lg 1, 2 p 1, 2, 3, 4 kohaldamises, õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning Tallinna Vangla direktori 14.02.2008 käskkirja nr 62-k; 12.05.2008 käskkirja nr 202-k ja 13.08.2008 käskkirja nr 357-k õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.V. Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta A.V.’i kaebused täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda /HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1/. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 01.09.2009, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD
) § 69 lg 1, 2 p 1, 2, 3, 4 kohaldamises, õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja Tallinna Vangla direktori 14.02.2008 käskkirja nr 62-k, 12.05.2008 käskkirja nr 202-k 13.08.2008 käskkirja nr 357-k, õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning liitis A.V.i kaebuste (haldusasjad nr 3-09-673; 3-09-1079; 3-09-1081; 3-09-1082) menetluse ühte menetlusse, jätkates menetlust haldusasjana nr 3-09-673 /tl 58, 69, 71, 79/.
§-le 102 A.V. rõhutab, et prokuratuuri ega kohtu poolt pole talle mingeid piiranguid kohaldatud. Vastustaja Tallinna Vangla peab esitatud kaebusi põhjendamatuks, paludes jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda. Seonduvalt kriminaalmenetlusega nr 07922500072 kohaldati Tallinna Vangla direktori 14.11.2007 käskkirjaga nr 411-k kinnipeetav A.V.i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Tallinna Vangla direktori käskkirjadega 14.02.2008 nr 62-k; 12.05.2008 nr 202-k ja 3 13.08.2008 nr 357-k jätkati kinnipeetav A.V.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjusel, et kriminaalasi nr 07922500072 oli jätkuvalt menetluses. Sellest lähtuvalt oli kinnipeetav A.V.i eraldi paigutamise jätkamine teistest kinnipeetavatest vajalik, et tagada kriminaalmenetluse objektiivsus ning selgitada välja kõik asjaolud. Käesoleval hetkel, so 30.06.2009 on kriminaalasi 07922500072 jätkuvalt menetluses. Viitega
p 1, § 69 lg 1, 2, 3 ja 4 ning § 66 lg 1 ja 2 sätetele esitab Tallinna Vangla seisukohad kaebuses toodud väidetele: Tallinna Vangla ei nõustu A.V.i väidetega, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise fakt on üheselt mõistetav ja tema süüdiolemisele viitav, mõjutab kriminaalmenetluse erapooletust ja objektiivsust ning et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise käskkirjade õigusvastaseks tunnistamisega ei saaks need mõjutada kriminaalmenetluse tulemust. Antud juhul oli A.V.i suhtes algatatud kriminaalmenetlus, kuna ta grupis nõudis kaaskinnipeetavatelt raha ja tarbeesemeid, kasutades selle juures vägivalda. Tulenevalt
§-st 69 võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka raske õiguskorra rikkumise ärahoidmiseks. Samas ei tähenda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise fakt seda, et Tallinna Vangla oleks A.V.i süüdi mõistnud. A.V.i suhtes kohaldati teistest kinni peetavatest isikutest eraldi hoidmist. 13.02.2008 on julgeolekuosakonna spetsialist Raiko Roosi poolt koostatud õiend, milles märgitakse, et A.V.i kontakte teiste kinnipeetavatega on vaja vähendada, vältimaks edasisi intsidente kaaskinnipeetavatega, tagada kriminaalmenetluse objektiivsuse ning selgitada välja asjaolud. Lähtuvalt nimetatud asjaolust, pikendati A.V.i suhtest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebuse esitaja toob välja kuupäevade kaupa, millises kambris ta viibis koos isikutega, kes olid samas kriminaalasjas kahtlustatavad ning leiab, et see asjaolu näitab Tallinna Vangla toimingute õigusvastasust. Tallinna Vangla on seisukohal, et nimetatud viide on asjakohatu, kuna isikule ei olnud peale pandud piirangut viibida koos isikutega, keda samuti kahtlustatakse samas kriminaalasjas. Nimetatud fakt ei oma tähtsust, kuna A.V.ile ei olnud prokuratuuri poolt peale pandud piiranguid viibida koos samas kriminaalmenetluses kahtlustatavatega. Tallinna Vangla on seisukohal, et A.V.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on kaaskinnipeetavate turvalisuse tagamiseks õiguspärane, kuna kaebaja on nõudnud kaaskinnipeetavatelt raha ja tarbeesemeid kasutades selle juures vägivalda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise viis ja aeg on Tallinna Vangla direktori ja julgeolekuosakonna poolt läbi viidud kaalutlusõiguse küsimus, mis vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 esitatud põhimõtetele. Tallinna Vangla direktor on kaebaja suhtes kohaldanud täiendavaid julgeolekumeetmeid, sest kinnipidamisasutustes kuuluvad kinnipeetavad vangla kontrolli alla ning vangla vastutus laieneb teiste kinnipeetavate julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks vanglas. Spordisaali kasutamine on kaasnev juhtumile, mil kinnipeetavale kohaldatakse liikumise suhtes piiranguid, kuivõrd vastupidisel käitumisel puuduks liikumispiirangul tähendus ja regulatiivsus. Tallinna Vangla ei tee “koostööd" kinni peetavate isikutega, mistõttu kaebuse esitaja sellesisulised väited - et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et ta keeldus hakkamast Tallinna Vangla informaatoriks - on väärad. Tallinna Vangla leiab, et A.V.i väide, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et ta kirjutab pidevalt vaideid ja kaebusi, mistõttu tahtis Tallinna Vangla põhjustada talle ebameeldivusi, on kaebuse esitaja subjektiivne hinnang tema suhtes kohaldatud täiendavatele julgeolekuabinõudele, mis ei vasta tõele. Kinnipeetav märgib, et tema sõnu talle „otsitud" distsiplinaarsüütegude kohta kinnitavad haldusasjad nr 3-07-2153 ja ka 3-07-2359. Tallinna Vangla nimetatud väitega ei nõustu. Nimelt nähtub haldusasjas nr 3-07-2153 tehtud kohtuotsusest, et ka kohus on märkinud, et Käesoleval juhul tugineb vangla direktori käskkiri tõenditele, mis on süüteo tõendamisel 4 piisavad. Nimetatud tõendid on vormistatud menetluses, mille läbiviimine on aset leidnud kooskõlas nõuetega ning kohus ei ole tuvastanud nende tõendite vormistamise kohta kehtivate reeglite rikkumist, mis võiks seada kahtluse alla tõendite usaldusväärsuse ja süüteo tõendatuse. Kohus on eespool leidnud, et süüteo toimepanemine A.V.i poolt on tõendatud. Tallinna Vangla direktor on käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirjas hinnanud A.V.i poolt toimepandud süütegu raske režiimi rikkumisena. Puudub alus väita, et arvestades juhtumi asjaolusid ning rikkumise iseloomu oleks raske režiimi rikkumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine iseenesest ebaproportsionaalne. Omavoliliselt kinnipeetavale mittemääratud ruumis viibimine kujutab ohtu vangla julgeolekule, mistõttu rikkumise raskust arvestades ei saa iseenesest väita karistusliigi valiku põhjendamatust ning puudub ka alus väita määratud distsiplinaarkaristuse mittevastavust vabadusekaotuse täideviimise eesmärgile, milleks
lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldatakse kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine suuliste rikkumiste toimepanemiste eest kohaldatav, kuna
Kaebuse esitaja väidetud kaalutlusvea - Tallinna Vangla on põhjendamatult kohaldanud tema suhtes isiklike riiete kandmise keelamist ja vanglariiete kasutamiseks andmist, samuti isiklike esemete kasutamise keelamist - osas Tallinna Vangla selgitab, et
lg 1 kohaselt kinnipeetav kannab vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sõnaselgelt sätestab vangistusseadus isikliku riietuse kandmise üksnes vahistatute puhul (§ 93 lg 1) ning kinnipeetavate puhul vangla direktori loal (§ 46 lg 2).
lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seadusest ei tulene, kuidas vangla direktor sellise loa andma peaks. Samuti ei ole seaduses täpsustatud, millistest kaalutlustest vangla direktor sellise loa andmisel juhinduma peab või millistest juhinduda tohib, direktorile jääb selles küsimuses otsustusvabadus. Isikliku riietuse kandmise lubamine
lõike sõnastusest tulenevalt on vaadeldav konkreetsele kinnipeetavale antava erand-õigusega. Seega on kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks olemas seaduslik alus ja vastav keeld ei saanud kaebuse esitaja õigusi kuidagi rikkuda. Vangla direktorile on antud kinnipeetavale isiklike riietusesemete kandmise taotluse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamiseks diskretsiooniõigus. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et haldusorgan jätaks tema suhtes seaduses sätestatud normi kohaldamata. Lisaks on aga kaebaja puhul tõusetunud probleem julgeolekukaalutlustest lähtudes. Sellest seisukohast on igati mõistetav, et vangla riietus maandab mõningal määral riske, mida vangla prognoosib. Kui vangla riietuses on kinnipeetav igas olukorras nähtavam või selle alla on väiksem võimalus peita esemeid, mis on kinnipeetavale lubamatud, siis tuleb vangla eraldatud riietust kanda. Ühtlasi arvestas Tallinna Vangla asjaoluga, et lukustatavates kambrites viibijad ei saa ise riideid pesta, siis peseb neid vangla. Seega ei ole tegu õigusvastase tegevusega. A.V.i arvamuse osas, et isiklike esemete keelamine kujutab endast labast psühhoterrorit, on Tallinna Vangla seisukohal, et tegu on kaebuse esitaja subjektiivse hinnanguga, mis ei vasta tõele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tõesti isikutele keelatud isiklike raamatute ja ajakirjade ning fotoalbumite kambrisse lubamine. Samas on isikul võimalik raamatukogust laenutada ajalehti ning raamatuid. Kinnipeetava väide, et raamatukogus on ainult kriminaalromaanid, ei vasta tõele. Vangla riietuse kandmise eesmärgiks on kinnipeetavate selge eristamine riietuse kaudu teistest isikutest, kuna see aitab vähendada julgeolekuriske. Samuti on A.V. subjektiivne hinnang täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele see, et tema suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud olid määratud üksnes tema 5 mõjutamiseks ning süü omaksvõtmiseks. Antud juhul oli isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlus, mistõttu oli vajalik kriminaalmenetluse objektiivsuse tagamiseks ja asjaolude väljaselgitamiseks kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk ei ole mitte isikute süüdi mõistmine, vaid seda võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Vangla ametnikud tajuvad kinnipidamisasutuse olukorda ja õhkkonda paremini ning omavad tekkida võivate probleemide kohta enamat teavet kui vanglavälised isikud. Vanglasisese turvalisuse säilitamisel on olulisel kohal rikkumisi ennetav tegevus. Selline ennetav tegevus põhjendab täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist ilma, et oleksid olemas konkreetsed tõendid kaebaja suhtes tema potentsiaalselt õiguskuulmatust käitumisest tulevikus. Üksnes vanglas kogutud informatsioon võib olla aluseks, miks ühte või teist ohtu aimatakse või püütakse välistada või vähemalt viia miinimumini. Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisel on kaebaja suhtes kogutud informatsiooni, samuti on arvestatud kaebaja isikuga ja tema iseloomuga ning kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlustega. Vähemoluline ei ole kriminaalasja igakülgse ja objektiivse eeluurimise läbiviimise tagamine. Kui on oht, et kaebaja vaba liikumine ja suhtlemine vanglas võib eeluurimist takistada, siis tuleb see oht välistada. Kaebaja eelneva ja mitte õiguskuuleka käitumise põhjal võib põhjendatult arvata, et see oht ei ole olematu. Lähtuvalt
§-st 69 võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada preventiivselt raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Nimetatud paragrahvi eesmärk ei ole isikuid süüdi mõista. Seega kaebuse esitaja on tõlgendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise meedet vääralt. Kaebuse esitaja viitega
§-le 102 esitatud väite osas, et prokuratuuri ega kohtu poolt pole talle mingeid piiranguid kohaldatud, on Tallinna Vangla seisukohal, et viide nimetatud sättele on asjakohatu, kuna kaebuse esitaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekabinõusid
Seonduvalt A.V.i märkusega, et täiendavaid julgeolekuabinõusid hakati kohaldama peaaegu kolm kuud pärast 21.08.2007 teatise saatmist, Tallinna Vangla selgitab, et isik on vaidlustanud Tallinna Vangla direktori 14.11.2007 käskkirja nr 411-k Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus 20.02.2008 haldusasjas nr 3-07-2396 tehtud kohtuotsuses jättis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjale esitatud kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla, viitega haldusasjas nr 3-07-2153 tehtud kohtuotsuses märgitule, peab kaebuse esitaja väidet vangla julgeolekuosakonna poolse A.V.i tagakiusamisele ja karistamisele orienteerituse kohta kinnipeetava subjektiivseks hinnanguks, mis ei vasta tegelikkusele. A.V. on toime pannud distsiplinaarrikkumised, mille eest on talle määratud distsiplinaarkaristused. Tallinna Vangla direktori 05.09.2007 käskkiri 846-d tühistati ning kohus märkis, et ehkki käesoleval juhul on tuvastatud kaebuse esitaja poolt rikkumise toimepanemine ja kaebuse esitaja tunnistab selles oma süüd ning välistatud ei ole võimalus, et ka juhul, kui vangla direktor oleks kaebuse esitaja käitumist iseloomustavaid, tegelikkusele vastavaid andmeid arvestades kaalutlusreegleid järgides jõudnud samasisulise ja proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas oleva otsuseni, puudub kohtul õigus sellistele oletustele tuginevalt jätta õigusvastane haldusakt tühistamata. Seega on vaidlustatud käskkiri kaalutlusvea tõttu õigusvastane ja kuulub tühistamisele, kuna kaalutlusviga võis avaldada mõju asjas tehtud otsusele. Nimetatud asjaolust nähtub, et Tallinna Vangla ei olnud orienteeritud isiku karistamisele, vaid tegu oli kinnipeetava poolt toime pandud distsiplinaarsüüteoga, mis leidis ka kinnitust ning mida tunnistas kinnipeetav ka ise. Haldusasjas nr 3-07-2359 tehtud kohtumäärusest nähtub, et Tallinna Vangla on ise Tallinna Vangla direktori 31.10.2007 käskkirja nr 1172-d kehtetuks tunnistanud. Seega ei saa ka antud juhul rääkida Tallinna Vangla poolsest karistamisele orienteeritusest. 6 Tulenevalt
Ig-st 1 on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 3 kohaselt määruse § 8 lõikes 4 nimetatud kinnipeetavad ja vahistatud ning kinnipeetavad, kellel ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda kodukorras ettenähtud telefoni kasutamise ajal saavad helistada taotluse alusel. Tulenevalt
lg-st 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Nimetatud kohustustest on Tallinna Vangla kinni pidanud. Kaebaja viide Tallinna Vangla direktori 14.11.2008 käskkirjale nr 476-k on asjassepuutumatu, mistõttu Tallinna Vangla sellesisulistele väidetele seisukohta ei võta. Tallinna Vangla A.V.i väidetega, et Tallinna Vangla direktori käskkirjad 14.02.2008 nr 62-k; 12.05.2008 nr 202-k ja 13.08.2008 nr 357-k on motiveerimata ja ebaproportsionaalsed ning õigusvastased, ei nõustu, kuna vaidlusalused käskkirjad on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud menetlus- ja vormivigu. Tallinna Vangla leidis, et A.V.i käitumine annab alust arvata, et ta võib endiselt kasutada füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes. Samuti leidis Tallinna Vangla, et vältimaks edasisi intsidente, on vajalik vähendada A.V.i kontakte teiste kinnipeetavatega. Tallinna Vangla märgib, et
lg 5 kohaselt on kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud väide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on väide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Antud juhul ei ole A.V. kaebuses märgitud käskkirju vaidemenetluses vaidlustanud. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas asjas on A.V. vaidlustanud Tallinna Vangla direktori 14.02.2008 käskkirja nr 62-k, 12.05.2008 käskkirja nr 202-k ja 13.08.2008 käskkirja nr 357-k, millega tema suhtes jätkati juba Tallinna Vangla direktori 14.11.2007 käskkirjaga nr 411-k alustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ning Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes 14.11.2007 kuni 14.11.2008 kaebaja suhtes
Nähtuvalt Tallinna Vangla direktori 14.11.2008 käskkirjast nr 476-k lõpetati selle haldusaktiga A.V.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alates 14.11.2008 seoses
Eeltoodust selgub, miks kaebaja soovib just Tallinna Vangla 14.11.2007 kuni 14.11.2008 toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kohus peab nimetatud toimingu vaidlustamisega seoses siiski vajalikuks märkida järgmist. Sisuliselt on märgitud nõue hõlmatud Tallinna Vangla direktori 14.02.2008 käskkirja nr 62-k, 12.05.2008 käskkirja nr 202-k ja 13.08.2008 käskkirja nr 357-k õigusvastasuse tuvastamise nõudega, kuna kaebaja suhtes kohaldati
§-s 69 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ehk viidi läbi vaidlustatud toiming eelmärgitud käskkirjade alusel ja kaebaja ei ole toonud toimingute osas välja käskkirjadest sõltumatuid õigusvastaseid asjaolusid. Kui kohus teeb kindlaks, et kaevatud haldusaktid ei ole seadusega kooskõlas, siis järelikult ei olnud nende käskkirjade alusel teostatud toimingud samuti õiguspärased. Seega asub kohus hindama eelkõige vaidlustatud käskkirju. Teiseks tuleb arvestada seda, et kaebuse esitaja on eelnevalt esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, kus muuhulgas taotles Tallinna Vangla direktori 14.11.2007. a käskkirja nr 411-k tühistamist (haldusasi nr 3-07-2396). Tallinna Halduskohtu 20.02.2008 otsusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata ning see otsus on jõustunud. Järelikult kohus on juba kontrollinud ja tunnistanud õiguspäraseks A.V.i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil 14.11.2007 kuni 14.02.2008 (esimene 7 pikendamine), mistõttu käesolevas asjas saab kohus anda hinnangu üksnes perioodil 14.02.2008 kuni 14.11.2008 kaebaja suhtes
§-s 69 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasusele. Veel märgib kohus, et kuivõrd kõik vaidlustatud käskkirjad on samasisulised ja antud samal õiguslikul alusel ning kaebaja on need vaidlustanud samuti samadel motiividel, mis võimaldas ka kaebuste menetluse liitmist, siis kohus hindab samuti poolte väiteid mitte iga üksikakti kaupa, vaid kogumis. 2. Kohus möönab kaebajal põhjendatud huvi olemasolu. Asjaolust, et kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kelle vabadus on niigi piiratud, ei või teha järeldust, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ei saanud Tallinna Vangla kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda ega temale kahju põhjustada. Haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõuet ei pea esitama samaaegselt koos kahju hüvitamise nõudega, vaid seda võib teha ka eraldi menetlustes. Kuivõrd
-st ei tulene, ja seda on kinnitanud ka kohtupraktika, et tuvastamiskaebuse esitamiseks oleks kinnipeetavast kaebajal vajalik läbida eelnevalt vaidemenetlus, siis on halduskohtule esitatud kaebus lubatav (mida kinnitab ka kaebuste kohtu poolt menetlusse võtmine) ja vastustaja sellekohane etteheide põhjendamatu. 3. Asja materjalidest nähtuvalt A.V.i suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid algselt Tallinna Vangla direktori 14.11.2007 käskkirjaga nr 411-k haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 4,
lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja lg 4 ning justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati
lg 2 kohaselt: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumise- ja suhtlemisvabaduse piiramist; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirjas nähti ette ka kohustus vaadata üle täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise otstarbekus A.V.i suhtes kolme kuu jooksul. Kõnealune käskkiri on läbinud kohtuliku kontrolli ja A.V.i kaebus selle käskkirja tühistamiseks on jäetud Tallinna Halduskohtu
lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja lg 4 ning justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 1 kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, lg 2 järgi 8 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Sama paragrahvi lõikes 2 on loetletud meetmed, mille kohaldamine täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (p 5 - ohjeldusmeetmete kasutamine – ei ole antud juhul asjassepuutuv, kuna seda kaebaja suhtes ei kohaldatud). Sama paragrahvi lg 4 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vangla direktor. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglaametnik. Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 on samuti pädevusnorm ja selle alusel vangla direktor annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Viidatud sätteid arvestades on vaidlustatud haldusaktid andnud selleks pädev isik, käskkirjades on viidatud asjakohastele õigusnormidele. Lisaks eelmärgitutele on vastustaja tuginenud ka
lg-le 1 (kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas) ja lg-le 2 (julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor), § 67 p-le 1 (kinnipeetav on kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele) ning § 69 lg-le 3, mille järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Käskkirjades on esitatud ka otsuse tegemise aluseks olnud kaalutlused ja iga uus käskkiri on antud enne eelmises näidatud kolme kuu möödumist. Seega on tegemist formaalselt õiguspäraste haldusaktidega.
lg 1 ja isiku süstemaatiline
ja vangla sisekorraeeskirjade rikkumine, samuti potentsiaalne oht kaaskinnipeetavatele.
lg-s 1 nimetatud aluse „kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju“ eesmärk on hoida ära edasiste rikkumiste toimepanemine.“ Kohus käesolevas asjas jagab seda seisukohta ja tal ei ole sellele midagi olulist lisada. Küll rõhutab kohus, et ekslik on kaebaja arvamus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise käskkirjade õigusvastaseks tunnistamisega ei saaks need mõjutada kriminaalmenetluse tulemust: kriminaalmenetluse tulemust ei saaks need käskkirjad mõjutada nagunii, olgu need haldusaktid õigusvastased või õiguspärased. Kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et A.V. on viibinud kambris koos isikutega, kes olid samas kriminaalasjas kahtlustatavad. Tallinna Vangla selgituse kohaselt, mida kaebaja kinnitab, ei olnud A.V.ile prokuratuuri poolt peale pandud piiranguid viibida koos samas kriminaalmenetluses kahtlustatavatega. Seega täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati muu hulgas eelkõige vangla üldise ja ülejäänud kaaskinnipeetavate julgeoleku huvides. Kaebuse esitaja väited, mille kohaselt tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid hoopis põhjusel, et ta keeldus hakkamast Tallinna Vangla informaatoriks, on oletuslikud, paljasõnalised ja asja materjalide kontekstis mittetõsiseltvõetavad. Isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist on kohtu arvates käskkirjades asjakohaselt piisavalt põhjendatud. Lisaks on oluline märkida, et
lg 2 kohaselt vangla direktor võib lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seega on tegemist omamoodi soodustusega, mida võimaldatakse teatud tingimustele vastavale kinnipeetavale. Mitteseaduskuulekale kinnipeetavale selle erandi keelamine ei ole kuidagi tema õigusi 10 ülemääraselt piirav, rikkumise puudumisest rääkimata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et A.V.i kaebused on täiesti alusetud ja need ei kuulu rahuldamisele. 7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Nimetatud sättest tuleneb ühtlasi, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Et kohus teeb antud juhul otsuse A.V.i kahjuks ja Tallinna Vangla ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud kohtukulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.