lg-st 4 ja § 1050 lg-st 1 ei vastuta kostja hagejale kahju tekitamise eest ning kostjal ei ole kahju hüvitamise kohustust. Seetõttu puudub vajadus hinnata kahjuhüvitise suurust ja vastavaid poolte seisukohti. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on vääralt hinnanud kogutud tõendeid. Kohus on põhjendamatult lugenud jõustunud väärteoasja otsust ebausaldusväärseks. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-105-06, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks. Sama põhimõte kehtib ka väärteomenetluses kogutud tõendite ja väärteomenetluses tehtud otsuste kohta. Seega oleks maakohus pidanud hageja süü tuvastamiseks hindama väärteomenetluses tehtud otsust koos muude tõenditega. Kohtuvälise menetleja otsus, millega oli tuvastatud kostja süü hagejale materiaalse kahju tekitamises, on jõustunud, kostja ei ole seda seadusega ettenähtud tähtajal edasi kaevanud, seega kostja poolt hagejale materiaalse kahju tahtliku tekitamise fakti ei saa vaidlustada ka tsiviilkohtu poolt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse ning hagi osaliselt rahuldada. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel. Maakohus märkis õigesti, et hageja sõiduki vigastused on fikseeritud väärteoasjas teostatud vaatlusprotokolliga, mis tõendab piisavalt, et 05.08.2007 olid sõiduki kapotil vigastused, kuid esiklaasi vigastusi selles ei kajastatud. Ka muudes väärteoasjas kogutud tõendites ei ole esiklaasi vigastust fikseeritud. Hinnates kohtule esitatud tõendeid leidis maakohus põhjendatult, et sõiduki esiklaasi vigastuste olemasolu 05.08.2007 ei ole tõendatud. Selles osas ei ole kolleegiumil alust anda tõenditele teistsugust hinnangut. Kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõendite vastuolulisusele ning sellele tugineva järeldusega, et hageja väited kostja poolt kahju tekitamise kohta ei leidnud tõendamist. Kahju tekitamise detailide kirjeldamisel esinevad erinevused ei ole niivõrd suured, et need seaksid kahtluse alla tunnistajate ütlused tervikuna ning võimaldaksid järeldada, et neis väljendatud asjaolud 05.08.2007 sündmuse kohta ei vasta tõele. 4 Väärteoasja materjali kohaselt registreeriti 05.08.2007 kell 18.21 väljakutse XXXX linna XXXXX X, mille kohaselt vene keelt kõnelenud mees teatas, et naaber Ene võttis maast suure kivi ja hakkas sellega tema autot peksma. Lääne-Harju Politseiosakonna töötajad käisid sündmuskohal kell 19.25. Sündmuskohal teostatud vaatluse protokollis on fikseeritud sõiduki kapotil kaks mõlki. Et tunnistajana ülekuulatud V. K. räägib ühest mõlgist, ei võimalda teha järeldust, et tunnistaja ei viibinud sündmuse juures. Sellist järeldust ei võimalda teha ka asjaolu, et väärteoasja menetluses teda tunnistajana üle ei kuulatud. Viidatud järeldus oleks ilmses vastuolus ka sellega, et väljakutse esitajaks oli meesisik. Ka asjaolu, et tunnistajana ülekuulatud T. K. nägi ütluste kohaselt sündmust pealt läbi akna, ei olnud seda väärteoasjas öelnud, ei võimalda järeldada, et tunnistaja ütlused ei ole tõesed. Väärteoasjas antud seletuses (tunnistaja ülekuulamise protokoll - tl 49-50) ei ole tunnistaja öelnud, kus ta sündmuse toimumise ajal oli (paiknes), kuid seda ei palutud tal ka täpsustada. Siinjuures ei ole tähtsusetu asjaolu, et toimunud sündmuse keskmes oli auto kahjustamise (kiviga löömise, viskamise) intsident, mitte niivõrd muu olukorra fikseerimine. Samas on vaatlusprotokollis ka märgitud, et auto kõrval oli kaks maakivi sarnast kivi (üks sõiduki ees prügikasti kõrval ja teine auto tagumise parema ratta juures murul). Väärteoasja materjalist nähtuvalt fikseeriti vaid oluline, detailidele ei osutatud tähelepanu. Seega oli tõendite abil võimalik toimunu asjaolusid täpsustada ning hageja taotlusel kuulatigi üle tunnistajad, kes olid küll tema sugulased-hõimlased. Ka hagejaga seotud isikute tunnistajana antud ütlusi tuleb kohtul hinnata kogumis teiste tõenditega ning siseveendumuse kohaselt teha kõigi tõendite põhjal otsustus menetlusosalise väite tõendatuse suhtes. Et vaatlusprotokolli kohaselt on sõiduauto kapotil paremal pool kaks nähtavat lohku, kuid tunnistaja V. K. rääkis ühest mõlgist („kapoti peal oli kivist tekkinud sügav mõlk“ – tl 91), ei võimalda teha järeldust, et tunnistaja ei räägi tõtt. Pealegi ei pidanud kohus kohtuistungil vajalikuks kahjustuse iseloomu täpsustada ega esitanud selle kohta tunnistajale mingeid täpsustavaid küsimusi. Praegusel juhul ei ole võimalik järeldada, et autole tekitatud kahjustusi (kahel korral kiviga löömisest) ei saanud tunnistaja hinnata kui „sügavat mõlki“ ning politseitöötaja kui „kahte nähtavat lohku“. Ka muus osas ei ole tunnistajate ütlused vastuolus sündmuskohal fikseerituga ja väärteoasjas T. K. 05.08.2007 ülekuulamise protokollis sisalduvaga. Väheolulised erinevuse detailides ei muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja, kes väljendas algselt seisukohta, et ta ei tunne hagejat, ei tea väidetavast sündmusest midagi ega olnud 05.08.2007 päeval kodus, on hiljem siiski möönnud pikaajalise tüli olemasolu ja halbu omavahelisi suhteid mitmesugustel erinevatel põhjustel. Mingeid tõendeid oma väidete tõendamiseks ta kohtule ei esitanud. Maakohus, arvestades küll tunnistaja T. K. kohtus antud ütluste detailide erinevust varem antud ütlustest, jättis arvestamata asjaolu, et väärteomenetluses keeldus kostja 18.09.2007 üldse seletust andmast („Saan aru milles mind kahtlustatakse. Ei soovi momendil anda asja kohta ütlusi.“ - tl 53) ning on alles 01.10.2007 esitanud politseile vastulause (tl 55). Vastulauses väitis kostja, et 05.08.2007 ei olnud teda kodus ning lisas isiku seletuse, kellega koos ta sel päeval aega veetis. Samas on kostja avaldanud oma pahameelt naabermaja lärmakate - tülikate elanike (eeskätt omaniku poja) suhtes, süüdistades neid mitmesugustes ebaväärikates tegudes. Seega on ka kostja väited mitmetes detailides vastuolulised: väites, et ei tea ega tunne naabreid, on ta esitanud fakte, millest nähtuvalt olid poolte suhted pikka aega väga pingelised. Neid vastuolusid kostja ei kõrvaldanud ega tõendanud seda, et ta ei viibinud 05.08.2007 kodus (vaatamata sellele, et väitis olevat veetnud selle päeva koos oma tuttavaga Kadriorus ja KUMU-s). 03.06.2008 kohtuistungil soovis kostja esitada tunnistaja kirjaliku seletuse, mille kohus talle tagastas, sest sama isiku seletus on väärteomaterjali hulgas. Kuigi kohus rahuldas hageja taotluse kahe tunnistaja ülekuulamiseks, ei esitanud kostja taotlust viidatud tunnistaja ülekuulamiseks. Küll esitas kostja kohtule oma sõiduki tehnokontrolli kaardi, millega soovis tõendada, et 05.08.2007 ei saanud ta kodunt lahkuda sõidukiga, nagu väitis väärteoasjas ülekuulatud 5 tunnistaja. (Selle kohta on maakohus õigesti märkinud, et käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma see asjaolu tähtsust.) Kostja vaidles vastu ka hageja sõidukile tekitatud kahju suurusele. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja pannud hagejale pahaks, et see ei ole teinud sõiduki tehnilist ekspertiisi, kuid ei ole peale paljasõnaliste vastuväidete (näiteks ka 03.06.2008 istungil - protokoll tl 87) ka ise midagi konkreetset oma positsiooni põhistamiseks esile toonud. Samal istungil on kostja sõnaselgelt avaldanud, et tunnistaja ülekuulamist ta ei taotle. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega tuli maakohtul hinnata kõiki esitatud tõendeid ning kujundada selle põhjal oma siseveendumus. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Varemmärgitud tõendite põhjal on kolleegium seisukohal, et hageja väited 05.08.2007 toimunud sündmuse kohta, milles sai tema sõiduk kahjustusi, on tõendatud. Seega on tõendatud, et kostja on oma õigusvastase käitumisega tekitanud hagejale varalist kahju. Asjas on tõendatud, et kahjustusi sai hageja sõiduki kapott, esiklaasi vigastusi, mis oleksid samal viisil tekkinud, ei ole hageja piisavalt tõendanud.
kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
lg 1 järgi kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (
Eeltoodust järelduvalt on hagejale tekkinud kahju, mis seisneb tema sõiduki kapotil olevate vigastuste kõrvaldamiseks tehtavates kulutustes. Hageja esitas sõiduki remondikulude maksumuse kohta AS Silberauto Eesti 30.11.2007 pakkumise (tl 5), mille kohaselt maksab hageja sõiduki remont (kere- ja komplekteerimistööd) 11 802, 98 krooni. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et hageja poolt nõutud kahju ei ole vastavuses tema sõiduki vanuse (kulumisastme) ja avariilise seisundiga. Ühtegi tõendit selle kohta, et hageja sõiduk oli amortiseerunud ja remondiks kõlbmatu ning avariiline, ei ole kostja oma väidete tõendamiseks kohtule esitatud. Kolleegiumil ei ole alust pidada hageja nõutud kulutusi ebamõistlikeks. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, jätab ta kahes kohtuastmes poolte kantud menetluskulud ¼ osas hageja kandja ja ¾ osas kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.