Nimetatud sätte kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, millal hagejad kinnistu ostsid, juba puudus muud juurdepääs avalikule teele. Seega ei saanud hagejad ise oma ühendust avaliku teega katkestada. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagejate nõue juurdepääsuõiguse saamiseks tuleb rahuldada. Juurdepääsuõigus tuleb anda tähtajatult. Siiski ei nõustu kohus hagejate sooviga saada juurdepääsuõigus tasuta. Kohus leiab, et arvestades kostja talumiskohustust tuleb hagejatel tasuda hüvitist. Kostja soovis tasuna saada 20 000 krooni aastas, hagejad olid nõus maksma 2000 krooni. Hagejad leidsid, et kuna tee on auklik, tee servad niitmata ja väravatest on tülikas läbi sõita, siis ei saa hüvitis olla suurem. Kohus leiab, et tasu suuruseks tuleb määrata 2000 krooni aastas. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus poolte huve, kostja 7 talumiskoormist ning kohtupraktikat. Suurema hüvitise määramiseks ei esitanud kostja ka põhistusi. Kohus leiab, et rahuldada tuleb ka hagejate teine nõue ja kanda juurdepääsutee kohta märkus kinnistusraamatusse kostjale kuuluva kinnistu kolmandasse jakku.
kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Juurdepääsuõigus üle teise kinnistu on kitsenduseks nimetatud õigusega koormatud kinnisasjale ja seda saab kanda kinnistusraamatusse.
lg 1 p 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavaks tegemiseks.
lg 3 sätestab, et kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus , samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Seega tagab kinnistusraamatusse kantud märkus õiguskindluse ka siis, kui hagejate või kostja kinnistu suhtes saavad omanikuks kolmandad isikud. Vastavalt Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 7 alusel asendab jõustunud kohtulahend kinnistusraamatu kande tegemisel puudutatud kinnistu omaniku nõusolekut. Kohus jätab andmata hinnangu järgmistele tõenditele: Palamuse Vallavalitsuse 27.11.2000. a korraldus, Palamuse vallavalituse 05.06.1997.a ja 03.07.1997.a kirjad, Vxxxxx Mxxxxxxxx avaldused ja kaebus Palamuse vallavalitsusele, arhiiviteatis, õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise Jõgeva Maakonna komisjoni otsus (t lk 94-101). Nimetatud tõendid käsitlevad kostja õiguseellasele maa tagastamise küsimust, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seega on tõendid asjakohatud. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja § 163 lg 1 jätab kohus hagejate kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on rahuldamata jäetud osa väga väike võrreldes rahuldatud osaga- küsimus on vaid juurdepääsuõiguse tasuluisuse küsimuses. Seega on menetluskulude täies ulatuse kostja kanda jätmine põhjendatud. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Maimu Laumets Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.