ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 27.aprill 2009.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-08-1393 Haldusasi A.O kaebus riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 138 400 krooni hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
- aprill 2009.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja A.O, vastustaja Rahandusministeerium Menetlusvorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates 3-08-1393 ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Tallinna Halduskohus edastas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale A.O 14.07.2008 kaebuse, milles ta taotles Rahandusministeeriumilt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 138 400 krooni hüvitamist. Eelnevalt 03.06.2008 pöördus kaebaja Rahandusministeeriumi poole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Rahandusministeerium jättis 13.06.2008 kirjaga nr.4-4/10109 A.O taotluse rahuldamata. Esitatud kaebuses A.O selgitas, et Narva Linnakohtu xx.xx.xxxx otsusega kriminaalasjas nr.xx tunnistati ta süüdi kriminaalkoodeksi (edaspidi KrK) § 2102 lg 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastat. Samast otsusest nähtuvalt otsustati kohaldada KrK §-i 41 ja määratud karistusele osaliselt liita kandmata jäetud karistus eelmise kohtuotsuse järgi ja lõplikuks karistuseks määrata vabaduskaotus 3 aastat ja 6 kuud. Karistuse kandmise tähtaega hakata arvestama alates 28.03.
- Karistuse kandmise tähtaja sisse arvestada vahi all olemine eelmise kohtuotsuse alusel ajavahemikul 12.01 kuni 22.02.
- Kaebusele on lisatud Ämari Vangla poolt xx.xx.xxxx väljastatud vabastamistõend nr.xx. Kaebaja väidab, et koos oma esindaja Mihhail Tuštšenko´ga esitas ta 28.11.2003 Rahandusministeeriumile taotluse, milles palus hüvitist seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega. Kuna hiljem ei olnud kaebajal võimalik kontakteeruda oma advokaadi Mihhail Tuštšenko´ga, siis pöördus ta tol ajal teda kaitsva advokaadi M.Korlenko poole ning andis talle üle varem koos advokaat Mihhail Tuštšenko´ga koostatud Rahandusministeeriumile saadetud paberite koopiad. 2005 aastal Murru Vanglas karistust kandes sai kaebaja teada, et tema taotlust ei ole Rahandusministeeriumile edastatud, kuna M.Korlenko suri. 2007 aastal pöördus kaebaja käsitletavas küsimuses advokaat V.Manjuk´i poole, kuid kuni tänaseni ei ole ta vastust saanud. Kaebaja pöördub kohtu poole Rahandusministeeriumi soovitusel selleks, et kohus mõistaks Rahandusministeeriumilt välja kaebaja kasuks hüvitise tema õigusvastase kinnipidamise (173 kalendripäeva) eest. Tartu Halduskohtu 02.09.2008 kaebuse käiguta jätmise määrusega nr.3-08-1393 kohustati kaebajat teatama, millal ta esitas Rahandusministeeriumile taotluse temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastuseks kohtunõudele edastas A.O kohtule FIE Mihhail Tuštšenko 08.07.2008 õiendi selle kohta, et oktoobris-novembris 2003 osutas ta A.O-le õigusabi kahju hüvitamise avalduse koostamisel, mis tekitati kaebajale riigi poolt seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega. Õiendist nähtub järgnev: õiend on antud selle kohta, et oktoobrisnovembris 2003 minu poolt oli osutatud õigusabi A.O-le avalduse koostamisel kahju hüvitamise nõudes, mis tekitati riigi poolt ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Antud avaldus oli allkirjastatud A.O poolt ja minu poolt postiga saadetud Rahandusministeeriumi aadressil 28.11.
- Nimetatud õiend laekus Viru Vanglasse 09.07.2008 ja oli adresseeritud A.O-le. Õiendile ei ole lisatud tõendit selle kohta, et 28.11.2003 on saadetud Rahandusministeeriumile A.O kahju hüvitamise avaldus. Rahandusministeeriumi 01.09.2008 kirjaga nr.4-4/10109 teatati vastuseks kohtu sellekohasele järelpärimisele, et Rahandusministeeriumi dokumendihaldussüsteemis ei ole registreeritud A.O 28.11.2003 avaldust. Kuna A.O pöördus Rahandusministeeriumi poole alles 03.06.2008, siis selleks ajaks oli seaduses sätestatud tähtaeg (kuus kuud hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast) ületatud ning Rahandusministeerium jättis A.O avalduse läbi vaatamata. Vastustaja Rahandusministeerium palub jätta A.O kaebus rahuldamata. Rahandusministeeriumi 27.01.2009 vastusest kaebusele nr.1-1-12/951nähtub, et A.O esitas 03.06.2008 Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses märgitud 28.10.2003 avaldust ei ole kaebaja Rahandusministeeriumile saatnud. Juhul, kui kaebaja pöördus oma esindaja Mihhail Tuštšenko poole õigeaegselt, kuid esindaja ei edastanud Rahandusministeeriumile tema avaldust, siis on kaebajal õigus pöörduda kahjunõudega Mihhail Tuštšenko vastu. Rahandusministeeriumi 13.06.2008 kirjaga nr.4-4/10109 keeldus Rahandusministeerium 2
(6)3-08-1393 kaebajale hüvitise maksmisest, kuna esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta. Rahandusministeerium selgitab, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on ainult hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Kooskõlas haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 14 lg 6 p-ga 1 tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Kooskõlas HMS § 34 lg-ga 1 võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. HMS § 34 lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on käesoleval juhul möödunud rohkem kui aasta, siis puudus Rahandusministeeriumil seadusest tulenev alus menetlustähtaja ennistamiseks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (edaspidi AVVKHS). Vastustaja märgib, et kaebuse esitajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid õiguspäraselt kohtu poolt määratud karistusena süüteo eest, mille ta oli toime pannud. AVVKHS § 1 lg 1 p 4 ei ole kohaldatav juba seetõttu, et kaebuse esitaja ei kandnud vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja. Samuti ei ole tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust, tema suhtes kriminaalmenetlust lõpetatud ega teda süüdimõistvat otsust tühistatud. Antud juhul ei olnud tegu kaebaja poolt toimepandud kuriteo dekriminaliseerimisega, vaid karistusseadustiku (edaspidi KarS) järgi kuulus kaebuse esitaja suhtes Narva Linnakohtu otsusega mõistetud karistus vähendamisele kahe aasta võrra, sest KrK § 2102 p-le 2 vastav KarS § 183 näeb ette karistusena kuni üheaastase vangistuse ning kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistus ületab KarS vastava paragrahvi vangistuse ülemmäära 2 aasta võrra. Kaebuse esitaja kandis vaadeldaval perioodil vabaduskaotuslikku karistust seadusjõus kohtuotsuse alusel. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 23 lg 2 teises lauses sätestatud karistust kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet laiendas Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 kohtuasjas nr.3-1-3-10-02. Otsuse p-s 41 sätestati – ehkki kaebaja kandis vanglakaristust üle KarS-s samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära, ei teki tal õigust saada hüvitist AVVKHS-e järgi, sest see seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Karistusaja lühendamine kergema KarS jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Tsiteeritud otsus oli seotud KarS-e jõustumisega ja KrK kehtetuks tunnistamisega, kuid karistusõiguslikust aspektist aitab see sisustada nulla poena sine lege põhimõtet karistusseaduse tagasiulatuva jõu mõistmisel. Samuti ei oma PS § 23 lg 2 teise lause kohaselt tähtsust see, kas karistus muutub kergemaks seadusemuudatuse või uue seaduse jõustamise alusel. Määrav on asjaolu, et seadus kergendab karistust seadusjõus kohtuotsuse täitmise ajal. Tulenevalt eeltoodust peaks Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsust pidama igati asjakohaseks ning lähtuma otsuse p-s 41 täheldatust. Eelpoolviidatud otsuses konstateeriti fakti, et karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetult vabaduse võtmisega, esitamata seejuures ühtegi järelduse põhistust või loogilist arutuskäiku sellele jõudmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud 12.02.2003 kohtuotsuses nr.3-2-2-23-03, et karistuse kandmisest vabastamine KarSRS § 1 lg 1 alusel ei muuda ega tühista tagantjärele isiku süüdimõistmise fakti - nimetatud alusel karistuse kandmisest vabastamisel ei tühistata süüdimõistvat otsust ega tehta õigeksmõistvat otsust. Karistus on sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises, kusjuures kaebuse esitaja vaadeldaval perioodil vabaduskaotusliku karistuse kandmine toimus õiguslikul alusel, sest rakendati seadusjõus kohtuotsust. Sarnasele järeldusele on Riigikohus 3
(6)3-08-1393 jõudnud 15.03.2007 (07.12.2007 nr.3-2-2-2-07) jõustunud KarS muudatuste tõlgendamisel: samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Seega seadusjõus kohtuotsuse alusel vabaduskaotusliku karistuse kandmist ei tohiks pidada õigusvastaseks või alusetuks. Kuigi Rahandusministeeriumi arvates ei ole antud juhul tegu alusetu vabaduskaotusliku karistusega, peab vastustaja vajalikuks märkida, et õigusvastase vabaduskaotusliku karistusega võib vaidlusalusel perioodil tegu olla vaid juhul, kui eeldada riigi aktiivset tegevust kaebuse esitaja vabaduskaotusliku karistuse kandmise lõpetamiseks. Selline eeldus ei oleks kooskõlas Riigikohtu määruses 07.12.2007 nr.3-1-2-2-07 toodud järeldusega, mille kohaselt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 431 ettenähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et kaebajal ei teki õigust saada hüvitist AVVKHS-e järgi. Nimetatud seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on vabadus alusetult võetud, kuid A.O-lt võeti vabadus seadusjõus kohtuotsusega kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. KOHTU PÕHJENDUSED Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas A.O Rahandusministeeriumile 03.06.2008 taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks (t.lk.71). Kaebuse kohaselt pöördus A.O väidetavalt koos oma esindaja Mihhail Tuštšenko´ga 28.11.2003 Rahandusministeeriumi poole taotlusega, milles palus hüvitada talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Rahandusministeerium eitab 27.01.2009 vastuses kaebusele nr.1-112/951 sellise avalduse saamist (t.lk.66). Vastuseks A.O 03.06.2008 avaldusele teatas Rahandusministeerium 13.06.2008 kirjaga nr.4-4/10109, et Rahandusministeeriumi dokumendihaldussüsteemis ei ole registreeritud kaebaja avaldust, mille ta väidetavalt saatis Rahandusministeeriumile 28.10.2003 (t.lk.9). Seega Rahandusministeerium eitab sellise avalduse saamist ja A.O ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta esitas Rahandusministeeriumile 28.11.2003 (või ka 28.10.2003) taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Puuduste kõrvaldamise korras palus kohus kaebajal esitada tõend selle kohta, et ta esitas 28.11.2003 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastuseks kohtunõudele edastas A.O kohtule FIE Mihhail Tuštšenko 08.07.2008 õiendi selle kohta, et oktoobris-novembris 2003 osutas ta õigusabi A.O-le kahju hüvitamise avalduse koostamisel, mis tekitati kaebajale riigi poolt seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega. Õiendist nähtub järgnev: õiend on antud selle kohta, et oktoobris-novembris 2003 minu poolt oli osutatud õigusabi A.O-le avalduse koostamisel kahju hüvitamise nõudes, mis tekitati riigi poolt ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Antud avaldus oli allkirjastatud A.O poolt ja minu poolt postiga saadetud Rahandusministeeriumile aadressil 28.11.2003 (t.lk.41). Nimetatud õiend laekus Viru Vanglasse 09.07.2008 ja oli adresseeritud A.O-le. Õiendile ei ole lisatud tõendit selle kohta, et 28.11.2003 on saadetud Rahandusministeeriumile A.O kahju hüvitamise avaldus. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et A.O esitas Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise avalduse varem kui 03.06.2008, mistõttu 4
(6)3-08-1393 Rahandusministeerium asus põhjendatult 13.06.2008 kirjas nr.4-4/10109 seisukohale, et Rahandusministeeriumil puudub alus hüvitise maksmiseks kohtuväliselt, kuna avaldus hüvitise saamiseks on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes ning menetlustähtaja ennistamiseks puudub seadusest tulenev alus. Samas kirjas selgitatakse kaebajale, et tal on võimalus pöörduda halduskohtu poole 30 päeva jooksul käesoleva kirja kättesaamisest arvates, mida ka kaebaja tegi. 17.11.2008 kirjaga nr.3-08-1393/8 pöördus kohus Viru Maakohtu poole teabenõudega, milles palus teatada, kas A.O puhul esinevad kahju hüvitamata jätmise alused tulenevalt AVVKHS § 1 lg-st 3. Viru Maakohtu 08.01.2009 vastusest nr.1-547/628-09 nähtub, et A.O-l ei ole õigust hüvitise saamiseks, sest AVVKHS annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. A.O-lt võeti vabadus seadusjõus Narva Linnakohtu 10.05.2002 kohtuotsuse (kriminaalasi nr.xx) alusel kuriteo toimepanemise eest (t.lk.60). Samas kirjas viitab Viru Maakohtu esimees Pavel Gontšarov Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 kohtuotsusele nr.3-1-3-10-02, milles Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Riigikohtu 17.03.2003 lahendis nr.3-13-10-02 on analoogses asjas Riigikohus asunud seisukohale, et ehkki kaebaja kandis vanglakaristust üle KarS-s samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära, ei teki tal õigust saada hüvitust riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Antud juhul võeti A.O-lt vabadus seadusjõus kohtuotsusega kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lühendamine kergema KarS-i jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal õigust saada hüvitist AVVKHS-i järgi, kuna nimetatud seadus annab õiguse hüvitise saamiseks ainult juhul, kui isikult oli alusetult vabadus võetud. Kooskõlas AVVKHS §-ga 1 hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus; kes oli kinni peetud kuriteo toimepanemises kahtlustatavana ja vabastati seoses kahtluse äralangemisega; kes kandis vabaduskaotuslikku karistust ja kelle kohta tehtud süüdimõistev otsus on tühistatud ja kriminaalasja menetlus lõpetatud või on tehtud õigeksmõistev otsus; kes kandis vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja; kes oli kohtu poolt alusetult paigutatud psühhiaatrilisele sundravile seoses KarS-s sätestatud õigusvastase teo toimepanemisega ning kelle suhtes tehtud kohtumäärus on tühistatud; kes kandis aresti ja selle määramise otsus on tühistatud; kellelt oli vabaduse võtmiseks õigustatud ametiisiku otsusega võetud vabadus alusetult või distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluseta, kui selline menetlus oli kohustuslik. Eeltoodust nähtub, et kaebaja puhul ei ole alust kohaldada ühtegi AVVKHS § 1 p-des 1-7 toodud kriteeriumit. AVVKHS § 1 lg 1 p 4 ei ole kohaldatav ainuüksi selle tõttu, et kaebuse esitaja ei kandnud vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaega. Samuti ei ole tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust, tema suhtes kriminaalmenetlust lõpetatud ega teda süüdimõistvat otsust tühistatud. Käesoleval juhul ei olnud tegu kaebaja poolt toimepandud kuriteo dekriminaliseerimisega, vaid KarS järgi kuulus kaebuse esitaja suhtes Narva Linnakohtu otsusega mõistetud karistus vähendamisele kahe aasta võrra, sest KrK § 2102 p-le 2 vastav KarS § 183 näeb ette karistusena kuni üheaastase vangistuse, mistõttu KrK järgi mõistetud karistus ületab KarS-i vastava paragrahvi vangistuse ülemmäära 2 aasta võrra. Kaebuse esitaja kandis vaadeldaval perioodil vabaduskaotuslikku karistust seadusjõus kohtuotsuse alusel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud karistust kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet laiendas Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuses nr.3-1-3-10-02, mille p-s 41 sätestati – ehkki kaebaja kandis vanglakaristust üle KarS-s samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära, ei teki tal õigust saada hüvitist AVVKHS-e järgi, sest see 5
(6)3-08-1393 seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Karistusaja lühendamine kergema KarS jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et A.O kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus 14.09.2009 Riigikohtu 14.09.2009 kohtumääruse nr.3-7-1-3-347 alusel, millega jäeti A.O kassatsioonkaebus menetlusse võtmata Tartu Ringkonnakohtu 21.07.2009 kohtumäärusega nr.3-08-1393 otsustati: 1. jätta A.O apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 27.aprilli 2009 otsuse peale haldusasjas nr. 3-08-1393 menetlusse võtmata ning tagastada apellatsioonkaebus apellandile Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 6
(6)