← Eesti

2-09-363/23

Obsah (10)§ 60§ 54§ 50§ 52§ 58§ 59§ 98§ 53§ 38§ 78

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-09-363 Määruse tegemise aeg ja koht 12. august 2009. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi L.K. avaldus E.K.`ilt vanema õiguste äravõtmiseks Ko

) § 54 lg 1 p 1, kõrvalehoidmine lapse kasvatamisest ja tema eest hoolitsemisest (

§ 60

). E.K.`il puuduvad mõjuvad põhjused, mis takistaksid tal vanema kohustusi täitmast. Avaldaja oli sunnitud pöörduma kohtusse elatise väljamõistmise hagiga. Varem usaldas avaldaja E.K.`ile lapse 5-6 tunniks kahel-kolmel korral, kuid lapse ja isa kohtumiste tagajärjed andsid negatiivselt tunda lapse tervisele – laps pöördus tagasi närvilise ja erutatuna, kapriissena, magas halvasti, esinesid öise uriinipidamatuse juhtumid. E.K.`i suhtlemine lapsega baseerus keeldudel ja jämedatel karjetel, kuigi laps on ema surma tõttu stressis. Avaldaja elukutselt arstina konstateerib professionaalselt, et E.K. avaldab lapsele kahjulikku mõju. (

§ 54lg 1 p 4). Avaldaja tugineb lastekaitseseaduse (La

KS) § 3 ning märgib, et avaldaja ning lapse sugulased ei usalda last ebamoraalsele mehele.

  1. Avaldaja palub ära võtta E.K.`ilt vanema õigused lapse M.K. suhtes. KOHTUMENETLUSED
  2. Ida-Viru Maakohtu 22.01.
  3. a kohtumäärusega rahuldati Kohtla-Järve Linnavalitsuse avaldus eestkoste seadmiseks alaealise M.K. üle, lapse eestkostjaks määrati lapse tädi (ema õde) L.K. (tsiviilasja nr 2-07-1483).
  4. 09.04.
  5. a esitas E.K. Viru Maakohtule avalduse (hagi) põlvnemise tuvastamiseks, milles taotles, et kohus tuvastaks, et M.K. põlvneb avaldajast. Viru Maakohtu 11.07.
  6. a 2

(9)kohtuotsusega hagi rahuldati ning kohus tuvastas, et M.K. põlvneb E.K.`ist. Kohtuotsus jõustus 15.08.
  1. a (tsiviilasja nr 2-07-13630).
  2. 18.06.
  3. a esitas L.K. Viru Maakohtule avalduse M.K. lapsendamiseks. Viru Maakohtu 18.02.
  4. a kohtumäärusega jäeti avaldus rahuldamata (tsiviilasja nr 2-07-23063).
  5. 27.11.
  6. a esitas L.K. Viru Maakohtule hagi E.K.`i vastu elatise väljamõistmiseks M.K. ülalpidamiseks. E.K. võttis hagi õigeks ning kohus rahuldas hagi õigeksvõtuotsusega 07.04.
  7. a, elatise mõistis kohus välja alates 27.11.
  8. a summas 2 175 krooni (elatise miinimum). Kohtuotsus jõustus 07.04.
  9. a, kuna menetlusosalised loobusid apellatsiooniõigusest (tsiviilasja nr 2-08-80320).
  10. 17.03.
  11. a esitas E.K. Viru Maakohtule avalduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja lapse elukoha kindlaksmääramiseks. Kohtu 30.03.
  12. a kohtumäärusega kohaldati esialgset õiguskaitset ning korraldati lapse suhtlemine avaldajaga nii, et E.K.`il on õigus võtta tütar M.tema elukohast iga kuu esimese ja kolmanda nädala reedel kell 10.00 enda juurde ja viia laps tagasi Kohtla-Järvele sama nädala pühapäeval hiljemalt kella 20.00-ks. Tartu Ringkonnakohtu 30.06.
  13. a kohtumäärusega jäeti L.K. määruskaebus rahuldamata ja maakohtu esialgse õiguskaitse määrus muutmata (tsiviilasja nr 2-09-11208). L.K. on esitanud määruskaebuse Riigikohtule, menetlustaotlus on läbi vaatamata.
  14. Kohtla-Järve Linnavalitsus (Kohtla-Järve Sotsiaalhoolekandekeskuse kaudu) esitas 03.04.
  15. a Viru Maakohtule avalduse eestkostja volituste lõpetamiseks. Avaldus on käesoleval ajal lahendamata (tsiviilasja nr 2-09-14719). PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHT
  16. Puudutatud isik E.K. L.K. avalduses toodud seisukohtadega ei nõustunud, märkides, et avaldus sisaldab terves ulatuses laimu ja valet (tl 23-26). Lapse ema M.K. ei soovinud isa kohta lapse sünniakti kannet teha, põhjendades seda asjaoluga, et tema jaoks on materiaalselt soodsam olla nn vallasema. Seetõttu jäi lapse sünnijärgselt isa kohta kanne lapse sünniakti tegemata. Faktiliselt oli puudutatud isik alates lapse sündimisest M.isa ning ta suhtles M.ja lapsega pidevalt. Töötades
  17. aasta oktoobrist Tallinnas, käis ta iga kahe nädala tagant nädalalõppudel last vaatamas. E.K. märgib, et maksis lapse emale raha lapse ülalpidamiseks ca 1 000 krooni kuus, ostis lapsele mähkmeid, jalanõusid, mänguasju jms, samuti toitu. M. ja M.ga käidi Toila SPA-s, sõideti mööda Eestit ringi. Koos oldi nagu perekond. Lapse ema suri 02.12.
  18. a. Sel ajal töötas puudutatud isik Soomes. M.K. sugulastega lepiti kokku, et ajutiselt jääb laps elama vanaema-vanaisa juurde (L. ja V. K.`i juurde). Puudutatud isikul oli plaanis lõpetada töö Soomes ja tuvastada kohtus isadus. Esialgu sai ta lapsega kohtuda regulaarselt igal nädalalõpul, lapse ülalpidamiseks maksis ta raha vanaisa kätte, samuti ostis lapsele asju.
  19. aasta märtsist hakkas L.K. tegema takistusi lapsega kohtumiseks, väites et E.K. pole lapsele keegi, samuti laimas teda nii õiguskaitseorganites kui ka kolmandate isikute ees.
  20. aasta kevadel sai puudutatud isik teada, et L.K. on määratud lapse eestkostjaks, see toimus tema teadmata ja tagaselja. E.K.i isadus tuvastati kohtus. Selles kohtumenetluses ei nõustunud L.K. DNA ekspertiisi tulemustega, määrati uus ekspertiis. Peale põlvnemise tuvastamise kohtuotsust võimaldas L.K. isal 3
(9)lapsega kohtuda
  1. aasta septembris kolmel nädalavahetusel. Igal kohtumisel andis ta L.K.`le 500 krooni lapse ülalpidamiseks, ostis lapsele asju.
  2. aasta oktoobris teatas L.K., et puudutatud isik peaks andma nõusoleku Mariannale kuuluva korteri müügiks ja kui ta seda ei tee, siis tütrega enam kohtuda ei saa. Puudutatud isik keeldus, sest leiab et korteri müük pole lapse huvides. Puudutatud isik leiab, et L.K. käitumine lapse suhtes on omakasupüüdlik ja lapsevaenulik, ta ei mõtle lapse kannatustele ja tagajärgedele. Reaalset abi lapsega kohtumiseks pole puudutatud isik saanud ka Kohtla-Järve Sotsiaalhoolekandekeskusest. E.K. soovib tütart ise kasvatada. Tal on selleks kõik vajalikud tingimused olemas, lapsega saab ta hästi läbi, suhted lapsega on soojad ja usalduslikud. L.K. poolt on alusetu süüdistada teda M.K. surmas. Kriminaalasja kohta esitab avaldaja vääraid asjaolusid. M.K. surmapäeval läks puudutatud isik M.le ja M.ale külla, M. oli tugevas alkoholijoobes ja puudutatud isik läks lapsega välja, viies hiljem lapse vanaisa-vanaema juurde. See oli tavapärane, sest kui M.pidutses, oli laps vanavanemate juures. Mingit tüli sellest M.ga ei tekkinud, mitu tundi hiljem tagasi korterisse jõudes avastas ta M. surnuna (pooduna ukselingi külge). Puudutatud isik ei ole mingilgi moel M.surmas süüdi, samuti ei ole ta viinud M.t enesetapuni. L.K. eesmärk on mõjutada kohut avaldust rahuldama. Kriminaalasjas on E.K. tunnistaja, mitte kahtlustatav. Puudutatud isik leiab, et vanema õiguste äravõtmiseks puuduvad

§ 54lg 1 nimetatud asjaolud.

EESTKOSTEASUTUSTE ARVAMUSED

  1. Tallinna Linnavalitsus (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) esitas 03.03.
  2. a kohtule arvamuse (tl 47-50). Eestkosteasutus leiab, et L.K. avaldus ei ole tõendatud ega põhistatud ning tuleks jätta rahuldamata. Lapse huvides on suhtlemine lahus elava vanemaga ning eestkostja ei tohi talle antud volitusi ületada, keelates M.al isaga kokkusaamise. Arvestades olukorda, kus lapse ema on surnud, on lapsele tähtis omada vanemat hoolimata sellest, et isa ei ole igapäevaselt seniajani tütart kasvatanud. Nii eestkostja kui ka vanem peavad oma huvid tahaplaanile jätma ja tegutsema lapse parimaid huve silmas pidades. Avaldaja on tuginenud

§ 54

lg 1 p 1, kuid samas on laps eestkostja tegevuse tõttu saanud isaga koos olla vaid mõned korrad, seega on eestkostja tegevus viinud olukorrani, et laps ei saa realiseerida oma õigust omada vanemaid ja kasvada üles perekonna keskel. Eestkosteasutus on seisukohal, et pigem puudub isa väga vähese võimaluse tõttu lapsega suhelda ja temaga tegeleda kahjulik mõju (

§ 54

lg 1 p 4) või on see tingitud asjaolust, et laps soovib saada kokku oma vanemaga, kuid ei julge oma seisukohta avaldada. Vestlusest E.K.`iga selgus, et eestkostja teeb lapse isale takistusi lapsega suhtlemiseks, seda isegi eestkosteasutusele teada andes. On tekkinud olukord, mil isa saab lapsega kohtuda tütre lasteaias oleku ajal. Kui teised lapsed mängivad õues, jalutab isa M.ga lasteaia territooriumil. See on ka ainus võimalik suhtlusviis, säilitamaks kontakti tütrega.

  1. Kohtla-Järve Linnavalitsus (Kohtla-Järve Sotsiaalhoolekandekeskuse kaudu) on märkinud, et E.K. on näidanud üles oma kindlat tahet täita oma vanema kohustusi lapse M.K. suhtes (tl 28). Vastuses E.K.`i avaldusele lapsega kokkusaamise küsimuses on sotsiaalhoolekandekeskus 09.01.
  2. a vastanud, et L.K. on kategooriliselt vastu isa kohtumistele M.ga (tl 27). 4

(9)Avalduses eestkostja volituste lõpetamiseks (tsiviilasi 2-09-14719, tl 1-2) on Kohtla-Järve Linnavalitsus märkinud, et pärast isaduse tuvastamist kohtus hakkas eestkostja takistama isa suhtlemist lapsega, isa on korduvalt pöördunud lastekaitse töötajate poole palvega abi saamiseks lapsega kohtumisteks, kuid sotsiaalhoolekandekeskusel pole olnud võimalik abi osutada, sest eestkostja keeldub kategooriliselt võimaldama lapse ja isa kohtumisi. Sellega on rikutud E.K.`i õigused last kasvatada ja tema eest hoolitseda, samuti on rikutud lapse õigused saada vanemlikku hoolitsust isa poolt. Lapse huvidest lähtuvalt võib selline olukord tekitada ohtu, mille tulemusel võib alaealine laps võõrduda isast. KOHTUISTUNG
  1. Avaldaja L.K. jäi avalduse juurde ning taotles, et kohus võtaks E.K.`ilt ära vanema õigused tütre M.suhtes. Avaldaja selgitas, et peale avalduse esitamist kohtusse on lapse tervislik seisund halvenenud ning tervislik seisund halvenes seoses esialgse õiguskaitse rakendamisega. Peale ema surma oli laps kinnine, pissis alla. Kõigest sellest saadi üle, kuid nüüd, kus E.K. kohtub lapsega, on lapse tervislik seisund jälle halvenenud, kõik varasemad probleemid on tagasi tulnud (lapse tujukus, allapissimine). Avaldaja käis lapsega Tartu Ülikooli Kliinikumis lastepsühhiaatri juures. Laps keeldub isaga kokkusaamistele minemast, sest isa on lapsega äkiline. Avaldaja märkis, et lapse vanem on see kes last kasvatab, mitte ainult last ei eosta. E.K. ei suuda kasvatada väikest tüdrukut ning seetõttu tuleb talt vanema õigused ära võtta. Last tuleb kasvatada ühes liinis ühtede põhimõtete järgi, laps ei saa kahestuda vaid tema isiksus peab olema tervik. E.K. osutab lapsele kahjulikku mõju ning see ilmneb lapse tervisel peale isaga kohtumisi (kuutõbi, allapissimine). Avaldaja selgitas, et ta muretseb lapse pärast ja tahab teada, kus isa viibib lapsega, isa ta ei usalda.
  2. Puudutatud isik E.K. jäi oma kirjaliku seisukoha juurde ning märkis, et peale lapse ema surma oli kokkulepe, et last hakkavad kasvatama vanavanemad ning hiljem hakatakse lapse hooldusõigust teostama ühiselt, hiljem eestkostja loobus sellisest kokkuleppest. Puudutatud isik kohtub salaja lapsega lasteaias. L.K. väidab, et puudutatud isik ei taha maksta elatist. See on vale, sest ta saadab eestkostjale raha, kui eestkostja keeldus teatamast oma pangakonto numbrit, saatis raha postiga. Vaatamata sellele algatas avaldaja täitemenetluse. Laps hoolib isast. Lapsele oleks kõige parem, kui laps jääks elama edasi eestkostja juurde ning eestkostja ei takistaks lapsega kokkusaamisi. Viimati sai puudutatud isik lapsega kokku kaks nädalat tagasi, laps käis esimest korda tal Tallinnas külas eelmisel pühapäeval (* kohtuistung toimus
  3. juulil). Lapsele meeldis seal. Puudutatud isik on arvamusel, et avaldaja mõjutab last, puuduvad alused vanema õiguste äravõtmiseks ning ta ei loobu kunagi lapse abistamisest ja kasvatamisest.
  4. Alaealise lapse M.K. esindaja, vandeadvokaat L. T., leidis, et avaldus ei ole põhjendatud ning puuduvad alused E.K.`ilt vanema õiguste äravõtmiseks. Esindaja märkis, et puuduvad igasugused faktid selle kohta, et puudutatud isik ei täidaks oma vanema kohustusi või osutaks lapsele halba mõju või ohustaks last. Esindaja märkis, et on kohtunud avaldaja ja puudutatud isikuga, käinud mõlema kodus, samuti vestelnud lapsega. Sellest, et lapse isal keelatakse lapsega suhelda, tehakse probleem ja seda süvendatakse. Selle asemel tuleks lapsele selgitada, et lapsel on kaks kohta kus olla, teda ei viida kodust ära. Täiskasvanud ei ole üle saanud konfliktist, mis toimus nende vahel peale lapse ema surma. Eestkostja ja lapse isa peavad tegema koostööd, et laps saaks elada harjumuspärases keskkonnas ja et tal säiliks ja areneks side isaga. Esindaja on suhelnud ka E.K.`i advokaadiga, kes rääkis, et eestkostja keeldus elatist vastu võtmast. Lapsel on välja kujunenud pere, kes lapsega tegeleb, kuid isa perest välja jätmine ei ole lapse huvides. Eestkostja peab last julgustama ja suunama, et laps suhtleks isaga, kinnitama, et lapsel on kodu, kuhu laps tagasi tuleb. Isa peaks kasvatusliku mõju tasakaalustama. Vanema õiguste äravõtmiseks puudub seaduslik alus, puuduvad isegi otsitud põhjused. Lapse huvides ei ole L.K. ja E.K.`i tülitsemine ja kohtus käimine, laps vajab stabiilsust. 5
(9)KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kohus, tutvunud kõigi asjas esitatud tõenditega ja menetlusosaliste selgitustega, leiab, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kohus tuvastas, et puudutatud isikul E.K.`il on alaealine laps M., kes on kohtumääruse tegemise ajal
  3. aastane (23.08.
  4. a saab
  5. aastaseks). Lapse ema on surnud 02.12.
  6. a. Lapse eestkostjaks on 22.01.
  7. a kohtumäärusega määratud lapse tädi, avaldaja L.K.. M.põlvnemine puudutatud isikust on tuvastatud 11.07.
  8. a kohtuotsusega DNA ekspertiisi tulemusena. Kohtu menetluses on/olnud 6 tsiviilasja, milles 4-s asjas on tehtud lõpplahend (eestkoste seadmine, põlvnemine, lapsendamine, elatis). Lisaks käesolevale asjale on pooleli menetlused lapse elukoha kindlaksmääramiseks ja eestkostja volituste lõpetamiseks (kohtumenetlusi on käsitletud ka kohtuotsuse p 3-8). 17.

§ 54

lg 1 p 1, 4 kohaselt /---/ eestkostja nõudel võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel või /---/ avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Lähtuvalt

§ 50lg 1, vanemal on õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda.

Vastavalt

§ 52lg 1, lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Lastekaitse seaduse (La

KS) § 28 kohaselt, lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Vastavalt

§ 58

, lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.

§ 59

tuleneb, et lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel annab oma arvamuse eestkosteasutus.

§ 98lg 2 tuleneb, et eestkostja kui lapse seaduslik esindaja peab oma tegevuses lähtuma eestkostetava huvidest. La

KS § 3 tulenevalt on lastekaitse põhimõtteks alati seada esikohale lapse huvid. 18.

§ 53

, § 54, lastekaitseseaduse § 27, § 28, § 31 ja Lapse õiguste kaitse konventsiooni art. 9 ja 19 tuleneb, et isikult lapse suhtes vanema õiguste äravõtmise eelduseks on olukord, kus vanem on oma süülise käitumisega seadnud ohtu lapse elu või tervise või seadusega kaitstud olulised huvid ning sellekohane oht peab olema reaalne ja eksisteeriv. Samuti on

§ 54

kohaselt vanema õiguste äravõtmise aluseks mõjuva põhjuseta oma kohustuste täitmata jätmine lapse kasvatamisel või lapse eest hoolitsemisel.

§ 54

lg 1 p-st 1 tulenev kohustus ei hõlma mitte ainult lapse varalise kindlustatuse tagamist, vaid on oma olemuselt ja sisult tunduvalt laiem. 19. Kohus märgib esmalt seda, et avaldusest ega ühestki kohtule esitatud tõendist ei tulene konkreetseid fakte, mille põhjal kohus saaks teha järelduse, et lapse isa avaldaks lapsele kahjulikku mõju, mõjuva põhjusta ei täidaks lapse hooldus- ja kasvatamiskohustusi, kuritarvitaks vanema õigusi või kohtleks last julmalt. Avaldaja ei ole lisaks konkreetsete faktide puudumisele ka 6

(9)põhistanud kohtule, et esinevad lapse isalt vanema õiguste äravõtmise alused, avaldaja on kohtule esitanud vaid emotsioonidest kantud avaldusi. 20. Teiseks, perekonnaseaduses ja kohtu poolt viidatud õigusaktides lapse-vanema suhteid reguleerivad sätted seavad primaarsemaks lapse huvide kaitsmise, mistõttu kohtulahendiga seatav (nii lapse kui vanema) põhiõiguste riive ei tohi olla ebamõistlikus vastuolus lapse-vanema vaheliste perekondlike suhete säilitamise vajalikkuse põhimõttega. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-4-07 märkinud, et „

§-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna

§ 54lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks.

Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on

§ 54

lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Vanema õiguste äravõtmine on suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada“ (arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&indeks=0,2,10688,10694,10696&tekst=222497409 ). 21. Põlvnemise õiguslik tähendus on sätestatud

§-s 38. Vanema ja lapse vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38lg 1 kohaselt laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

Seega oli puudutatud isik seaduse kohaselt kohustatud lapse suhtes vanema kohustusi täitma ja tal oli õigus lapsega suhelda põlvnemise tuvastamise kohtuotsusese jõustumisest alates. Asjaolu, et puudutatud isik teadis või pidi teadma, et ta on lapse isa ja vaatamata sellele ei andnud lapsele ülalpidamist ega võtnud osa tema kasvatamisest ega tema eest hoolitsemisest, ei oma õiguslikku tähendust lapse vanemalt vanema õiguste äravõtmise otsustamisel. Vanema kohutused ja õigused lapse suhtes tekkisid puudutatud isikul seaduses sätestatud korras üksnes põlvnemise tuvastamisest. Seega ei oma asjas tähtsust, kuidas ja millises ulatuses puudutatud isik võttis osa lapse kasvatamisest ja hoolitsemisest ning kuidas andis lapsele ülalpidamist

  1. aasta augustist kuni
  2. aasta augustini.
  3. Kohus märgib, et avaldaja, lapse eestkostja väited lapse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisest ja hoolitsuseta jätmisest vaatamata põlvnemise tuvastamise kohtuotsusele ja elatise väljamõistmise otsusele, on vastuolulised. Asja materjalidest tuleneb, et avaldaja ise on teinud omalt poolt kõike selleks, et mitte lasta puudutatud isikut lapse ellu. Alljärgnevalt kohus põhjendab oma seisukohta. 22.
  4. 18.06.
  5. a lapsendamisavalduses (tsiviilasi nr 2-07-23063, tl 1) on avaldaja märkinud muuhulgas: „/…/ lapse isa ei ole teada /…/ lapse M.K. lapsendamise akt on vajalik mitte ainult minu ja lapse vahelise armastuse pärast, vaid ka lähtudes kasvavatest sotsiaalsetest vajadustest lapse huvide kaitsel /…/ võtan täie vastutusega enda kanda vanemlikud kohustused ja õigused lapse M.K. kasvatamisel /…/“. Samal ajal oli kohtu menetluses alates 09.04.
  6. a puudutatud isiku avaldus põlvnemise tuvastamiseks ning eestkostja on nimetatud menetluses esitanud oma seisukoha 30.04.
  7. a (tsiviilasi nr 2-07-13630, tl 22-24). Samas tsiviilasjas on L. K. esitanud vastuväite sotsiaalhoolekandekeskuse arvamusele samal päeval, kui on esitanud lapsendamisavalduse kohtusse, 18.06.
  8. a (tl 51-52). Teadaolevalt jäi lapsendamisavaldus 18.02.
  9. a rahuldamata, kuna lapse isa ei andnud nõusolekut lapsendamiseks ning eestkosteasutus võttis tagasi varasema nõusoleku lapsendamiseks (

§ 78), selleks ajaks oli kohtuotsusega (11.07.2008.

a) tuvastatud lapse põlvnemine E.K.`ist. 22.

  1. Viru Maakohtu 07.04.
  2. a õigeksvõtuotsusega rahuldati L.K. hagi elatise väljamõistmiseks M.ülalpidamiseks E.K.`ilt. L.K. võttis kohtus õigeks E.K.`i väite, et ta keeldus andmast E.K.`ile pangakonto numbrit, kuhu viimane saaks elatise igakuiselt üle kanda ning algatas täitemenetluse peale E.K.`i poolt posti teel raha ülekandmist. L.K. põhjendas selliseid samme sellega, et talle 7

(9)soovitati nii toimida (vt kohtuistungi protokoll, tl 123). Avaldaja nõustaja märkis kohtus, et puudutatud isik ostab last ära kallite kingitustega (vt tl 125). 22.
  1. L.K. nõustus sellega, et ta ei soovi, et laps oma isaga kohtuks. Avaldaja põhjendas seda sellega, et laps ei soovi isaga kohtuda, isa osutab lapsele kahjulikku mõju ning see ilmneb lapse tervisel peale isaga kohtumisi, avaldaja muretseb lapse pärast ja tahab teada, kus isa viibib lapsega, isa ta ei usalda. 15.12.
  2. a on puudutatud isik esitanud avalduse Kohtla-Järve Sotsiaalhoolekandekeskusele, milles märgib, et L.K. on kategooriliselt vastu tema kohtumistele lapsega ning palub võimaldada, et kohtumised lapsega toimuksid (tsiviilasi nr 2-09-14719, tl 23). Sotsiaalhoolekandekeskuse vastuse kohaselt on lapse eestkostja kategooriliselt isa ja lapse kohtumiste vastu (tl 27). 22.
  3. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et pärast põlvnemise tuvastamist õnnestus puudutatud isikul lapsega kohtuda kolmel nädalavahetusel
  4. aasta septembrikuus. Eeltoodu põhjal ei saa kohus teha järeldust, et E.K. ei tunne huvi oma lapse käekäigu vastu. Arvestades lapse-isa eraldatust ja eestkostjapoolsete takistuste tegemist lapsega suhtlemisel, on see mõistetav. 22.
  5. Avaldaja poolt avaldusele lisatud psühholoogi arvamusest (tl 15-18, * arvamus oli esitatud sotsiaalhoolekandekeskuse poolt kohtule lapsendamisasjas, tsiviilasi 2-07-23063) tuleneb, et psühholoogi vestluses L.K.`ga selgus, et kohe peale lapse ema surma taotles L.K. eestkoste määramist ning edaspidiseks oli suuline kokkulepe M.isaga lapse ühise kasvatamise ja hooldamise suhtes, samuti M.elukoha ja isaga kohtumises. L.K. seisukohad olid: toetada M.kohtumisi isaga, M.soovidega arvestamine, arvamus, et E.K. soovib saada pärandina M.le kuuluvat korterit, arvamus, et E.K. on isiksusena autoritaarne ja võimutsev, kasutades last ära oma huvides. 18.03.
  6. a E.K.`i ja perekond Kalnini vahel toimus konflikt, kus süüdistati üksteist. E.K. ei pea võimalikuks M.lapsendamist L.K. poolt, armastab ja hoolib oma lapsest väga ja leiab, et lapse soovid on olulised, M.heaolu nimel on valmis kompromissiks, kompromissi mittesaavutamisel soovib viia lapse Tallinnasse ning hoolitseda ja kasvatada last iseseisvalt. Peale ema surma elab laps L.K.`ga, isaga koos ei ole elanud, tema kasvatamisest võtab osa ka tädi Jelena, kes viib last lasteaeda ja tegeleb lapsega, laps nimetab oma tädi tihti emaks. Psühholoogi küsimusele kellega laps soovib elada, vastas Marianna: emaga, vanaisaga, vendadega ja … küsimusele isa kohta raputas laps pead ja sõnades ennast ei väljendanud.
  7. Avaldaja tugineb vanema õiguste äravõtmise avalduses sellele, et isa osutab lapsele kahjuliku mõju ning see ilmneb lapse tervisel peale isaga kohtumisi. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et puudutatud isik, lapse isa lapsele kahjulikku mõju avaldaks. Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum epikriisist (tl 115-117) nähtub, et kui M.sai teada, et ema ei tule koju ja on surnud, muutus kinniseks, impulsiivseks ja närviliseks, sümptomid möödusid kuue kuu jooksul, alates
  8. aasta sügisest hakkas laps rohkem kohtuma isaga, pärast isaga kohtumisi on laps ülemeelik, agressiivne koduste suhtes, närviline ja rahutu unega, vahepeal laps muutub isa juures trotslikuks ja tõrksaks ning isa viib lapse eestkostja juurde tagasi. Lapse jälgimise ajal avaldas laps klammerdumist, ärevust ja pinget üksi jäämisel, püsimatust ja hüperaktiivsust, jonnimist. Samas on laps leplik ja allub korrale. Lapsel on emotsionaalsed probleemid, mis on seotud suure tõenäosusega elus toimunud ja toimuvate sündmustega (ema surm, suhted isaga ja käimasolev kohtuasi), laps vajaks lähimateks aastateks stabiilset kasvukeskkonda. Soovituse märgitakse, et laps vajab kindlat kasvukeskkonda, et ei toimuks suuri muutusi. Lapsega vestlusest ja käitumisest on näha, et laps on häiritud käesolevatest kohtu asjadest ning emotsionaalne labiilsus on otseselt seotud võimetusega olla ühe või teise poole poolt. Sellises eas lapse jaoks tähendab ühe poole valik automaatselt teise poole reetmist.
  9. Kohus mõistab nii eestkostjat kui ka lapse isa ja usub, et mõlemad soovivad lapsele head, kuid omavaheliste pingeliste suhete tõttu on M.muutunud manipuleerimise vahendiks ning eestkostja ja isa on unustanud, et lapse seaduslike esindajatena peavad nad käituma ja esikohale seadma lapse huvid. Kohus mõistab ka seda, et laps on piiratud suhtlemise tõttu isaga isast võõrdunud ja vajab seetõttu rohkem eestkostjapoolset julgustamist ja suunamist ning võib sattuda stressi ainuüksi 8
(9)sellest, et tema kohtumised isaga on harvad. Lapse eestkostja kõrgendatud kontrollivajadus ja keelamine isal lapsega suhelda ei ole mõistlik. M.eas lapse jaoks tähendab ühe poole valik automaatselt teise poole reetmist. Isaga kohtumisest keeldumine on lapse kaitsereaktsioon ja ka peegeldus eestkostja suhtumisest lapse isasse. Avaldaja kinnitas kohtus, et tema sooviks on lapsendamine, kuna ta on lapsesse väga kiindunud, lapsendamist takistab isa nõusoleku puudumine, samuti on tal kartus lapse heaolu pärast ning ei soovi last perest ära anda vaid ise last kasvatada.
  1. Eeltoodu alusel nõustub kohus eestkosteasutuste arvamustega, samuti lapse advokaadi arvamusega, et avaldus ei ole põhjendatud ning ei vasta lapse huvidele. Lapse huvides on käesoleval ajal see, et ta harjuks isaga, hakkaks tundma end isa juuresolekul turvaliselt ning sooviks temaga koos olla ja suhelda. Kohus märgib nii avaldajale kui ka puudutatud isikule, et tekkinud olukorras tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest ning mõlemal peaks selleks olema mõistust, kannatlikkust ja delikaatsust. Lapse huvides on säilitada kontakt oma bioloogilise isaga. Kohus märgib avaldajale, et kokkusaamiste ärajäämine lapsest tingitud põhjustel (lapse soovimatus) ei ole normaalne ega aktsepteeritav. Kui uskuda avaldaja väidet, et laps kardab isa ja ei soovi temaga kokku saada (* hirm, kas pärast tuuakse koju tagasi), siis on eestkostja kohustus mõjutada ja suunata last ning aidata kaasa, et kohtumised toimuksid. Vajadusel peab eestkostja ka sekkuma lapse ja isa vahelistesse suhetesse, sh selgitama lapsele ja veenma, et isal on õigus lapsega kokku saada nii et see ei ole lapsele ohtlik ja lapse huvide vastane ning sellega ei tee laps eestkostja perekonna ja isa vahel valikut. Lõpetuseks märgib kohus, et mõlemad lapse seaduslikud esindajad peavad alati seadma esikohale lapse huvid, seetõttu tuleb erimeelsused nende vahel püüda lahendada nii, et konfliktide mõju lapsele oleks võimalikult minimaalne. Lapse seaduslikud esindajad peavad arvestama sellega, et riik ei saa lõpmatuseni pereellu sekkuda ning perekonda ja last puudutavad küsimused on mõistlik lahendada kokkuleppel.
  2. Poolte menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.