Obsah (4)

§ 99§ 26§ 92§ 93

3-09-505 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuli 2009.a; Tallinn Haldusasja number 3-09-505 Haldusasi K.P ja A.K ka

§ 99lg 1 p 2 ja ATS § 160 lg 4); 4.

Mõista Keskkonnainspektsioonilt K.P ja A.K kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning teha Keskkonnainspektsioonile ettekirjutus K.P-le ja A.K-le väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks (ATS § 135 lg 1 ja

§ 26lg 3).

Kahe kuu palga osas kuulub otsus viivitamata täitmisele (

§ 99lg 1 p 1); 5.

Mõista vastustajalt menetluskuludena välja 3540 krooni K.P ja 3540 krooni A.K kasuks 2 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

1. juuli 2009.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Keskkonnainspektsiooni peadirektori 09.02.2009 käskkirjaga nr 1-3/30 karistati K.P-d ja käskkirjaga nr 1-3/31 A.K-d avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 punktides 1-3 ettenähtud distsiplinaarsüütegude eest teenistusest vabastamisega alates 11.02.
3. Käskkirjade nr 1-3/30 ja nr 1-3/31 kohaselt seisnes K.P ja A.K ATS § 84 p-le 1 vastav distsiplinaarsüütegu selles, et nad võimaldasid H.V-l sülearvutist eemaldatud kõvaketta kaasa võtta teades, et kõrvalistel isikutel on asutuse tehniliste vahendite töökohast äraviimine keelatud. Sellega rikuti Keskkonnainspektsiooni sisekorraeeskirjade punktist 5.
4. tulenevat keeldu, mis keelab viia ära töökohalt asutuse tehnilisi vahendeid, v.a juhul, kui see on vajalik tööülesannete täitmiseks ja kooskõlastatud struktuuriüksuse juhiga. ATS § 84 p-le 2 vastav distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et A.K ja K.P, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult sülearvuti rikke avastamise ja remontimise eesmärgil, avasid ja sulgesid sülearvuti korpuse kruvisid ning eemaldasid ja taaspaigaldasid sülearvuti kõvaketast ilma asjakohase ettevalmistuse ja teadmisteta. Sellega tekitati Keskkonnainspektsioonile varaline kahju, mis seisnes kõvakettal olnud Keskkonnainspektsioonile kuuluva teabe hävitamises. Lisaks tekkis võimalus, et asjatundmatu käsitsemisega põhjustatakse sülearvutile või selle detailidele selliseid vigastusi, millede likvideerimine on kulukas või toob kaasa vajaduse seade maha kanda. ATS § 84 p-le 3 vastav süütegu seisnes selles, et K.P ja A.K esitasid oluliste asjaolude kohta teadvalt ebaõigeid suulisi selgitusi, millised teod (valetamine) on käsitletavad teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ja on aluseks usalduse kaotamisele.
5. Keskkonnainspektsiooni peadirektori 10.02.2009 käskkirjaga nr 3-1/233 vabastati K.P ja käskkirjaga nr 3-1/232 A.K distsiplinaarsüüteo eest teenistusest alates 11.02.
7. K.P ja A.K esitasid 06.03.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused (haldusasi nr 3-09-505 ja haldusasi nr 3-09-506), milles taotlesid distsiplinaarkaristuste tühistamist, teenistusest vabastamiste seadusevastaseks tunnistamist, teenistusse ennistamist ja tasu väljamaksmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
8. Tallinna Halduskohtu 03.04.2009 määrusega võeti kaebused menetlusse ja liideti ühte (tl 40-41) ning 13.05.2009 määrusega tehti teatavaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 80-81). Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-09-
9. KAEBUSTE SISU JA TAOTLUS
10. Kaebuse esitajad leiavad, et on oma teenistuskohustusi täitnud nõuetekohaselt ja ei ole neile etteheidetud süütegusid toime pannud. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning karistus on võrreldes väidetava rikkumisega ebaproportsionaalselt suur. Kaebuse põhjendused on järgmised. 1) Kaebuse esitajad ei võimaldanud H.V-l sülearvutist IBM ThinkPad T42p kõvaketast kaasa võtta. Kaebuse esitajad olid teadlikud, et H. Vipil oli Teet Sepa (Sepp), kes on Lääne regiooni juhataja ning kaebajate otsene ülemus ja korralduste andja, nõusolek ja volitus sülearvutist endale vajalike 3 materjalide kopeerimiseks ning K.P ja A.K olid veendunud, et H.V tegutseb T.S-i antud volituste piires. Eelnimetatud eeldust toetab ka asjaolu, et H.V sai enda valdusesse sülearvuti T.S-i loal arhiivist ja T.S ei andnud kaebuse esitajatele ühtegi korraldust H.V tegevuse jälgimiseks, et vältida Keskkonnainspektsiooni sisekorraeeskirjade punkti 5.
11. rikkumist. Kaebuse esitajad ise ei ole sülearvuti kõvaketast töökohast ära viinud ning seega ei saanud nad sisekorraeeskirjade punkti 5.
12. rikkuda. 2) Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidatud väidetav kahju tekitamine on paljasõnaline. Kaebuse esitajad ei ole osalenud kõvakettal olnud Keskkonnainspektsioonile kuuluva teabe hävitamises või kustutamises. Kaebuse esitajatele on teadmata, mis teave vaidlusaluses sülearvutis asus ning kes kõvakettal oleva informatsiooni hävitas. K.P leiab, et tema poolt sülearvuti korpuse lahtiste kruvide kinni keeramine ei saa kuidagi tekitada vastustajale kahju. Vastupidi, eelnimetatud tegevuse eesmärk on eseme ja selle väikeste osade parem alalhoidmine. A.K leiab, et tema poolt kruvikeeraja ulatamine H.V-le ei saanud samuti vastustajale kahju tekitada. Kaebuse esitajad olid endise kaastöötaja vastu viisakad ja abivalmid ning see ei saa olla varalise kahju tekkimise ohu loomine. 3) Kaebuse esitajad ei ole vastustajale teadvalt ebaõigeid asjaolusid esitanud ning isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et esitatud informatsioon oli ebaõige, ei ole see TDVS § 7 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. 4) Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei selgu, millistel alustel ja kuidas kaaluti kaebuse esitajatele määratava distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust ning miks ei ole arvesse võetud kaebuse esitajate senist laitmatut teenistust. Jääb arusaamatuks, miks kaebuse esitajaid karistatakse rangeima distsiplinaarkaristusega kolmanda isiku poolt toime pandud teo eest. Kui kaebuse esitajad eksisidki millegi vastu, ei olnud eelnimetatud eksimus süüline ega tahtlik, samuti nii suur, millise kohaselt peaks koheselt rakendama rangeimat distsiplinaarkaristust, s.o teenistusest vabastamist. Eeltoodust tulenevalt palub K.P kohtul tühistada 09.02.2009 käskkiri nr 1-3/30, tunnistada seadusevastaseks 10.02.2009 käskkiri nr 3-1/233, ennistada K.P teenistusse Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni keskkonnakaitse vaneminspektori ametikohale ning välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. A.K palub kohtul tühistada 09.02.2009 käskkiri nr 1-3/31, tunnistada seadusevastaseks 10.02.2009 käskkiri nr 3-1/232, ennistada A.K teenistusse Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni keskkonnakaitse vaneminspektori ametikohale ning välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. KESKKONNAINSPEKTSIOONI (VASTUSTAJA) SEISUKOHT
13. Vastustaja peab kaebust alusetuks järgmistel põhjustel. 1) 15.01.2009 alustati K.P ja A.K suhtes distsiplinaarmenetlust selgitamaks välja, kas nad aitasid 12.01.2009 kaasa H.V kasutuses olnud sülearvuti demonteerimisele ja kõvaketta eemaldamisele. Distsiplinaarmenetluse käigus võeti ütlused kaebuse esitajatelt, Lääne regiooni juhatajalt T.S-ilt, spetsialistilt S.L-ilt ja keskkonnakaitseinspektorilt KS-ilt. Omaalgatuslikult esitas selgitused H.V. Ütlustega leidis tõendamist, et H.V sai T.S-i käest loa eemaldada oma kasutuses olnud sülearvutist sinna jäänud isiklikud failid. Kuivõrd arvutit ei õnnestunud käivitada, eemaldas H.V K.P ja A.K teadmisel sülearvutist kõvaketta ning lahkus sellega Keskkonnainspektsiooni tööruumidest. Samuti on leidnud tõendamist, et nii K.P kui A.K andsid distsiplinaarmenetluse käigus valeütlusi. 2) Avalik teenistus seab ametnikele kõrgendatud nõudmised nii käitumise kui põhimõtete osas. 4 ATS lisaks olev avaliku teenistuse eetikakoodeks sisaldab loetelu üldistest põhimõtetest, millele avalikus teenistuses viibija peab vastama. A.K ja K.P läksid vastuollu avaliku teenistuse eetikakoodeksi põhimõtetega, mille kohaselt ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult, et ametnikku iseloomustab ausus ja austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu jne. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Antud asjas käib vaidlus K.P-le ja A.K-le distsiplinaarkaristuse määramise ja nende teenistusest vabastamise õiguspärasuse üle. ATS § 84 järgi on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1); ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine (p 2) ja vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust (p 3). Käskkirjade nr 1-3/30 ja 1-3/31 kohaselt on kaebuse esitajad toime pannud kõigis kolmes punktis nimetatud süüteod ja neile on süütegude kogumi eest määratud kõige rangem ATS § 85 lg 1 ettenähtud karistus – teenistusest vabastamine (p 5).
15. K.P ja A.K ATS § 84 p-le 1 vastav distsiplinaarsüütegu seisnes käskkirjade nr 1-3/30 ja 1-3/31 kohaselt selles, et nad võimaldasid H.V-l sülearvutist eemaldatud kõvaketta kaasa võtta teades, et kõrvalistel isikutel on asutuse tehniliste vahendite töökohast ära viimine keelatud. Sellega rikkusid kaebuse esitajad käskkirja kohaselt Keskkonnainspektsiooni sisekorraeeskirjade punktist 5.
16. tulenevat keeldu, mis keelab viia ära töökohalt asutuse tehnilisi vahendeid, v.a juhul, kui see on vajalik tööülesannete täitmiseks ja kooskõlastatud struktuuriüksuse juhiga. Kohus leiab, et käskkirjad nr 1-3/30 ja 1-3/31 on vastuolulised. Kaebuse esitajatele on ette heidetud sülearvuti kõvaketta Keskkonnainspektsiooni ruumidest väljaviimise võimaldamist. Teenistuskohustuste rikkumise õigusliku alusena on aga käskkirjas viidatud sisekorraeeskirja punktile, mis keelab teenistujatel tehniliste vahendite töökohast ära viimise ilma juhi kooskõlastuseta. Kohtumenetluses on tunnistaja H.V ütlustega kinnitust leidnud kaebuse esitajate väide, et nemad sülearvuti kõvaketast lõplikult ei eemaldanud ega tööruumidest välja ei viinud, sest seda tegi H.V ise (tl 112). Seda möönab käskkirjade III osas sisuliselt ka vastustaja (tl 10 ja 30). Seega kui K.P ja A.K ise arvuti kõvaketast välja ei viinud, jääb selgusetuks, millist teenistuskohustust kaebuse esitajad rikkusid, võimaldades H.V-l Keskkonnainspektsiooni ruumidest kõvakettaga lahkuda. Kohtuistungil asus vastustaja seisukohale, et kaebuse esitajad pidanuks tööandjat teavitama kõvaketta eemaldamisest ja tööruumidest väljaviimisest, nõustudes, et füüsiliselt ei saanud kaebuse esitajad H.V-d takistada (tl 111). Isegi kui vastustaja seisukoht on põhimõtteliselt õige, ei oma see asja lahendamisel tähtsust, sest käskkirjas ei ole kaebuse esitajatele tööandja teavitamata jätmist ette heidetud. Kohus peab K.P-le ja A.K-le süüks arvatud tegudele hinnangut andes lähtuma eelkõige vaidlustatud käskkirjades toodud asjaoludest. Eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et kaebuse esitajate distsiplinaarkorras karistamine ATS § 84 p 1 ettenähtud süüteo eest ei ole õiguspärane. 5
17. K.P ja A.K ATS § 84 p-le 3 vastav süütegu seisnes käskkirjade nr 1-3/30 ja 1-3/31 järgi selles, et nad esitasid oluliste asjaolude kohta teadvalt ebaõigeid suulisi selgitusi; valetamine on käsitletav teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ja on aluseks usalduse kaotamisele. Seega on kaebuse esitajaid sisuliselt karistatud distsiplinaarmenetluse käigus ebaõigete selgituste andmise eest. Kohtu arvates ei saa distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuste väidetavat vastuolulisust pidada ATS § 84 p 3 sätestatud väärituks teoks. See oleks vastuolus TDVS § 7 lg-ga 1, mille kohaselt süüteo kohta seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Sel põhjusel ei ole õiguspärane ka kaebuse esitajate karistamine ATS § 84 p 3 ettenähtud süüteo eest.
18. Kaebuse esitajate ATS § 84 p-le 2 vastav distsiplinaarsüütegu seisnes käskkirjade nr 1-3/30 ja 1-3/31 järgi järgmises: „K.P ja A.K, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult sülearvuti rikke avastamise ja remontimise eesmärgil, avasid ja sulgesid sülearvuti korpuse kruvisid ning eemaldasid ja taaspaigaldasid sülearvuti kõvaketast ilma vastava asjakohase ettevalmistuseta ja teadmisteta. Nimetatud tegevusega tekitati Keskkonnainspektsioonile varaline kahju, mis seisnes kõvakettal olnud Keskkonnainspektsioonile kuuluva teabe hävitamises. Lisaks tekkis võimalus, et asjatundmatu käsitsemisega põhjustatakse sülearvutile või selle detailidele selliseid vigastusi, millede likvideerimine on kulukas või toob kaasa vajaduse seade maha kanda.” Seega on kaebuse esitajatele ette heidetud nii Keskkonnainspektsioonile süülise varalise kahju tekitamist kui niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist. Distsiplinaarkaristuse määramiseks süülise kahju tekitamise eest peab olema tõendatud kahju tekkimine, K.P ja A.K süü ning põhjuslik seos kaebuse esitajate süülise tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Käskkirjadest ei selgu, millised Keskkonnainspektsioonile kuulunud andmed kõvakettal olid ja milliseid tagajärgi nende kustutamine põhjustas, sealhulgas kas andmete väidetava kustutamisega tekitati otsest varalist kahju või oli tegemist näiteks saamata jäänud tuluga. Vastustaja ei täpsustanud kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid ka kohtumenetluse käigus. Tunnistaja H.V ütluste kohaselt oli kogu arvuti kõvakettal olev ametlik teave dubleeritud Keskkonnainspektsiooni vastavasse andmebaasi (tl 112). Seda väidet vastustaja ümber ei ole lükanud ja seetõttu puudub kohtul alus H.V ütlustes kahelda. Kuna on tõendamata, et andmete kustutamise näol on Keskkonnainspektsioonil üldse kahju tekkinud, puudub vajadus kontrollida kaebuse esitajate süü ja põhjusliku seose olemasolu. Seega oli põhjendamatu kaebuse esitajate karistamine ATS § 84 p 2 alusel ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise eest.
19. Käskkirjadest nr 1-3/30 ja 1-3/31 nähtuvalt on kaebuse esitajatele distsiplinaarkaristus määratud ATS § 84 punktides 1-3 loetletud rikkumiste kogumi eest. Seega sõltumata kohtu hinnangust varalise kahju ohu süülisele tekitamisele tõusetub küsimus kaebuse esitajatele määratud karistuse proportsionaalsusest. Riigikohus leidis 30.04.2009 otsuses nr 3-3-1-10-09 (p 9), et juba ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, võib kaalumisotsus karistuse määramiseks olla õigusvastane. Kohus on eespool jõudnud järeldusele, et kaebuse esitajatele ei saa ette heita ATS § 84 p 1 ja 3 sätestatud rikkumist ning p 2 ettenähtud rikkumine on tõendamata vähemalt osas, mis puudutab süülist kahju tekitamist. Seetõttu kohus leiab, et isegi kui vastustajale kahju tekkimise ohu süüline loomine oleks tõendatud, ei saaks kohus asuda distsiplinaarvõimu teostaja asemele ja otsustada, et teenistusest vabastamine üksnes selle süüteo eest on kohane karistus. Vastustaja on distsiplinaarkaristust määrates teinud olulisi kaalutlusvigu ja sel põhjusel tuleb käskkirjad nr 1-3/30 ja 1-3/31 tühistada. 6
20. ATS § 135 lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse esitajad on teenistusest vabastatud ATS § 118 lg 1 alusel, so distsiplinaarsüüteo eest. Kuna distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud kummagi kaebuse esitaja suhtes õiguspärane, tuleb eespool viidatud sätete alusel seadusevastaseks tunnistada ka käskkirjad nr 3-1/233 ja 3-1/232, millega kaebuse esitajad vabastati teenistusest ning ennistada K.P ja A.K teenistusse Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni keskkonnakaitse vaneminspektori ametikohtadele. Vastustaja peab arvestama ATS § 160 lg-ga 4, mis sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest.

§ 99

lg 1 p 2 kohaselt täidetakse otsus ametniku teenistusse ennistamises viivitamata. 13. K.P-le ja A.K-le tuleb välja mõista ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

§ 26

lg 3 kohaselt võib kohus teha asutusele motiveeritud ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebaja huve. Ettekirjutuses määrab kohus ära summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Kohtu hinnangul on antud asjas otstarbekas teha Keskkonnainspektsioonile ettekirjutus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kuna kohtul puuduvad täpsed andmed tasu suuruse kohta. Tasu tuleb kindlaks määrata ajavahemiku eest 11.02.2009 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni, so 13.07.2009. Vastavalt

§ 99

lg 1 punktile 1 täidetakse viivitamata otsus palga väljamõistmises, kuid mitte rohkem kui kahe kuu eest. 14. Vastavalt

§ 92

lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nii K.P kui A.K on tasunud haldusasjas osutatud õigusabi eest 3540 krooni (tl 99-104). Kohus leiab, et nimetatud kulu on mõistlik ja kulude suurusele kui sellisele ei vaidle vastu ka vastustaja (tl 114). Seega tuleb vastustajalt välja mõista 3540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni K.Pa ja 3540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni A.K kasuks. Enno Loonurm Kohtunik