) kehtib põhimõte, et alamalseisev planeering peab olema kooskõlas üldisema planeeringuga. Sama seaduse § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kõnealune detailplaneering on vastuolus Tallinna üldplaneeringuga, kuid ei näe ette selle muutmist. Üldplaneeringu järgi on planeeritav maa-ala Pelgulinnas miljööväärtuslik elamuala, kus uusehituste puhul tuleb lähtuda väljakujunenud linnaruumist ja hoonestusstruktuurist ning säilitada kinnistute struktuur, hoonete mahtude esialgne mastaap ja haljastuse rohkus(pp 3.2; 10). Üldplaneeringu p 4.2 lisa 2 kohaselt on Pelgulinna võimalik rajada vaid paikkonna enda teenindamiseks vajalikke asutusi. Kaebaja teada pole läbi viidud ühtegi uuringut, tuvastamaks, kas Pelgulinna teenindamiseks on vaja ehitada nii suurt hoolekandeasutust. Vastustaja 20.06.2005.a. määrusega nr 38 kinnitatud Pelgulinna ehitusmäärus lubab ühele krundile ehitada viilkatustega 1 põhihoone ja 1 abihoone, kusjuures põhihoone räästa maksimaalseks kõrguseks võib olla 4,5 m ja katuseharja maksimaalseks kõrguseks 10,5 m, samuti tuleb säilitada olemasolev haljastus(§-d 5 lg 1; 100; 102 lg 1). Detailplaneeringu põhijooniselt ja kavandatava hoone eskiisilt nähtub aga, et kinnistule on planeeritud 2 põhihoonet: kirik ja 12 m kõrgune lamekatusega hoolekandeasutus ning likvideeritakse krundi põhjaküljel paiknev hekk(tl I-54). Ehitusmääruse §-d 1 lg 3 ja 8 lg 5 lubavad küll kalduda kõrvale määruse nõuetest, kuid selliseid kõrvalekaldumisi tuleb põhjendada, kaaludes huvitatud isiku huvi ja avalikku huvi. Praegusel juhul seda tehtud pole. Kaebaja ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et ehitusmäärus pole sellepärast kohaldatav, et määruse § 148 järgi rakendub see vaid nendele detailplaneeringutele, mis on vastu võetud peale ehitusmääruse jõustumist, vaidlusalune detailplaneering võeti vastu 22.12.2004.a., kuid ehitusmäärus jõustus alles 1.07.2005.a. Kaebaja arvates on ehitusmääruse sätted asjassepuutuvad juba ainuüksi sellepärast, et detailplaneeringu avalikel väljapanekutel laekunud vastuväidetes on viidatud ehitusmääruse eelnõule. Peale selle sätestab määruse § 148 lg 3, et ehitusmäärus kehtib enne selle jõustumist ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektide suhtes niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus ehitusprojekti nõuetega. Kui määrus kehtib ehitusprojektide kohta, siis peaks ta kehtima ka detailplaneeringute kohta. Riigikohus on 9.06.2004.a. otsuses nr 3-3-1-28-04 sedastanud, et detailplaneeringu kehtestamine 6 kuud hiljem ilma uut planeerimismenetlust läbi viimata on oluline menetlusviga, mis toob kaasa kehtestamise otsuse tühistamise. Vaidlustatud planeering on kehtestatud rohkem kui 2 aastat peale viimast avalikku väljapanekut 2005.a.aprillis, mis on oluline menetlusviga, kuna aja jooksul on tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud planeerimismenetluses, kuid sooviksid oma seisukohti avaldada. Samuti võivad vahepeal olla muutunud muud asjaolud. Osundatud Riigikohtu otsusest järeldub ka, et planeerimismenetluses tuleb arvestada nii muutuvate faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega; kui menetluse kestel võetakse vastu õigusakt, mis sätestab rangemad arhitektuurinõuded kavandatavatele ehitistele, tuleb sellest aktist lähtuda ka siis, kui detailplaneering on vastu võetud. Detailplaneering on vastuolus lähteülesande nr 1391(tl I-45-50) punktist 2.1. tuleneva kohustusega määrata võimalikult täpselt kindlaks, milliseid funktsioone peaks kavandatav sotsiaalhoone täitma.
§-st 1 lg 2 lähtuvalt ei tohi kehtestatav planeering olla formaalne, vaid peab olema võimalikult konkreetne, seepärast pidanuks seal täpselt fikseerima, millistel otstarvetel sotsiaalhoonet kasutama hakatakse. On oluline vahe, kas hoolekandeasutus tegutseb üksnes päeval või ööpäevaringselt. Praegu, kui huvitatud isikutel puudub võimalus saada teada, milleks ja kelle jaoks hakatakse rajatavat ehitist kasutama, on olulisel määral rikutud planeeringu konkreetsuse nõuet. Et kõnealuse hoone funktsioon on segane, on rõhutanud ka Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist S.Kaplan 29.02.2008.a. koostatud ekspertarvamuses(tl IV-109). Rikutud on ka lähteülesande punkti 5.2.
lg 6, millest tulenevalt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga, linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Tallinna linn on sõlminud kolmanda isikuga lepingu Preesi tn 5/7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu koostamiseks ja finantseerimiseks kolmanda isiku poolt, kuigi planeeritav ala paikneb Peeteli kiriku kui kinnismälestise kaitsevööndis ja detailplaneeringu koostamine ei toimunud kooskõlas üldplaneeringuga. Rikutud on
lg 2, sest Tallinna linn ei reageerinud detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal kodanike poolt esitatud vastuväidetele ega ole nõutaval määral teostanud 3 erinevate huvide kaalumist. Riigikohus on mitmes lahendis toonitanud planeerimisotsuste ulatuslikku diskretsioonilisust ning leidnud, et kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades piisavalt põhjendama, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või küllaldaseks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt(Riigikohtu halduskolleegiumi otsused 6.11.2002.a. nr 3-31-62-02 ja 10.10.2002.a. nr 3-3-1-42-02). Kaebaja ja paljud Pelgulinna elanikud on korduvalt esitanud vastuväiteid seonduvalt planeeritava ehitise suuruse ja kõrgusega, funktsiooni ebaselgusega ning üldise turvalisuse vähenemisega Pelgulinnas peale maja kasutuselevõtmist. Vastustaja pole kaalunud ega põhjendanud, miks ei võiks ehitada väiksemamahulist ja Pelgulinna miljöösse paremini sobivat hoonet; miks on asjakohatud paljude vastuväiteid esitanud isikute kartused, et hoolekandeasutuse ehitamise sildi all soovib kolmas isik tegelikult rajada hotelli ning et hoolekandeasutuse valmimisel turvalisus piirkonnas oluliselt väheneb. Eesti Arhitektide Liidu ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Muinsuskaitse Nõukogu juures tegutseva arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu liikme Mart Kalmu arvates ei järgi planeeritava ehitise lubamatult suur maht Pelgulinnale omast miljööd, mis muinsuskaitse seltsi hinnangul on Tallinna miljööväärtuslikest piirkondadest üks paremini säilinuid(tl I-36-39). Selgusetuks jääb, kuidas tuleb mõista otsuses kasutatud terminit „elurajoon“ ning kas kavandatav hoolekandeasutus on mõeldud üksnes Pelgulinna teenindamiseks või kogu Eestist pärit inimeste majutamiseks. 2004.a. on kolmas isik olnud seisukohal, et rajatavat hoonet võiks kasutada üle kogu Eesti pärinevate isikute majutamiseks(tl I-40) ning kuna hoone mahtusid pole praeguseks ajaks vähendatud, siis on võimalik, et ka praegu soovitakse ehitatavasse majja majutada erinevatest omavalitsustest pärit inimesi. Sotsiaal- ja tervishoiuameti 6.12.2007.a. kirjast nähtuvalt on linnal piisav arv laste- ja noortekodu kohtasid ja puudub vajadus neid teenuseid juurde osta(tl IV-110). 2000.a. asutatud MTÜ „Kristlik Sotsiaalkeskus“ koondas kirikusse elama lapsi, kellest mitte kõiki polnud põhjust kodust eraldada, lapsi meelitatakse kodust ära, lapsevanematele pakutakse nende kirikusse lubamise eest raha. Ühegi uuringuga pole püütud tuvastada, kui palju elab Pelgulinna territooriumil selliseid isikuid, kellele oleks seda hoolekandeasutust vaja. Kirikusse kutsutud lapsi eksponeeritakse bussitäitele välismaalastele eesmärgiga tekitada haletsust ja kaastunnet ning seeläbi hankida võimalikult suures mahus humanitaarabi, mida saabub nii palju, et osa müüakse maha. Lapsi elab kirikus vaid mõni üksik, kuid kui on oodata mõjukate ametnike või välismaalaste visiite kirikusse, kogutakse neid näitamiseks suuremal hulgal kokku. Tegemata on riskianalüüs, kuigi kohalike elanike kinnitusel on olnud pidevalt probleeme kirikusse majutatud laste ja nende teistest piirkondadest saabunud külaliste korrarikkumiste ja kuritegevusega. Kirikust ja selle ümbruskonnast on kujunenud kogunemiskoht ka asotsiaalse ja kuritegeliku kalduvusega kodanikele, kes paratamatult puutuvad kokku nii kohalike kui ka Peeteli kiriku laste ja noortega. Kaebaja oleks hoone ehitamisega nõus, kui see tuleks kahekordne ja viilkatusega ning laste arvu vähendataks poole võrra - 32-lt 16-le. Vaidlustatud otsus on vastuolus sotsiaalministri 9.01.2001.a. määrusega nr 4 kinnitatud laste hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete §-dega 5 lg 2, 6 ja 7 lg 1 ja/või 3.04.2002.a. määrusega nr 58 kinnitatud täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete §-ga 5 lg 1, mille järgi projekteeritakse sellised hooned 1-2-korruselistena, täiskasvanutele mõeldud asutuses peab enamate korruste puhul olema hoones lift. Laste- ja noorteasutusel peab olema omaette maa-ala, mis peab vähemalt 40% ulatuses olema haljastatud. Need nõuded pole kõnealuse detailplaneeringu puhul täidetud. Vastustaja viide sotsiaalministeeriumi 4.01.2006.a. kirjale on asjakohatu, sest ministeeriumi kirjaga ei saa ministri määrust muuta ega tühistada. Selgusetuks jääb, millistel tingimustel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, kuna 18.02.2005.a. kirjas tegi amet ettepaneku jätta 3. korrus ehitamata(tl I-51). Kaebaja arvates soovib kolmas isik hoolekandeasutuse ehitamise sildi all tegelikult tegeleda kinnisvaraarendusega, miks muidu on soklikorrusele planeeritud mitu parkimiskohta – abi ja toetust vajavad 4 lapsed ja noored tõenäoliselt ju autodega ei sõida. Kolmanda isiku poolt detailplaneeringu koostamisel ja hoone projekteerimisel kantud kulutused ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Riigikohus on 20.12.2001.a. otsuse nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et planeeringu koostamine, planeeringumenetluse kulude kandmine ja lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul kehtestatakse. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Hoone vastab üldplaneeringu maakasutuse juhtfunktsioonile ning pole vastuolus miljööväärtuslikkusest tulenevate piirangutega. Otsuses on kirjas, et kavandatava ehitise mahuline lahendus peab lähtuma ümbritsevast keskkonnast, jälgides miljööväärtusliku ala tänavastruktuuri ning hoonestust. Maja asukohaks kinnistul on ette nähtud kiriku gabariitidest lähtuv ala, mis määratleb uue hoone põhjakülje. Planeerimisel on lähtutud Pelgulinnale omasest kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel väljakujunenud planeerimisprintsiibist, kus nimetatud hoonetüüp(haiglad, koolimaja, kirik jne) moodustas piirkonnale iseloomuliku dominandi. Uue hoone mahulisel planeerimisel on arvestatud tema siduva rolliga olemasolevas keskkonnas, mis ühendaks nn sotsiaalse telje haigla ja kiriku vahel ning tagaks olemasolevate sotsiaalehitiste ja aedlinliku miljöö vahel dominandile omase mastaabi, mis aktsepteerib naaberkinnistute elamuid koos õuealaga, kuid peab olema mahuliselt eristatav piirnevatest elamutest. Eeltoodut arvesse võttes on maja asukohaks kinnistul ette nähtud kiriku gabariitidest(põhjakülje pikendus) lähtuv ala, mis jääb pikisuunas keset maatükki ning tagab naaberelamuteni(kaugus ca 27 m) puhvertsooni. Hoone lõunakülje võimalik asukoht lähtub kirikutornist ning jätab mängu- ja puhkealaks vähemalt 10 m laiuse ala. Kaugus olemasoleva kiriku lääneküljest on planeeritud minimaalselt 18 m, mis on kirikusaali katuseharja tipp ja ühtlasi ka kogu kinnistu hoonestamise selgroog. Nimetatud vahemaa kiriku ja planeeritava ehitise vahel tagab mälestise vaadeldavuse ja võimaldab päikesekiirtel valgustada altari vitraaži, mis peaks tulevikus kiriku fassaadi ja interjööri kaunistama. Hoolekandeasutuse gabariitide määramisel on lähtutud parameetritest, kus maja pikkus peaks olema naabruses olevate paariselamute kahekordne korrutis ja kõrguseks kolm korrust(kõrgus maapinnast 12 m). Viimane ületab korrusega põhja-lõuna küljel olevaid hooneid, millega rõhutab kirikust lähtuvat ruumilist käsitlust. Peale uue sotsiaalhoone valmimist tekib kinnistule jõuline aedlinna aktsepteeriv dominant, mille positiivne mõjujõud peaks hästi mõjuma kogu Põhja-Tallinna linnaosale. Muinsuskaitseseaduse(MuKS) § 44¹ kohaselt teostab riiklikku järelevalvet MuKS-i ja selle alusel kehtestatud nõuete täitmise üle Muinsuskaitseamet. Preesi tn 5/7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu on kooskõlastanud nii Muinsuskaitseamet kui ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, mistõttu on alusetud ja paljasõnalised kaebaja väited, nagu väheneks planeeringu tulemusel ajalooliselt väljakujunenud miljööväärtuslik eripära. Kuna Muinsuskaitseamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, siis ei oma tähtsust, kas eritingimused väljastati sellisel kujul, nagu kaebaja ette kujutas või mitte. Kiriku õue hoone püstitamine ei sega kiriku vaadeldavust, sest nagunii on see vaadeldav ainult Preesi tänavalt. Kirik on kõigist neljast suunast ümbritsetud 3-5-korruselise hoonestusega ning vaadeldavus MuKS-s sätestatud eesmärki silmas pidades välistatud. Sellest tulenevalt pole Muinsuskaitseamet pidanud vajalikuks täiendavate piirangute seadmist. Kaebaja viidatud Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi hinnanguid ja arvamusi detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ei esitatud, kuid need olid vastustajale detailplaneeringu kehtestamise otsuse tegemisel teada. Nii Eesti Muinsuskaitse Selts, kui ka Eesti Arhitektide Liit on mittetulundusühingud, millel puudub õigus ja kohustus teostada riiklikku järelevalvet MuKS-i,
-i või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle. Seepärast tuleb neid eraõiguslikke juriidilisi isikuid kohelda võrdselt kõigi teiste isikutega, kellel on õigus seadusega sätestatud tähtaja jooksul esitada vastuväiteid detailplaneeringule. Avaliku väljapaneku ajal esitasid oma vastuväited ainult A.K, A.O, K.O, R.H ja E.V. Otsuses on märgitud, et detailplaneeringuga kavandatakse planeeritavale maa-alale hoolekandeasutuse rajamine ning vastustajal pole põhjust kahtlustada, et tellija ja projekteerija kavatsevad rajada hoolekandeasutuse nime all sinna mingi muu funktsiooniga asutuse. Majja on 5 kavandatud noortekodu teenust pakkuv vanemate hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud hoolekandeasutus, milleks on saadud ka Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kooskõlastus. Alusetu on kaebaja kartus, et ruumid noortele on planeeritud kolmele korrusele ning sellest tulenevalt pole tegu ainult Pelgulinna elurajooni teenindava asutusega, vaid sinna hakatakse majutama noori üle Eesti. Hoones on noortele mõeldud kaks korrust, kolmandal korrusel asuvad hoolekandeasutuse majandus- ja bürooruumid, mida ei kasutata noorte majutamiseks. Asjaolu, et hoonel on soklikorrus, ei oma korruselisuse arvutamise seisukohast tähtsust. Vastavalt määruse nr 69 §-le 22 lg 2 loetakse ehitise korruste arvuks maapealsete korruste arv, mille hulka kuulub ka soklikorrus, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt 2 m kõrgusel, ja katusekorrus. Planeeritava hoone ristlõikest on näha, et soklikorruse lagi ulatub 1,76 m üle maapinna(tl III-233). Soklikorrust ei käsitata planeeringumenetluses korrusena, kui lugeda keldrikorrused korruste hulka, oleksid kõik kirikut ümbritsevad hooned 4korruselised, sest kõigil neil on keldrid ja katusekorrused. Kohtule on esitatud kõik detailplaneeringumenetluses kogutud dokumendid, mitte ainult kehtestatud detailplaneeringu materjal. Esialgsel joonisel(tl II-19, III-82) oli küll ette nähtud juurdepääsutee Vaniku tänavalt, kuid kehtestatud põhijoonisel on sellel kohal haljasala(tl III230). Sihtotstarve transpordimaa ei tähenda, et seda maad kasutatakse juurdepääsuks. Krundi suurus 4100 m2 moodustub 3938 m2 sotsiaalmaast ja 165 m2 transpordimaast. Tähelepanuta tuleks jätta S.M-i seisukohad ning sotsiaal- ja tervishoiuameti varasemad kirjad, kus leitakse, et Tallinna linn ei vaja sellist sotsiaalteenust, sest detailplaneeringut tuleb hinnata selle kehtestamise seisuga. Kui sotsiaal- ja tervishoiuamet on viimases kirjas tunnistanud, et enam ei vajata 16 kohta, mis varem kokku lepiti, siis järelikult varem oli olemas kokkulepe 32 koha osas. Kuna hoone ehitamine on veninud, on linn teatanud, et planeeritud 16 kohta enam ei vajata, mis aga ei tähenda, et keegi teine neid kohti ei vajaks. Ei saa eeldada, et ainult Tallinna linn sooviks sellist teenust osta. Hoone kõrgus on muutunud menetluse käigus. Sotsiaalministeerium on andnud oma määrustele tõlgenduse, et tuleohutuse nõuetele vastav hoone võib olla 3-korruseline, kui kolmandat korrust kasutatakse vaid asutuse enda töötajate poolt. Sellega langes ka ära nõue, et hoone oleks kahekordne. Kuna planeeritavas majas kolmandat korrust hoolekandeteenuse osutamisel ei kasutata, puudub täiskasvanute teenindamisel ka vajadus lifti järele. Riskianalüüs jäi tegemata, kuna ei leitud firmat, kes seda teeks. Turvariskid ja nende ärahoidmise võimalused on aga kirjas detailplaneeringus eraldi peatükina. Kaebaja väited kuritegevuse suurenemisest on paljasõnalised, kaebaja pole esitanud tõendeid, et tema kirjeldatud õigusrikkumisi oleksid toime pannud kiriku hoole all olevad isikud. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-28-04 pole asjakohane, sest seal jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata ning võeti pool aastat hiljem sama eelnõu alusel vastu. Käsitletatav juhul aga seonduvad planeeringumenetluse viimased toimingud volikogu liikme Pakosta 8.03.2007.a. esitatud detailplaneeringut muutva eelnõuga, mille vastuvõtmisest volikogu 28.03.2007.a. istungil keeldus. Detailplaneeringu kehtestamine viibis ka seetõttu, et 2006.a.-2007.a. vahetus linnavalitsus, mis tõi kaasa eelmise linnavalitsuse poolt volikogusse esitatud eelnõude ülevaatamise, samuti seetõttu, et volikogu päevakorra järjekord on 1 kuu ja istungid toimuvad 2 nädala tagant. Detailplaneeringu eesmärgid tulenevad
§-st 9 lg 2, millest lähtuvalt on ka lähteülesandes püstitatud eesmärgiks määrata kinnistu ehitusõigus, mitte aga võimalikult täpselt kindlaks määrata, milliseid funktsioone peaks kavandatav sotsiaalhoone täitma. Vaatamata sellele on detailplaneeringus
-s nõutavast oluliselt suurema täpsusega sätestatud, kes ja mis otstarbel maja kasutama hakkab. Hoonekandeasutusse ei planeerita sotsiaalteenuseid vanuritele, vaimupuudega isikutele, vaimuhaigetele ega isikutele, kel on narkoprobleemid, kes tarvitavad alkoholi ning kelle käitumine võib põhjustada ebameeldivusi teistele sotsiaalkeskuses viibijatele. Kõikide hoolekandeasutuses viibivate vanemate kui 18-aastaste isikutega sõlmitakse kirjalik leping keskuses viibimise aja ja seal kehtiva sisekorra kohta. Alla 18-aastaste isikute puhul sõlmitakse 6 leping kohaliku omavalitsuse eestkosteasutusega või lapsevanemaga. Pelgulinna ehitusmäärus pole detailplaneeringule kohaldatav, sest planeeringu vastuvõtmise ajal määrus ei kehtinud. MuKS §-dest 15 ja 25 tulenevalt eristatakse muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndit kinnismälestise kaitsevööndist.
lg 6 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel, piiranguid kinnismälestise kaitsevööndile pole seatud. Kaebusele lisatud grupi Pelgulinna elanike kiri, samuti V.B avaldus ei sisalda detailplaneeringule vastuväiteid või ettepanekuid
L.O 11.
lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Maakatastri andmetel on vaidlusaluse maaüksuse sihtotstarve sotsiaalmaa, mille muutmist detailplaneeringuga pole ette nähtud. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01. 1995.a. määrusega nr. 36 kinnitatud “Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine” p-le 5 on sotsiaalmaa ette nähtud sotsiaalhoolekandeasutuste maaks. Detailplaneeringuga ettenähtud hoone kasutusotstarve vastab katastriüksuse sihtotstarbele. Üldplaneering ei määra ega muuda maa sihtotstarvet. Alusetu on kaebaja väide, et Preesi 5/7 kinnistu lähiala on kavandatud korruselamute alaks, kus võivad paikneda vaid Pelgulinna elanikele avalikke teenuseid osutavad asutused. Hoolekandeasutuse rajamise eesmärk on eelkõige tagada lähipiirkonnas vajaliku vanemliku hoolitsuseta laste ja noorte(elukohata täiskasvanud noorukite) resotsialiseerimine. Et pedagoogilistel, sotsiaalsetel ja humaansetel kaalutlustel võivad hoolekandeasutuses abi saada ka mujalt Eestist pärit isikud, ei muuda kolmanda isiku ja sotsiaalkeskuse esmast eesmärki – tagada turvaline elukeskkond ja võimalus pöörduda normaalse elu juurde lähiümbruses elavatel isikutel, kes mingil põhjusel sellest ilma on jäänud ega suuda seda iseseisvalt saavutada. Väär on kaebaja väide, et lähteülesande p. 2.1 tuleb mõista selliselt, et kinnistu ehitusõiguse täpsustamine hõlmab endas kavandatava hoone kasutusotstarbe täpset ja lõplikku määramist. Ehitusõiguse täpsustamine tähendab ehitusala ja -mahu, s.o. kavandatava hoone peamiste parameetrite, mitte selle kasutusotstarbe määramist. Vastustaja poolt antud määratlus – hoolekandeasutus - on piisavalt täpne, et kõik asjast huvitatud isikud saaksid aru, millise kasutusotstarbega hoone ehitamist kavandatakse. Planeeringu kehtestamise otsusest nähtub üheselt, et lubatud on ehitada kuni 3-korruseline hoone. Paljasõnaline on kaebaja väide, et hoolekandeasutus vähendab turvalisust ja suurendab kuritegevust – on üldteada asjaolu, et heakorrastatud ja korralikult valgustatud piirkonnas turvalisus paraneb. Pigem võib teatav turvalisusrisk kaasneda praeguse olukorraga kus planeeritav ala on vastuolus maaüksuse sihtotstarbega kasutuses autoparklana, 7 mille kasutamise kord on ebapiisavalt määratletud, so. parklat kasutavad nii ümberkaudsete hoonete elanikud kui nende külalised ja kontroll seal viibivate isikute üle sisuliselt puudub. Vaidlustatud otsuse seletuskirjast nähtuvalt on omavalitsus tähitud kirjaga edastanud vastuväidete ja ettepanekute esitajatele oma seisukoha planeerimismenetluses esitatud arvamuste kohta. Oletus, et kuna kavandatava hoone soklikorrusele on ette nähtud parkimiskohad, on kolmandal isikul hoolekandeasutuse ehitamise asemel kavas tegeleda kinnisvaraarendusega, on aga sedavõrd meelevaldne ja absurdne, et selle kaalumata ja arvestamata jätmine pole haldusmenetluse normide rikkumine ega too kaasa haldusakti õigusvastasust. Väär on kaebaja väide, et tulenevalt
§-st 10 lg 6 pole kohalik omavalitsus õigustatud arhitektuurimälestise kaitsevööndisse jääva maa-ala planeeringu koostamise korraldamist lepinguga eraõiguslikule isikule üle andma. Osundatud sättes kehtestatud piirang kehtib muinsuskaitsealal asuva, mitte kinnismälestise kaitsevööndisse jääva maaüksuse planeeringu koostamise suhtes. Vastavalt MuKS §-le 25 lg 2 on Muinsuskaitseameti loata kinnismälestise kaitsevööndis keelatud: 1)maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd; 2)puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine. Muinsuskaitseamet on planeeringu kooskõlastanud, seega pole planeeringul muinsuskaitse seisukohalt menetluslikke ega sisulisi puudusi tuvastatud. Detailplaneering pole vastuolus täiskasvanute hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuetega. Planeeringuga nähakse ette kuni 3-korruselise hoolekandeasutuse ehitamise võimalus, mis ei välista hoone projekteerimist kahekorruselisena või sellesse lifti ehitamist. Planeeringu eesmärk pole lahendada konkreetse hoone spetsiifilisi ehitustehnilisi detaile(kas hoone vastab sotsiaalministri kehtestatud nõuetele), mille vastavust ehitamisele kehtestatud nõuetele kontrollitakse ehitusloa väljastamisel, vaid näha ette üldised põhimõtted ja maksimaalne ehitusmaht, mida projekteerimisel ja ehitamisel tuleb järgida. Kavandatava keskuse ehitamist on toetanud Tallinna Linnavolikogu lastekaitsekomisjon ja Sotsiaalministeerium. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on noortekeskuse detailplaneeringu koostamise ja projekteerimise kulude katteks eraldanud raha. See näitab, et hoolekandekeskuse ehitamiseks on oluline avalik huvi, mis kaalub üles kohalike elanike vähesed ebameeldivused tasuta parkimisala kadumise jms näol. Teenuse järele on vajadus sõltumata sellest, kas seda osutab linn või eraõiguslik isik. Kiriku lähedal on palju venekeelseid probleemseid lapsi ja noori, kes vajavad toetust, et kasvada riigile lojaalseteks inimesteks. Siiani on kirikus regulaarselt elanud 32 last, enamus Põhja-Tallinnast, kellest on saanud korralikud inimesed. Kiriku hoole all olevad noored aprillirahutustes ei osalenud. Laste arvu 32-lt 16-le vähendada pole võimalik, sest see läheks liiga kalliks, ka 32 lapsega on keskuse äramajandamine kulukas. Algselt oli planeeritud ehitada hoone 54 lapsele. Maja peab olema nii suur sellepärast, et see pole ainult magala, vaid seal on ka ruumid erinevateks huvitegevusteks. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-28-04 on asjakohane. Riigikohus on selles lahendis sedastanud: „Käesolevas asjas on tuvastatud, et J. Kuperjanovi 2 ja 2A kinnistute detailplaneering oli arutlusel ka Põltsamaa Linnavolikogu
§-dest 8 lg 3 ja 9 tulenevalt on üldplaneeringu eesmärgiks linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine ja maa-aladele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste määramine, konkreetse krundi kasutamis- ja ehitamistingimused määratakse kindlaks detailplaneeringuga. Tähtust pole asjaolul, et otsuse seletuskirjast nähtuvalt on kavandatava hoone kaugus kiriku lääneküljest minimaalselt 18 m, kuid detailplaneeringu põhijoonise järgi on kaugus kirikust 20,5 m. Küll jääb aga kohtule arusaamatuks, miks on 165 m2 10 suuruse maatüki sihtotstarbeks transpordimaa, kui vastustaja kinnitusel sinna Vaniku tänavalt juurdepääsuteed ei rajata, vaid maatükk jääb haljasalaks. Vastuolu lähteülesande tingimustega ei muuda detailplaneeringut õigusvastaseks.
lg 5 kohaselt algatab ja korraldab detailplaneeringu koostamist kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on ka lähteülesande koostamine, aga samuti otsustamine, kas ja mil määral võib lähteülesande tingimustest kõrvale kalduda. Detailplaneeringu kehtestamisega on volikogu aktsepteerinud kaebaja poolt nimetatud kõrvalekaldumised.
Osundatud säte keelab eraõiguslikul isikul olla detailplaneeringu koostamise tellija muinsuskaitse alla võetud maa-aladel. Vaidlusalune kinnistu ei ole muinsuskaitse alla võetud. Detailplaneering pole vastuolus MuKS §-ga 43, mille kohaselt tuleb mälestise silueti nähtavuse ja vaadeldavuse tagamiseks detailplaneeringut koostades arvestada Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud eritingimusi. Kuna Muinsuskaitseamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, pole ta pidanud eritingimuste kehtestamist vajalikuks. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 43 799 kr, mis koosneb 43 719 kr õigusabikuludest ja 80 kr riigilõivust. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 30 000 kr. Kohtunik: D.Maastik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.