KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Määruse tegemise aeg ja koht 13.mai 2008, Tallinnas Haldusasja number 3-07-258 Haldusasi E. R., H. H., L. M., T. S., T. R., M. L., J. Š., Z. K., K. M., V. P. ja M. J. kaebused Rahandusministeeriumilt kaebajatele tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamine Menetlustoiming RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord 1.Jätta E.R., H.H., L.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata. 2.Lõpetada haldusasja nr 3-07-258 menetlus. 3.Kaebajatel on õigus taotleda riigilõivu tagastamist kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti esitades selleks riigilõivu võtnud asutusele kirjaliku taotluse vastavalt rahandusministri 29.12.2006 määrusele nr 68. 4.Saata käesoleva määruse ärakiri E.R. ja H.H. esindajale Ljudmila Tamar`ile (e-posti aadress: ljudmilat@hot.
- ee)ja ülejäänud kaebajate esindajale Natalia Lausmaa`le (e-posti aadress: nlausmaa@hot.
- ee)ja Rahandusministeeriumi esindajale Silvi Uljas`ele (e-posti aadress: kantselei@fin.ee). Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest määruse teinud halduskohtu kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 2.02.2007 esitasid E.R. ja H.H. halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Rahandusministeeriumi kohustamist vaadata uuesti läbi nende 29.11.2006 taotlus hüvitada Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 17.04.2006 haldusasjas nr 3-04-110 tuvastatud nende korterite võõrandamise õigusvastasuse tõttu tekitatud kahju. 2. 2.02.2007 esitasid L.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Rahandusministeeriumi kahju hüvitamisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamist ja Rahandusministeeriumi kohustamist teha kahju hüvitamisele suunatud toimingud. 3. Halduskohtu 15.03.2007 määrusega jäeti E.R. kaebus ja 16.03.2007 määrusega jäeti ülejäänud kaebajate kaebused käiguta kaebustes esinevate puuduste tõttu. Kohus leidis muuhulgas, et kaebajatel oleks mõistlik esitatud nõuet muuta ning taotleda vahetult hüvitise väljamõistmist. 29.03.2007 esitas E.R. ja 11.04.2007 esitasid ülejäänud kaebajad vastuseks kohtumäärustele kaebuse täpsustused taotledes nendes Rahandusministeeriumilt kaebajate kasuks materiaalse kahju välja mõistmist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2007 ja 21.06.2007 määrusega tühistati halduskohtu 10.05.2007 määruse p 2, millega tagastati E.R. ja H.H. kaebus kahju hüvitamise nõudes ja saadeti kaebus asja läbivaatamise jätkamiseks kohtule tagasi. Tulenevalt ringkonnakohtu seisukohast, et kaebust, mida halduskohtule pole esitatud, ei saa halduskohus menetlusse võtta ja et kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb lähtuda kaebuse selleks hetkeks kujunenud sisust, tühistas halduskohus 12.11.2007 määrusega oma 10.05.2007 määruse p 2 osas, millega tagastati L.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. kaebused kahju hüvitamise nõudes ning jätkas nende kaebuste kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamist. Sama määruse p 2 jäeti rahuldamata T.S., J.Š., K.M. ja N.P. taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja kohustati neid hiljemalt 22.11.2007 tasuma riigilõiv. Sama määruse p 3 vabastati riigilõivu tasumisest L.M., T.R., M.L. ja Z.K.. 5. Halduskohtu 17.01.2008 määrusega võeti E.R., H.H., V.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. kaebused menetlusse. Kuna kohus luges sama määruse p 2 kaebuste esitamise tähtaja möödunuks, siis võimaldati kaebajatel esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldus. . 6. 1.02.2008 esitasid E.R. ja H.H. ja 4.02.2008 esitasid ülejäänud kaebajad kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. 7. E.R. leiab, et kaebetähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. E.R. viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-26-06, milles Riigikohus on mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel lugenud ka TsÜS §150, 160 ja 167 sätestatud asjaolud märgib, et tema abikaasa T. R. esitas peale AS Suva peadirektori 3.10.1994 kirja saamist, milles teatati korterite mitteerastamisest, 25.10.1994 avalduse eluruumi erastamiseks ja see võeti AS Suva poolt vastu. Samuti pöördus T.R. oma õiguste kaitseks korduvalt erinevate kohtute poole. Tallinna Linnakohtu 25.02.1997 otsusega jäeti T.R. hagi Eesti Erastamisagentuuri ja AS Suva vastu ostu-müügilepingu muutmise ja elamu üleandmise nõudes rahuldamata ja otsus jõustus Riigikohtu loakogu 10.09.1997 resolutsiooniga. 31.03.1997 esitas T.R. halduskohtule kaebuse majandusministri 15.06.1993 käskkirja nr 143 p-le 2. Tallinna Halduskohtu 5.02.1998 otsusega jäeti T.R. kaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et kõik need haldusasjad olid seotud erastamisõiguse kaitsmisega ja nende menetluse ajaks tähtaja kulg peatus ja et nende haldusasjade olemasolu 2 on mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks. Kaebaja leiab veel, et kuue üürniku 29.05.2003 esitatud kaebused olid esimese astme kohtu 9.07.2004 otsusega jäetud rahuldamata ja et pärast sellest teadasaamist kaebuse esitamine E.R. poolt vaevalt et oleks olnud mõistlik ja perspektiivikas. 8. H.H. leiab samuti, et kaebetähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. H.H. märgib, et tema esitas 26.10.1994 AS-le Suva avalduse eluruumi erastamiseks ja et tema ei ole näinud maja koridoris AS Suva peadirektori 3.10.1994 kirja üürnikele, kuna sel ajal ta ei elanud selles majas. Pärast korteri eraldamist tuli teha selles ulatuslik remont ning ta kolis sisse alles 30.08.1995. Hiljem ta kuulis sellest kirjast teistelt üürnikelt, kuid asjaolu, et ülalnimetatud kirjaga teatati korterite mitteerastamisest, ei olnud piisav, et arvata, et otsus on lõplik. 19961997 nõudis teine üürnik T.R. hagimenetluses elamu üleandmist riigile ja välistamist 31.05.1993 ostu-müügilepinguga müüdud varade hulgast. 1998 kuni august 1999 menetlesid kohtud T.R. kaebust majandusministri 15.06.1993 käskkirja nr 143 p 2 peale ja positiivne kohtuotsus oleks olnud aluseks kõigi üürnike kahjunõuete esitamiseks. H.H. loeb samuti mõjuvateks põhjusteks kohtueelse menetluse ja teiste kohtuasjade menetlemised. 9. L.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. leiavad, et nemad ei ole kolmeaastast tähtaega kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest mööda lasknud. Kaebajad leiavad, et kahjust ja selle põhjustanud isikust said nad teada Tallinna Ringkonnakohtu otsusest 17.04.2006, kuivõrd alles selles otsuses tuvastas kohus, et erastamistehing, millega Vana-Kalamaja 16/18 elamu anti üle eraõigusliku isiku omandisse, oli õigusvastane. Sellest otsusest oli kaebajatel võimalik teada saada, et erastamisõigusest ilmajäämisega oli neile tekitatud kahju. Kaebajad olid oma eesmärgi saavutamiseks püüdnud teostada teatud toiminguid –pöördunud erinevate täitevvõimu, seadusandliku võimu ja kohtuvõimu poole, kuid kõik nende taotlused olid jäetud kas rahuldamata või läbi vaatamata. RVS §17 lg 3 ettenähtud tähtaja osas märgivad kaebajad, et nad esitasid 29.05.2003, s.o. enne 1.01.2005 kaebuse halduskohtule ja mis jäeti 14.10.2003 läbi vaatamata. Lõplikku kohtulahendit selles asjas ei ole, kuivõrd kaebuse läbi vaatamata jätmise korral on isikul õigus uuesti pöörduda halduskohtu poole sama kaebusega. Kaebajad leiavad, et käesolevad kaebused kujutavad endast sisuliselt sama kaebust kui 29.05.2003 esitatu, milles lõplikku lahendit tehtud ei ole. TsÜS §160 lg 3 kohaselt aegumistähtaeg peatub kohtumenetluse ajal kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajad märgivad, et käesolevas kaebuses on nad esitanud selge nõude, mis tugineb RVS ning Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega kindlakstehtud asjaoludele. Kaebust esitada ja selles viidata ka ringkonnakohtu 17.04.2006 otsuses esiletoodud asjaoludele ei olnud kaebajatel võimalik enne, kui see lahend jõustus. Kaebajad leiavad, et ringkonnakohtu lahend on täitmiseks kohustuslik kõigi isikute suhtes, kellele õigusvastase erastamistehinguga kahju tekitati. Kaebajad leiavad, et kaebuse esitamise tähtaeg kuulub ennistamisele, kuivõrd see oli peatunud seoses enne 1.01.2005 halduskohtus algatatud kaebemenetlusega, milles lõplikku lahendit langetatud ei olnud kuni 17.04.2006, mis jõustus 14.06.2006. Kaebajad leiavad, et ringkonnakohtu 17.04.2006 lahendis kindlakstehtud asjaolude mitterakendamisel kaebajate suhtes seatakse nad võrreldes teiste samas majas elunevate ja samu õigusi omavate isikutega ebavõrdsesse olukorda, mis PS §12 kohaselt on lubamatu. 10. Vastustaja on seisukohal, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebuste esitamise tähtaja ennistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebajad oleksid pidanud hiljemalt 31.12.2004 olema aru saanud tekitatud kahjust ja mitte jääma lootma neile eluruumi erastamisele või kahju nõude hüvitamisele ilma kohtu poole pöördumata. Kaebajaid ei ole avaliku võimu 3 asutused eksitanud ega andnud neile lubadusi, mis oleks võinud takistada kohtusse pöördumist kaebetähtaja jooksul. Kohtupraktikas ei ole kaebaja subjektiivsest arusaamisest põhjustatud ebaõiget hinnangut tema õiguste rikkumisele, mis takistas kaebuse tähtaegset kohtusse esitamist peetud selliseks objektiivseks mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks HKMS §12 lg 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED 11. HKMS §9 lg 4 kohaselt võib kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Riigivastutuse seaduse §31 lg 2 kohaselt võis enne 1.jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda kuni 1.jaanuarini 2005. Kohus lahendab käesolevas asjas kõigepealt L.M. , T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise küsimused ja seejärel E.R. ja H.H. kaebuse esitamise tähtaja ennistamise küsimuse. 12. Kaebustele lisatud materjalidest ning eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusest nähtuvalt tekkis kaebajatele L.M.ile, T.S.le, T.R.le, M.L.le, J.Š.le, Z.K.le, K.M.ile, V.P.le ja M.J.le kahju eelkõige seoses sellega, et nende kasutuses olnud eluruum anti 1993.a. mai- või juunikuus riigiettevõtte Eesti Erastamisettevõte ja RAS Suva ning AS Sukktokk vahel 31.05.1993 sõlmitud lepingu ja Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja nr 143 „RAS Suva tegevuse lõpetamine“ alusel üle AS-le Sukktokk, mistõttu kaotasid kaebajad võimaluse nende kasutuses olnud eluruumi EES alusel erastada. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajad said asjaolust, et neil eluruume erastada ei võimaldata, teada oktoobris 1994.a., mil elamu koridoridesse ilmus AS Suva peadirektori 3.10.1994 kiri, milles teatati, et Vana-Kalamaja 16/18 elamu kuulub AS-le Suva ja seetõttu ei kuulu eluruumid erastamisele. Kuna väidetav kahju sai kaebajatel tekkida 1993.aastal, siis on tegemist enne RVS jõustumist tekkinud kahjuga, mille hüvitamiseks võis RVS §31 lg 2 kohaselt kohtu poole pöörduda kuni 1.01.2005. Kaebajad esitasid kaebuse halduskohtule 2.02.2007. 13. Kohus leiab, et kaebajad on kaebuse esitamise tähtaja osas vastuolulisel seisukohal leides ühelt poolt, et kaebus on esitatud tähtaegselt ja seostades kaebetähtaega Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega ja teisalt tuginedes TsMS §160 lg 3 taotlevad kaebetähtaja ennistamist. Kohus on korduvalt kaebajatele selgitanud, et Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega õigusvastaseks tunnistatud Vana-Kalamaja 16/18 elamu üleandmine AS-le Sukktokk 1993.a. ei too kaasa õiguslikke tagajärgi kõigile selle elamu korterite omanikele, vaid ainult neile elamu üürnikele, kes 29.05.2003 pöördusid halduskohtusse kahju hüvitamise nõudega. Kaebajaid nende hulgas ei olnud. Viidatud kohtuotsusega ei tunnustatud kohtumenetluses mitteosalenud üürnike kahju hüvitamise nõudeid. Nimetatud seisukoht on välja öeldud Tallinna Ringkonnakohtu 25.06. ja 28.08.2007 määrustes haldusasjades nr 3-07-137 ja 3-06-2102. 14. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust põhjendavad L.M., T.S., T.R., M.L., J.Š., Z.K., K.M., V.P. ja M.J. asjaoluga, et nad esitasid enne 1.01.2005, s.o. 29.05.2003 kaebuse halduskohtule ja mis jäeti kaebuse ebaselguse tõttu 14.10.2005 läbi vaatamata. Kaebajad viidates TsÜS §160 lg 3 leiavad, et aegumistähtaeg peatub kohtumenetluse ajal kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajad leiavad, et kuna 29.05.2003 esitatud kaebuste osas ei olnud jõustunud kohtulahendit olemas, siis peatus aegumistähtaeg tulenevalt TsÜS 160 lg 3 4 kuni 14.06.2006, mil jõustus ringkonnakohtu 17.04.2006 otsus. Kohus osundab, et kõik pöördumised leidsid aset enne RVS-ga ettenähtud tähtaja möödumist 1.01.2005. Riigikantseleist, Vabariigi Presidendi Kantseleist ja Tallinna Linnavalitsusest saadud vastustest nähtub, et pöördumised on enamasti tehtud juba 1998.aastal, viimane pöördumine 2003.aastal. Sellises olukorras ei saanud kaebajad jääda lootma neile eluruumi erastamisele või kahju nõude hüvitamisele ilma kohtu poole pöördumata. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebajad oleksid pidanud kaebetähtaja jooksul, s.o. hiljemalt 31.12.2004 olema aru saanud tekitatud kahjust. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et avaliku võimu asutused oleksid kaebajaid eksitanud või andnud neile lubadusi, mis oleksid võinud takistada kohtusse pöördumist kaebetähtaja jooksul. Kohtupraktikas ei ole kaebaja subjektiivsest arusaamisest põhjustatud ebaõiget hinnangut tema õiguste rikkumisele, mis takistas kaebuse tähtaegset esitamist, peetud selliseks objektiivseks mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks HKMS §12 lg 3 alusel. Kohus ei nõustu kaebajate väitega selles, et käesolevad kaebused kujutavad endast sisuliselt sama kaebust kui 29.05.2003 esitatud ja milles lõplikku lahendit tehtud ei ole. Kaebajad viidates TsÜS §160 lg 3 leiavad, et nende kaebuste aegumistähtaeg oli peatunud seoses enne 1.01.2005 halduskohtus algatatud kaebemenetlusega, milles lõplikku lahendit langetatud ei olnud kuni ringkonnakohtu 17.04.2006 lahendini, mis jõustus 14.06.2006. Kaebajate poolt 2003.a. esitatud kaebuses (seejuures ei olnud 2003.a. kaebajaks M. J.) ei taotletud riigi poolt tekitatud kahju hüvitamist, vaid Eesti Erastamisettevõtte 31.05.1993 toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Samuti on selle kaebuse osas jõustunud ehk olemas lõplik kohtulahend, s.o. halduskohtu 14.10.2003 määrus, millega tagastati kaebus selle esitajatele. Kuna kaebajad ei olnud menetlusosalised haldusasjas nr 3-1521/2004, siis nagu kohtud on kaebajatele korduvalt selgitanud, ei too ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega tuvastatud asjaolud neile kaasa ka mingeid õiguslikke tagajärgi. Seetõttu on asjakohatu kaebajate viide TsÜS §160 lg 3. Kaebajad leiavad, et kaebetähtaja ennistamisel omab tähtsust veel ka asjaolu, et kaebajate volinikuna esines T. R., kes 26.02.1996 algatas hagimenetluses nõude elamu väljajätmiseks müüdud kattevara hulgast. Kaebajate sellekohane väide on eksitav, sest nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest esitas hagiavalduse Tallinna Linnakohtule 26.02.1996 T. R. üksi. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kui ka kaebajad oleksid osalenud hagimenetluses, siis tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2006 määrusest, ei pea Riigikohus õigeks kohaldada HKMS §9 lg-s 4 sätestatud tähtaegadele tsiviilõiguses sätestatud nõude aegumise peatumise või katkemise sätteid ja et TsÜS §160 nimetatud asjaolud ei too halduskohtumenetluses kaasa tsiviilõiguses sätestatud tagajärgi. Eeltoodut arvestades kohus leiab, et kaebuste esitamise tähtaja rikkumiseks olid käesoleval juhul üksnes subjektiivsed, kaebajatest olenevad põhjused ja puuduvad sellised objektiivsed mõjuvad põhjused, mis annaksid aluse kaebuste esitamise tähtaja ennistamiseks HKMS §12 lg 3 alusel. 15. E. R. põhistab kaebetähtaja möödalaskmist asjaoluga, et tema abikaasa T. R. esitas pärast AS Suva peadirektori 3.10.1994 kirja saamist 25.10.1994 avalduse eluruumi erastamiseks ning siiani on sellele vastamata. E.R. väidetel pöördus T.R. korduvalt erinevate kohtute poole, kuid nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Halduskohus jättis T.R. hagi ja kaebuse rahuldamata. Kõik need kohtuasjad olid seotud erastamisõiguse kaitsmisega ja kaebaja väidetel nende menetluse ajaks tähtaja kulg peatub. Kaebaja peab nende kohtuasjade olemasolu mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks. Kaebaja väidetel langes alles pärast 31.12.2001 lõplikult ära kaebaja erastamisõigus ja see ei pruugi olla aeg enne RVS jõustumist ning selle aja jooksul puudus vajadus esitada kaebus kohtule. Kaebaja viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-26-06 märgib, et Riigikohus on lugenud TsÜS §150, 160 ja 167 nimetatud asjaolud mõjuvateks põhjusteks tähtaja ennistamisel. Kohus kaebaja väidetega ei nõustu. 5 Kaebuse esitamisel halduskohtule on eelduseks isiku subjektiivsete õiguste või vabaduste rikkumine. Et kaebaja abikaasa T.R. pöördus eluruumi üürnikuna erinevate kohtute poole, ei ole käesolevas asjas selliseks asjaoluks, millele saaks kaebaja tugineda kaebetähtaja ennistamisel. T.R. hagi Eesti Erastamisagentuuri ja AS Suva vastu jäeti Tallinna Linnakohtu 25.02.1997 otsusega rahuldamata ja otsus on jõustunud. Samuti jäeti Tallinna Halduskohtu 5.02.1998 otsusega rahuldamata T.R. kaebus Majandusministeeriumi 15.06.1992 käskkirjale nr 143. Ka see otsus on jõustunud (Riigikohtu loakogu ei andnud 4.08.1999 menetlusluba T.R. erikaebuse menetlemiseks). Kuna kaebaja ei olnud T.R. kohtuasjades menetlusosaline, siis on asjakohatu kaebaja viide menetlustähtaegade peatumisele. Kuna kaebaja ise ei ole enne 2.02.2007 oma väidetavate õiguste kaitseks ühtki kaebust kohtutele esitanud, siis on iseenesest asjakohatu kaebaja viide Riigikohtu 19.04.2006 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-2606, milles Riigikohus leidis, et kehtiva TsÜS §-des 150,160 ja 167 nimetatud asjaolud võivad omada halduskohtumenetluses kaalu kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel. Samas jätab kaebaja tähelepanuta Riigikohtu seisukoha, et ülalnimetatud sätetes nimetatud asjaolud ei too halduskohtumenetluses kaasa tsiviilõiguses sätestatud tagajärgi ehk üldkohtus algatatud hagimenetlus ei too kaasa HKMS §9 lg-s 4 sätestatud halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja katkemist ning tähtaeg ei hakka uuesti kulgema pärast hagi läbivaatamata jätmist. Samuti ei ole erastamistoimingute lõpetamise tähtaeg 31.12.2001 kuidagi seotud RVS §31 lg 2 tuleneva kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtajaga, s.o. mitte hiljem kui 31.12.2004. Kohus leiab, et kaebajal oli kuni 1.01.2005 võimalus jõuda selgusele, kas kohtusse pöördumine enda õiguste kaitseks on vajalik. Kohus leiab, et kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad objektiivsed takistused kaebeõiguse kasutamiseks kuni 1.01.2005. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud ühtki sellist objektiivset asjaolu, mis võiks olla tähtaja ennistamise aluseks ja seetõttu tuleb kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks jätta rahuldamata. 16. H. H. põhjendab kaebetähtaja möödalaskmist asjaoluga, et ta küll esitas 26.10.1994 avalduse eluruumi erastamiseks ja see võeti AS Suva poolt vastu, kuid kuna ta kolis korterisse alles 30.08.1995, siis tema ei näinud maja koridoris AS Suva peadirektori 3.10.1994 kirja üürnikele. Kaebaja väidetel kuulis ta hiljem sellest kirjast teistelt üürnikelt, kuid asjaolu, et nimetatud kirjaga teatati korterite mitteerastamisest, ei olnud piisav, et arvata, et otsus on lõplik. Kaebaja väidetel toimusid 1995.a. maist kuni 29.03.1996 läbirääkimised Erastamisagentuuriga, 1996-1997.a. nõudis üürnik T.R. hagimenetluses elamu üleandmist riigile ja 1998-1999.a. menetlesid kohtud T.R. kaebust majandusministri 15.06.1993 käskkirja nr 143 peale. Kaebaja väidetel oleks positiivne kohtuotsus olnud aluseks kõigi üürnike kahjunõuete esitamiseks. Samuti puudus kaebaja väidetel vajadus esitada kaebust kohtule enne erastamise lõpptähtaega 31.12.2001. Kaebaja viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-2606, leiab, et kohtueelne menetlus ja teiste kohtuasjade menetlemised on mõjuvateks põhjusteks kaebajale kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust, kas ja millal kaebaja nägi maja koridoris AS Suva peadirektori 3.10.1994 kirja. Kaebusest järeldub üheselt, et kaebaja oli sellest kirjast teadlik nii nagu ta oli teadlik ka sellest, et osa korterite üürnikest olid kohtus vaidlustanud eluruumide mitteerastamise. Kaebusest ega selle lisadest ei nähtu, et kaebaja oleks püüdnud välja selgitada eluruumi erastamata jätmise õiguspärasust. Asjaolu, et seda tegi T.R., ei laiene mingilgi viisil kaebajale. Kaebaja ei ole olnud isikute hulgas, kes oleks eluruumi erastamata jätmist kohtus vaidlustanud. Seega, isegi juhul, kui T.R. osas oleks tehtud positiivne kohtulahend, ei oleks selle lahendiga tunnustatud ühtki kaebaja nõuet. Kuna kaebaja ei ole algatanud ühtki hagimenetlust ega ole ka pöördunud kaebusega halduskohtusse, siis on samuti täiesti asjakohatu kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-26-06. Kohus leiab, et kaebaja oli hiljemalt 1996.a. teadlik sellest, et elamus asuvad eluruumid ei kuulu erastamisele. Sellises 6 olukorras ei saanud kaebaja jääda lootma talle eluruumi erastamisele või kahju nõude hüvitamisele ilma kohtu poole pöördumata. Kohus leiab, et kaebaja oleks pidanud kaebetähtaja jooksul, s.o. hiljemalt 31.12.2004 olema aru saanud tekitatud kahjust. Kohus leiab, et kaebuse esitamise tähtaja rikkumiseks on käesoleval juhul üksnes subjektiivsed, kaebajast olenevad põhjused ja ühtki olulist ja kestvat takistust kaebeõiguse kasutamiseks kohus antud juhul ei tuvastanud. Eeltoodut arvestades tuleb H.H. taotlus kaebetähtaja ennistamiseks jätta rahuldamata. 17. HKMS §84 lg 4 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse menetluse lõpetamisel, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud. Käesolevas asjas on E.R., H.H., T.S., J.Š., K.M. ja V.P. tasunud RLS §56 lg 11 tuleneva riigilõivu. Ülejäänud kaebajad on tasunud riigilõivu 80 krooni. Kaebajatel on õigus taotleda riigilõivu tagastamist kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti esitades selleks riigilõivu võtnud asutusele kirjaliku taotluse vastavalt rahandusministri 29.12.2006 määrusele nr 68. Marion Vakker Kohtunik 7