KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1610 Haldusasi AS Glaskek Alumiinium kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
- mai 2007 maksuotsuste nr 12-5/317 ja 12-5/318 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
- septembril 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: AS Glaskek Alumiinium Esindaja: v.adv. Vahur Kivistik Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Lembit Sullakatko Kolmas isik: ACE Tollivormistuse OÜ Esindaja: Maanus Mätlik Kolmas isik: Combitek Logistika OÜ RESOLUTSIOON
- Jätta AS Glaskek Alumiinium kaebus rahuldamata.
- Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
- Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). 1 VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUSED
- Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK)
- mai 2007 maksuotsuse nr 12-5/317 kohaselt esitas ACE Tollivormistuse OÜ deklarandina Glaskek Alumiinium AS-i eest tollideklaratsiooni 06EE13100090290410 ja arvedeklaratsiooni E600000097, deklareerides tolliprotseduuri „vabasse ringlusesse lubamine“ kohaldamiseks Iisraeli sooduspäritoluga alumiiniumprofiilid (kauba kood 76109090 00). Arvedeklaratsiooni kohaselt oli kauba tootmiskohaks Mishor Adumin Ind Zone
- Maksuhaldur asus seisukohale, et tegemist on alates
- aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluva piirkonnaga, kust pärinevad tooted ei vasta Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Maksuotsuses viidatakse seejuures dokumendile „Teadaanne importijatele“ (EÜT C 20, 25.01.2005) ning Euroopa Komisjoni hallatavale dokumendile 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D
(2005), Brussels. Maksuotsusega kohustati Glaskek Alumiinium AS-i ning ACE Tollivormistuse OÜ-d tasuma täiendavalt tollimaksu 7 895 krooni ja käibemaksu 1 415 krooni.
- Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK)
- mai 2007 maksuotsuse nr 12-5/318 kohaselt esitas Combitek Logistika OÜ deklarandina Glaskek Alumiinium AS-i eest tollideklaratsiooni 06EE13100090383924 ja liikumissertifikaadi EUR 1 nr 1184159 ning tollideklaratsiooni 06EE13100090502241 ja liikumissertifikaadi EUR 1 nr 010695, deklareerides tolliprotseduuri „vabasse ringlusesse lubamine“ kohaldamiseks Iisraeli sooduspäritoluga alumiiniumsulamitest õõnesprofiilid (kauba kood 76042100 00). Liikumissertifikaatide EUR 1 kohaselt olid kauba tootmiskohtadeks Jerusalem 98510 ning Mishor Edumin
- Sarnaselt maksuotsusega nr 12-5/317 asus maksuhaldur seisukohale, et tegemist on alates
- aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluvate piirkondadega, kust pärinevad tooted ei vasta Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Maksuotsusega kohustati Glaskek Alumiinium AS-i ning Combitek Logistika OÜ-d tasuma täiendavalt tollimaksu 330 571 krooni ja käibemaksu 59 504 krooni. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
- augustil 2008 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebusega taotleb Glaskek Alumiinium maksuotsuste nr 12-5/317 ja 12-5/318 tühistamist. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et tal oli õigus eeldada, et kauba kohta esitatud arvedeklaratsioonid ja liikumissertifikaadid annavad õiguse kauba sooduspäritolu rakendamiseks, kuivõrd neile oli kantud Iisraeli pärituolu määrav märgistus ning kuivõrd liikumissertifikaadid EUR 1 olid välja antud Iisraeli ametivõimude poolt, siis oli kaebuse esitajal põhjust eeldada et sooduskohtlemise osas kohaldub Euroopa Liidu ja Israeli vahelise assotsiatsiooninõukogu otsus nr 2/2005 (EÜT L 20, 24.01.2006). Kaebuse esitaja rõhutab, et sertifikaatidel on märgitud, et neid kasutatakse kaupade enamsoodustuseks Iisraeli ja EL/Eesti vahel (lahter 2) ning kauba eksportija Iisraelist on kinnitanud (lahter 12), et tegemist on sertifikaadi väljaandmise tingimustele vastavate kaupadega. Kaebuse esitaja märgib, et ei teadnud ega pidanudki teadma, et eelnimetatud kaupadele soodustus ei laiene.
- Teiseks heidab kaebuse esitaja vaidlustatud maksuotsustele ette seda, et kauba sooduskohtlemise mitterakendamisel on aluseks võetud Euroopa Komisjoni hallatav dokument 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D
(2005), Brussels, mida ei ole aga avalikustatud ning mis ei olnud kaebuse esitajale deklaratsioonide esitamise ajal kättesaadav. Kaebuse esitaja märgib, et osaliselt ning ingliskeelsena tehti kõnealune dokument talle kättesaadavaks 2 alles 15.02.2008 ning sedagi viisil, mis ei võimaldanud dokumendi autentsust täielikult kontrollida ning neil asjaoludel ei saa väita, et see dokument oleks talle avaldatud. Samuti märgib kaebuse esitaja, et viidatud dokumenti ei ole avalikustatud ka kusagil mujal. Kaebuse esitaja leiab, et kuna dokument, mis oli aluseks maksu määramisele, ei ole avaldatud, siis ei saa maksukohustuslaste ette heita ka hooletust. Samas leiab kaebuse esitaja, et maksuotsuse tühistamise aluseks on ainuüksi asjaolu, et maks määrati avaldamata dokumendi alusel.
- Kaebuse esitaja leiab, et maksude tasumise kohustus saab tuleneda vaid seadusest ja maksude määramine peab olema kontrollitav ning kui soodustust võimaldav sertifikaat on välja antud pädevate organite poolt ja märgitud riigi kohta kohaldatakse õigusaktidest tulenevalt tariifseid soodustusi, siis ei saa eeldada, et maksukohustuslane pidanuks ise otsima meetodeid andmete kontrollimiseks või erandite otsimiseks. Samuti ei saa kaebuse esitaja hinnangul eeldada, et importija peab teadma Iisraeli valitsusalasse kuuluvaid piirkondi ilma sellekohase teabeta ja et ta pidi kontrollima, kas eelnimetatud kaubad kuuluvad sooduskohtlemise alla. Kaebuse esitaja rõhutab, et tal puudus igasugune informatsioon, mille põhjal ta oleks saanud otsustada, et tegemist on alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluva tööstustsooniga. Kaebuse esitaja on seisukohal, ei alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest asukohtadest, mis ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise tingimustele rakendamisel peaks sertifikaadilt ja dokumentidelt otseselt nähtuma, et tegemist on piirkonnaga, millele ei kohaldata tariifseid soodustusi.
- Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on toll eksinud hea halduse põhimõtte suhtes, tegemist on tolli veaga ning toll oli kohustatud jätma järelarvestuskande tegemata. Viidates ÜTS art 78 lõikele 1, art 220 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et käesoleval juhul on rikutud järelarvestuskande tegemise tähtaega ja rikutud sellega kaebuse esiaja õigusi.
- Kaebuse esitaja leiab, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandest nähtuvalt pidi soodustuste mittekohaldumine nähtuma sertifikaatidelt või muul viisil, mida kaebuse esitaja oleks saanud järgida.
- Viidates Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-66-05, leiab kaebuse esitaja, et käesoleval juhul on täidetud kõik tingimused järelarvestuskande tegemata jätmiseks, st. toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Tolli viga seisneb kaebuse esitaja hinnangul seejuures deklaratsiooni aktsepteerimises ja teabe andmata jätmises (selgitavate juhendite kättesaamatuses). Viidates Riigikohtu otsuse haldusasjas 3-3-1-66-05, märgib kaebuse esitaja, et tolli andmebaasides olulised puudused, puuduvad deklarandile ja maksukohustuslasele vajaminevad andmed.
- Viidates ÜTS art 11 lõikes 1 sätestatud õigusele taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta, märgib kaebuse esitaja, et teabe taotlemise eelduseks on tollil teabe olemasolu ning kui toll pole kusagil avaldanud eeskirju ning juhendeid tolliformaalsuste täitmiseks, siis ei saa ka mõistlikult käituval isikul tekkida eeldust teabe küsimiseks.
- Viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-160/84, märgib kaebuse esitaja, et käesolevas asjas, arvestades asjaolu, et Eesti oli alles hiljuti EL-iga ühinenud, ja vastavate õigusaktide kättesaadavust, ei ole võimalik öelda, et kohalduvad õigusnormid oleksid olnud üldtuntud.
- Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et kõikidest asjaoludest teavitamata jätmisega on toll eksinud hea halduse põhimõtte vastu ning kõiki asjaolusid arvestades ei olnud hoolsal importijal võimalik käesoleval juhul kõiki maksu tasumise asjaolusid teada ning seega on ÜTS art 220 lg 2 p-s b sätestatud maksusummast vabanemise tingimused täidetud ning seega oleks vastustaja pidanud jätma järelarvestuskande tegemata. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT
- Vastustaja peab kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebuse esitaja on olnud heauskne, leides, et kuivõrd Euroopa Liidu Teatajas 25.01.2005.a avaldatud teadaandes on üheselt mõistetavalt kirjas, et alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvas linnas, külas või tööstustsoonis pärit kaupade suhtes sooduskohtlemist ei rakendata, siis ei saa väita, et maksuotsuse aluseks olevat dokumenti ei ole avalikustatud, kusjuures konkreetse piirkonna paiknemise osas ei ole kaebuse esitaja maksuhaldurile päringut teinud.
- Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, nagu ei oleks kaebajal olnud põhjust kahelda deklaratsioonidega koos esitatud päritolusertifikaatides ja selles, et nende suhtes ei kohaldata EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohuselt tariifse sooduskohtlemise tingimusi. Vastustaja on seisukohal, et vastav kahtlus oleks pidanud tekkima kaebuse esitajal hiljemalt peale seda, kui 25.01.2005 ilmus Euroopa Liidu Teatajas teadaanne importijatele. Kuivõrd vastav teadaanne on ilmunud Euroopa Liidu Teatajas rohkem kui aasta enne vaidlustatud maksuotsustega hõlmatud tollideklaratsioonide aktsepteerimist, siis oli kaebuse esitajal piisavalt aega ennast vastava teadaandega kurssi viia. Asjaolu, ei kaebaja seda ei teinud viitab vastustaja hinnangul kaebuse esitaja hooletusele, mille eest ei saa vastutada maksuhaldur.
- Mis puudutab kaebuse esitaja viiteid oma heausksusele, siis peab vastustaja nende osas vajalikuks viidata ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 punkti b viimasele alalõigule, milles on sätestatud, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.
- Vastustaja leiab, et kuivõrd Iisrael märgib arvedeklaratsioonidele ja EUR.l sertifikaatidele ka selle linna, küla või tööstustsooni nime, kus päritolustaatust omavad tooted on toodetud, siis oleks kaebaja saanud võrrelda vastavatel sertifikaatidel märgitud asunduse nimesid Iisraeli kaardiga ning oleks seeläbi saanud tuvastada selle, kas vastav asundus asub alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvas osas või mitte.
- Kaebuse esitaja väite osas seoses komisjoni töödokumendiga 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D märgib vastustaja, et tegemist on üksnes töödokumendiga, mis ei ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks ning millele kehtivad juurdepääsupiirangud ning mis sisaldab juhiseid liikmesriigi tollidele ent sellest dokumendist ei tulene ega saagi tuleneda kaebajale ega ka teistele maksumaksjatele mitte mingisuguseid kohustusi. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul ei ole sooduskohtlemise kohaldamata jätmise põhjuseks mitte asjaolu, et kaebaja poolt koos tollideklaratsioonidega esitatud liikumissertifikaatidel EUR l ja arvedeklaratsioonil oli märgitud nimetatud töödokumendis sisalduvasse loetellu kuuluv asunduse nimi, vaid asjaolu, et vastav asundus asub sellises Iisraeli osas, mis kuulub Iisraeli valitsusalasse alates
- aastast.
- Vastustaja on seisukohal, et on äärmiselt ebatõenäoline, ei kaebuse esitaja mõistis ülaltoodud teadaannet selliselt, et lisaks sellele teadaandele teavitab keegi teda veel eraldi selles teadaandes toodud asjaoludest. Vastustaja arvates on teadaande tekstist ilmselgelt ja üheselt aru saada, et vastavas tekstis olevad asjaolud ongi need, millest selle teadaande läbi importijaid teavitatakse ning mingit eraldi teavitamist ei toimu. Samas märgib vastustaja, et sooduskohtlemise mitterakendamisest teavitati kaebuse esitajat järelkontrolli tulemusena koostatud kontrollaktis ning samuti veelkord maksuotsustes.
- Vastustaja rõhutab, et kaebuse esitaja ise taotles tollideklaratsioonil tollimaksu soodustust ning pidi seega olema teadlik ka nendest asjaoludest, millistele juhtumitele 4 tulumaksusoodustus kehtib ja millistele mitte ning juhul kui kaebuse esitaja end sooduskohtlemisele esitatavate tingimustega kurssi ei viinud, on tegemist tema poolse hooletu suhtumisega oma kohustustesse.
- Vastupidiselt kaebajale on vastustaja seisukohal, et tulenevalt Euroopa Liidu Teatajas avaldatud importijatele mõeldud teadaandest, oleks pidanud hoolsal importijal tekkima kahtlus, et tema poolt imporditav kaup ei pruugi sooduspäritolu omada ning selle osas ei kuulu seega sooduskohtlemine rakendamisele.
- Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et sertifikaadilt ja dokumentidelt pidanuks otseselt nähtuma, et tegemist on piirkonnaga, kus toodetud kaupadele tariifseid soodustusi ei kohaldata. Vastustaja viitab seejuures asjaolule, et vastavaid sertifikaate ei anna välja mitte vastustaja, vaid Iisraeli pädevad asutused. Samas märgib vastustaja, et alates
- veebruarist 2005 kannavad kõik Iisraelis koostatud kaupade liikumissertifikaadid EUR l ja arvedeklaratsioonid selle linna, küla või tööstustsooni nime, kus päritolustaatust omavad tooted on toodetud ning seeläbi on võimalik kindlaks määrata, kus kaup on toodetud alates 1967, aastal Iisraeli valitsusalasse kuuluval territooriumil või mitte.
- Kaebuse esitaja poolt esitatud etteheite kohta, et maksuotsused on tehtud kaalutlusvigadega, märgib vastustaja, et tähtajaks tasumata maksusummade määramine ja sissenõudmine ei ole mitte tolli õigus vaid kohustus ning selles osas ei ole maksuhalduril ka kaalutlusõigust, viidates seejuures Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-348/
- Samuti ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on viivitanud järelarvestuskande tegemisega, leides, et isegi juhul kui tuvastatakse, et järelarvestuskanne on tehtud ettenähtust hiljem, ei mõjuta see mitte kuidagi vaidlustatud maksuotsuste õiguspärasust. Viidates Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-112/01, märgib vastustaja, et EL-i õigusaktides sätestatud tahtaegade ületamine iseenesest ei takista võlgnikult taluvõiga sisse nõuda.
- Vastustaja hinnangul ei saa käesolevas asjas tulla kõne alla ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamine. Tolli vea regulatsiooni esimese tingimuse - tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu - osas viitab vastustaja on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu seisukohtadele, mille kohaselt isiku õiguspärane ootus on selle sätte alusel kaitstud ainult juhul, kui pädevad asutused ise on andnud aluse tasumise eest vastutava isiku ootuse tekkeks. Vastustaja leiab, et asjaolu, et toll ei ole pidanud kinni tollimaksu tagantjärele sissenõudmise kohta ÜTS art 220 lõikes 1 sätestatud tähtaegadest, ei saanud kuidagi tekitada kaebajal õiguspärast ootust selles osas, et tema poolt on
- aastal deklareeritud tollimaksuvabastus õiguspäraselt.
- Kaebuse esitaja väite kohta, et tolli viga seisnes muuhulgas tollideklaratsioonide aktsepteerimises, viitab kaebuse esitaja Riigikohtu Halduskolleegium otsusele 3-3-1-66-05, kus leiti, et deklarandil ei saa tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Lisaks viitab vastustaja asjaolul, et käesoleval juhul esitati tollideklaratsioonid automaatse andmetöötlussüsteemi kaudu, mis tähendab, et ka aktsepteerimine toimus automaatselt, ilma, et tolliametnikule oleks esitatud tollideklaratsiooni lisadokumente sh päritolusertifikaate.
- Kaebuse esitaja väite kohta, et toll ei ole teinud isikutele piisavalt kättesaadavaks ühtse haldusdokumendi täitmise juhiseid, märgib vastustaja, et kõik vajalikud tollideklaratsiooni täitmise juhised on avaldatud ning kõigile kätte saadavad ning juhul, kui isik kahtleb selles, kas ta teostab tolliformaalsusi õiguspäraselt, peab ta tegema kõik selleks, et vastavad kahtlused hajutada - kas lugema asjakohaseid õigusakte või küsima nõu tollilt. 5
- Vastustaja on seisukohal, et võlgnik on kohusetundlik ainult juhul, kui ta on teinud kõik endast oleneva, sh teinud järelpäringu tollile tollialaste õigusaktide kohaldamise asjus. Väide, et tollil endal vastavat infot ei ole on vastustaja hinnangul absurdne ning otsitud õigustamaks kaebuse esitaja tegematajätmisi.
- Vastustaja arvates on Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-160/84 asjassepuutumatu, kuna käesoleval juhul ei saa väita, et Eesti Vabariik oleks hiljuti liitunud Euroopa Liiduga ning liiatigi on kõik asjakohased õigusaktid olnud eesti keeles kättesaadavad. Samuti toob vastustaja välja, et käesoleval juhul esindasid kaebuse esitajat tolliagentuurid, mis tähendab, et vastavad deklaratsioonid on koostatud selles kogenud isikute poolt.
- Vastustaja leiab, et kuivõrd käesoleval juhul ei ole esinenud tolli viga, siis ei ole põhjust arutada selle üle, kas kaebaja oleks saanud viga avastada või mitte. vastustaja märgib siiski, et käesoleval juhul esitas tollideklaratsioonid tollile tolliagentuur, kes on oma ala professionaal ja peab tundma tollivormistusega seotud asjaolusid. Viimaks märgib vastustaja sedagi, et kaebuse esitaja ei ole järginud kõiki tollideklaratsioone puudutavaid sätteid, kuivõrd kaebuse esitaja on tollideklaratsiooni täitnud valesti, deklareerides seal kauba sooduspäritolu vaatamata sellele, et tema poolt imporditud kaup tegelikult sooduspäritolu ei omanud. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
- Kohtuistungil teatas ACE Tollivormistuse OÜ esindaja, et peab kaebust põhjendatuks. Samuti kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Combitek Logistika OÜ kohtuistungile ei ilmunud ega esitanud kaebuse kohta oma seisukohta ka kirjalikult. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
- Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et AS Glaskek Alumiinium kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et imporditud kaubad ei pärine alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest aukohtadest ning arvedeklaratsioonil ja liikumissertifikaatidel esitatud andmetest nähtuvalt võib eeldada, et kaubad just eelnimetatud asukohtadest pärinevad, siis on toll põhjendatult leidnud, et imporditud kaubad ei vasta Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele ning keeldunud seega õigustatult tariifse sooduskohtlemise rakendamisest. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei esine aluseid järelarvestuskande tegemata jätmiseks.
- Kohus ei nõustu seisukohaga, et kaebuse esitaja võis imporditud kaupa saatvate dokumentide põhjal eeldada, et kaup vastab sooduskohtlemise tingimustele. Tolliseaduse § 38 kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Kohtu hinnangul on importööri (deklarandi ja/või isiku, kelle eest deklaratsioon esitatakse) vastutus deklareeritud andmete õigsuse ja täielikkuse eest impordi maksustamise korralduses kesksel kohal, mis tähendab ka seda, et taotledes deklaratsioonis imporditud kaubale tariifse sooduskohtlemise rakendamist, on importööri kohustus tõendada, et sooduskohtlemise tingimused on täidetud. Juhul kui importöör sooduskohtlemise tingimuste esinemise tuvastamiseks vajalikke ja piisavaid tõendeid ei esita, ei ole tollil alust sooduskohtlemise rakendamiseks.
- Käesoleval juhul on oluline, et
- jaanuaril 2005 on Euroopa Liidu Teatajas nr C 20 avaldatud teadaanne importijatele „Import Iisraelist ühendusse“ (edaspidi: teadaanne 6 importijatele), milles märgitakse sõnaselgelt, et alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest asukohtadest pärinevad tooted ei vasta EL ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu kohaselt tariifse sooduskohtlemise tingimustele ning samuti, et kaupade suhtes, mille päritolutõend viitab päritolustaatust omavate toodete tootmisele alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvas linnas, külas või tööstustsoonis, sooduskohtlemist ei rakendata.
- Üldtuntuks tuleb lugeda asjaolu, et
- aastal okupeeris Iisrael ka Jeruusalemma linna idaosa ning Jordani jõe läänekaldale jäävad alad ning nii Euroopa Liit kui ka sisuliselt kogu rahvusvaheline avalikkus ei tunnista kõnealuseid okupeeritud alasid Iisraeli riigi osana. Just sel põhjusel ei loe Euroopa Liit ka neist piirkondadest pärinevaid tooteid Iisraelist pärinevateks toodeteks, mille maksustamine imporditollimaksudega on assotsiatsioonilepingu (EuroopaVahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel) kohaselt välistatud. Samamoodi on teada seegi, et Iisraeli Riik käsitleb ka okupeeritud alasid enda osana. Sellises olukorras ei saa isik Iisraeli ametivõimude poolt väljastatud dokumentide pinnalt niisama eeldada, et imporditavad tooted kuuluvad assotsiatsioonilepingust tuleneva tariifse sooduskohtlemise alla ning peab, taotledes toodetele sellise sooduskohtlemise rakendamist, tõendama, et sooduskohtlemise saamiseks vajalikud tingimused on täidetud. Käesoleval juhul tähendab see, et kaebuse esitaja ei saa sooduskohtlemise nõudmisel tugineda eeldusele, et imporditud kaup sooduskohtlemist väärib ega ka asjaolule, et talle ei ole teada sooduskohtlemist välistavaid asjaolusid, vaid pidanuks esitama andmed, millest nähtuks, et kaup ei ole toodetud
- aastal okupeeritud aladel. Käesolevas asjas on vastustaja õigesti viidanud sellele, et kaebuse esitaja tegelikult ei tea, kust imporditud kaup täpselt pärineb.
- Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, nagu tuleneks 21.01.2005 teadandest, et sooduskohtlemise rakendamisest keelduda üksnes juhul kui päritolutõendile on märgitud, et tooted pärinevad
- aastal okupeeritud asukohtadest. Vastavatel dokumentidel, nagu arvedeklaratsioon või liikumissertifikaat, peab toote päritolu olema kajastatud tootmiskohaks oleva linna, küla või tööstustsooni nimena. Seda, kas vastav linn, küla või tööstustsoon jääb alates
- aastast Iisraeli valitsemisalasse jäävate alade hulka või mitte, vastavatele dokumentidele arusaadavalt ei märgita ega tulegi märkida. Küll aga on kauba importija kohustus enne sooduskohtlemist taotleva tollideklaratsiooni esitamist kontrollida, kas sooduskohtlemise tingimused on täidetud. 21.01.2005 teatises kasutatud sõnastust „kaupade suhtes, mille päritolutõend viitab …“ tuleb mõista selliselt, et kui toodete päritolu kohta esitatud andmetest nähtub põhjendatult, et need võivad pärineda
- aastal okupeeritud piirkonnast, siis on sooduskohtlemise rakendamine võimalik vaid juhul, kui importöör suudab tõendada, et tooted on pärit väljaspool seda piirkonda asuvast tootmiskohast.
- Kohus leiab, et toll on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja eest esitatud deklaratsioonidega kaasnevad dokumendid viitavad toodete tootmisele alates
- aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvates piirkondades. Koos tollideklaratsiooniga nr 06EE13100090290410 esitatud arvedeklaratsioonil nr E60000097 tootmiskohana Mishor Adumim
- Koos tollideklaratsiooniga 06EE13100090383924 esitatud liikumissertifikaadil EUR1 A010695 on päritolukohana märgitud Jerusalem 98510 ning koos tollideklaratsiooniga 06EE13100090502241 esitatud liikumissertifikaadil EUR1 A1184159 Mishor Edumim
- Asjaolu, et
- aastal Iisraeli poolt okupeeritud alade piir kulgeb läbi Jeruusalemma linna ning et okupeeritud piirkonna alade hulka kuulub just linna idaosa, tuleb kohtu hinnangul lugeda üldtuntuks. Seega ainuüksi asjaolu, et toodete päritolukohaks on Jeruusalemma linn, viitab üheselt võimalusele, et tooted on toodetud okupeeritud alal. 7 Avalikult kättesaadavatelt kaartidelt1 nähtuvalt paikneb Mishor Adumim (industrial area) Jeruusalemmast idasuunas ehk Jeruusalemmast Jordani jõe poole jääval alal. Seega näib ilmne, et Jeruusalemma idaosa ning Jordani jõe läänekalda vahelisele alale jääv asula kuulub
- aastal okupeeritud alade hulka. Sellele viitavad ka avalikult kättesaadavad kaardid, kus on okupeeritud alad muust Iisraelist selgelt eristatud (näiteks avalikult kasutatava veebientsüklopeedias Wikipedia avaldatud kaart2 või suvaline veebi otsingumootori abil leitud kaart3). Kohus rõhutab veelkord, et sellises olukorras on tõendamiskoormus importööril, mitte aga tollil. Ka juhul, kui kauba päritolu kajastavad andmed ei ole piisavad selleks, et tõsikindlalt veenduda, kas sooduskohtlemise rakendamiseks vajalikud tingimused on täidetud, peab vajalike lisaandmete otsimise eest vastutama importöör ning tollil ei ole omal algatusel kohustust asuda tuvastama, kus vaidlusalune kaup täpselt siiski toodetud on.
- Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja väidet, et käesoleval juhul on maksu määramise aluseks olnud dokument, mis ei olnud avaldatud ega kaebuse esitajale kättesaadav. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on Euroopa Komisjoni töödokumendi 21.01.2005 TAXUD/C2/PM/KV D
(2005)(edaspidi TAXUD-dokument) õiguslikku tähendust vääriti hinnanud. Tegemist on arusaadavalt töödokumendi ehk tolliasutustele komisjoni poolt antud abimaterjaliga, mida ei saa ühelgi juhul käsitleda õigusaktina ning mis seeläbi ei ole ega saagi olla maksu määramise või isikule mistahes muu õiguse või kohustuse tekkimise aluseks. Kohus möönab siinkohal, et kõnealusele TAXUD-dokumendile ei oleks vaidlusalustes maksuotsustes sootuks viitama pidanud ning sama tunnistas kohtuistungil ausalt ka vastustaja esindaja. Õige on aga vastustaja seisukoht, et viide sellele dokumendile või vastava viite puudumine ei mõjuta mingil määral vaidlustatud maksuotsuste õiguspärasust. Siinkohal tuleb möönda, et ka juhul kui tekiks konkreetne vaidlus küsimuses, kas mingisugune tootmiskoht jääb
- aastal okupeeritud piirkonda või sellest väljapoole, ei saaks toll tugineda kõnealusele TAXUD-dokumendile, vaid peaks oma seisukohta põhjendama muul moel (näiteks kaardimaterjalile tuginedes). Siinkohal on aga oluline märkida, et sarnast konkreetset vaidlust käesolevas asjas poolte vahel ei olegi tekkinud, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole omalt poolt esitanud mitte ühtegi sisuliselt põhjendust, miks ta leiab, et deklaratsioonide esemeks olevad kaubad on toodetud väljaspool
- aastal okupeeritud alasid.
- Eeltoodud põhjusel ei pea kohus vajalikuks üksikasjalikult analüüsida kaebuse esitaja väiteid, et TAXUDdokumendist anti talle üksnes väljavõte ja seegi inglise keeles. Kuivõrd tegemist ei olegi isikutele kasutamiseks mõeldud dokumendiga, siis saab ka selle väljavõtte esitamine (kui see sootuks juurdepääsupiirangute regulatsioonist tulenevalt võiamlik on) olla üksnes abistamaks kaebuse esitajat oma seisukoha kujundamisel ja põhjendamisel.
- Kaebuses on muuhulgas viidatud asjaolule, et kaebuse esitajale ei ole teatatud sooduskohtlemise mitterakendamisest, nagu on kirjas 21.01.2005 teadaande kolmandas lõigus. Kaebuse esitaja arusaam, et lisaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadaandele oleks teda tulnud veel mingil täiendaval moel sellest asjaolust teatada, on ilmselgelt ekslik. Teadaandes kasutatud sõnastus „isikutele […] teatatakse“ tuleb mõista selliselt, et alljärgnevat teatataksegi kõnealuse teadaandega, see tähendab, et viidatud teadaande kolmandat lõiku tuleb lugeda: „Ettevõtjale, kes […] teatatakse käesolevaga, et sooduskohtlemist ei rakendata […]. Sooduskohtlemise mitterakendamine ei eelda mingil juhul kaebuse esitaja või mistahes muu isiku täiendavat teavitamist. Siinkohal tuleb aga märkida, et vaidlustatud maksuotsustest nähtuvalt on toll siiski konkreetseid deklaratsioone kontrollides informeerinud kaebuse esitajat asjaolust, et alates
- aastast Iisraeli valitsemisalasse kuuluvatest asukohtadest 1 näiteks http://maps.google.com http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/51/Is-map.PNG 3 näiteks http://start.csail.mit.edu/images/texas-maps/middle_east_and_asia/israel_pol01.jpg 2 8 pärinevad tooted ei vasta sooduskohtlemise tingimusele ning enne maksuotsuste tegemist on koostatud ka kontrollaktid, millele kaebuse esitajal oli võimalik esitada vastuväiteid, ent millist võimalust kaebuse esitaja maksuotsustest nähtuvalt kasutanud ei ole.
- Eelkõige kohtuistungil rõhutas kaebuse esitaja, et maksuotsused tuleks tühistada põhjusel, et järelarvestuskande tegemisel on rikutud ÜTS art 220 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata ning tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada. Artiklis 219 sätestatakse, et tähtaega võib pikendada liikmesriikide halduskorraldusega seotud põhjustel, eriti kui arvestust peetakse tsentraliseeritult, või kui erandlik olukord takistab tolli nimetatud tähtaegu järgida ning seda ei või pikendada enam kui 14 päeva võrra. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et viidatud sätetes on kehtestatud maksusumma määramise aegumistähtaeg ning et seal sätestatud tähtaegade möödudes ei oleks võimalik järelarvestuskannet teha või (juurde) tasumisele kuuluvat maksusummat määrata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et viidatud tähtajad ei reguleeri tolli ja importija vahelisi suhteid. Kauba importimisest tekkinud maksusumma määramiseks kehtib ÜTS artikli 221 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg. Ka haldusasjas 3-3-1-66-05 on Riigikohus leidnud, et tolli poolt ÜTS artiklis 220 lõikes 1 sätestatud tähtaja rikkumine ei vabasta kohustatud isikut maksukohustuse täitmisest.
- Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et käesoleval juhul esines alus järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Sellega seoses tuleb esmalt analüüsida ÜTS artikli 78 lõike 3 ning artikli 220 omavahelist suhet ning kaalutlusõiguse ulatust järelarvestuskande tegemisel. ÜTS art 78 lõikes 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta järelarvestuskanne. Kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on seejuures piiratud ÜTS art. 220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega. Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada.
- Käesoleval juhul on kaebuse esitaja leidnud, et järelarvestuskande oleks pidanud tegemata jätma ÜTS art 220 lg 2 punkti b alusel kus sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja 9 järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskande tegemata jätmiseks peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused.
- Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu kohta arvestuskande tegemata jätmine oli tingitud tolli eksimusest. Kaebuse esitaja märgib, et tolli viga seisneb deklaratsiooni aktsepteerimises ja teabe andmata jätmises. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kõik asjassepuutuvad tollideklaratsioonid esitati tollile automaatse andmetöötlussüsteemi kaudu ning seega aktsepteeriti deklaratsioonid automaatselt, ilma et seejuures oleks isegi võimalik olnud kontrollida kauba päritolu puudutavaid andmeid. Kohus rõhutab, et tollideklaratsiooni aktsepteerimine on formaalne toiming, mis ei anna deklaratsiooni esitajale õiguspärast ootust sellele, et deklaratsiooni märgitud andmed on õiged ning et üksnes neist edaspidiste järelmine rakendamisel (sh. maksu määramine) juhindutaksegi. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisest ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, selle täpsustamist nõuda või seda muuta. Sellisele seisukohale on haldusasjas 3-3-1-66-05 asunud ka Riigikohus. Seetõttu ei saa puudulikke või valeandmeid sisaldava tollideklaratsiooni aktsepteerimist käsitleda tolli eksimusena, mis annaks aluse ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamiseks.
- Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kõik asjassepuutuvate tollideklaratsioonide esitamiseks vajalikud selgitavad juhendid ja deklaratsioonide täitmise juhised on kaebuse esitajale kättesaadavaks tehtud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ka toonud välja, millised juhendid või juhised talle kättesaadavad ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et selliseks juhendiks ei saanud olla eelkäsitletud TAXUD-dokument, kuivõrd seda ei pidanudki kaebuse esitajale kättesaadavaks tegema ning liiatigi ei puuduta (veel vähem aga ei reguleeri) see tollideklaratsioonide täitmist ja esitamist.
- Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et asjassepuutuvad normid ei olnud veel üldtuntud, kuivõrd Eesti oli alles hiljuti Euroopa Liiduga ühinenud. Vaidlusaluste tollideklaratsioonide esitamine toimus enam kui kaks aastat pärast seda kui Eesti ühines Euroopa Liiduga ning kohus nõustub ka vastustaja analüüsiga, mis puudutab Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-160/84 tehtud lahendit ning seda, et tolle lahendi esemeks olnud vaidluse asjaolud on kardinaalselt teistsugused võrreldes käesoleva asja omadega. Käesoleval juhul on kõik maksu määramise õiguslikeks alusteks olevad dokumendid olnud kaebuse esitajale kättesaadavad. Siinkohal kordab kohus juba eelöeldut, et TAXUD-dokument ei ole olud ega saanudki olla maksu määramise aluseks, vaid toll võis seda kasutada pelgalt abistava materjalina.
- Kuigi juba tolli eksimuse puudumine välistab ÜTS art 220 lg 2 kohaldamise, leiab kohus, et ekslik on ka kaebuse esitaja väide, et ükskõik, millise eeltoodud asjaolu lugemine tolli eksimuseks oleks olnud selline, mida ei oleks kaebuse esitajal olnud võimalik avastada. Vastustaja on õigesti leidud, et kaebuse esitaja ei oleks pidanud lähtuma üksnes arvedeklaratsioonile ja EUR1 liikumissertifikaadile kantud andmetest, vaid oleks pidanud ELT-s avaldatud teadaannet arvestades võrdlema seal nimetatud kohanimesid Iisraeli kaardiga ning kontrollima, ega tegemist pole mitte
- aastal okupeeritud alaga või muul moel selle välja selgitama. Lisaks on kaebuse esitajat deklaratsioonide esitamisel esindanud professionaalsed tollimaaklerid, kellel oleks igal juhul pidanud kahtlus tekkima juba nende professionaalsest kogemusest lähtudes.
- Mis puudutab kaebuse esitaja hoolsuskohustusse, siis nõustub kohus vastustajaga selles, et kahtluse korral oleks kaebuse esitaja saanud ÜTS art 11 kohaselt pöörduda tolli poolt selgituste saamiseks. Samuti oleks kaebuse esitajal olnud võimalik taotleda siduvat päritoluinformatsiooni lähtudes ÜTS artiklist
- Seda aga kaebuse esitaja teinud ei ole. 10 Kaebuse esitaja väide, et kui toll ei ole avaldanud eeskirju ning juhendeid tolliformaalsuste täitmiseks, siis ei saa ka mõistlikult käituvail isikul tekkida eeldust teabe küsimiseks, ei ole asjassepuutuv. Väljaspool vaidlust on see, et 25.01.2008 on ELTs avaldatud teadaanne importijatele ning sellest teadaandest lähtudes pidi mõistlikult toimiv importija kahtlema Iisraelist pärit kauba importimisel selle kauba päritolus ning suutmata ise piisava usaldusväärsusega seda kontrollida, oleks tal olnud võimalik pöörduda teabe saamiseks tolli poole.
- Lisaks märgib kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punkti b kolmandas taandes sätestatu kohaselt võib vastutav isik toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Käesoleva asja asjaolusid arvestades võiks selle sätte kohaselt heausksusele toetumine tulla kõne alla juhul kui kaebuse esitaja suudaks tõendada, et on teinud mõistlikke pingutusi selleks, et veenduda kauba päritolus ning selles, et see ei ole toodetud
- aastal okupeeritud alal. Kaebuse esitaja ei ole seda aga teinud. Sisuliselt on kaebuse esitaja pimesi usaldanud liikumissertifikaati ega olegi süüvinud sellesse, kas kaup tegelikult sooduskohtlemise tingimustele vastab või mitte. Veelgi olulisem on aga ÜTS art 220 lg 2 p b neljas taane, milles sätestatakse, et vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. 25.01.2005 teatist importijatele „Import Iisraelist ühendusse“ tuleb käsitleda just sellise teatisena. Kaebuse täpsustuses esitatud seisukoht, et selles teadaandes ei ole avaldatud kahtlust, et abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt, ei ole õige. Nimetatud teadaandest nähtub kahtlus, et Iisrael kui assotsiatsioonilepingust tulenevalt abisaav riik ei pruugi kohaldada sooduskohtlemist nõuetekohaselt, see tähendab, et Iisraeli tolliasutused võivad Iisraeli päritolu toodeteks lugeda ka tooted, mis on toodetud
- aastal okupeeritud aladel. Oluline on, et vastustaval isikul peab sellisest teatisest tekkima kahtlus ja vajadus kontrollida kauba päritolu. MENETLUSKULUD
- HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd ei vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 11