisena kohaldatav. Avalikus õiguses on viivise väljamõistmine mõeldav vaid siis, kui see on vastava avaliku õiguse seadusega ette nähtud. Viivise väljamõistmist avalik-õiguslikus suhtes ei saa pidada mõistlikuks, kuna tegemist pole avalikule õigusele omase nähtusega. Seadusandja ei ole riigivastutuse seaduses ette näinud viivise nõuet. Seetõttu ei ole RVastS § 22 lg 2 kohaldatav. Kuna halduskohus kaebust ei rahulda, siis kohus ei hinda seda, kas Piirivalveameti peadirektori käskkiri nr 491 on kehtestatud õigusvastaselt,ja on õigustühine algusest peale või mitte. Nimetatud käskkirjaga ei muudetud, vaid üksnes täpsustati eriarstiabi hüvitamise korda Piirivalveametis. Kaitseväelane ei saa
alusel nõuda igasuguse ja piiramatu eriarstiabi täies ulatuses tagamist ka
lg 1 alusel kaitseväe juhataja 15.05.2006.a käskkirjaga nr 132 kinnitatud „Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Kaitseministeeriumi valitsemisalas, eriarstiabi ja eriarsti või hambaarsti poolt väljakirjutatud meditsiiniseadme ning kaadrikaitseväelasele riigi kulul ravimite tagamise kord”.Käskkirja nr 132 p 1.
lg 1 alusel ning kohaldub seega üksnes nende kaitseväelaste suhtes, kelle teenistuskoht on Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Antud juhul asus kaebaja teenistuskoht aga Siseministeeriumi valitsemisalas, mistõttu kõnealune käskkiri kaebaja suhtes ei kohaldu. Küll on käskkirjas nr 132 sisalduv regulatsioon oluline analoogia seisukohast vaadatuna. Nimelt näitab käskkirjas nr 132 sisalduv regulatsioon üheselt, et määruses nr 6 sätestatud eriarstiabi hüvitamise eelduseks on selle (eelnev) kooskõlastamine pädeva meedikuga. Samasugune regulatsioon sisaldub ka käskkirjas nr 491, mis kohaldub kaitseväelase suhtes, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas. Ka käskkirjas nr 491 on osutatud eriarstiabi hüvitamise eelduseks selle (eelnev) kooskõlastamine pädeva meedikuga ning välja toodud konkreetsed toimingud, mida kaitseväelane peab sooritama. Seega kinnitab nii käskkiri nr 132 analoogia korras kui ka
enda sõnastus asjaolu, et
mõtteks ei ole kaitseväelasele piiramatu 6 3-08-1277 eriarstiabi hüvitamine ja kaitseväelane peab selleks täitma teatud eeldused, mida kaebaja antud juhul teinud ei ole. Kuna kaebaja eriarstiabi kulude hüvitamiseks ettenähtud korda ei järginud, ei tee halduskohus Kirde PVA`le ettekirjutust kaebajale välja maksmata 20 000 krooni väljamaksmise ja väljamaksmisega viivitamise eest viivise maksmise nõudes. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtus Kirde PVA tegevusetust, kui toimingut. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 25, § 26 lg 1 p 6, 28 lg 1, 31 lg 1, lg 4,92-93 Ülle Polluks Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.