Obsah (5)

§ 11§ 7§ 10§ 6§ 91

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 10. august 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1459 Haldusasi V.S. kaebus Põhja Politseiprefektuuri 08.06.20

§ 11lg 3).

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib 10 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättesaamisest, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu (

§ 11lg 8, § 471).

KOHUS LEIAB:

1. 06.07.2009 halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt 05.05.2009 registreeriti Põhja Politseiprefektuuri dokumendiregistris V.S. avaldus, milles paluti lahendada 06.10.2008 toimunud liiklusõnnetus, kus politseiauto Volkswagen Transporter, reg märk 508 MGS, sõitis otsa kaebuse esitajale kuuluvale ja valesti pargitud sõiduautole Renault, reg märk xxx xxx. Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2009 vastusest kaebuse esitajale selgub, et 06.10.2008 toimunud liiklusõnnetuse asjaolude kohta algatati kaks väärteomenetlust: 1) Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna konstaabel A. Ionkina suhtes, kes kaebajale kuuluvat sõiduautot 06.10.2008 parempööret sooritades riivas ja 2) Kaebuse esitaja poja I. S.i suhtes (29.10.2008 otsus väärteoasjas nr 2302,08,034586), kes parkis vahetult enne 06.10.2008 toimunud liiklusõnnetust kaebuse esitajale kuuluva sõiduauto Sõle 41 juurde kohas, kus parkimine oli keelatud, samuti puudus tal kontrollimiseks esitamiseks sõiduki registreerimistunnistus. Väärteoasjas tehtud otsusega kohustati I. S. tasuma 900 krooni suurune rahatrahv. I. S. vaidlustas tema suhtes tehtud väärteootsuse Harju Maakohtus, mis 29.01.2009 otsusega jäeti rahuldamata. Nimetatud kohtuotsuse (st I. S.ile määratud rahatrahvi) vaidlustamiseks oli I. S.il õigus esitada 30 päeva jooksul kassatsioonkaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu. Sellise õiguse kasutamise soovist tuli teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kuna I. S. kassatsiooniõigust ei kasutanud, siis jõustus kohtuotsus 10.02.
2. Sellest ajast alates tekkis I. Se.il ka kohustus tasuda talle määratud 900 krooni suurune rahatrahv. Kohtule esitatud dokumentides nähtub, et I. S. suhtes algatatud väärteoasjas tehtud otsuse sundtäitmiseks on 18.03.2009 algatatud kohtutäitur Urmas Tärno poolt täiteasi 052/2009/
3. Seega järeldab kohus, et I. S. ei ole talle väärteoasjas määratud rahatrahvi tasunud. Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2009 vastuse kohaselt puudub alus vabastada I. S. Kohtule esitatud kaebuses palus V.S. abi I. S.ile määratud trahvi õigluse uurimisel ja tunnistada süüdi politseitöötajad, kes sõitsid kaebaja autole otsa 06.10.2008, ning karistada väärteoasjas akti koostanud ametnikke valeandmete eest.
4. Kuna täpsustamist vajasid kaebaja õiguste rikkumine ja kaebuse taotlus ning kaebajal tuli esitada kohtule nõuetekohane riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus ja esitada kaebaja maksujõuetust tõendavad dokumendid, siis jättis kohus 09.07.2009 kohtumäärusega kaebuse

§ 11

lg 2 alusel käiguta, andes kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse ärakirja kättesaamisest.

1. Kohus märkis määruses järgmist: „
2. V.S. poolt kohtule esitatud kaebusest võib järeldada, et kaebaja soovib vaidlustada Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2009 vastust tema avaldusele. Samas kaebuse sisu alusel järeldab kohus, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks on I. Semjonovile määratud rahatrahvi vaidlustamine. Kohus selgitab kaebajale kõigepealt, et vastavalt

§ 7

lg-le 1 kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Antud juhul jääb V.S. subjektiivsete õiguste rikkumine arusaamatuks (isegi eelmärgitud sõiduauto kuuluvus on tõendamata), kuna nii väärteomenetlus kui ka täitemenetlus puudutavad hoopis I. S.it. Kohus rõhutab, et teoreetiliselt on V.S.l kui isikul, kes pöördus avaldusega Põhja Politseiprefektuuri poole ja sai 08.06.2009 vastuse, õigus selle vastuse vaidlustamiseks pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul vastuse teatavakstegemisest, kuid siis peab nimetatud vastus tema enda mingeid õigusi rikkuma. Kaebaja on 08.06.2009 vastuse vaidlustamiseks halduskohtu poole küll seaduses ette nähtud tähtaja jooksul pöördunud, kuid kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et vastavalt

§ 10

lg 1 p-le 3, lg 2 p-dele 3 ja 4 peab olema kaebuses märgitud nii kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, milles seisneb haldusakti või toimingu õigusvastasus kui ka kaebaja selge taotlus vastavalt

§-le 6. Need nõuded on kaebuses täitmata.

§ 6

kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist; peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Lisaks võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist; avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist; avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise kindlakstegemist. Kuna kaebuses sellist seadusekohast selgesõnalist taotlust esitatud ei ole, siis tuleb kaebajal kaebust täpsustada ja märkida, mis on kaebaja tegelik eesmärk ja tahe. Kohus selgitab, et halduskohus ei saa väärteoasjas tehtud otsust ja seega määratud rahatrahvi ise tühistada ega anda ka teisele kohtule (Harju Maakohtule) korraldust kohtuotsusega muutmata jäetud väärteoasjas tehtud otsusega määratud rahatrahv tühistada. Selleks nägi seadus ette teistsuguse menetluskorra: 1) väärteootsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamine Harju Maakohtule, millist võimalust I. S. ka kasutas ja 2) Harju Maakohtu otsuse vaidlustamiseks oli võimalik esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule, millist võimalust I. S. aga ei kasutanud. Seega on otsus trahvi määramise osas jõustunud ja kuulub täitmisele. Antud ajahetkel ei ole enam võimalik määratud rahatrahvi vaidlustada, ammugi mitte halduskohtule kaebuse esitamise teel. V.S.le on 08.06.2009 vastuses selgitatud ka asjaolu, et 06.10.2008 2 toimunud liiklusõnnetuse asjaolude osas on selle põhjustanud politseiametniku suhtes läbi viidud iseseisev väärteomenetlus. Halduskohtu pädevusse ei kuulu ja seega ei saa ka esitada taotlust politseiametnike süüdi mõistmiseks. Ka ei saa halduskohtule esitada taotlust 06.10.2008 toiminud liiklusõnnetuses väidetavate valeandmete esitajate karistamiseks, selleks oli I. Semjonovil võimalus tema suhtes algatatud väärteoasjas tehtud otsuse vaidlustamise raames. Samuti ei ole halduskohtu pädevuses täitetoimingutega seotud vaidluste lahendamine. Kõike eelmärgitut arvestades on kohtule antud juhul ebaselge V.S. pöördumine halduskohtu poole kaebusega tema pojale määratud rahatrahvi asjaoludel esitatud avaldusele saadud 08.06.2009 vastuse vaidlustamiseks. Kuna halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, siis kaebajal tuleb kirjalikult kohtule teatada, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud Põhja Politseiprefektuuri 06.08.2009 vastusega ja milles seisneb nimetatud vastuse õigusvastasus. Kohus selgitab kaebajale veelkord, et tema avaldusele saadud 08.06.2009 vastuse vaidlustamisega halduskohtus kaebaja ei saavuta oma pojale väärteosasjas määratud rahatrahvi tühistamist, samuti ei ole võimalik halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu taotleda politseiametnike karistamist ja määratud rahatrahvi õiglast uurimist, kuna selleks nägi seadus ette teistsuguse menetluskorra (I. S.i poolt kassatsioonkaebuse esitamine Riigikohtule), millist võimalust I. S. aga ei kasutanud. Seega tuleb V.S.l kaebust täpsustada ja märkida, mis on tema tegelik tahe ja eesmärk ning esitada sellest tulenevalt

§ 6nõuetele vastav taotlus.

Kui kaebaja soovib vaidlustada Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2009 vastust tema avaldusele, siis tuleb seda ka kaebuses selgelt kirjalikult märkida, sest sellest sõltub, kes on asjas vastustajaks. Samas kohus selgitab, et Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2009 vastuskiri on haldustoiming ja toimingut ei saa tühistada. Ka nimetatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemisega (mis ei too kaasa juriidilisi tagajärgi politseiasutustele ega teistele kohtutele või isikutele) kaebaja ei saavuta tema pojale I. S.ile määratud rahatrahvist vabanemist. Seega tundub kaebus praegu perspektiivitu ja mõttetu. Seetõttu tuleb kaebajal kaebust täiendades selgitada esitatud kaebuse eesmärki, arvestades kohtu eelnevaid selgitusi, kus juhiti kaebaja tähelepanu halduskohtu pädevusele. 4.

§ 10lg 6 kohaselt koos kaebusega esitatakse kohtule tõend riigilõivu tasumise kohta.

Riigilõivuseaduse § 56 lg 10 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni. Koos kaebusega ei ole kaebaja tõendit riigilõivu tasumise kohta esitanud. Seega järeldab kohus, et riigilõiv on maksmata. Kaebusele on lisatud kaebaja käsikirjaline venekeelne 06.07.2009 pöördumine halduskohtu poole. Kohus lasi selguse huvides tõlkida pöördumise kohtutõlgil eesti keelde. Kaebaja märgib pöördumises muuhulgas “Riigiabist vabastamise saamisele“. Kohtule on ebaselge, mida kaebaja sellise pöördumise all on silmas pidanud. Kui kaebaja on soovinud esitada riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust, siis kohus selgitab, et kohus võib vabastada kaebaja maksejõuetuse tõttu

§ 91

lg 1 alusel kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt. Kuna maksujõuetuse tõendamise kohustus lasub taotluse esitajal, siis tuleb kaebajal täita ja esitada kohtule määrusele lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja majandusliku seisundi teatise blankett ning lisada kaebaja majanduslikku seisundit kinnitavad tõendid. Kohus selgitab, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on arvel vanaduspensioni saajana (Tallinna Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna 02.07.2009 tõend nr 6.TL 15.2-9/5722-2), ei ole iseenesest kaebaja maksejõuetust tõendavaks asjaoluks, kaebaja igakuine sissetulek on 4188 krooni kuus. Seda enam, et kaebaja nimel on väidetavalt registreeritud sõiduauto Renault reg nr xxx xxx ja kaebaja ei ole üksik pensionär, vaid tal on ka asjast nähtuvalt poeg I. S., kelle poole kaebajal on võimalik pöörduda selleks, et paluda vajadusel abi kaebajal lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks. Riigilõivu tasumisel või selle tasumisest vabastamise taotlemisel tuleb kaebajal aga eelkõige kaaluda oma kaebuse mõttekust ja perspektiivi, millele kohus on ülalpool põhjalikult tähelepanu juhtinud.“ 4. V.S. on väljastusteatest nähtuvalt saanud 09.07.2009 kohtumääruse kätte 15.07.2009, kuid kohtu määratud tähtajal ega kuni käesoleva ajani ei ole ta kohtule vastanud ega kaebust seadusnõuetega kooskõlla viinud. Kohus on selgitanud kaebajale, et kaebus peab vastama 3

§ 10

nõuetele, samuti seda, et puuduste tähtajal kõrvaldamata jätmise korral tagastatakse kaebus selle esitajale läbivaatamatult. Antud juhul tulebki kaebus selle oluliste, menetlust takistavate puuduste tõttu kaebuse esitajale tagastada. Hurma Kiviloo Kohtunik 4