3-08-1814/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2008, Jõhvi 3-08-1814 G. A. B kaebus ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10.07.2008 otsuse nr. 12701 tühistamiseks
2. detsember 2008 G. A. B esindaja Arne Ots ning ÕVVTK LääneVirumaa komisjoni esindaja Margo Lemetti Resolutsioon 1.Jätta G. A. B kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 16.05.2008 edastas G. A. B vandeadvokaat Arne Otsa vahendusel Lääne-Viru Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ning kompenseerimise kohta avalduse (tl. 122-132). Legaliseeritud dokumentide näol jõudis see Lääne-Viru Maavalitsusse 30.06.2008 (tl. 171). 10.07.2008 otsusega nr. 12701 (tl. 208-211) jättis ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon avalduse menetlusse võtmata ja märkis, et avaldaja pole esitanud vara tagastamise või kompenseerimise avaldust omandireformi aluste seaduses ettenähtud tähtaegadel ning on ka pärast selle seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks tunnistamist viivitanud enam kui poolteist aastat. 17.09.2008 esitas G. A. B advokaat Arne Otsa vahendusel Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 2-9), palus ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10.06.2008 otsus nr. 12701 tühistada, kirjeldas asjaolusid ning leidis, et avalduse esitamise tähtaega tuleb arvestada alates 10.03.2008 ja tema on seda teinud mõistliku aja jooksul. Seejuures viitas kaebaja mitmetele õigusaktidele ja Riigikohtu lahenditele, esitas oma seisukohad ja tõlgendused, märkis muuhulgas, et ootas riikidevahelise lepingu sõlmimist ning väitis, et peale omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist 28.10.2002 on ta ise ja tema poeg korduvalt pöördunud erinevate institutsioonide poole. 1 ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni kirjalikus vastuses (tl. 110-119) kaebusega ei nõustutud, paluti seda mitte rahuldada ning kirjeldati asjaolusid, menetluse käiku ja oma seisukohti. Vastuväidete osas kinnitati, et Lääne-Viru Maakonnas võeti vastu kõik avaldused, neid ei kontrollitud sisuliselt ja ühegi taotluse vastuvõtmisest ei keeldutud kaebaja poolt viidatud Ülemnõukogu otsuse punkt 5 tõttu. Lisaks juhiti tähelepanu sellele, et kaebaja poeg ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide hulka ja pöördumistes pole ta märkinud, et Eestist lahkumine toimus aastal 1941 ümberasumisena ega seda, et esindab oma isa huve. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui ka vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde. Arne Ots väitis, et kaebaja oli omandireformi aluste seaduse olemasolust küll teadlik ja suhtles riigiga pidevalt, kuid avalduse esitamist takistas arusaam, et selleks puudub õiguslik alus ja enne Riigikohtu 10.03.2008 lahendit polnud midagi, millest saanuks järeldada, et tal üldse on oma vara suhtes võimalik avaldust esitada. Lisaks ei nõustunud ta järeldusega, et omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks tunnistamise järgselt hakkas kehtima üldregulatsioon ning juhtis tähelepanu sellele, et kuigi Riigikohus kohustas riiki vastava regulatsiooni kehtestamisele juba aastal 2002, pole seda siiani tehtud. Margo Lemetti väitis, et komisjon lähtus Riigikohtu juhisest eristada isikuid, kes on teadlikult oodanud riikidevahelist lepingut ja neid, kes jätsid avalduse teadmatusest esitamata ning leidis, et kaebaja kuulub viimatinimetatute hulka, sest ta pole tõendanud riikidevahelise lepingu ootamist ja 28.12.2002 avalduse sisu kinnitab, et isik on esmakordselt oma vara suhtes huvi tundnud, ei tea omandireformi regulatsioonist midagi ega käsitle ennast Saksamaale ümberasujana. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebusele lisatud dokumentaalsete tõendite kohaselt oli kaebuse esitaja G. A. B isa E. W. B nimele kinnistute registri andmetel kantud Rakvere linnas asunud vara ja ta oli 1941 jaanuaris-veebruaris Eestist Saksamaale ümberasunud isikute nimekirjas (tl. 62 ja 74-76). Kaebuse esitaja taotleb vara tagastamist ja kompenseerimist (tl. 18-22). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivad omandireformi aluste seadus ja selle alusel antud muud õigusaktid. Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta Ülemnõukogus 20.06.1991 vastu võetud otsuse punktis 5 sätestati, et Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud omandireformi õigustatud subjektide õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras. 29.01.1997 vastu võetud ja 02.03.1997 jõustunud seadusega kirjutati sama põhimõte ka omandireformi aluste seaduse § 7 lg.
4. Mõlema sätte sisust järeldub üsna selgelt, et seaduseandja pole silmas pidanud, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikud ei pea esitama vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktidega kehtestatud korras ja tähtaegadel. Asjaolu, et Ülemnõukogu otsuses on kasutatud mõistet „omandireformi õigustatud subjektide õigusvastaselt võõrandatud vara“ saab tähendada üksnes seda, et isiku kuulumine omandireformi õigustatud subjektide hulka ja vara võõrandamise õigusvastasus vajavad tuvastamist omandireformi aluste seaduse alusel, sest ainult selle seadusega on antud neile mõistetele õiguslik sisu. Hilisema seadusemuudatuse puhul on lausa otseselt räägitud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlustest. Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
5. Ühestki õigusaktist ega ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene, et lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kehtisid selles suhtes mingid teised tähtajad või, et neil üldse puudus võimalus omandireformi seaduse alusel vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi esitada. Vastupidist ei kinnita ka praktika, sest ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni vaidlustatud otsuse väidetel võeti vastu kõikide isikute avaldused (tl. 13). 2 Riigikohus on siiski arvestanud oma lahendites võimalusega, et võib olla ka niisuguseid isikuid, kes on seaduseandja tahtest teisiti aru saanud ja jätnud riikidevaheliste lepingute sõlmimist oodates avalduse esitamata. Kui kohtulahendi nr. 3-4-1-5-02 punktis 34 on see võimalus üksnes ära nimetatud, siis kohtulahendi nr. 3-3-2-1-07 punktis 44 on antud ka selged juhised, kuidas peab toimima ja märgitud sõnaselgelt, et „sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12.oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud“. ÕVVTK Lääne-Virumaa vaidlustatud otsuse põhjendused lähtuvadki just sellest Riigikohtu seisukohast, komisjon on asjaolusid kaalunud ning leidnud, et G. A. B puhul ei saa taotluse esitamist enam kui poolteist aastat pärast omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks tunnistamist pidada põhjendatuks. Oma avalduse selgituses (tl. 23) kinnitab G. A. B, et kuulub nende isikute hulka, kes ootas riikidevaheliste lepingute sõlmimist, kuid ühtegi arvestatavat põhjendust, selle kohta, miks ta ootas avalduse esitamisega kuni 16.05.2008, pole esitatud ka kohtumenetluses. Kohtuistungil kinnitas tema esindaja, et peale õiguslike polnud mingeid muid avalduse esitamist takistanud asjaolusid (tl. 216) ning märkis ära vaid selle, et riik pole kuni käesoleva ajani vastavat regulatsiooni kehtestanud ja avalduse esitamise võimalikkus segus esmakordselt alles Riigikohtus 10.03.2008 koostatud lahendist. Selline seisukoht ei lähtu aga ei nimetatud lahendi ega ka teise kaebaja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr. 33-1-63-05 seisukohtadest. Tolles kohtuasjas 12.04.2006 tehtud osaotsusega tunnistati omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks alates 12.10.
6. Samas asjas 06.12.2006 koostatud kohtuotsuse punktis 5 aga ütles üldkogu selgelt välja, et omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjel kuulub Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Seega olid kõrvaldatud kõik takistused ja seni veel lepingute sõlmimist oodanud isikutel tuli mõistliku aja jooksul esitada avaldus vastavale komisjonile. G. A. B seda ei teinud ja on seega ise oma vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisel hooletu olnud. Viivitamist kuni käesoleva aasta maikuuni ei õigusta ka asjaolud, et tegemist on välismaal elava suhteliselt eaka inimesega ning varasemalt on tema poeg oma pöördumistele vaid eitavaid vastuseid saanud. Esindaja poolt kohtuistungil väidetu (tl. 217) kohaselt on tegemist juristide perekonnaga, kes teadis omandireformi aluste seaduse regulatsioonist juba varem. A. E. B 28.12.2002 pöördumise (tl. 203) sisu seda ei kinnita ja viitab pigem sellele, et kaebaja perekond polnud omandireformis seadusest ja selles kehtestatust varem midagi kuulnud ega käsitlenud ennast riikidevahelisi lepinguid ootava isikuna. Juhul kui väide siiski vastab tõele, pidanuks perekonnale teada olema ka see, kes üldse ja millistel tingimustel saab avaldust esitada. Sellele vaatamata on peaaegu kõik kohtutoimikusse esitatud pöördumised (tl. 8284, 93-96) koostanud kaebaja poeg A. E. B, kes ei saa omandireformi aluste seaduse § 8 lg. 3 p. 2 tulenevalt olla omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebaja ise on pidanud vaid elektroonilist kirjavahetust riigikogu nõunikuga (tl. 85-89). Isegi juhul, kui Lääne-Viru Maavalitsusele 29.09.2007 esitatud pöördumist käsitleda selles väljendatud soovi kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise avaldusena, mille poeg on esitanud oma isa nimel ja mille lahendamiseks vajalikud asjaolud jäid haldusorganil uurimispõhimõtet eirates välja selgitamata, oleks viivitus ebamõistlikult pikk, sest omandireformi aluste seaduse § 7 lg. 3 kehtetuks tunnistamise jõustumisest oli möödunud juba peaaegu aasta. Eelnimetatud asjaoludest tulenevalt pole halduskohtul G. A. B kaebuse rahuldamiseks alust ning see tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata jätta. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni esindaja Margo Lemetti menetluskulude hüvitamise nõuet ja 3 kuludokumente ei esitanud (tl. 218), seega jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda Raili Randlane Kohtunik 4