Obsah (7)

§ 63§ 58§ 61§ 64§ 8§ 68§ 70

3-08-123 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 15 .septembril 2008. a Tallinnas Haldusasja number 3-08-123 Haldusasi J.T kaebus Tal

§ 63

lg 2 näeb ette ammendava loetelu haldusakti tühisuse alustest ning ühelgi haldusaktil, mille tühisusele kaebuse esitaja tugineb, ei ole

§ 63lg-s 2 ettenähtud puudusi, mis võiks põhjustada nende tühisuse.

25.Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 „Xxxxx xx asuvate hoonete tagastamine“ on sisult halduse üksikakt ning seetõttu ei ole asjakohased ka kaebuse esitaja väited nimetatud haldusakti avaldamise nõude kohta Haldusakti tuleb hinnata üld- või üksikaktiks lähtuvalt selle sisust, mitte vormistusest. Viimast seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-4-02 toodu. Asjaolu, et halduse üksikakt on ekslikult vormistatud määrusena, tuleb pidada vormiveaks, sealjuures

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega ei ole asjakohased näiteks ka kaebuse esitaja muud väited, sh haldusakti allkirjastanud isikute nimede puudumise kohta. 26.Väär on kaebuse väide, et haldusakti tühistava haldusakti tühistamine ei too kaasa esialgselt tühistatud haldusakti kehtivust. Selline kaebuse esitaja seisukoht ei põhine ühelgi seaduses sätestatud normil ega ole kooskõlas ka õiguse üldpõhimõtetega. 27.

§ 61

lg 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebuse esitaja ei ole esitanud mitte 6 ühtegi tõendit selle kohta, et hoone tagastamise korraldus oleks kehtetuks tunnistatud või esineks muid

§ 61lg 2 näidatud haldusakti kehtetuse aluseid.

18.12.

1. a Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni otsus nr 28 ja 28.05.1993.a Tallinna linnavalitsuse korraldus (vormistatud määrusena) nr 118 kehtivad. V KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 33 lg 1 sätestab: Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. KOKS § 33 lg 1 nimetatud taotluse korral tuleb see valitsusel läbi vaadata, arvestades

§ 64-70 sätestatut ja kohaldades diskretsiooni.

Kui varasem haldusakt, mille muutmist isik taotleb, puudutab tema õigusi, on isikul õigus nõuda, et diskretsiooni teostataks tema taotluse läbivaatamisel õiguspäraselt. Antud juhul on linnavalitsus leidnud, et kõnealuse vara osas vastuvõetud haldusaktid on õiguspärased ja on seetõttu keeldunud kaebaja nõuete rahuldamisest. Nõue haldusmenetluse algatamiseks Xxxxx xx elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks on sisuliselt omandireformi käigus antud haldusaktide tagasitäitmise nõudeks. Nii Tallinna Linnavalitsusele 20.11.2007 esitatud taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses on J.T asunud seisukohale et kõnealuse elamu AH.K-le ülemineku aluseks olnud haldusaktid on tühised. Linnavalitsus leidis, et Xxxxx xx vara tagastamise menetluses antud haldusaktid ei ole tühised , on õigusjõus ning sellest tulenevalt keeldus sooritamast toiminguid nende haldusaktide tagajärgede kõrvaldamiseks. Haldusaktiks loetakse iga otsustust, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest ning otsustus toimingu keeldumisest on samuti toiming. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul olla haldusaktiks ka linnavalitsuse vastuskiri. Antud juhul keeldus linnavalitsus tunnistamast varasemate haldusaktide tühisust ja sellest tulenevalt sooritamast toiminguid nende haldusaktide tagajärgede kõrvaldamiseks. Kuna kohustamise eelduseks on akti või toimingu õigusvastasus, on esitatud kohustamisnõudega hõlmatud keeldumise vaidlustamine. Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas Xxxxx xx vara tagastamiseks antud haldusaktid on kehtivad.

1. J.T poolt antud selgituste kohaselt on kaebus esitatud linnavalitsuse 18.12.2007 kirja nr ÜP-1-16/3550 peale ja linna toimingute peale seoses Xxxxx xx elamu H-A.Kle üleandmisega ilma elamu tagastamist puudutavate haldusdokumentideta, kaebuse esitaja erastamisõigusest ilmajätmisega ja nende toimingute tulemusena kaebuse esitaja asetamisega olukorda, kus ta võib oma seaduslikul teel saadud korterist ilma jääda. Kaebuse kohaselt on kõnealuse vara tagastamise kohta antud haldusaktid tühised ja seega kehtetud algusest peale. Õigusvastaselt võõrandatud vara alusetu tagastamine ja linnavalitsuse keeldumine ilmselgete puudustega haldusaktide tühisuse tunnistamisest ning nende tagasitäitmisest võib rikkuda üürniku õigusi eluruumi erastamiseks. Kohus peab siinkohal asjakohaseks märkida, et linnavalitsus ei ole põhjendanud oma keeldumist sellega, et vaidlustatud haldusaktid kaebuse esitaja õigusi rikkuda ei saa, samuti on varem aset leidnud kohtumenetlustes tunnistatud kaebuse esitaja kui üürniku õiguste puutumust Xxxxx xx tagastamist käsitlevate haldusaktidega. 7 30.Halduskohus, kuulanud ära poolte seisukohad, tutvunud
2. isiku kirjalikult esitatud seisukohtadega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
3. Ekslikud on kaebuse väited, mille kohaselt on Xxxxx xx kinnistu H-A.K valdusesse läinud üle ebaseaduslikult põhjusel, et see oli temale eelnevalt kompenseeritud ning et Tallinna Linnavalitsus ei ole arvestanud asjaoluga, et vara tagastamise avalduse läbivaatamise kohta puudub ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on teinud 18.12.1992 otsuse nr 28 H-A.K 08.10.1991 kompensatsiooni taotleva avalduse ja vara kompenseerimise toimiku nr 534 alusel . 32.Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p.30 sätestas: Vara tagastamise või kompenseerimise avalduses peab olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist. Taotleja teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Taotleja võib loobuda vara tagastamise või maa asendamise soovist ning taotleda vara kompenseerimist seni, kuni pole vastu võetud otsust vara tagastamise või asendamise kohta. Taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni,teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Nimetatud sätet muudeti Vabariigi Valitsuse 28.12.1994.a. määrusega nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“, nähes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduses märgitud soovi muutmise tähtajaks ette ühe kuu pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Neil isikutel aga, kes olid subjektiks tunnistamise otsuse saanud kätte enne määruse nr 487 kehtestamist, oli määruse kohaselt õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1.märtsini 1995 .Seega isegi juhul, kui H-A.K oleks esitanud 1991.a. avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks, oleks 19.01.1993.a. tema poolt esitatud avaldusega vara tagastamiseks soovi väljendamine igati kooskõlas selleks kehtestatud korraga ja tähtaegadega.
4. Kaebuse esitaja , väites, et H-A.K on esitanud Tallinna Linnavarade Ametile kompensatsiooni taotleva avalduse , on seejuures tuginenud Tallinna Linnavarade Ameti 08.10.1991 teatisele nr K-74/41 ( õigusvastaselt võõrandatud vara toimik ( edaspidi – vara toimik) I tl 4) H-A.K avalduse Linnavarade Ametis läbivaatamiseks vastuvõtmise kohta, sealjuures kaebuse esitaja hinnangul on nimetatud teatises alla kriipsutatud sõna “kompenseerimise” , mistõttu Tallinna Linnavalitsuse poolt vara tagastamine on õigusvastane. Vastupidiselt kaebuse esitajale ei leia kohus, et nimetatud dokument kinnitaks üheselt H-A.K soovi vara kompenseerimiseks ja edasiselt väidetavalt aset leidnud kompensatsiooni maksmist. Vara toimikus ( I, tl 1-2) on H-A.K 08.04.1991 Riigivaraametile esitatud avaldus, milles avaldaja üheselt selgelt väljendab oma soovi vara tagasisaamiseks ja on sellele käsikirjaliselt lisanud vara tagastamise eelduseks oleva nõusoleku eelnevalt sõlmitud üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste kandmiseks. Avaldust vara kompenseerimiseks kohtule esitatud ei ole ning sellist avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus ei sisaldu. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 10 kohaselt alustatakse vara 8 tagastamise menetlust tähtaegselt esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse alusel ning sama korra p 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla- või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Linnavarade Ameti tõend avalduse vastuvõtmise kohta ei lükka ümber vara tagastamiseks 08.04.1991 esitatud avalduses sisalduvat, sealjuures ei ole välistatud, et kaebuse esitaja poolt osutatud tõendis sõna “kompenseerimise” allakriipsutuse asemel võib olla tegemist hoopis selle sõna ebakorrektse läbikriipsutusega. Kaebuse väited vara tagastamise otsustamisest ilma, et vara tagastamise menetluse alustamiseks oleks esitatud sellekohane avaldus, on ekslikud. Asjaolu, et 19.01.1993.a. esitas H-A.K avalduse, milles palub vara tagastamist kiirendada ning märgib, et hoonete väärtuse vähenemise eest ta kompensatsiooni ei soovi ( viimatimärgitut on kaebuse esitaja kajastanud kaebuses ekslikult krooni väärtuse vähenemise eest kompensatsioonist loobumisena) , võib mõista avaldaja tahteavalduse kinnitamisena vara tagastamiseks pärast seda, kui kohalik komisjon oli tunnistanud taotletava vara omandireformi objektiks ja avaldaja omandireformi õigustatud subjektiks. 19.01.1993.a. avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus ei anna kuidagi alust väita, et õigustatud subjekt ei olnud tähtaegselt avaldust esitanud.
5. ORAS § 16 lg lg 2 kohaselt avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p 6 kohaselt esitab taotleja avalduse isiklikult või esindaja kaudu. Avalduse vastuvõtmisel märgitakse avaldusele taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed. Esindajal peab avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri, mis lisatakse avaldusele või märgitakse avaldusele nende andmed. Kohtule esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuval avaldusel, milles H-A.K taotleb Xxxxx xx kinnistu tagastamist ning millelt nähtuvalt on see avaldus koostatud ja Riigivaraametile esitatud enne eespoolmärgitud Korra kehtestamist (Linnavarade Ametis registreeritud 08.10.1991), on kantud andmed passi kohta, mis on väljastatud 05.11.1992.a. Eeltoodu kinnitab, et määruse nr 161 jõustumisel on selles sätestatud nõudeid asutud täitma ka varem esitatud avalduste osas ja avaldaja isik on tuvastatud. Asjas puuduvad andmed, et H-A.K avaldust ei aktsepteeritud ning et H-A.K temale antud tähtajaks avalduse puudusi ei kõrvaldanud.
6. Ekslikud on kaebuse väited, mille kohaselt H-A.K 08.10.1991 kompensatsiooni taotleva avalduse ja vara kompenseerimise toimiku nr 534 alusel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon teinud 18.12.1992 otsuse nr 28, mis sai asjakohane olla üksnes vara kompenseerimiseks ning linnavalitsusel puudus alus vara tagastamise otsustamiseks. Lisaks eespooltoodud põhjendustele seoses H-A.K tahteavaldustega leiab kohus, et kaebuse väited vara kompenseerimisest , mis seaduse kohaselt välistavad sama vara tagastamise, on oletuslikud ja asjas esitatud dokumentidega kinnitust leidnud ei ole. Linnavalitsus on põhjendatult vara tagastamise otsustamisel lähtunud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsusest nr 28 ja vara tagastamise toimikus olevatest dokumentidest. Kohtule esitatud Xxxxx xx vara tagastamise toimikutest ei tulene asjaolusid, mille tõttu oleks linnavalitsus pidanud jätma taotluse vara 9 tagastamiseks rahuldamata. Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt kinnitatud „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendi“ ( “ Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise a hindamise korra” lisa 3) kohaselt kantakse iga saabunud avaldus vara tagastamise või registreerimise kohta omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse.Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks.Iga avalduse kohta koostatakse avalduse registreerimise kaart ( vorm nr 1). Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise otsustamiseks esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuvast Tallinna Linnavarade Ameti poolt väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta nähtuvalt on H-A.K avaldusele vara tagastamiseks kantud järjekorranumbriks 534, mis ühtib Tallinna Linnavarade Ametis vara tagastamise avalduste kohta peetud arvestuses fikseerituga, mida kinnitab vastav 16.12.1992 väljatrükk ( vara toimik I kd tl 20), samuti on järjekorranumber 534 kantud viidatud vormile nr 1 ( vara toimik I kd tl 17).Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on Xxxxx xx õigusvastaselt võõrandatud vara ( krunt ja hooned) toimiku numbriks 7867 ning maa tagastamise toimiku numbriks
7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 sai ja pidi tuginema olemasolevatele avaldustele ja kogutud tõenditele, mis asusid toimikus 7867 ning õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku numbrina 534 märkimine on ilmselt ekslik ja vastuolus Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise menetluses esitatud avalduste ja kogutud tõenditega ning sellekohase arvepidamisega. Ülaltoodule tuginevalt on kohus seisukohal, et kaebuse väited, nagu oleks eksisteerinud kompensatsiooni taotlemise avaldus ja koostatud vara kompenseerimise toimik nr 534, mida linnavalitsus vara tagastamise otsustamisel arvestanud ei ole, on ekslikud ja vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega.
8. Ekslik on kaebuse käsitlus, mille kohaselt on oma sisult erinevad ÕVVTK kohaliku komisjoni otsused sõltuvalt sellest, kas avaldus on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või selle kompenseerimiseks ning et käesoleval juhul puudus linnavalitsusel vara tagastamise otsustamiseks alus seetõttu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 28 oli tehtud vara kompenseerimise kohta ning seal ei ole ühtki viidet vara tagastamisele. Omandireformi Aluste seadusest ja selle alusel ning täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse määrustest ei tulene kohaliku komisjoni pädevust vara tagastamise või kompenseerimise otsustamiseks. Tulenevalt ÕVVTK kohalikule komisjonile pandud ülesannetest ja vara tagastamiseks või taotlemiseks kehtestatud korrast tuvastatakse või määratakse kohaliku komisjoni otsusega kindlaks: vara võõrandamise õigusvastasus; vara endine (õigusjärgne omanik), vara koosseis, õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Vabariigi Valitsuse 02.10.1991.a. määruse nr 202 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta” p 4 alap 3 kohaselt võtavad ÕVVTK kohalikud komisjonid vastu otsuseid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta. Seega kohaliku komisjoni pädevuses on vara tagastamist või kompenseerimist ettevalmistav menetlus ning asjaolud, mida kohalik komisjon tuvastab, on ühesugused nii vara tagastamise kui ka kompenseerimise korral: vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine. Nii vara tagastamise kui 10 kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusest, millega on eespoolloetletud asjaolud tuvastatud. Liiatigi tuleb silmas pidada, et vara kompenseeritakse mitte ainult siis, kui õigustatud subjekt taotleb vara kompenseerimist, vaid ka muudel seaduses ettenähtud juhtudel, sealhulgas siis, kui vara ei kuulu vastavalt seadusele tagastamisele. Kaebuse loogikast tulenevalt peaks juhul, kui vara tagastamist otsustav linnavalitsus leiab, et esinevad vara tagastamist välistavad asjaolud, ÕVVTK komisjon uuesti läbi vaatama esitatud avalduse nüüd juba vara kompenseerimise aspektist. Kohaliku komisjoni otsusega ei otsustata vara tagastamist või tagastamata jätmist omandireformi õigustatud subjektile ning vara kohta andmete registrisse kandmine ei ole aluseks toimingutele vara tagastamisel. Seega on põhjendamatud kaebuse väited mille kohaselt Tallinna Linnavalitsus ei saanud vara tagastamise otsustamisel lähtuda ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsusega nr 28 tuvastatust.
9. ORAS § 12 lg 5 sätestab, et vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ORAS § 17 lg 2 tulenevalt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vaidlust ei ole selles, et Tallinnas Xxxxx xx asuvate hoonete tagastamine on vormistatud Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993.a. määrusega nr 118 ning et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ( KOKS)§ 7 lg 1 kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi. KOKS § 8 lg 1 p 6 kohaselt sätestatakse valla või linna põhimääruses valla või linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord. 38.Otsus konkreetse vara, mis on tunnistatud omandireformi objektiks, tagastamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud konkreetsele isikule on oma sisu poolest üksikakt ehk siis haldusakt . Selle osas, et oma sisult on kõnealuse määruse nr 118 puhul tegemist halduse üksikaktiga, menetlusosaliste vahel erimeelsused puuduvad, ka kaebuse esitaja on oma kaebuses leidnud, et Tallinna Linnavalitsusel ei ole kunagi olnud ega saagi olla pädevust välja anda halduse üksikakti määruse kategoorias. Linnavalitsus oli pädev otsustama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist .Asjaolu, et tegelik üksikakt, milleks oma sisu poolest on kõnealune Tallinna Linnavalitsuse määrus nr 118, on vormistatud määrusena , ei anna alust väita akti tühisust pädevuse ületamise tõttu. Riigikohtu halduskolleegium on 17.10.1997.a. määruses nr 3-3-1-28-97asunud seisukohale, et Kui küsimuses, mille lahendamine nõuab üksikakti vastuvõtmist, on vastu võetud üldakt, siis tuleb käsitleda sellist üldakti üksikaktina vaatamata tema pealkirjale. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.04.2002 kohtuotsuses kohtuasjas nr 34-1-4-02 asus Riigikohus seisukohale, et kuigi selles kohtuasjas vaidlustatud õigusaktidest kaks olid vormistatud linnaosa valitsuse ja linnaosa vanema korraldustena, olid nad oma sisult siiski üldaktid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid Sealjuures KOKS § 57
10. lõike kohaselt pole linnaosa valitsusel ega vanemal õigustloova akti andmise õigust, § 57 lg 5 sätestab, et linnaosa vanem võib oma volituste piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina korraldusi ning 11 valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju, seega olid nimetatud korraldused vastuolus KOKS-ga, kuna linnaosa valitsusel ega vanemal ei ole õigustloova akti andmise õigust. 39.Seega , otsustamaks selle üle, kas tegemist on üld- või üksikaktiga , on määravaks selle akti sisu, mitte aga vormistus. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaebuse käsitlus kõnealuse määruse nr 118 tühisusest põhjusel, et linnavalitsus on lahendanud vara tagastamise üldaktiga. Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 „Xxxxx xx asuvate hoonete tagastamine“ on oma sisult halduse üksikakt ning asjaolu, et halduse üksikakt on ekslikult vormistatud määrusena, tuleb pidada vormiveaks .

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 40. KOKS § 31 lg 6 ei tulene, et linnavalitsuse määrustele ja korraldustele võib alla kirjutada üksnes linnapea või linnasekretär. Linna põhimäärusega võib ette näha linnapea ja linnasekretäri asendamise korra, mistõttu seadusest ei tulene keeldu haldusakti allkirjastamisest asendava ametiisiku poolt. KOKS § 49 lg 10 sätestab, et valla- või linnavalitsuse määrustele ja teistele dokumentidele kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ning valla- või linnasekretär. Kuna ORAS ja selle alusel antud määrused annavad vara tagastamise otsustamise linna- ja vallavalitsuse pädevusse, siis tuleb halduse üksikakti puhul pidada pädevaks linnavalitsust kui ametiasutust ja järelikult ametiasutuse juht võib volitada kedagi otsust tegema.

§ 8

lg 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.Kuna sisepädevuse rikkumine ei too erinevalt välispädevuse rikkumisest kaasa haldusakti automaatset tühisust, siis siis isegi juhul, kui 28.05.1993.a. määruse nr 118 allkirjastamine on aset leidnud asendamise korda rikkudes, ei tingi see määruse nr 118 tühisust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-5301 leidnud, et allkirja puudumine haldusaktil on vormiviga, mis ei pruugi viia haldusakti tühistamiseni kohtu poolt, rääkimata siis automaatsest tühisusest. 41.Kohus peab siinkohal vajalikuks ka märkida, et kõnealuse määruse nr 118 andmise ajal kehtinud KOKS § 31 lg 4 sätestas: Kui määrust ei avaldata Riigi Teatajas, jõustuvad määrused

1. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal. Seega on põhjendamatu kaebuse väide , mille kohaselt määrus nr 118 ei ole omandanud õigusjõudu , kuna seda ei ole avaldatud Riigi Teatajas.
2. 30.06.1993.a. sõlmitud leping nr 2/03 Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993.a. määruse nr 118 jõustamiseks ei ole ette ära kinnitatud Tallinna Linnavalitsuse 11.06.1993.a. määrusega nr 157 nagu väidab kaebuse esitaja. Kõnealusel lepingul olev vastav märge viitab määrusele nr 157 ( kättesaadav Tallinna õigusaktide registrist) seetõttu, et määrusega nr 157 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara korraldamine” ( kehtis 11.06.1993-20.06.1997) kinnitati “Tagastatava vara sihtotstarbelise kasutamise või selle vara kohta kehtestatud kaitserežiimi täitmise 12 kohustuste lepingu vorm”, samuti “Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile üleandmise akti vorm”. Vara üleandmise aktis sisalduvad andmed üleandmisakti koostamise juures viibinud ametiisikute ja tunnistajate kohta ning aktis on märgitud vara üleandmise aluseks olnud määrus nr
4. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt haldusakti tühistava haldusakti tühistamine ei too kaasa esialgselt tühistatud haldusakti kehtivust.

õ 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 68

lg 3 kohaselt loetakse haldusakt kehtetuks kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti.

§ 70

lg 1 sätestab, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse peale käesoleva jao sätete ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid. Riigikohus on 07.03.2003 otsuses nr 3-3-1-21-03 selgitanud, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õigusjõudu. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Seega kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnnistanud haldyusakt, kaotab viimane oma õigusjõu, sealjuures osas, millega tunnistati kehtetuks algne haldusakt, mistõttu algne haldusakt muutub taas kehtivaks. 25.10.

1. a ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 11074, millega tühistati 18.12.
2. a ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 28 on tühistatud 28.08.
3. a ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega nr
4. Järelikult ei saa 25.10.
5. a ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 11074 omada õiguslikke tagajärgi algusest peale ning 18.12.
6. a ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 28 ja 28.05.
7. a Tallinna linnavalitsuse korraldus (vormistatud määrusena) nr 118 kehtivad. 44.Haldusakti tühisuse alused on sätestatud

§ 63lg-s 2.

Riigikohtu halduskolleegium on tõlgendanud

§ 63lg-t 2 selliselt, et haldusakt on tühine siis, kui selles on ilmselged puudused.

Kohtu hinnangul on linnavalitsus põhjendatult leidnud, et vara tagastamist käsitlevad haldusaktid ei ole tühised ning nende tühiseks tunnistamist kaebuse esitaja poolt esile toodud vormivead ei tingi.Kuna haldusaktid Xxxxx xx tagastamise kohta ei olnud tühised ja seega kehtetud algusest peale, oli tegemist õigusjõus olevate haldusaktidega,mistõttu linnavalitsus keeldus põhjendatult kaebuse esitaja poolt taotletud toimingute tegemisest, mis oleksid olnud suunatud Xxxxx xxelamu väljanõudmisele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et asjas ei olnud ja ei ole ilmnenud ka uusi asjaolusid, mis oleksid tinginud haldusmenetluse uuendamise. Oluline on siinkohal silmas pidada, et haldusakti tühisuse tunnuseks ei ole haldusakti õigusvastasus ning ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.

1. Kaebuse esitaja eksib, väites, et ORAS § 7 lg 3 kehtib ka käesoleval ajal. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas
2. märtsi
3. a otsuse punktis 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni voi tulenevalt õiguse 13 üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.
4. märtsi
5. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille jargi üldkogu
6. oktoobri
7. a,
8. aprilli
9. a ja
10. detsembri
11. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida voi erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
13. aprilli
14. a otsuse resolutsiooni punkt 2, mis sätestas :
15. Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas
16. oktoobril
17. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Kohus nõustub siinkohal linnavalitsusega selles, et kaebuse esitajal ei olnud kuni ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimiseni õigusselguse põhimõttega võimalik väita, et tal on eluruumi erastamise õigusning käesoleval ajal ei ole vara tagastamisest keeldumise aluseks asjaolu, kui isik lahkus Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ja oli ümberasuja. Eeltoodust tulenevalt on linnavalitsus põhjendatult leidnud, et Xxxxx xx vara tagastamine on olnud õiguspärane ja üürnikel vara erastamiseks õigus puudus.
18. Kuna tühistada saab kohus vaid õigusvastast ja kaebuse esitaja õigusi rikkuvat otsust, Tallinna Linnavalitsuse 18.12.2007 keeldumine kaebuse esitaja nõude – tunnistada haldusaktide tühisust ja asuda Xxxxx xx elamu väljanõudmisele täitmisest on õiguspärane ja kaebuse esitaja õigusi ei riku , siis keeldumise tühistamisnõue rahuldamisele ei kuulu. Et eeltoodust tulenevalt on täitmata kohustamisnõude rahuldamise üks eeldusi, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue. Eespooltoodud põhjendustel jääb rahuldamata ka taotlus linnavalitsuse tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. VI MENETLUSKULUD
19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev otsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud ning seega menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 14