TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-938 Otsuse kuupäev 30.12.2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Margareete-Helge Otteri kaebus Tartu Linnavalitsus

§-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldusega nr 1228 määratud kompensatsiooni suurus läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 32, mis sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kuigi kohtud on tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär. Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel PS § 32 kohaselt õiglase hüvitise tasumist. Kaebuse esitaja õigusjärglased leiavad, et linna poolt maa eest tasuda tulev summa peab olema maa turuväärtus. Kohtuistungil jäid kaebaja õigusjärglased kaebuse nõuete ja põhjenduste juurde. Vastustaja seisukoht Tartu linn on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Linnavalitsus võttis kaevatava korralduse vastuvõtmisel aluseks maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4, § 7 lg 1 ja § 13, maa hindamise seaduse ning Vabariigi Valitsuse

1. juuli 1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi „kord“). Tartu Linnavalitsus otsustas 09.08.2005 korraldusega nr 1228 mitte tagastada endisi kinnistuid nr 28, nr 348 ja nr 349, endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10, kogu pindalaga 1497 m
2. 01.08.2005 koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise aktide nr 1447, nr 1448 ja nr 1449 alusel on õigusvastaselt võõrandatud maa (Tartu linn, kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349) maksumuseks kokku 52 500 krooni. Korra punkt 18 näeb ette, et kompenseerimisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa hindamise seaduse alusel. Maa hindamise seaduse § 9 lg 5 näeb ette, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, 3 arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Sama seaduse §-s 9 lg 8 on märgitud, et maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993 aasta korralise hindamise tulemustest. Korra punktis 19 on märgitud, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan määrab vastutava isiku, kellele pannakse vara maksumuse määramine. Selleks isikuks on Tartu Linnavalitsuse
3. oktoobri
4. a. korraldusega nr 2569 määratud linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna peaspetsialist Riho Sulp. Korra punktis 20 on märgitud, et määratud isik koostab iga vara kohta võõrandamisaegse maksumuse arvutamise dokumendi, milles on viited arvutamise aluseks olevatele dokumentidele ja muudele andmetele ning maksumuse määramise põhjendus. Selliseks dokumendiks on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud korras esitatud nõudeid. Kaevatava korraldusega koos on kaebajatele väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr
5. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Aktid on kaevatava korralduse lisad. Kaebajad märgivad oma kaebuse täpsustuses, et nendele määratud kompensatsiooni summa ei ole kooskõlas maa turuväärtusega. Kord ja seadused ei näe ette kompensatsiooni määramist turuväärtuses. Seega Tartu Linnavalitsusel puudub seaduslik alus kompensatsiooni määramiseks turuväärtuse kohaselt. Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamisel ei ole

§-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud, on aluseta, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist omandiga. Tartu Linnavalitsus ei ole kaebuse täpsustuses toodu kohaselt arvestanud kompensatsiooni miinimumi kohaselt, vaid seadustes ettenähtu alusel. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kaebuses palutakse tühistada Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr

1. Nimetatud korraldusega otsustati:
2. Mitte tagastada endisi kinnistuid nr 28, nr 348 ja nr 349, endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10, kogu pindalaga 1497 m2 Margareete-Helge Otterile.
3. Kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulpi poolt 01.08.2005 koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise aktide nr 1447, nr 1448 ja nr 1449 alusel maa (Tartu linn kinnistud nr 28, 348,349) maksumuseks kokku 52 500 krooni.
4. Määrata kompensatsioon käesoleva korralduse p2 märgitud maa eest Margareete-Helge Otterile 52 500 krooni ( tl 6-7) Tartu Linnavalitsuse kaevatava korralduse õigusliku alusena on märgitud maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4, 7 lg 1 ja 16 ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord. Kohus on seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr 1228 „ Lossi 4,6,8,10 maa mittetagastamine, maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ on seaduslik ja põhjendatud. 4 Maaüksus, mille koosseisu jäävad ka endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349 (endise asukohaga Lossi 4, 6, 8 ja 10) kogu pindalaga 1497 m2, on antud munitsipaalomandisse Vabariigi Valitsuse 09.06.2005.a. korraldusega nr
5. Margareete-Helge Otter vaidlustas eelnimetatud kinnistute munitsipaalomandisse andmise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 07.04.2007.a. otsusega haldusasjas nr 3-05-775 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.12.2007.a. otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning 12.05.2008 määrusega ei võtnud Riigikohus Arne Otteri ja Karin Otteri kassatsioonkaebust menetlusse. Seega on Vabariigi Valitsuse korralduse kohta, millega anti munitsipaalomandisse ka endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349, olemas jõustunud kohtuotsus. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31
6. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 28
7. lõike punktidele 1 kuni
8. Seega lähtudes maareformi seaduse § 6 lg 2 p-st 4 jäeti Lossi 4,6,8 ja 10 maa (endised kinnistud nr 28, nr 348 ja nr 349) õigustatud subjektile tagastamata õiguspäraselt. Kohus jätab tähelepanuta kohtuistungil esitatud väited erahuvi ja avaliku huvi mitteküllaldasest kaalumisest maa tagastamata jätmisel ning võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikust rikkumisest seoses sellega, et samas Toomemäe pargis on kinnistuid, mida ei munitsipaliseeritud ning tagastati õigustatud subjektile. Need väited ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Nende väidete osas on juba võtnud seisukoha Tallinna Ringkonnakohus kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-775, kus vaidluse esemeks oli maa munitsipaalomandisse andmine. Kaebuse esitaja õigusjärglased on seisukohal, et kuigi kohtud on tunnistanud kompensatsiooni objektiks oleva maa munitsipaliseerimise õiguspäraseks, ei välista see linna õigust kõnealust maad kompenseerida suuremal määral kui linnavalitsuse poolt kaevatava korraldusega otsustatud miinimummäär. Õige on vastustaja väide, et Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud kompensatsiooni miinimummääras, vaid seadustes ettenähtu alusel. Maareformi seadus, maa hindamise seadus ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid ei võimalda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist lähtudes selle maa turuväärtusest. Maareformi seaduse § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud maa hindamise seaduse § 9 lg 5 sätestas, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt käesoleva paragrahvi 4.,
9. ja
10. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes
11. aasta korralise hindamise tulemustest. Tartu Linnavalitsus on kaevatava korralduse vastuvõtmisel järginud seadust ning Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra nõudeid. Koos kaevatava korraldusega on Margareete-Helge Otterile väljastatud ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aktid nr 1447, nr 1448 ja nr
12. Aktidest nähtub, mille alusel on maa maksumus määratud ja kui suureks see osutus. Kaebuse esitajate väitel ei ole kompensatsioonisumma arvutamise aluseks võetud

§-ga 32, mille kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Kehtivad õigusaktid ei takista kohalikul omavalitsusel PS § 32 kohaselt õiglase hüvitise tasumist. 5 Kaebuse esitaja õigusjärglased ei sea kahtluse alla kompensatsioonisumma arvutamist lähtudes arvutamise aluseks olevatest õigusaktidest, vaid leiavad, et linna poolt maa eest tasumisele määratud summa ei ole õiglane hüvitis nende esivanemate töö ja vaevaga muretsetud maa eest, tasumisele kuuluv summa peaks olema selle maa turuväärtus. Kaebajate väide, et kompensatsioonisumma arvestamise aluseks olevad õigusaktid ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, on ekslik. Õigusvastaselt võõrandatud maa osas õigustatud subjektiks tunnistatud isik ei ole kuni maa tagastamiseni selle maa omanik, mille tagastamist ta taotleb. Seega sellele maale PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse ja puutumatuse põhimõte ei laiene. Käsitledes Põhiseaduse § 32 lg 1 kohaldatavust maareformis märgib Riigikohtu halduskolleegium 08.12.1995.a. lahendis haldusasjas nr III-3/1-42/95, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna pole kuni maa tagastamiseni käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärglased. Põhiseaduse § 32 lg 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu. Kuna aga Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole Põhiseaduse § 32 lg 1 rakendatav

1. a. õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Kuna Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis kaitseb Põhiseaduse § 32 lg 1 omandit alates Põhiseaduse jõustumisest. Kaebuses on esitatud ka taotlus Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005.a. korralduse nr 1426 tühistamiseks. Nimetatud korraldusega lahendati Tartu Linnavalitsuse
2. augusti 2005.a. korralduse nr 1228 peale esitatud vaie, 20.09.2005.a. korraldus nr 1426 on vaideotsus. Vaideotsuse kohtus vaidlustamist reguleerib haldusmenetluse seadus (HMS). HMS § 87 lg 2 kohaselt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras võib halduskohtusse esitada kaebuse haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud ning vaideotsuse peale juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Käesoleva kaebusega taotleski kaebuse esitaja selle haldusakti kehtetuks tunnistamist (tühistamist), mille kehtetuks tunnistamist ta rahuldamata jäetud vaidega oli taotlenud. Kohus jättis kaebuse taotluse tühistada Tartu Linnavalitsuse 09.08.2005 korraldus nr
3. rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja ei ole oma esialgses kaebuses, selle täpsustuses ega ka kohtuistungil osundanud kaebaja õiguste rikkumisele vaidemenetluse esemest sõltumatult, siis jääb taotlus Tartu Linnavalitsuse 20.09.2005.a. korralduse nr 1426 (vaideotsuse) tühistamiseks samuti rahuldamata. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 6