3-09-397/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 17.07.2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-397 Haldusasi R.V kaebus Tarbijakaitseametilt kahju kokku 300 000 krooni hüvitamise nõudes. Suuline menetlus 01.07.2009 Halduskohtumenetluse liik Menetlusosalised Kaebuse esitaja R.V ning Tarbijakaitseameti esindajad Urmas Ehasoo ja adv Kai Amos. Resolutsioon Jätta R.V kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Samaks ajaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta suulist menetlust, võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. aastal asus R.V tööle Tarbijakaitseametisse (TKA) pearaamatupidaja asetäitja ametikohale. R.V väidab, et tema tööle asumisel oli Tarbijakaitseameti peadirektori H.A ning pearaamatupidaja L.R ja tema vahel sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt L.R pensionile jäämisel jätkab R.V tööd pearaamatupidajana. R.V asus tööle haldusosakonnas, kus tegeles nii raamatupidamisega kui ka haldusküsimustega.
2. aastal läks L.R pensionile. Üks kuu enne L.R pensionile jäämist teatas TKA peadirektor H.A R.V-le, et ta ei saa pearaamatupidaja ametikohta. Kaebaja sõnul H.A teatas seda kõrgendatud häälel, väites, et R.V ei oska eelarvet koostada. Eelkirjeldatud situatsiooni tõlgendab kaebuse esitaja pettusena. Diskrimineerimisena käsitleb kaebaja olukorda, kus haldusosakonna juhatajaks nimetati Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumist (MKM) koondatud K.V.
3. aastal lahkus K.V töölt. Vabanenud ametikohale nimetati R.V, kellel puudus avaliku teenistuse staaž. Kaebuse esitaja arvates oli tema sobivam kandidaat haldusosakonna juhataja ametikohale võrreldes K.V´ga ja R.V-ga. Tööandjapoolsete kohustuste mittetäitmisena, s.o ametialase koolituse ja täiendõppe mittevõimaldamine, käsitleb kaebaja asjaolu, et
4. aastal asus ta majandus-ja raamatupidamisküsimuste kõrval tegema ka personalitööd ning kuna tegemist oli tema jaoks uue töövaldkonnaga, taotles ta korduvalt vastavat koolitust ja enesetäiendamise võimalust. R.V väitel vaid 1 kord 2 aasta jooksul kuulas ta L.K loengut. Kaebaja väitel H.A ei lubanud teda soovitud koolitustele. Lisaks ei varustatud kaebuse esitaja väitel teda vajalike töövahenditega. Tema põhiline töövahend oli arvuti. Ajaperioodil 09.09.-12.12.2007 väidetavalt ei saanud R.V kasutada personalitöö programmi PERSONA TKA teenistuses oleva IT-töötaja ükskõiksuse tõttu. Kaebaja väitel 3-kuune töötakistus enne mahuka personaliaruande koostamist tekitas temas suuri pingeid, tal ilmnesid tervisehäired.
5. aastal enne vara inventuuri tekkis analoogne olukord raamatupidamisprogrammiga, nagu väidab kaebuse esitaja. Samuti ametijuhendiga fikseeritud töökohustuste ühepoolne laiendamine kaebaja väitel seisneb selles, et tema tööülesannetele lisandusid veel töötervishoid ja tööohutus ning materiaalse vara arvestus (ca 4 miljoni väärtuses vara).
6. aasta sügisest lisandus veel asutuse majapidamistarvetega varustamine. Kaebaja sõnul seoses kohustusteringi pideva laienemisega tekkis tal perioode (aasta lõpp ja algus), millal tööde tähtaegse valmimisega tekkis raskusi (AXAPTA programmiga seonduv) ning tema tervisehädad, sh hirm tööga mittetoimetuleku pärast, süvenesid. Psühholoogiline terror seisnes kaebaja väitel selles, et tema peale tihti karjuti, sh ka siis, kui soovitusi jagati. Väga julm oli R.V sõnul H.A poolt valesüüdistuste esitamine (näit. kaebajal ei olnud täiskoormust, teised töötajad ei olnud R.V-ga rahul jm). 12.12.2008 toimus vestlus R.V, R.Va ja H.A-ga, kas personaliarvestusprogramm on valmis üle minema ühtsesse süsteemi uue juurutatava dokumendihaldusprogrammiga (GoPro) 01.01.
7. Kaebuse esitaja ei teadnud sellest midagi, talle tundus see olevat IT probleem. kaebuse esitaja väidab, et selle peale hakkas H.A tema peale karjuma ja jalgu trampima. Tunni aja pärast peale nimetatud intsidenti esitas kaebaja lahkumisavalduse, mõne päeva pärst aga pöördus arsi poole- ta ei olnud enam võimeline tööd tegema, nagu ta oma kaebuses väidab. Kokkuvõtteks kaebuses märgitakse, et TKA peadirektor H.A on rikkunud nendevahelist kokkulepet, mis suusõnaliselt sõlmiti R.V tööle asumisel TKA-sse, millest tulenevalt on kaebaja jäetud ilma talle sobivast tööst ja lubatud ametikohast. Kaebaja väidab, et kaotas ametialase positsiooni ja prestiiži. Kaebaja väitel suurendades ühepoolselt tema tööülesannete mahtu, ei täitnud tööandja samal ajal omapoolseid kohustusi ametialase koolituse organiseerimisel ning töövahendite korrasoleku tagamisel ning kõigele lisaks kasutas H.A R.V suhtes diskrimineerimist ja psühholoogilist terrorit. Kaebaja väidab, et TKA-s alandati tema väärikust ning kahjustati tervist. Varaline kahju seisneb R.V-l saamatajäänud 2 tulus, rahaline kahju tuleneb lubatust madalamal ametikohal töötamisest 5 viimase aasta jooksul ning sunnitult töölt lahkumisest 11.01.2009 ning mittevaraline kahju seisneb väärikuse alandamises ja tervise kahjustamises. 01.07.2009 kohtuistungil kaebaja täpsustas, et varaline kahju seisneb järgnevas: - pettus ja diskrimineerimine, mis moodustab kokku 21 500 krooni; - saamatajäänud tulu, kokku 167 500 krooni. Moraalne kahju on hinnanguline, seotud psühholoogilise terroriga ning selle suuruseks hindab kaebuse esitaja 111 000 krooni. Materiaalse kahju üldsummast 440 253 krooni moodustab kaebaja nõue ca 42,9%, mis on 189 000 krooni. Moraalse kahju üldsummast 250 000 krooni moodustab kaebaja nõue ca 44,4%, mis on 111 000 krooni. Kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et jääb lõplikult oma nõuete juurde varalise kahju 189 000 krooni ja mittevaralise kahju 111 000 krooni, kokku 300 000 krooni hüvitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja süüdistab Tarbijakaitseametit (TKA) pettuses; diskrimineerimises; tööandjapoolsete kohustuste mittetäitmises, s.o ametialase koolituse ja täiendõppe mittevõimaldamises, töövahenditega varustatuse mittetagamises, ametijuhendiga fikseeritud töökohustuste ühepoolses laiendamises; psühholoogilises terroris. Kaebuse esitaja taotleb temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist 300 000 krooni suuruses summas. Kaebaja on esitanud oma loo töötamisest Tarbijakaitseametis, oma arvamused vastustaja 16.04.09 ja 17.06.09 seletuste kohta ning 25 lehel lisamaterjali 18 dokumendiga, koos TKA-st väljanõututega 24 dokumenti 31 lehel. Vastaspool on menetluse käigus esitanud hulgaliselt valeandmeid, sisuta põhjendusi või absurdseid eneseõigustusi. Vastustaja vastuargumentide arsenali kuuluvad oletused ja subjektiivsed tõlgendused: Kaebaja oli juba
8. aastaks loobunud osakonnajuhataja ametikohale asumise plaanist; kaebajal puudus sellekohane soov; oli rahul peaspetsialisti ametikohal töötamisega; et kaebajal oli teada kodulehel avaldatud vakantse ametikoha teade (nimelt teade, sest konkursi väljakuulutamise nõudeid vastavalt ATS § 31 lõikele 2 see teade ei täitnud) jne. R.V oleks konkureerinud haldusosakonna juhataja kohale
9. aastal, kui oleks TKA kodulehel avaldatud teadet aktsepteerinud kui konkurssi. Kaebaja jaoks on aga eriliseks küünilisuse näiteks see, kui pärast karjudes öeldakse „sa ei saa seda kohta“ ning taas pärast mitmekordselt karjudes edastatud „kui ei meeldi, mine ära“ viidata kaebaja vabatahtlikule lahkumisele TKA-st. Vastustaja soovib, et suusõnaline kokkulepe oleks tõestatud. Kui lepe oleks paberil, ei oleks ta enam suusõnaline kokkulepe. Suusõnaline lepe on nö aumeeste mäng. Kaebaja enda väitel on ta oma loomult kohusetundlik, sõnapidaja ja igat tööd põhjalikult teha armastav inimene. Selletõttu oli ta hinnatud töötaja kõigil varasematel töökohtadel. Kaebaja väidab, et oma natuuri ei ole võimalik muuta ja seepärast töötas ta kohusetundlikult ka siis, kui oli ilma jäänud talle lubatud töökohast ja pidi alluma madalama kvalifikatsiooniga inimestele. Kaebuse esitaja oskab haldusosakonnas teha kõiki põhioperatsioone, ta oleks võinud töötada nii raamatupidajana, personalijuhina, sekretärina. See tähendab, et vajadusel sai ta asendada ükskõik millist osakonna töötajat ning vajadusel välja õpetada uut inimest jne. Valdas kõiki 3 osakonnas töös kasutusel olnud arvutiprogrammi, aga osakonnajuhatajat otsiti väljast. Kaebaja oli tulnud tööle raamatupidajaks, lõpuks oli H.A väljendeid kasutades „majandusinimene“ ja „personaliinimene“ ning lõpuks soovitati kaebajal ära minna. Viimasel kokkusaamisel R.Vga ütles kaebaja talle: „Mulle on nii suurt ülekohut Tarbijakaitseametis tehtud, ma ei jäta seda 3 nii“. „Mis sa ikka teha saad“ oli vastus. Sellel hoiakule ongi vastaspool oma kaitse üles ehitanud. Konkursi väljakuulutamise nõuded sätestab ATS § 31, mille lõike 1 kohaselt avaliku konkursi ametniku vabale kohale kuulutab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded välja riigisekretär vastava ametniku ametisse nimetamise õigust omava isiku ettepanekul...“ Seda TKA-s ei tehtud ei
10. ega
11. aastal. Vastustaja 03.06.2009 seletuse lisas 3 esitatav teade ei vasta konkursiteadaande nõuetele järgmiste punktide osas: -ei ole märgitud ametipalga suurust (vt. lg 2 p 3), -ei ole märgitud konkursi- ja atesteerimiskomisjoni aadressi (vt. lg 2 p 5), -ei ole märgitud konkursi- ja atesteerimiskomisjoni koosoleku aega (vt. lg 2 p 6). Konkursil osalejate hindamise korra sätestab ATS §
12. Selle kohaselt „Konkursi- ja atesteerimiskomisjon hindab kandidaatide vastavust ametikoha täitmiseks esitatavatele nõuetele...“ Vastavat komisjoni ei olnud TKA-s moodustatud. Vastustaja 16.04.2009 seletuse lisana 1 esitatav konkursi protokoll ei ole sisult ega vormilt komisjoni protokoll. Nõuetekohast konkurssi haldusosakonna juhataja ametikoha täitmiseks ei ole TKA-s viimase 10 aasta jooksul korraldatud ja seega ei olnud kaebajal ka kuskil osaleda. Kaebuse esitaja taotleb Tarbijakaitseametilt varalise ja moraalse kahju hüvitamist kokku summas 300 000 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Halduskohtu menetluses on haldusasjas nr 3-09-397 R.V kaebus Tarbijakaitseameti vastu kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja taotleb vastustajalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist kokku summas 300 000 krooni. Kaebuse ning
13. mail 2009 toimunud kohtuistungil antud selgituste kohaselt tuleneb kahju hüvitamise nõue järgmistest asjaoludest: 1.Kaebajat ei edutatud peaspetsialisti ametikohalt osakonnajuhataja ametikohale, kuigi sellekohane lubadus kaebajale tööleasumisel anti. 2.Edutamata jätmise tõttu kandis kaebaja varalist kahju, milline koosneb osakonnajuhataja ja peaspetsialisti palkade vahest perioodil 05.05.2007.a. kuni 01.01.2009.a. ning alates 12.01.2009.a. kuni kaebaja 65-aastakseks saamiseni 10.06.2011.a. saamatajäänud palgast. Kaebaja taotleb nimetatud kahel alusel kokku varalise kahju hüvitamist summas 189 000 krooni. 3.Kaebajal tekkis teenistussuhte ajal ka mittevaraline kahju pettuse, diskrimineerimise, ametialase koolituse ja täiendamise mittevõimaldamise tõttu. Kaebaja hindab mittevaralise kahju suuruseks 111 000 krooni. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Kaebus on põhjendamata, selle rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kaebajale ei ole antud edutamise lubadust, kaebajal ei ole tekkinud varalist ega ka mittevaralist kahju. Vastustaja jääb 29.04.2009 esitatud seisukohtade juurde ning esitab kokkuvõtvalt kaebusele järgmised vastuväited: I Vastustaja ei ole andnud kaebajale edutamise lubadust. Kaebaja põhistab kahju tekitamist ja esitab kahju hüvitamise nõude vastustaja poolt rikkumise toimepanemisega, milline seisnes sõnamurdlikkuses jättes täitmata kaebajale osakonnajuhataja ametikohale edutamise kohta antud lubaduse ning kaebaja elu kibedaks tegemises, mis põhjustas kaebaja teenistusest lahkumise avalduse esitamise. Kaebuse peamine argument seisneb selles, et kui kaebaja astus 18.08.1998 Tarbijakaitseameti teenistusse peaspetsialisti ametikohale, siis anti kaebajale peadirektori poolt suuliselt lubadus: kui peaks töölt ära minema haldusosakonna juhataja L.R, siis edutatakse kaebaja peaspetsialisti ametikohalt haldusosakonna juhataja ametikohale. Kaebaja väidab, et see lubadus oligi ainus põhjus, miks kaebaja üldse eelmisest töökohast lahkus ning Tarbijakaitseametisse tööle soovis 4 asuda. Tegelikkuses aga L.R töölt ärajäämisel mindi kaebajast mööda ja uueks osakonnajuhatajaks nimetati 01.07.2003 K.V. Kaebajale antud lubadusest ei peetud kinni ka järgmisel osakonnajuhataja vahetumisel – 05.05.2007 nimetati haldusosakonna juhatajaks hoopis R.V, kes töötab osakonnajuhataja ametikohal siiani. Kaebuse kohaselt toimus 05.05.2007 uue osakonnajuhataja ametisse nimetamine ilma konkursita. Kaebaja tundis 2008 detsembris, et Tarbijakaitseametis töö jätkamine ei ole enam võimalik, kaebaja esitas 12.12.2008 avalduse omal soovil teenistusest lahkumiseks, kuigi kaebuse kohaselt tegelikkuses kaebajal puudus teenistusest ärajäämise soov. Kaebaja oli sunnitud avalduse esitama talle avaldatud suure moraalse surve tõttu. Kaebaja vabastati teenistusest 11.01.2009 (vt lisas 1 toodud teenistuslehe väljavõte). Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega. Kaebaja asus tõesti Tarbijakaitseametis ametisse 18.08.1998, kuid ametisse astumise soov tulenes asjaolust, et kaebaja oli juba AS-ist Riigiressursside Keskus töölt lahkunud ning otsis uut sobivat töökohta. Kaebaja tegi ise vastustajale ettepaneku võtta ta raamatupidamisega seotud tööle. Kaebajale ei antud teenistusse astumisel mingit lubadust edutada kaebaja haldusosakonna juhataja ametikohale. Vastustaja eitab lubaduse andmist kindlalt. Kaebaja esitatud edutamise lubaduse andmise väide on meelevaldne ning täies ulatuses tõendamata. Asjaoludest nähtub, et kaebaja teenistuses olemise üle kümneaastase perioodi kestel nimetati haldusosakonnale kahel korral
14. ja
15. aastal uus juhataja. Kaebaja ei lisanud kaebusele ega ole ka esitanud vastustajale kunagi avaldust vabanevale haldusosakonna juhataja ametikohale asumise kohta. Vastustajal puudub kaebaja mistahes sellekohane tahteavaldus. Kaebaja selgitas 19.05.2009 kohtuistungil, et tema kaebus hõlmab eelkõige perioodi alates 05.05.2007, mil asus osakonnajuhataja ametisse R.V ja periood lõpeb 01.01.
16. Istungil toimunud asjaolude täpsustamisel ilmnes ja ka kaebaja ei lükanud seda tagasi, et 2007 enne uue osakonnajuhataja nimetamist anti avalikkusele CV-Online ja vastustaja kodulehekülje kaudu teada vakantsest ametikohast koos ettepanekuga esitada kandideerimise avaldus. Vastustaja esitab siinkohal Tarbijakaitseameti kodulehel avaldatud vabade töökohtade rubriigis avaldatud teate (vt lisas 3), kus anti kandidaatidele aega esitada avaldusi kuni 16.04.2007 ning tööleasumise ajaks oli märgitud mai
17. Vastustaja lisas 29.04.2009 esitatud seisukohtade lisas 1 haldusosakonna juhataja ametikoha täitmise konkursi protokolli 17.04.
18. Ametikohale kandideerisid neli inimest, kaebajat nende hulgas ei olnud. Vastustaja on täiesti veendunud, et kaebajale oli teada kodulehel avaldatud vakantse ametikoha teade. Kaebaja möönis 19.05.2009 istungil oma teadmist sõnades, et “…mina võtsin seda kui teadet, et üks ametikoht on vaba. See teade ei olnud minu jaoks konkursi väljakuulutamine, sest teadsin, et ametikoht saab vabaks, K.V ütles mulle…See ametikoht ei olnud mulle nii oluline, kui kaebusest tundub. See on paradoksaalne, et minu jaoks ei olnud see koht nii oluline, aga samas olen kahjunõude sellega sidunud.” Kaebaja kinnitab, et oli tegevusetu ega võtnud haldusosakonna juhataja ametikohale asumiseks mitte midagi ette – kaebaja ei esitanud vastustajale tahteavaldust ega osalenud ka talle teatavaks saanud haldusosakonna juhataja ametikoha täitmiseks väljakuulutatud konkursil. Veelgi enam, selline tegevusetus ilmnes ka juba 2003 toimunud uue osakonnajuhataja ametisse astumise ajal. Kaebaja selgitas
19. aastal toimunut kohtuistungil järgnevalt: “Ma ei vaidlustanud seda, sest ma sättisin ennast töötama peaspetsialistina.” Riigikohus avaldas juba 03.04.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 seisukoha, et halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa rahalist hüvitust nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Kaebaja jälgis 2003 ja 2007 kõrvalt, kuidas täideti haldusosakonna juhataja ametikoht, kuid sellele vaatamata kaebaja ei esitanud ise sellele ametikohale asumiseks avaldust ega teinud muul viisil oma soovi teatavaks. Kaebaja teatas 19.05.2009 kohtuistungil, et tal puudus tegelikkuses soov asuda osakonnajuhataja ametikohale, kuna ta oli ennast sättinud juba peaspetsialisti ametikohale töötama. Kaebaja oli seega peaspetsialisti ametikohal töötamisega rahul. Arvestades, et kaebaja oli tema oma sõnul 5 juba
20. aastaks loobunud osakonnajuhataja ametikohale asumise plaanist ja et kaebajal puudus ka sellekohane soov, on kaebaja kaebuses esitatud väited vastustaja sõnamurdlikkuse ning seeläbi kaebajale kahju tekitamise osas tõendamata, väärad ja ainetud. Vastustaja palub kohtul jätta kaebaja väited tähelepanuta. Vastustaja teatab, et tegelikkusele ei vasta ka teine kaebaja väide selle kohta, et ta oli sunnitud 12.12.2008 esitama vastustajale teenistusest lahkumise avalduse ilma sellekohase tegeliku soovita. Kaebaja teenistussuhe lõppes 11.01.2009, kuid kaebaja ei vaidlustanud oma teenistussuhte lõpetamist halduskohtus. Teenistussuhe lõppes kaebaja vabatahtlikult esitatud tahteavalduse alusel. Kaebaja tahteavalduse esitamine oli vastustajale siduv, vastustaja rahuldas selle. Asjaolude ning asjas olevate tõenditega ei leia kinnitust kaebaja väide teenistusest lahkumise sunni kohta. Vastustaja palub kohtul jätta kaebaja väited tähelepanuta. II Kaebajal ei tekkinud varalist kahju. Kaebaja esitab vastustajale varalise kahju hüvitamise nõude kahes osas: teenistuses oleku ajal vähemsaadud palganõudes ning teenistussuhte järgselt saamatajäänud palganõudes. Mõlemad kaebaja nõuded on tõendamata, kaebajal ei ole kahju tekkinud, samuti ei ole kaebajal tekkinud vastustaja suhtes nõuet. Kaebaja esitas nõude perioodil 05.05.2007 kuni 01.01.2009 haldusosakonna juhataja ja peaspetsialisti palkade vahe ulatuses. Siinkohal esitab vastustaja ametipalkade õiendi 03.06.2009 (toodud lisas 2), mille kohaselt muutus kaebuses nõutaval perioodil nende kahe ametikoha ametipalgad kolmel korral. Õiendi kohaselt aga ei saa ametipalkade võrdluses piirduda vaid osakonnajuhataja ja peaspetsialisti ametipalga võrdlusega, kuna need ei olnud 2007 võrreldavad suurused – osakonnajuhataja ametipalk vastas täiskoha ametipalga suurusele. Peaspetsialisti ametikoht ei vastanud täiskohale, täiskoormusega ametikoha saamiseks tuleb 2007 peaspetsialisti tööülesannetele lisada personalitöö ülesanded, seega täiskoha ametipalga saamiseks tuleb liita peaspetsialisti ametipalk ja personalitöö eest makstav lisatasu. Alates 2008 oli personalitöö juba täies mahus lülitatud peaspetsialisti ametiülesannetesse. Vastustaja teatab kohtule, et kuigi vastustaja ei tunnista kaebaja varalise kahju nõuet üldse, siis asjaolude täpsustamise mõttes võiks arvestuslikult kaebaja rahaline vähemsaadud palganõue kokku olla 48 272 krooni, milline koosneks 03.06.2009.a. ametipalkade õiendi andmetel järgmistest osadest: 05.05.2007-31.08.2007: palgavahe 1945 x 4 kuud = 7780 krooni 01.09.2007-31.12.2007:palgavahe 2398 x 4 kuud = 9592 krooni 01.01.2008-31.12.2008:palgavahe 2572 x 12 kuud = 30900 krooni. Vastustaja ei tunnista perioodil 05.05.2007 – 01.01.2009 kaebaja vähemsaadud palganõuet käesolevate seisukohtades toodud asjaoludel – kaebajal ei tekkinud õigust nõuda enda haldusosakonna juhataja ametikohale nimetamist. Palgaseaduse § 2 lg 1 kohaselt palk on tasu töö eest. Kaebaja ei täitnud tegelikult vaidlustatud perioodil haldusosakonna juhataja ülesandeid ega teinud osakonnajuhataja tööd, seega ei saa kaebaja nõuda endale palga maksmist töö eest, mida kaebaja teinud ei ole. Kaebaja täitis sellel perioodil peaspetsialisti ülesandeid ning talle maksti sellele ametikohale määratud palka. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole kätte saanud peaspetsialisti tööülesannete täitmise eest ettenähtud palka, seega on kaebaja saanud palga kätte vastavuses tehtavale tööle. Kaebajal puudub vastustaja suhtes vähemsaadud palga osas nõue. Vastustaja palub jätta kaebuses toodud nõue rahuldamata. Kaebaja esitas ka tulevikku suunatud palganõude nõudes alates esimesest teenitusest lahkumisele järgnevast päevast 12.01.2009 kuni kaebaja 65-aastakseks saamiseni 10.06.2011 saamatajäänud peaspetsialisti palka. Kaebaja selgitas 19.05.2009 kohtuistungil, et see nõue on seotud tema teenistusest sunnitud lahkumisega ja ta arvas, et ta oleks ikka ehk kuni 65 aasta vanuseni edasi töötanud. Vastustaja ei tunnista kaebaja teenistussuhte järgselt saamatajäänud palganõuet tervikuna sellise nõudeõiguse puudumise tõttu. Vastustaja selgitas käesolevate seisukohtades, et teenistussuhe lõppes kaebaja vabatahtlikult esitatud tahteavalduse alusel ning et kaebaja väide teenistusest lahkumise sunni kohta on täielikult tõendamata. Kaebajal 6 puudub vastustaja suhtes saamatajääva palga osas nõue. Vastustaja palub jätta kaebuses toodud nõue rahuldamata. III Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju olemasolu. Kaebaja väitel põhjustas vastustaja kaebajale korduvalt üleelamisi, samuti pandi kaebaja suhtes toime pettust, diskrimineerimist ametialase koolituse ja täiendamise ning töövahendite mittevõimaldamine tõttu. Kaebaja lisas kaebusele oma väidete tõendamiseks rohkearvuliselt elektronkirjade ärakirju. Vastustaja palub kohtul need e-kirjad jätta tähelepanuta, kuna kaebaja on muutnud kirjade sius ning kohtule avaldanud vaid lauseosi, millised ei saa olla tõenduslikuks materjaliks. Vastustaja vaidles kaebaja väidetele vastu juba 29.04.2009 esitatud seletuses, vastustaja jääb nende juurde. Vastustaja on seisukohal, et vastustaja ei ole kaebajat tööalaselt diskrimineerinud, ei ole kaebajale teiste teenistujatega võrreldes loonud halvemaid töötingimusi, ei ole kaebajat ilma jätnud töötegemiseks vajalikest töövahenditest ega ka ametialase koolituse ja täiendamise võimalusest. Kaebaja selgitas kaebuses, samuti 19.05.2009 kohtuistungil, et mitmed tööalased probleemid olid kaebajal seotud vastustaja poolt tööalaselt rakendatavate arvutiprogrammide kasutamise, samuti arvuti töökorrasolekuga. Vastustaja selgitab, et TKA on alati kaebajale püüdlikult selgitanud iga tööülesannete täitmisega seotud programmi kasutamise üksikasju ning võimaldanud pädeva spetsialisti abi, samuti anti kaebajale üle selged ja arusaadavad kasutusjuhendid. Vastustaja tuli vastu kaebaja soovile ning võimaldas kaebajal kasutada paralleelselt kahte erineval korrusel asuvat tööruumi ja kahte arvutit – kaebaja soovis saada selliseid töötingimusi, kuna nii tundus talle töötegemine mugavam. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt esitatud korduvad väited tööarvuti ja programmide rikke osas ei vasta tegelikkusele, kuna selle nö rikke põhjustas kaebaja ise oma tegevusega. Kaebaja teatas vastustajale, et kaebajale on arvuti taga töötegemisel mugavam, kui kirja suurus ekraanil on suurem. Suurema kirjasuuruse saavutamiseks muutis kaebaja oma arvuti monitori resolutsiooni nii, et pilt läks suuremaks. See asjaolu ei takista dokumenditöötlust, kuid see asjaolu põhjustas kaebajal töötegemisel tarvilike programmide kasutamise võimatuse – programmide kasutamisel ekraanile kuvatavad väljad ei mahtunud enam täies ulatuses ekraanile ära. Kaebaja kurtis siis vastustajale, et programmid on jälle rikkis, näha ei ole enam programmide kasutamiseks vajalikke “nuppe”, kuid kaebaja ei olnud nõus monitori resolutsiooni muutma. Vastustaja lisab lisas 4 25.09.2008 peetud elektronkirjavahetuse, kus muuhulgas on juttu ka nimetatud asjaolust. Vastustaja selgitab, et kaebajale on võimaldatud tema tööülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses koolitust ning täiendamise võimalust. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium korraldas kaks korda aastas haldusala personalispetsialistidele teabepäevi, millistel käsitleti töös ettetulevaid probleeme ning arutati nende lahendamise võimalusi. Aastatel 2007-2008 oli kokku neli sellist teabepäeva, millistele kutsuti alati ka kaebaja. Kuid kaebaja osales neil vaid ühe korra, rohkem ta huvi asja vastu ei tundnud. Vastustaja leiab, et asjas teadaolevate asjaolude, samuti tõenditega on täielikult tõendamata vastustaja poolt kaebajale mittevaralise kahju tekitamine. Kahju puudumise tõttu puudub kaebajal nõue. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kokkuvõttes vastustaja leiab, et antud kaebuses puuduvad Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaldamise tingimused, puudub õigusvastane haldusakt või toiming, kaebaja ei ole tõendanud vastustaja suhtes õigusvastasuse olemasolu. Lisaks eeldab kahju hüvitamise nõude rahuldamine põhjusliku seose olemasolu õigusvastase haldusakti või toimingu ning tekitatud kahju vahel. Antud kaebuses puudub põhjuslik seos. Vastustaja leiab, et kaebuses puuduvad selle rahuldamist võimaldavad õiguslikud alused. Kaebuses toodud asjaoludel kaebuse rahuldamine tooks kaasa kaebaja aluseta rikastumise, milline ei ole lubatav. Vastustaja esindajad paluvad kaebuse jätta rahuldamata. 7 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, selle täiendustega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte selgitusi ja tunnistaja ütlusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 sätestab vastutuse alused, mille lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebuse esitaja väidab, et Tarbijakaitseameti peadirektor H.A suuliselt lubas R.V-le ametikõrgendust, mille kohta sõlmiti suuline kokkulepe ja millest H.A ei ole kinni pidanud. Vastustaja Tarbijakaitseamet selle peadirektori H.A isikus oma kirjalikus seletuses seda asjaolu ei kinnita. Muid tõendeid väidetava kokkuleppe kinnitamiseks ei ole kohtule esitatud. Käesolevas haldusasjas kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik järeldada vastava suulise kokkuleppe sõlmimise fakti. 12.12.2008 esitas kaebuse esitaja vastustajale teenistusest lahkumise avalduse (oma soovil). R.V teenistussuhe Tarbijakaitseametiga lõppes 11.01.2009 teenistuja algatusel, kaebaja ei ole vaidlustanud oma teenistussuhte lõpetamist halduskohtus, kuigi kaebaja väidab, et soovi tal teenistusest lahkumiseks ei olnud. Kohtul puudub pädevus hinnata vastustaja poolt teostatud personali valikut, sh töötajate edutamise, valikut. Kohus ei saa anda hinnangut isikute sobivusele vastavatele ametikohtadele, st kes sobib või ei sobi konkreetsele ametikohale jne. Kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja H.T.T ütluste alusel ei saa kinnitada kaebaja väiteid tema diskrimineerimise, psühholoogilise terrori, pettuse, samuti ametialase koolituse ja täiendamise mittevõimaldamise, kohta. Viimase osas tunnistaja kinnitas kohtule, et kaebajal oli võimalus osaleda koolitustel ning keegi talle selles osas takistusi ei ole teinud. Kohus käesolevas haldusasjas kogutud tõendite põhjal ei ole tuvastanud põhjuslikku seost vaidlustatud toimingute ja väidetavalt kahju tekitamise vahel. Samuti käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja oleks astunud samme väidetava kahju ärahoidmiseks. R.V lahkus teenistusest omal soovil ning teenistussuhte lõpetamist kohtus ei ole vaidlustanud. Samuti ei ole R.V osalenud TKA poolt läbiviidud konkursil haldusosakonna juhataja ametikoha täitmiseks. Kaebuse esitaja põhjendab konkursil mitteosalemist asjaoluga, et ta ei pidanud seda konkursiks, mistõttu ei esitanud ka oma avaldust nimetatud ametikohale kandideerimiseks. Kohus leiab, et see asjaolu ei olnud kaebajale takistuseks avalduse esitamisel nimetatud ametikohale kandideerimiseks, kui ta oleks tegelikult soovinud seda ametikohta. Vastustaja kaebajale takistusi sellele ametikohale kandideerimiseks ei teinud, vastupidist kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaebuse esitaja kahjunõue ei ole põhjendatud ning puudub alus varalise ja moraalse kahju vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmiseks. 8 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 9