3-09-1155/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 27.08.

1. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1155 Haldusasi R.L-i, K.L-i, J.U, V.M-i ja A.S-i kaebus Tallinna Linnvalitsuse kohustamiseks tagada eluaseme küsimuste lahendamine inimväärsete elamistingimuste tagamiseks ja kahjunõue (suurus määramata). Kaebuse tagastamine Menetlustoiming RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Tagastada R.L-i, K.L-i, J.U, V.M-i ja A.S-i kaebus selle esitajatele läbivaatamatult (HKMS § 11 lg 3). Kaebajate esindajaks on kaebuse alusel Riho Liivamägi. Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates
2. 27.05.
3. a saabus Tallinna Halduskohtule R.L-i, K.L-i, J.U, V.M-i ja A.S-i kaebus Tallinna Linnvalitsuse vastus.
4. Kohus jättis kaebuse käiguta 28.05.09 määrusega. Kaebusest nähtus, et kaebajad soovivad, et kohus kohustaks tagama eluaseme küsimuste lahendamise inimväärsete elamistingimuste tagamiseks ja samas sooviti esitada kahjunõue (kaebuses on selle suurus määramata märkusega kohtu äranägemisel). Kaebuses oli läbisegi nimetatud olmeprobleeme, remondiküsimusi, vastuolulisteks jäid soovid kompromissi sunnis, kuna sooviti renoveeritud elamispinna saamist madalate kuludega, samal ajal sooviti erastamisvõimalusi tagasiulatuvalt nagu see oli tagatud omandireformis kõigile isikutele. Kohus selgitas käiguta jätmise määruses, et soov sundida vastustajat kompromissi sõlmima, ei ole arusaadav. Kohus märkis, et kaebusest ei selgu, missugust kompromissi silmas peetakse. Kohus andis nõude vormistada iga kaebaja osas eraldi kaebus, millest nähtuks, kes keda esindab ja missugused nõuded ja mis põhjusel igaühel vastustaja vastu esinevad, kuna kaebusest ei selgunud, mida keegi on enne kaebuse esitamist taotlenud ja missugused õigused sellest tekkisid. Samas ei nähtunud, millised nõuded keegi soovib esitada ja kelle vastu tulenevalt tema olukorrast. Vastus oleks pidanud andma ka piisava teabe sellest, miks isikul on tekkinud konkreetsed õigused ja vastavalt jälgida, missugused kohustused saab panna vastustajale või kas need tuleb panna hoopiski muule isikule, st kas vastustajaid peaks olema rohkem. Käesoleva ajani ei ole muuhulgas selge, kas osaliselt on etteheited ja nõuded esitatud ka riigi suhtes, seadusandluse suhtes, kuivõrd märgiti, et kaebajad vihjavad erastamisseadustest tulenevatele tagajärgedele. Nn sundüürnike probleem sai muuhulgas tekkida ka õiguspärasest tegevusest, st seadusandluse täitmisest kohaliku omavalitsusorganite poolt. Kohus selgitas, et iga kaebaja osas tuleb nimetada ka tõend, mis on kaebaja suhtes asjakohane. Kaebusele oli lisatud erinevaid vastuseid ja kirju ja osaliselt ka isikute suhtes, kes kaebajatena ei olnud kaebusesse märgitud. Kaebusest ei nähtunud, kes ja millal mingi nõude vastustaja vastu esitas, et erastada elamispind või saada sotsiaal-liinis mingeid hüvesid ja missugune tõend asjaolusid kaebajate arvates kinnitab. Kaebajatel tuli kohtule vastamisel selgitada, millal nad esitasid erastamise avaldused ja kuidas need lahendati, kas nad võeti elamispinna saamiseks arvele või keelduti. Samuti lisada avalduste koopiad kaebusele ja keelduv otsus. Kohus märkis veel, et kaebajad peavad ka esile tooma kaebustes, mis õigused neil seaduse kohaselt on ja olid, mida rikuti kaebuses märgitud sotsiaalse abi taotlemise käigus. Kaebusest ei selgunud, mille eest iga isik nõuab kahju ja millise konkreetse tegevuse tagajärjel tekkis mittevaraline kahju ja missugune on selle suurus. Kaebus puudutas enamasti kirjeldust, mis viitas, et keegi kaebajatest pole rahul , kuidas hoolitsetakse elamispinna eest, seega on pretensioonid seotud üürilepinguga pandud kohustuste täitmisel.
5. Kaebajatele on kohtumäärus saadetud kolm korda kaebajate esindaja R.L-i poolt antud e-posti aadressile, kuid elektroonilist kinnitust kohtumääruse kättesaamise kohta ei saabunud. Posti teel saadetud kohtumääruse sai kaebajate esindaja R.L-i vastavalt kohtule saabunud väljastusteatele kätte 01.08.
6. a. Seega oleks kaebajatel tulnud kohtu poolt osundatud puudused kõrvaldada hiljemalt 17.08.
7. a. Kaebajad ei ole käesoleva ajani kaebuses esinevaid puudusi kõrvaldanud ega ole ka taotlenud selleks ettenähtud tähtaja pikendamist, sh on kaebused ümber vormistamata iga isiku kaebuseks, nagu seadus ette näeb. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS § -des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega peaks iga isiku suhtes olema kaebus, mis näitab, missugused nõuded isikul tekkisid ja mida rikuti. Kui kohus saab veenduda, et ei ole muid rikkumise kõrvaldamise viise, kui kahjunõue, siis peab olema selle nõude sisu ja suurus teada. Kaebajad ei väida konkreetselt, millal linn keeldus rahuldamast taotlust teise elamispinna saamiseks ja et see tegevus on õigusvastane ning mingite nõuete aluseks. Ebaselgeks jääb, kas kaebajad üldse soovivad uut elamispinda või soovivad nad hoopiski senise pinna remontimist ja sellest tulenevalt on mingid nõuded. Veelgi ebaselgemaks muutub kaebuste mõte, kui soovitakse, et keegi tagasiulatuvalt annaks neile renoveeritud elamispinna ja seejuures peaks kohus kohustama dikteerima tingimused, missugused on üüri-või muude kulude määrad (soov mitte tasuda vastavalt vastuantud pinna väärtusele vaid säilitada need samaväärsetena, mis on väidetult lagunenud elamus). Isegi kui kohtule oleks esitatud kaebus vastavalt nõuetele iga kaebaja osas eraldi koos tõendite ja asjaolude äranäitamisega, ei kuulu kohtu pädevusse kompromissidele sundimine, vaid kaebuse saaks lahendada konkreetse haldusakti või toimingu vastu, kui kaebajad on mingi nõude omavalitsusele esitanud ja see on kas lahendatud juba valesti või siis jäänud lahendamata või lahendatud hilinemisega. Vastavalt saab kaebaja esitada ka kohustamisnõuded või kahjunõude. Ka siis, kui eesmärgiks on saada lahendus sobivate inimväärsete tingimuste suhtes, ei selgu üheselt, mis kaebuses selle all mõeldakse. Viide lisa 14 ja 15 ei selgita midagi, nimelt on üks vastus A.P-le ja teine nimeta elanikule, milles märgitakse, kuidas probleem lahendatakse elamispinna otsimisega. Linn on vastanud seega, et elamispinnata õigustatud isikud ei jää. Kaebusest võib aga aru saada, et isegi kui pind leitakse, ei ole kaebuse esitajad nõus tasuma vastavalt pinna omadustele, vaid tagasiulatuvalt omandireformi alguses kehtinu alusel. Seega tulnuks selgitada, kas siis, kui kaebajatel võimaldati pind muul alusel, ta keeldus või keeldub pakutavast pinnast ja millest tuleneb sellisel juhul rikkumine, kuna kohus ei tea sellist õigusnormi, mis lubab halduskohtul määrata ära pinna väärtusega seotud tasud. Isik võib nõuda RVS § 14 lg 1 kohaselt ka kahju hüvitamist, mis on seotud õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega juhul, kui selline kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, kui norm on otsekohalduv ning isik kuulub kannatanud isikute rühma. Kuigi kaebajad on kuulnud, et sundüürnikele anti korterid madala hinnaga, saab järeldada siiski, et nad ei kuulu sundüürnike ringi, ehkki kaebuses märgitakse, et nad asetati sundüürnike olukorda. Kuna kaebuse alguses märgiti, et kaebajad justkui ei saanud korterit erastada juba enne Vabariigi taasiseseisvumist, on nad võetud arvele teise elamispinna saamiseks. Kaebuses viidatakse lisale 4 ja 5, mis aga puudutab A.N-i küsimust ja antud vastust, lisa nr 6 J.U-le antud kinnitust, et ta on koos abikaasaga võetud elamispinna saamise arvele Põhja-Tallinna valitsuse kaudu. Seega ei saa siit kohus teavet, mida on ülejäänud kaebuse esitajad teinud elamispinna saamiseks ja mis vastused nad on saanud, samas ei täpsustata, mis viidatud lisadest järeldub ja muutub kaebuse nõude aluseks. Kaebajad pidid selgitama, kes vaidlustab viivitust, kes tegemata jätmist, kes mingit keeldumist, kes haldusakti jms. Kohus peab saama välja selgitada ka õiguste rikkumise aja ja sellest teadasaamise aja, seda ei ole võimalik teha märgitud kaebuse alusel, kuivõrd vajalikud asjaolud ei ole kohtule senimaani teatavaks tehtud ja esitatu suhtes on kohus märkinud, et see ei ole ilmselgelt piisav. Kaebaja kaebus kirjeldab seda, et tema üürilepingu alusel tekkinud õigused heakorras jms ei ole täidetud, kuid niisugused lepingulised suhted ei kuulu arutamisele halduskohtumenetluse korras. Kaebusele on lisatud munitsipaaleluruumi üürileping üürnike K.L-i, J.U, suhtes, mis kinnitab kohtule, et neil kaebajatel on tagatud üürilepingujärgsed õigused ja isegi juhul, kui seal märgitud tingimusi rikutakse, ei saa selle tõttu asja lahendada halduskohus, kuna lepingulised kohustused arutab läbi Harju Maakohus, kui selline hagi esitada. Senimaani ei ole kaebuse andmetel sellist hagi esitatud, kuna Harju Maakohus tlk 38 oleva määruse kohaselt tõlgendas haginõuded niisugustena, mis ei võimaldanud seda hagi lugeda tsiviilõiguste kaitseks esitatuna. Isegi juhul, kui kaebajatel soovitati selle tõttu pöörduda halduskohtusse, ei tähenda see asjaolu kohtu kohustust võtta halduskohtus kaebus menetlusse. Puudustega kaebust ei tohi kohus menetleda. Kohus selgitab lisaks, et kaebust ei saa esitada üldistes huvides õigluse loomiseks, st populaarkaebusena, vaid see peab olema seotud kaebajate mingite konkreetsete subjektiivsete õiguste rikkumisega. Üürilepinguliste kohustuste täitmine osaliselt või tervikuna ei saagi seejuures luua subjektiivset õigust nõuda Tallinna linnalt vahetult eluruumi vastuandmist, selleks on muud alused ja kui need alused on nt tekkinud põhjustest, et elamispind on loetud kõlbmatuks ja linn tagab avalduste alusel teise elamispinna, siis tuli käesolevalt kohtule esitada iga kaebaja suhtes need andmed. Kui kaebajad leiavad, et mingi seadus on riigis antud välja valesti, ka siis ei saaks otsepöördumisega kohtusse nõudeid esitada, vaid ikkagi tuleb seda teha mingi konkreetse toimingu või haldusakti vaidlustamisega, märkides ära, missugune seaduse õigusnorm ei ole põhiseadusega kooskõlas ja mille kontrolli tuleks kohtus teostada. Niisugust kaebust kohtule ka ei ole esitatud. Halduskohtul puudub seejuures pädevus kontrollida õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ilma, et kaebajad oleksid vaidlustanud konkreetset tegevust või haldusakti. Üürileping seejuures ei ole haldusakt või toiming. Kohus oli juhtinud kaebajate tähelepanu, millal kaebus ei oleks perspektiivne. Kohus leiab, et kaebus ei ole edasi menetletav selle puuduste tõttu ja kohus ise neid puudusi kõrvaldada ei saaks. Sj ei saa kohus ise vormistada kaebuse esitajate kaebusi ümber ega määratleda, kes kaebajatest on üürnik või millisel alusel tema õigused tekkisid ja mida keegi soovib kaitsta. Kuna kaebusest on puudused määratud tähtajaks kõrvaldamata ja kaebuses esinevate puuduste tõttu ei ole võimalik kaebust menetleda, tagastab kohus kaebuse vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lõikele
9. Kaebajad on tasunud kaebuselt riigilõivu 750 EEK. Vastavalt HKMS § 84 lg 4 punktile 2 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub põhjusel, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Kuna kohus tagastab kaebuse alusel, mis võimaldab riigilõivu tagastamise, siis tuleb kaebuse esitajatel esitada avaldus riigilõivu tagastamiseks. Kaebajate eest on tasunud riigilõivu A.L Swedbank AS-i kontolt nr xxxxxxxxxxxx 13.04.
10. a maksekorraldusega nr 21 Rahandusministeeriumi Swedbank AS-i kontole nr 221023778606 viitenumbriga
11. Kui kaebajad soovivad tasutud riigilõivu tagasi taotleda, tuleb neil esitada eraldi avaldus riigilõivu tagastamiseks vastavalt rahandusministri 29.12.
12. a määrusega nr 68 kinnitatud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ §-dele 10 ja
13. Kaebajal tuleb kohtule esitada järgmised andmed: 1) riigilõivu tasunud füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood; 2) panga nimi ja riigilõivu tasuja kontonumber, millelt makse sooritati, juhul kui lõivu ei tasutud sularahas; 3) makse sooritamise kuupäev; 4) riigilõivu võtnud asutuse nimi; 5) riigilõivu laekumise koht (panga nimetus, kontonumber, viitenumber); 6) toimingu nimetus, mille eest tasutud lõivu tagastamist taotletakse, riigilõivu summa ja tagastamise alus; 7) riigilõivu tagastamise koht (panga nimetus, kontonumber, konto omaniku nimi ja isikukood). Kohus selgitab veelkord, et ei saa riigilõivu tagastada enne, kui kaebajad on esitanud kohtule ülaltoodud andmetega taotluse riigilõivu tagastamiseks.
14. HKMS § 11 lõike 7 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Karin Kalmiste Kohtunik