Obsah (6)

§ 75§ 84§ 11§147§ 56§ 52

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1649 Haldusasi OÜ GHSS Kinnisvara ka

§ 75

lõike 1 kohaselt määrab maksuamet revisjoni ulatuse korraldusega, kuid maksuotsus ei kattu revisjoni ulatusega ja on seetõttu täies ulatuses ebaseaduslik. Ka on kaebaja seisukoha kohaselt MTA meelevaldselt viidanud Riigikohtu 14.11.2007 lahendile nr 3-3-1-47-07. Kohtulahendist nähtuvalt on isikule korduvalt esitatud sunniraha tasumise kohustus. Kaebaja leiab, et eeltoodud kohtulahendile ei saa tugineda, kuna kohtulahendis oli maksuamet dokumente eelnevalt nõudnud ja neid ei esitatud kohustavast haldusaktist hoolimata. Käesolevas asjas on kaebaja kõik MTA poolsed korraldused täitnud, seega jääb arusaamatuks, millisele korraldusele on vaideotsuses viidatud. MTA ei ole järginud maksukorralduse seaduses (edaspidi

) sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid. 8. Maksuotsuses määras maksuhaldur käibemaksu kokku summas 580 751 krooni ja leidis, et renoveerimisteenust ei ole eraldi teenusena osutatud. Maksuhalduril puudus seadusest tulenev alus

§ 84kohaldamiseks.

Kaebaja selgitab, et tehingute reaalne sisu tuleneb 10 korteriomandi müügist, kuna kõik ostjad ei ole soovinud tellida renoveerimisteenust müüja poolt, vaid on teostanud renoveerimise iseseisvalt. Samuti on tehingu reaalseks sisuks korteriomandite moodustamine, kuna GHSS Kinnisvara OÜ omandas kinnistu, millel paiknes kaks elamut, jagas need korteriomanditeks, renoveeris vastavalt tellimusele vajalikul määral ja müüs korteriomandid. Maksuhalduri seisukoht siinjuures on vastuoluline ja arusaamatu: ühelt poolt tuuakse välja, et tuvastamist vajab tehingu reaalne sisu (renoveerimisteenuse mitteosutamine); samas ei täpsustata, millisest tehingust on räägitud ja viidatakse, et müüja ei ole deklareerinud lepingust tulenevat tasumisele kuuluvat käibemaksu. Maksuhaldur ei ole ka näidanud, millist tehingut peaks kohaldama, kui renoveerimisteenuse tehing ei ole kehtiv. Müüja ei oleks tegelikkuses korteriomandit müünud sellistel tingimustel, nagu MTA ostu-müüki mõistab. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduril puudus käesoleval juhul võimalus kasutada tehingu reaalse majandusliku sisu hindamist ja pole tõestatud, et renoveerimise osas arvete koostamine ja esitamine on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kaebaja on renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu ning kinnisvara müük on antud juhul käibemaksuvaba.

1. Maksuhaldur on veel leidnud, et renoveerimisarved on fabritseeritud, kuna kõik ostjad ei ole neid kätte saanud. Kaebaja selgitab, et renoveerimisarvete tagantjärele fabritseerimine ei ole võimalik, kuna need on tähtaegselt deklareeritud. Arve kehtivus ei sõltu asjaolust, kas see antakse teisele poolele tähitud kirjaga, allkirja vastu, e-maili teel või antakse tehingut vahendanud maaklerile edasiandmiseks. Samuti ei oma arve kehtivus tähtsust tehingu sisu kindlaksmääramisel.
2. Maksuhaldur on toonud ühe põhjendusena välja, et korteriomandi ostu- müügilepingusse oli märgitud, et korteriomandi hind sisaldas käibemaksu ning sellest tulenevalt peab maksumaksja tasuma kogu tehingult käibemaksu, kuigi seadus maksumaksjat selleks ei kohusta. Kuna lepingus sisaldub, et ostusumma sisaldab käibemaksu, siis on järelikult jäetud käibemaks deklareerimata. Kaebaja arvates puudub eeltoodud sättel seos

§ 84tehingu reaalse sisu kontrollimisega.

Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 27 lg 2 punkti 3 kohaselt on käibedeklaratsiooni kohustatud esitama KMS § 3 lõike 6 punktis 2 nimetatud isik tehingu puhul, mille kohta ta on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma. KMS § 3 lg 6 punkti 2 kohaselt peab käibemaksu maksma ka maksukohustuslasena registreerimata isik tehingult, mille kohta ta on esitanud arve või muu müügidokumendi, millele ta on märkinud käibemaksusumma. MTA käibemaksuregistrist nähtuvalt on GHSS Kinnisvara OÜ alates 06.04.2006 käibemaksukohuslasena registreeritud ning seega ei ole GHSS Kinnisvara OÜ kohustatud käibedeklaratsiooni esitama ja eeltoodud säte ei ole tema suhtes kohaldatav. Maksuhaldur on viidanud justkui KMS § 38 lõikele 1, mille kohaselt peab tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastanud arvele või muule dokumendile 3 seaduses sätestatut eirates, kuid eeltoodud säte ei ole kohaldatav (eeldusel, et tegemist on müügidokumendiga ja käibemaksusumma märkimisega), kuna isik ei ole kohustatud esitama käibemaksudeklaratsiooni ja seega ei saa ta maksta ka käibemaksu. Kohustus deklareerida ja kohustus tasuda on ikkagi sätestatud kooskohustusena. Ei ole loogiline, et deklareerimiskohustuse puudumise korral on ainult kohustus tasuda ja vastupidi. Kaebaja leiab, et selle sätte eesmärgiks on garanteerida käibemaksu saamine juhul, kui väljastatakse arve sisuga dokument, näiteks ettemaksuarve. Kaebaja selgitab, et antud juhul ei ole märgitud ostumüügilepingusse käibemaksusummat, tegemist on üksnes deklaratiivse sättega, et ostuhinnas sisaldub käibemaks, mille kohta koostati ja esitati remonditööde ulatuses arve. Samuti ei ole arvestatud ostumüügilepingut tervikuna tehingu sisu kindlaksmääramisel. Kaebaja märgib, et lepingu lisas on olemas viimistlustase, samuti oli müügikuulutuses kirjas, et siseviimistluse tellimisel lisandub siseviimistluse maksumus.

1. Renoveerimise osas märgib kaebaja, et KMS § 1 lg 3 punkti 3 kohaselt on teenus ettevõtluse korras hüve osutamine ning lõike 5 kohaselt on võõrandamine kauba valduse üleandmine koos kauba juhusliku hävimise riisikoga ja õigusega kasutada kaupa ning sellega seotud majanduslikke hüvesid omanikuna, sõltumata kauba asjaõiguslikust staatusest. OÜ GHSS Kinnisvara ostis Õle 33 kinnistu, millel paiknes 2 hoonet, jagas hooned korteriomanditeks ning võõrandas need. Vastavalt ostja soovile teostati ka renoveerimisteenus, mille kohta koostati eraldi arve ja peeti eraldi käibemaksuarvestust. Kuigi asjas on tuvastatud, et korteriomandid renoveeriti vastavalt ostja soovidele, ei ole maksuhaldur tuvastanud ega põhjendanud võõrandamise momenti. Ostjal ei oleks korteriomandi omandamisel olnud võimalik koheselt kasutada selle hüvesid ehk seal sees elada, kuna kaebaja teostas renoveerimisteenuse vastavalt ostja soovidele. Tõlgendades ja vaadeldes KMS § 1 lõikeid 3 ja 5 koosmõjus selgub, et renoveerimata korteriomandi võõrandamise näol oli tegemist müügiga ja renoveerimise näol teenusega, kuna alles pärast renoveerimist oli võimalik ostetavat asja tarbida. Kaebaja arvates on kõige õiglasem arvestada renoveerimiskulu ja siseviimistlust eraldi, kuna lisaks korteriomandile renoveeriti ka kõikidele ühiselt kuuluvaid osasid, mille läbi loodi lisaväärtus. Kaebaja arvates ei ole seaduse mõttega kooskõlas ja õiglane käibemaksustada koguhinda, arvestades, et maksumaksja arvestas renoveerimishinnana ca 5000 krooni ühele ruutmeetrile.
2. Kaebaja leiab, et MTA seisukoht, mille kohaselt tuleb tasuda käibemaks kogu müügisumma pealt, kuna ostu-müügilepingus on märgitud, et hind sisaldab käibemaksu, on väär. Kaebaja selgitab, et notarid soovisid selle lause lisada, kuna tavaliselt on korteriomandi müügi puhul tegemist uue korteriomandiga, millele müüja peab lisama käibemaksu. Notari soovisid sellise klausliga kaitsta ostjat hilisema käibemaksusumma lisamise eest. Kui ostjad soovisid renoveerimisteenust, koostati neil arve, kus toodi välja ruutmeetri renoveerimismaksumus ja vastavalt sellele peeti ka käibemaksuarvestust. Kaebaja mäletab, et küsis notarilt lause kohta selgitust ning notar selgitas, et kaitseb ennast ja ostjat vaidluste eest. Selline seisukoht on loogiline, kuna notar ei tea müüja käibemaksukohustust ja tal ei ole võimalust seda ka tuvastada (puudub võimalus tuvastada, kas parendused on ületanud 10 % või mitte). Mitmed Õle 33 korteriomandid võõrandati ka ilma renoveerimiseta ning sellisel juhul ei saanud ostja korteriomandit kasutada enne, kui ta oli teostanud selles remondi. Kaebaja märgib, et hoolimata sellest, kas ostja oli arve saanud või mitte, on müüja poolt väljastatud arve kehtiv käibemaksuarvestuses.
3. Kaebaja ostis kinnistu käibemaksuta ja müügi käibemaksustamisel kaotab käibemaks mõtte, kuna käibemaks on lisandunud väärtuse maks. Antud juhul aga arvestatakse käibemaksu kogutehingult, kuigi seda peaks arvestama (juhul kui müük oleks käibemaksustav) lisandunud väärtuse vahelt ehk soetusmaksumuse ja müügihinna vahelt. Kaebaja leiab, et on täitnud seadust ja väljastanud KMS § 37 lõike 1 kohaselt arve, kuid maksuhaldur ei ole nimetatud arvega arvestanud, viidates deklaratiivsele lausele ostu-müügilepingus. Kokkuvõtlikult ei ole maksuhaldur järginud

§ 11

lõikes 1 toodud põhimõtet kontrollida kõiki asjas tähendust omavaid, nii maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid, asjaolusid. 4

1. Sõiduauto osas märgib kaebaja, et sõiduauto on välja renditud vastavalt lepingule, kus puudub põhjendus vahepealsete arvelduste tegemiseks ning seega on määratud käibemaksusumma alusetu. KMS § 29 lg 4 viimase lause kohaselt arvatakse sõiduauto, selle tarbeks soetatud mootorkütuse ja sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks maha, sõltumata selle ettevõtluses kasutamise osatähtsusest. Kaebaja märgib siinjuures lisaks, et arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus.
2. Kaebaja selgitab üürnike osas, et üürnikud elasid remonditavas majas, millega seotud ebamugavuste tõttu ei kohaldatud neile täisüürimäära. Üürileandja on kohustatud varustama üürnikke elamiskõlbliku pinnaga ning on selge, et kui maja renoveeritakse, siis ei ole seal võimalik sees elada. Seega oli tegemist kompromissiga, kuna üürnikega ei saanud üürisuhet lõpetada, kuid maja pidi renoveerima. OÜ-le GHSS Kinnisvara on laekunud täpselt niipalju üüri, kui on kantud kaebaja arvele. Maksuhaldur ei ole siinjuures tõendanud kaebajale üürnike poolt sularahas üüri tasumist, samuti puudub kaebajal motiiv sularahas üüri vastuvõtmiseks.
3. Järgmiseks selgitab kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt määratud tulumaksu asjaolusid. GHSS Kinnisvara OÜ on kasutanud Põdrakanepi tee 19 hoonet ja krunti ning Kaarli pst 11-44 asuvat nõupidamisruumi vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule ning teostatud kulutused on üürileandjaga kooskõlastatud. Üürilepingu 02.05.2007 sõlmitud lisa kohaselt on OÜ GHSS Kinnisvara soetanud mööblit ja paigaldanud selle Kaarli pst 11-44 aadressile. 05.02.2007 üürilepingu lisa kohaselt paigaldati spetsiaalpuidust riiulid arhiiviruumi. 05.03.2007 sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt tegi üürnik kaminatöid aadressil Põdrakanepi tee
4. 06.12.2006 sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt soovis üürnik paigaldada lisamööbli Kaarli pst 11-44 aadressile. 06.12.2006 sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt soovis üürnik asendada tavalise teleri reklaami näitamise jaoks parema teleriga ja paigaldas selle stendile. 03.01.2007 sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt soovis üürnik paigaldada duširuumi uksed puhkenurka aadressil Põdrakanepi tee 19 ning 06.12.2007 sõlmitud lisa kohaselt paigaldas GHSS Kinnisvara OÜ sauna puidu. 05.12.2006 üürilepingu lisa kohaselt paigaldas GHSS Kinnisvara OÜ trepikäsipuud aatriumile aadressil Põdrakanepi tee
5. Maksuhaldur on valesti järeldanud, et GHSS Kinnisvara OÜ-l puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus toodud kulutustelt, kuna tehtud kulutused olid tehtud renditavasse ruumi. Käesoleval ajal on lepingud lõppenud. Kaebaja leiab, et kulutused olid kooskõlas tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 32 lõigetega 1 ja
6. Parendused olid seotud ka tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 13 lõikega 1, kuna GHSS Kinnisvara OÜ-l oli plaanis järgmised objektid ise ehitada ning selleks palgata töötajad ja investeeringud tehti eelkõige tulevikku silmas pidades. Kaebaja rentis Põdrakanepi tee 19 kinnistut ja elamut osaliselt kuni kasutusloa saamiseni. GHSS Kinnisvara OÜ pidi tasuma renti kuus 20 600 krooni ja vastavalt lepingule kuulus tasu kogusummana tasumisele hiljemalt rendiperioodi lõppedes. Vastavalt lepingule lisandus tasu kommunaalteenuste eest, mille eest üürileandja ei ole veel käibemaksuga arveid esitanud. Tehtud parendused kuulusid tasaarvestamisele rendileandjaga rendi ja kõrvalkuludega. Üürileping kehtis Kaarli pst 11-44 korteriomandi osas kuni 03.12.2007 ja Põdrakanepi tee 19 osas kuni mai lõpuni
7. Seega kuulus tasumisele üür 367 200 krooni, millele lisandusid kõrvalkulud. Maksuhaldur on maksuotsuses toonud välja, et ettevõtlusega mitteseotud kulud on summaliselt 215 711 krooni, mis on väiksem kui üürikulu. Seega on tehtud parendused proportsioonis ja kooskõlas kokkulepetega.
8. Maksuamet on käsitlenud perioodil 08.08.2006 kuni 26.03.2007 tehtud väljamakseid summas 600 955 krooni juhatuse liikme tasudena Sven Soesonile, mille pealt on arvestatud tulumaks ja sotsiaalmaks. MTA on toonud ühe põhjusena välja asjaolu, et detsembrist 2005 ei ole Sven Soeson palgatulu saanud. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja aru, et maksuhalduri meelest oli Sven Soesonil hädavajalik maksta endale töötasu. Kaebaja selgitab, et Sven Soesoni kontoväljavõttelt alates 01.01.2003 nähtub, et Sven Soeson on oma kontolt välja võtnud sularaha summas 1 624 541,67 krooni. Eeltoodud raha on saadud SEB Ühispanga laenu väljamaksetelt, samuti müüs Sven Soeson korteriomandi aadressil Pärnu mnt 6-12a üldpinnaga 109,7 m
9. Seega puudus kaebaja seisukoha kohaselt Sven Soesonil motiiv ja pakiline vajadus palgatulu järele sellel perioodil, kuna 5 eluks vajalikud vahendid olid piisavad. Ühe argumendina tõi maksuhaldur välja asjaolu, et palka maksti seetõttu, et puudusid töötajad. Kaebaja arusaama kohaselt kinnitab eeltoodu pigem asjaolu, et kuna töötajad puudusid, siis palka ei makstud.
10. Kaebaja selgitab, et väljamaksete näol on tegemist on laenu tagasimaksetega. Sven Soeson tasus OÜ GHSS Kinnisvara laenu OÜ-le MR Solver, mis anti Õle 33 kinnistu ostmiseks. Seda laenu on kaebaja osanikule jõudumööda tagastanud ning maksuhalduri vastupidine seisukoht ei ole loogiline. Maksuotsuses ei ole ka põhjendanud, miks maksuhalduri meelest tehti väljamaksed töötasuna, mitte dividendimaksena ning miks ei arvestatud laenu tagastamise selgitust, vaid eeldati, et see on töötasu, kuigi sellelt ei deklareeritud sotsiaalmaksu ega tulumaksu. Kaebaja leiab, et maksuhalduri seisukohad on vastuolulised ja esitab uuesti dokumendid maksuhalduri poolt toodud lisades näidatud kannete osas. VASTUSTAJA SEISUKOHT
11. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ning vaidleb neile vastu, paludes jätta kaebuse rahuldamata. Esiteks on kaebaja leidnud, et maksuhaldur ei ole nõudnud teavet, mille mitte esitamist ettevõttele ette heidetakse. Samuti väidab kaebaja, et ei ole MTA korraldusi saanud. MTA-le jääb siinjuures selgusetuks, millise teabe mittenõudmist kaebaja maksuhaldurile ette heidab. Vastustaja on edastanud kaebajale 30.01.2008 korralduse nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 korralduse nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat informatsiooni ja teavet (ostuarved, müügiarved, lepingud ja käibemaksukontode väljavõtted). Revident Jelena Pupkova on korduvalt palunud informatsiooni, samuti on MTA isiku teavitamiseks nõuded ning korraldused edastanud elektrooniliselt (e-kirjad 04.12.2007, 17.12.2007, 03.12.2008, 15.01.2008, 22.01.2008, 08.02.2008, 18.02.2008, 04.03.2008), kuid kaebaja on vastanud maksuhalduri nõuetele vaid osaliselt.
12. Kaebaja ei ole selgitanud, mis põhjustel oleksid maksuhalduri poolsed korraldused jäänud temani jõudmata. Olukorras, kus maksuhaldur on omapoolselt informatsiooni saamise eesmärgil isiku teavitamist dubleerinud, teavitades isikut nii e-kirja kui lihtkirja vormis, ei ole maksuhalduri hinnangul võimalik tugineda asjaolule, et isik pole mingil põhjusel e-kirja või lihtkirja kätte saanud. E-kirjad on edastatud aadressile sven@jurist.ee ja sven@aaloe.ee, mis on maksuhaldurile teadaolevad (vastavalt maksukohustuslaste registrile ja Sven Soesoni antud informatsioonile) OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni e-posti kontaktaadressid. Riigikohus on lahendi 32-1-123-07 punktis 12 väljendanud seisukohta, et e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Lihtkirjaga edastatud teabe osas on Riigikohus väljendanud lahendi 3-3-1-10-04 punktis 14 seisukohta, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Seda peab juriidiline isik arvestama ka juhatuse liikmete ja töötajate puhkuste korraldamisel. Eelnevast tulenevalt on MTA seisukohal, et isikule ei saanud jääda selgusetuks ja kättesaamatuks maksuhalduri poolsed nõuded informatsiooni saamiseks. Samuti leiab MTA, et käesoleval juhul ei ole tõendatud informatsiooni isikuni mittejõudmine. Maksuhalduri arvates ei ole mõeldav, et normaalset majandus- ja kutsetegevust omav äriühing annab oma äritegevust puudutavas küsimuses teadlikult kolmandatele isikutele (sh Maksu- ja Tolliametile) välja kontaktandmed, mis ei funktsioneeri. Seetõttu on käesoleval juhul võimalik rääkida üksnes kaebaja tahtmatusest informatsiooni anda. Vastustaja lisab, et kaebaja on ka kohtule esitatud dokumentides märkinud oma e-posti aadressiks sven@jurist.ee, mis on sama, millele revident informatsiooni edastas.
13. Kaebaja oli seisukohal, et maksumenetluses esitati kõik asjassepuutuvad ja nõutud tõendid ning vaidemenetluses esitati täiendavaid tõendeid, mida kaebaja pidas oma positsiooni kaitseks vajalikuks esitada. MTA selle seisukohaga ei nõustu, kuna kaebaja jättis täitamata korraldused 30.01.2008 nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 nr 12-2.1/4198, milles paluti informatsiooni. Ettevõte 6 esitas kogu vastavasisulise informatsiooni alles vaidemenetluses ehk olukorras, kus läbi maksuotsuse motiveeringu oli maksuhalduri positsioon isikule detailselt teada. MTA hinnangul on ebatõenäoline, et nimetatud materjalid (laenulepingud, üürilepingud ja nende lisad ja kassa sissetuleku orderid) eksisteerisid enne maksumenetluse lõpetamist, sest vaatamata korduvatele maksuhalduri poolsetele korraldustele teabe esitamiseks, jättis isik korraldused täitmata. Samuti ei ole kaebaja pidanud vajalikuks põhjendada materjalide varasemat esitamata jätmist. MTA toonitab Riigikohtu lahendi 3-3-1-47-07 seisukohta, milles on rõhutatud, et maksukohustuslane saab vaidevõi kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus vaide esitaja on tahtlikest maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses.
14. Vastustaja selgitab käibemaksukohustusega seonduvalt, et maksuotsuses on üheselt ja selgelt kirjeldatud, miks maksuhaldur asus kontrolli tulemusel seisukohale, et käesoleval juhul ei ole OÜ GHSS Kinnisvara osutanud renoveerimistöid müüdud korteriomandite osas eraldi teenusena. Vastustaja seisukohta kinnitavad nii korteriomandite müügilepingud kui korteriomandite ostjaks olnud isikud. Arveid eraldi renoveerimistööde eest korteriomandi ostnud isikutele ei esitatud, arved kajastusid üksnes maksudeklaratsioonides. MTA seisukohta kinnitab ka fakt, et vastavalt KMS § 37 lõikele 3 pole teenuse müüjal kohustust füüsilisele isikule võõrandatud kauba või teenuse puhul arvet väljastada, kui tegemist on KMS § 16 lõigetes 1 või 2 sätestatud kauba võõrandamise või teenuse osutamisega. Asjaoluga, et väidetavalt eraldi teenusena osutatud renoveerimistööde käive on deklareeritud õiges perioodis, ei ole võimalik tõendada, et tegemist on reaalselt, raamatupidamises kajastatud kujul aset leidnud tehingutega.
15. MTA-le jääb selgustetuks ka kaebaja poolt tegeliku majandusliku sisu tuvastamise sidumine

§-ga 84. Maksuotsuse õiguslikuks aluseks ei ole võetud

§ 84

, samuti ei ole seda mainitud maksuotsuses.

§ 84

rakendamine eeldab maksuhaldurilt kõrgendatud tõendamiskoormust (sh ka isiku tahtluse tuvastamist) ning detailset maksudest kõrvale hoidumiseks tehtud tehingutele hinnangu andmist. Seega

§ 84

rakendamisel tuleb maksuotsuses kajastada konkreetsed tehingud ja nende ümberhindamise alus. Vaidlusaluses maksuotsuses seda tehtud ei ole, antud juhul on oluline üksnes asjaolu, et renoveerimistööd kirjeldatud kujul aset ei leidnud ja sisaldusid juba isikutele müüdud korterite lõplikus müügihinnas.

1. MTA hinnangul on ettevõtte kajastanud käibedeklaratsioonil tehinguid, mis on tehtud maksuvaba käibe tarbeks ja selle osana, seega ettevõttel puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus vastavalt KMS § 29 lõikele
2. Igal tehingul, mis omab maksukohustuse tekkimise, suurenemise või vähenemise seisukohalt tähtsust, peab esinema tegelik väljund. Maksuobjektiks ei ole mitte õigustoiming ega selle tulemusel tekkinud õigussuhe, vaid majandustehing, millega kaasneb muudatus maksumaksja või kolmanda isiku varades ja kohustustes ehk väidetavad tehingud ei tohi olla aset leidnud üksnes paberil. Käesoleval juhul MTA ei vaidlusta asjaolu, et renoveerimistööd on aset leidnud, kuid need on sooritatud maksuvaba käibe tarbeks (korteriomandi ostu-müügi lepingust tuleneva põhikohustuse tarbeks, olles müügitehingu lahutamatuks osaks) ning seega puudub kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Käesoleval juhul puudub võimalus olemasolevate tõendite pinnalt nõustuda kaebuse esitaja vastupidise väitega. MTA maksuotsuses ei ole õigusliku alusena viidatud

§ 84

kohaldamisele, vaid käesoleval juhul omavad ettevõttele täiendava maksukohustuse määramise seisukohalt tähtsust asjaolud, et OÜ GHSS Kinnisvara on kajastanud raamatupidamises tehinguid viisil, mida seadus ei võimalda ja renoveerimistöid ei ole osutatud eraldi teenusena.

1. MTA on maksuotsuses näidanud, et kogutud tõendite alusel on tekkinud isikul käibemaksu osas täiendav maksukohustus ning OÜ GHSS Kinnisvara on jätnud maksukohustused õigeaegselt täitmata. Näiteks kajastab E. T. korteriomandi müügileping fakti, et korteriostuhinnas kajastub ka 7 18% käibemaks. Kuna isik on korterit ostes tasunud käibemaksu, kuid seaduse alusel peaks olema tegemist maksuvaba käibega, siis peab OÜ GHSS Kinnisvara KMS § 38 lõike 1 alusel tasuma riigieelarvesse käibemaksu. Täpselt samade tingimuste alusel kuulub maksustamisele ka A. V.le müüdud korteriomand, kuivõrd müügitehingu dokumendis on kajastatud, et korteriomandi müügihinnas kajastub 18% käibemaks. Lisaks on kaebaja jätnud tasumata käibemaksu sõiduauto rendikäibelt. Kaebuse esitaja on toonud selle põhjenduseks asjaolu, et rendikäibe arvestamine toimub ühe aastases perioodis. Kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi sisulist tõendit, millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et sõiduki BMW 320 rentimine toimub aastases perioodis (v.a juhatuse liikme vastavad selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel sõlmitud kasutuslepingust ei nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub OÜ Mortimeri vara kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele lisatud 5,25 %. OÜ Mortimeri juhatuse liige Tahvo Laansoo on samuti kinnitanud, et OÜ Mortimeri tasub jooksvalt sõiduauto liisingumakseid. MTA on seisukohal, et tegu on käibega teenuse osutamisest ettevõtluse raames vastavalt KMS § 4 lõikele 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18% käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le
3. Kaebajal esineb rikkumine ka selles, et OÜ GHSS Kinnisvara on sisendkäibemaksu osas teinud mahaarvamisi kulutuselt, mis kontrolli tulemusel on leiti olevat ettevõtlusega mitteseotud (Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-44 aadressidele soetatud kaubad). Ettevõte ei esitanud kontrollperioodil ainsatki tõendit, mis oleks kontrollperioodil kinnistanud, et ruume asukohaga Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-44 kasutatakse ärilisel eesmärgil. Seda ka hoolimata faktist, et isikul paluti korduvalt nimetatud informatsioon MTA-le edastada. Arvestades asjaolu, et kinnistusraamatu andmetel on Põdrakanepi tee 19, Tallinn omanikuks H.-H. K. S., kes on OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni abikaasa ning Kaarli pst 11-44 omanikuks on äriühing OÜ Sven Soeson Konsultatsioonid, siis ei ole vastustaja hinnangul kõrvaldatud kahtlus, et nimetatud kaupu soetati OÜ GHSS Kinnisvara ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel. Maksukohustuslase poolt vaidemenetluse käigus esitatud üürilepingud ning objektidele tehtud kulutused on vormistatud paberkandjal identselt. Samuti on nimetatud lepingud, nii üürileandja kui üürilevõtjana, allkirjastanud Sven Soeson. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi põhjendust, miks OÜ GHSS Kinnisvara ettevõtluse raames oli vaja nimetatud mahus sellised kulutusi objektidele teha. Nimetatud ruumide ettevõtlusega seotud eesmärkidel kasutamise selgitused esitab isik alles vaidemenetluses, nagu ka väite, et ruume üüriti. Täiendava argumendina tuleb arvestada asjaolu, et väidetavat üürimist ning selle tõestuseks olevat üüri maksmist ei kajasta OÜ GHSS Kinnisvara pearaamat ega ka pangakontode väljavõtted. MTA hinnangul vähendab usaldusväärsust asjaolu, et enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel. MTA leiab, et maksumenetluses on leidnud kinnitust, et Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-44 ruume ei ole kasutatud ettevõtlusega seotud eesmärgil ja kaebaja on kõrvale hoidnud tal lasuvast maksukohustusest.
4. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, mille kohaselt ettevõttel puudub käibemaksu deklareerimise kohustus, on põhjendamatu. Kaebuse esitaja on ise välja toonud, et OÜ GHSS Kinnisvara on alates 06.04.2006 käibemaksukohustuslasena registreeritud. Vastavalt KMS § 27 lg 2 punktile 1 on käibedeklaratsiooni kohustatud esitama maksukohustuslane. OÜ GHSS Kinnisvara puhul on tegemist maksukohustuslasega KMS § 3 lõike 1 tähenduses. Seega esineb ettevõttel nii deklareerimiskohustus kui ka maksukohustus 14.12.2006 ja 22.02.2007 sõlmitud korteriomandite võõrandamistehingute eest. Müügidokumentides on märgitud käibemaksukohustus, arvestamata asjaolu, et tegemist on maksuvabakäibe objektiks oleva esemega. Vastavalt KMS § 38 lõikele 1 tuleb tasuda käibemaksusumma, mille maksukohustuslane on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Eelnevast lähtudes esineb OÜ-l GHSS Kinnisvara käibemaksudeklareerimise kohustus ja selle alusel tuleb tasuda ka käibemaksusumma. 8
5. Vastustaja rõhutab, et asjaolu, mille kohaselt müügidokumendis ei ole konkreetselt väljatoodud müügisummat, ei ole käesoleval juhul oluline, sest nimetatud ostu-müügilepingud sisaldavad konkreetseid võõrandamistehingute kogumaksumust, mille juurde on lisatud täpsustus, et nimetatud summa sisaldab 18% käibemaksu. Seega füüsilised isikud, kes on korteriomandid OÜ-lt GHSS Kinnisvara ostnud, on tasunud käibemaksu, kui nad on ettevõttele maksnud lepingus kajastatud hinna. Tõendiks selle kohta on nii võõrandamistehingu leping, kui korteriomandi omandanud isikute ütlused. Kaebaja põhjendused, mille kohaselt sätted korteriomandite 18% käibemaksu kohta lisati notarite nõudel, on paljasõnalised, tõendamata ja põhjendamatud. Isegi juhul, kui tehinguga seotud isikud sõlmimise hetkel nõudsid vastava sätte lisamist lepingusse, oleks OÜ GHSS Kinnisvara pidanud viitama, et tegemist on maksuvaba käibega, mis ei kuulu maksustamisele. Lisaks võõrandati suurem osa korteriomandeid aadressil Õle 33, Tallinn ilma viiteta 18% käibemaksule. Põhja MTK on seisukohal et kuivõrd kahe võõrandatud korteri puhul sisaldub korteri müügihinnas käibemaks, siis vastavalt käibemaksuseadusele on OÜ GHSS Kinnisvara kohustatud selle deklareerima ja tasuma.
6. Vastustaja leiab, et on oma tegudes ja toimingutes järginud uurimisprintsiipi ning teadaoleva pinnalt selgitanud välja kõik revideeritava maksukohustuslasega seotud asjaolud.

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõte kuulub maksumenetluses rakendamisele koostoimes

§-s 56 sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega. Juhul kui maksukohustuslane rikub kaasaaitamiskohustust ega avalda temale teadaolevaid ja maksustamise seisukohast tähendust omavaid andmeid, siis väheneb ka maksuhalduri tõendamiskoormus. Maksuhalduril puudub võimalus selgitada maksumenetluses välja asjaolusid, mis on teada üksnes maksukohustuslasele enesele ning mille teadmist ei saa maksuhaldurilt eeldada. MTA on viinud läbi maksumenetluse uurimispõhimõttest lähtuvalt, kogunud tõendeid nii maksukohustuslaselt, kui kolmandatelt isikutelt ning tõendeid kogumis hinnates on jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja on jätnud osaliselt deklareerimata tasumisele kuuluvad maksud, deklareerinud valesti ettevõtte maksustatavat ning maksuvaba käivet ja maha arvanud sisendkäibemaksu ettevõtlusega seotud kuludelt, mida ei ole võimalik ettevõtlusega seostada. Kuivõrd kaebuse esitaja ei esitanud maksumenetluses tõendeid maksukohustust vähendavate asjaolude kohta ega viiteid sellekohaste tõendite olemasolu ja asukoha kohta, siis puudub antud juhul alus väiteks, nagu oleks maksuhaldur jätnud kogumata, tähelepanuta või hindamata tõendid, mis välistaksid või vähendaksid kaebuse esitaja maksukohustust.

1. Kaebaja on esitanud küsimuse, miks ei käsitletud nimetatud OÜ GHSS Kinnisvara sularaha väljamakseid kui kaebuse esitaja poolt teostatud dividendi väljamakseid. MTA juhib siinkohal tähelepanu maksuotsuses toodud tabelile 4 ja maksuotsuse lisale 4, kus on kajastatud väljamaksed perioodide lõikes. Nimetatud graafiku iseloom ja maksukohustuslase puuduvad selgitused, ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist oleks näiteks dividendi väljamaksetega. Samuti ei ole väljamaksete ulatus, summad ja proportsioonid sellised, mille puhul võiks eeldada, et tegemist on dividendi väljamaksetega. Ettevõttel puuduvad ka majandusaasta aruanded, mille alusel oleks võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on ettevõte teinud dividendide väljamakseid. MTA käsitlust palgatulu osas toetab ka fakt, et Sven Soeson ei ole saanud palgatulu ühestki ettevõttest alates
2. aasta detsembrist. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebaja pangakontodelt tehtud rahalisi väljamakseid tuleb käsitleda kui juhatuse liikme töötasu.
3. Vastustaja analüüsis ka kaebusele lisatud dokumente ja asub seisukohale, et need ei mõjuta käesoleval juhul maksu määramist, sest kontrolliperioodil on isik esitanud vaid mõned nõutud dokumentidest ning on vaid osaliselt kaasa aidanud efektiivse ja kiire kontrolli läbiviimisele. Mitmed korraldused, mis MTA saatis konkreetsele äriühingule dokumentaalsete tõendite või informatsiooni saamiseks, jäid vastuseta. Kummastav on ka asjaolu, et isik esitas alles vaidemenetluses maksustamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid. MTA möönab, et see on küll teatud tingimusel lubatud, kuid hinnanud maksuotsuse aluseks olevaid ja väidele lisatud 9 dokumente, ei saanud neid vastustaja hinnangul eksisteerida varasemas menetlusetapis. See süvendab vastustaja kahtlust, et need on vormistatud tagantjärele. Esitatud dokumentides on toodud näiteks väidetav City24.ee kuulutus (selle puuduseks on asjaolu, et lehekülje väljatrükil veebilehelt trükitakse ka lehekülje link paberi alaosasse ning kuupäev, kuid kinnisvaraportaali ID numbri abil ei ole võimalik vastavat kuulutust ka tuvastada). OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liige Sven Soeson esitas isikliku arvelduskonto väljavõtte perioodi 01.01.2003 kuni 26.03.2007 kohta, mida ei saa käesoleval juhul lugeda asjassepuutuvaks. Kaebuse esitaja esitas veel ettevõttega MR Solver OÜ sõlmitud äriruumide üürilepingud ja lisad aadressidel Põdrakanepi tee 19 ja Kaarli pst 11-
4. MR Solveri puhul on tegemist äriühinguga, mille juhatuse liige kontrolli puudutaval ajal oli samuti Sven Soeson. Nimetatud fakt süvendab MTA kahtlust, et üürilepingut sellisel kujul ei saanud varasemalt eksisteerida, sest maksumenetluses seda ei esitatud.
5. Kaebaja esitas teenuste ja kaubaarved ettevõtetelt OÜ Amaate AKM, AS Devest, Sinukodu Kinnisvara OÜ, Wermstock AS-lt, Lincona põrandakeskuselt, OÜ Velt & Ko, AS EG Võrguteenus, HHSS OÜ, EF Disaini OÜ, ERGO kindlustuselt ja WooDeco OÜ-lt ja teenuse arved notaritelt Lia Martens, Robert Kimmel ning Sirje Velsberg. Käesoleval juhul jääb MTA-le selgusetuks, mida soovitakse nimetatud arvetega tõendada, kaebaja ei ole lisanud ka selgitusi, miks on nimetatud arved olulised. Kaebaja esitas laenulepingud äriühingutega MR Solver OÜ, DeBesta Credit OÜ, Aaloe Konsulatatsioonid OÜ, J&S Arendusgrupp OÜ, Merkturv Ehitus OÜ ja Pedase OÜ. Nimetatud laenulepingud on nii laenuandjana kui laenu saajana allakirjastanud Sven Soeson. MTA leiab, et Sven Soesonil esineb käesolevas asjas huvide konflikt, sest isik püüab tõendada kõrvalise isikuna, esindades teisi äriühinguid, asjaolusid, mis on suunatud maksuhalduri poolt tuvastatu ümberlükkamisele ning võimaliku vastutuse vältimisele, mis tekiks kaebajale tulenevalt maksumenetluse resultaadist. Arvestades asjaolu, et nimetatud tõendid esitati alles vaidemenetluses, ei ole maksuhalduril kuidagi võimalik asuda seisukohale, et nimetatud laenulepinguid said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal. Pigem kinnitab see järjekordselt maksuhalduri seisukohta, et isik on püüdnud maksumenetluses maksuhaldurile edastada võimalikult vähe teavet ning alles maksotsuse järgselt esitada oma vastuargumendid maksuotsuses kajastatu pinnalt, jättes nii maksuhaldurile võimalikult vähe aega esitatud tõendeid igakülgselt kogumis hinnata. Ka tõendite iseloom viitab asjaolule, et nimetatud dokumendid on vormistatud üheaegselt, sest dokumendid on erinevate äriühingutega sõlmitud tehingute osas äravahetamiseni sarnased või erinevad mõnes detailis. Vastustaja leiab, et olukorras, kus OÜ GHSS Kinnisvara on jätnud täitmata mitmed MTA korraldused informatsiooni ja teabe esitamiseks, ei ole võimalik eeldada, et isikul puudus tahtlus. Kuivõrd kaebaja on kaasaaitamiskohustust rikkunud, ei ole ettevõttel võimalik vaidemenetluses esitatud tõenditele tugineda. Vastustaja leiab kokkuvõtlikult, et maksuotsus on seaduslik ja motiveeritud ning kaebuses esitatud väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. KAEBUSE TÄIENDUS
6. Esiteks kinnitab kaebaja, et GHSS Kinnisvara OÜ on kõik dokumendid eelnevalt maksuhaldurile esitanud. Asjaolu, et Sven Soeson käis maksuhaldur juures, tõendab ka lisatud väärteoprotokoll ning tema poolt antud selgitused maksuhaldurile. Kaebajale jääb seetõttu arusaamatuks, milliseid dokumente esitama peaks, kui kõik on juba esitatud. Kaebaja märgib, et dokumentide üleandmisel ei andnud maksuhaldur allkirja ega nimekirja dokumentidest ning üleantud dokumendid on siiani maksuhalduri käes. 30.01.2008 ja 12.02.2008 korralduste osas väidab maksuhaldur, et ta on need edastanud, kuid see ei ole tõendatud. Kõikidele elektronkirjadele, mis kaebaja on kätte saanud, on vastatud. 18.01.2008 e-kirjaga palus Sven Soeson maksuhalduril edastada antud raamatupidamise dokumendid aadressile Kaarli pst 11-44, millele maksuhaldur 21.01.2008 vastas, et dokumendid võib kätte saada aadressil Endla 10a. Kuna Sven Soeson maandus 22.01.2008 New Yorgis, on dokumendid siiani maksuhalduri käes. 10
7. Kaebaja leiab, et 8.02.2008 e-kiri on võltsitud, kuna maksumaksjani ei ole see jõudnud. Viidatakse, et kuna lihtkiri edastati, siis on see kätte saadud, hoolimata sellest, et juhatuse liige Sven Soeson ei viibinud Eestis. 18.02.2008 e-kirja osas märgib kaebaja, et maksuhaldur kirjutas, et kontrollperioodi on laiendatud ja palus esitada täiendavad dokumendid ühe päeva jooksul. Selline e-kiri ei ole ka käsitletav täiendava revisjoni algatamisena. Mõnikord elektronpost ei toimi, näiteks võib server olla rünnaku all või loetakse kirjad automaatselt rämpspostiks, ning MTA-l ei ole ka esitada vastuvõtmise kinnitust.
8. Kaebuse esitaja põhjendab, et ei ole pahatahtlikult hoidnud kõrvale dokumentide esitamisest ning selgituste andmisest maksuhaldurile. Kaebaja ei ole saanud väidetavalt maksuhalduri poolt saadetud dokumente ja MTA ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit, et kaebuse esitaja on vastavad dokumendid kätte saanud. Kui kaebuse esitaja sai teada korraldustest, esitas ta koheselt MTA-le vastavad dokumendid.
9. Vastupidiselt maksuhalduri väitele on Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-47-07 asunud seisukohale, et tulenevalt

§147

lg 5 alusel võib vaiet läbivaatav haldusorgan vajaduse korral nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist. Asjakohaste tõendite vastuvõtmisest ei saa haldusorgan keelduda. Selline järeldus tuleneb uurimispõhimõttest (

§ 11ja HMS § 6).

1. GHSS Kinnisvara OÜ teavitas revidenti, et suhtleb MTA-ga ainult kirjalikult. Kaebaja märgib, et peale seda algatati väärteomenetlus ja helistati juhatuse liikme Sven Soesoni isale Anri Corp AS-i. Seetõttu tundub, et revident oli isiklikult huvitatud asjade käigust. Kaebaja andis selgesõnalisest teada, et ta palub suhelda kirjalikult, mitte e-posti ega telefoni kaudu. Kaebaja on saanud kirjad peaaegu alati kätte ja kui mõnikord on ka juhtunud Eesti Postiga segadus, siis on selle kohta Eesti Post väljastanud tõendi.
2. Maksuhaldur on kaebajale ette heitnud, et laenulepingud on vormistatud üheaegselt, kuna need on sarnased. Kaebaja leiab, et tavapäraselt kasutatakse ühesuguseid eelnevalt väljatöötatud vorme aastaid. Ei ole mõeldav, et Sven Soeson erinevate firmade juhatuse liikmetena sõlmiks erinevad laenulepingud. Juhatuse liige on sama, kasutades ka sama arvutit, kontorit ja töövahendeid.
3. Maksuhaldur väidab, et lepingu hind sisaldas juba renoveerimistöid. Kaebaja kinnitab, et lepingu hind sisaldas vaid korterite müügihinda, mitte renoveerimishinda. Muul juhul oleks lepingus välja toodud vastav punkt, mille kohaselt lepingu hind sisaldab renoveerimistöid teatud summas ja hind sisaldab käibemaksu. Erinevates korterites tuli teostada erinevaid renoveerimistöid, see tingis ka erinevate summadega arved. Renoveerimistööd teostati eritellimuse alusel, mille kohta väljastas OÜ GHSS Kinnisvara arved, mis tasuti tellijate poolt lisaks notariaalses lepingus toodud summale. Kaebaja seisukoha kohaselt oleks olukorras, kus korterite hind sisaldab renoveerimistöid, tulnud vähendada korterite hinda nende inimeste puhul, kes ei tellinud renoveerimistöid OÜ-lt GHSS Kinnisvara.
4. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-90-07 asunud seisukohale, et äriühingu osanikule tehtud väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50 ning mida sotsiaalmaksuga ei maksustata. Maksuotsuses sotsiaalmaksu määramisel tuleb arusaadavalt motiveerida, miks ja millistele tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et väljamakse on juhatuse liikme tasu. Maksuhaldur ei ole motiveerinud, miks ta leidis, et Sven Soesonile tehtud väljamaksed on juhatuse liikme tasu ning millistele tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele on jõudnud.
5. Põdrakanepi tee 19 ostetud materjalide ja asjade osas selgitab kaebaja, et need olid ostetud ettevõtluse tarvis. Põdrakanepi tee 19 üüriti ärilisel eesmärgil, mistõttu oli sinna vaja osta materjale ning asju. Maksuhaldur on jätnud põhjendamata, mille tõttu ta leiab, et üürileping ei kehti ja kaebaja ei kasutanud hoonet ettevõtluses. Riigikohus on oma lahendites nr 3-3-1-21-99 ning 3-3-122-07 asunud seisukohale, et kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli 11 otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Kõik kaebaja poolt tehtud kulutused olid tulevikku investeeritud ostud ja seotud ettevõtte arendamisega. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-26-02 kohaselt kui kuludokumendile märgitud tehingu sisu ei võimalda teha järeldust kulutuse ettevõtlusega seotuse kohta, siis peab maksumaksja esitama täiendavaid tõendeid, kusjuures tõendiks on ka maksumaksja seletus. Maksuhaldur kaebaja vastavasisulisi suulisi ja kirjalikke seletusi arvestanud ei ole. VASTUSTAJA TÄIENDAV SEISUKOHT
6. MTA rõhutab esiteks edastatud 30.01.2008 ja 12.02.2008 korralduste oas, et maksuhaldur dubleeris isikule info edastamist, et kindlustada selle jõudmine maksukohustuslaseni. E-kirjaga kirjaliku korralduse sisu edastamine saab siinkohal teenida üksnes maksukohustuslase täiendava teavitamise eesmärki, mis on näiteks maksuhalduri rakendatavast heast haldustavast. E-kiri jõuab adressaadini loetud minutite jooksul, maksukohustuslane saab seega kirjalikus korralduses sisalduva info kätte varem, kui see jõuaks posti teel ettevõtte juriidilisele aadressile. See tagab maksukohustuslasele täiendava aja maksuhalduri edastatud infole reageerimiseks ning ühtlasi annab ka võimaluse täiendava aja jooksul koguda ning esitada need tõendid, mis tõestavad maksukohustuslase positsiooni. Kui elektronkiri ei jõua adressaadini, edastatakse e-posti süsteemide ülesehitusest tingituna loetud minutite jooksul veateade, et kirja ei õnnestunud kohale toimetada. Maksuhaldur ei saanud maksukohustuslasele kirja saatmisel selliseid veateateid.
7. Juriidilisest isikust maksukohustuslasel esineb kohustus korraldada enese registrisse kantud aadressil posti kogumist, seda isegi olukorras, kus ettevõtet esindavad isikud väidetavalt ei viibi Eestis (Riigikohus lahend 3-3-1-10-04). Seega on asjakohatud väited, et juhatuse liige Sven Soeson oli väidetavalt riigist ära või info seetõttu temani ei jõudnud. Teadaolevalt oli nimetatud perioodil OÜ-l GHSS Kinnisvara ka teine juhatuse liige, kes oleks võinud samuti hoolitseda ettevõtte posti kogumise eest. Lisaks viitab maksuhaldur

§ 56

lõikes 6 sätestatule, mille kohaselt loetakse juriidilisele isikule registrisse katnud aadressil saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. Seega MTA poolt edastatud kirjalik teave tuleb lugeda OÜ-le GHSS Kinnisvara igal juhul kättetoimetatuks ning ettevõttel ei ole võimalik tugineda informatsiooni mittesaamisele. Eelnevast lähtudes ei pea MTA usutavaks OÜ GHSS Kinnisvara väidet, et need dokumendid, mis maksumenetluses on edastatud maksukohustuslasele informatsiooni saamiseks, ei ole mingil põhjendamatul viisil jõudnud OÜ-ni GHSS Kinnisvara. Vastustaja lisab, et OÜ GHSS Kinnisvara esindaja on ebaadekvaatselt süüdistanud maksuhaldurit e-kirjade võltsimises.

1. Väidet, et Sven Soeson viibis New Yorgis, peab maksuhaldur temale kättesaadava info põhjal väheusutavaks. Maksu- ja Tolliameti Teabeosakonnast saadud informatsiooni alusel ei ole toodud kuupäeval Sven Soeson Eestist lahkunud. Ainuke teadaolev ja registreeritud välisreis nimetatud ajavahemiku lähikuupäevadel on olnud laevareis Rootsi, kuid ka see ei kattu kuupäevaliselt toodud seisukohaga, et isik viibis 22.01.2008 Eestist eemal. Esitatud passilehtede koopia ei tõesta sisuliselt midagi, sest tegemist võib olla ükskõik millise Eesti kodaniku passilehe koopiaga. Kuivõrd tol hetkel kehtis USA-sse sõitmise puhul viisakohustus, siis oleks võinud Sven Soeson esitada koopia ka passilehest, millel on USA viisa. Olukorras, kus maksuhaldur on kontrollinud Eestist eemalviibimise väite paikapidavust ning tuvastanud, et isik ei ole nimetatud perioodis Eestist eemal viibinud, peab MTA seda oluliseks argumendiks, mille alusel avaneb kohtul võimalus hinnata nii OÜ GHSS Kinnisvara kui selle juhatuse liikme Sven Soesoni ja tema esitatud seisukohtade usaldusväärsust.
2. MTA ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kõik dokumendid on esitatud ning lisab selle kohta revident Jelena Pupkova vastuse Sven Soesoni väidete osas. MTA jääb oma seisukoha juurde, et maksumenetluses nõutud mahus tõendeid maksukohustuse väljaselgitamiseks ei esitatud. 12
3. MTA ei nõustu kaebaja käsitlusega, et Põdrakanepi tee 19 kinnistuga seonduvad kulud olid vajalikud kaebaja ettevõtluses. Ettevõte ei esitanud kontrolliperioodil ainsatki tõendit, mis oleks kinnitanud, et Põdrakanepi tee 19 ruume kasutatakse kontrolliperioodil ärilisel eesmärgil, ja Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-22-
4. Maksuhaldur selgitab, et kui ettevõte, kelle tavapärane majandustegevus on seotud eelkõige kinnisvaraarendusega (korterelamute ehitamise ja renoveerimisega) teeb kulutusi enesega seotud isikute varale, esineb maksuhalduril põhjendatud kahtlus kulutuste seotuses ettevõtlusega. Sellises olukorras peab maksukohustuslane esitama täiendavad tõendid, mis võimaldavad saada ülevaate tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja seotusest ettevõtlusega. Olgugi, et isik on vaidemenetluses esitanud hulga tõendeid ja ka osaliselt seletusi, siis maksuhalduri hinnangul on põhjust kahelda isiku poolt vaidemenetluses esitatud tõendite paikapidavuses ja maksuhaldur on neile tuginemisvõimaluse seadnud kahtluse alla.
5. MTA hinnangul on isiku poolt esitatud tõendid kogumis hinnates väheusaldusväärsed, seda nii kontrolliperioodi kui ka vaidemenetluse osas. Olukorras, kus isikule määrati täiendav maksukohustus, isik ei täitnud maksumenetluses tal lasuvat kaasaaitamiskohustust enne haldusakti andmist ning isik esitab vaidemenetluses hulga tõendeid, mis on esitatud haldusaktis tuvastatu kummutamiseks, ei saa neid pidada usaldusväärseks. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel.
6. Vastustaja leiab, et rahaliste väljamaksete käsitlus juhatuse liikmete töötasu osas on õige. Lisaks märgib maksuhaldur, et OÜ GHSS Kinnisvara väljatoodud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-31-90-07 kajastab Riigikohus üksnes eeldusi, millal ei ole võimalik määrata juriidilise isiku juhatuse liikme töötasu osas sotsiaalmaksu, kuid tuleb rõhutada, et tegemist ei ole imperatiivse reegliga. Kui esinevad osanikust või aktsionärist juhatuse liikme tasustamist kinnitavad tõendid, maksustatakse juhatuse liikme tasu vastavalt selle kohta kehtivatele maksunormidele. MTA on seisukohal, et põhjendamata rahaliste väljamaksete osas esineb alus käsitlemaks neid kui juhatuse liikme töötasu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
8. MTA 30.05.2008 maksuotsusega nr 12-5/502 määrati OÜ-le GHSS Kinnisvara täiendavalt käibemaksu kokku summas 580 751 krooni, tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt kokku summas 351 709 krooni, töötasudelt arvestatud sotsiaalmaksu 256 638 krooni ja kinnipeetavat tulumaksu 172 067 krooni ning otsustati vähendada maksuvaba käivet kokku 824 878 krooni võrra. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja ainsaks tegevusalaks oli kinnisvaraarendus; kaebuse esitaja korterite võõrandamine aadressil Tallinn, Õle 33 kujutasid endast KMS tähenduses maksuvaba käivet; kaebaja on renoveerimisteenuselt tasunud käibemaksu; kaebuse esitaja seaduslik esindaja Sven Soeson ei ole alates 2005 aastast saanud MTA andmetel palgatulu; kaebuse esitaja ei väida ja ühestki tõendist ei nähtu, et OÜ GHSS Kinnisvaraarendus oleks maksnud osanikele dividende; kaebuse esitajal ei olnud vaidlusalusel perioodil ühtegi palgalist töötajat, kaebuse esitaja sai kätte kontrollakti, kuid ei esitanud sellele eriarvamust.
9. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja on saanud kätte kõik kohtutoimikus olevad MTA korraldused teabe andmise ja dokumentide esitamise nõuetes, sealhulgas e-posti teel edastatud; kas kaebuse esitaja suhtes teostatava revisjoni perioodi pikendati õiguspäraselt; kas kaebuse esitaja on toiminud õigesti jättes deklareerimata käibemaksu Tallinnas Õle tn 33 asuvate korterite müügilt, kas kaebuse esitaja on toiminud õigesti jättes deklareerimata sõiduauto BMW väljarentimiselt tasumisele kuuluva käibemaksu; kas kaebuse esitaja oli deklareerinud nõutavas mahus üüritulu; kas kaebuse esitaja kasutas eramut aadressil Tallinn, Põdrakanepi tee 19 ettevõtluses ja kas kaebuse esitaja on kajastanud kuludena peale eelnimetatud kinnistu muid ettevõtlusega mitteseotud kulusid; kas kaebuse esitajaga seotud äriühingutelt anti kaebuse esitajale 13 laenuks raha, mis hiljem neile ka tagastati või oli Sven Soesoni kontole laekunud või tema poolt kaebuse esitaja kontolt sularahas väljavõetud summade näol tegemist Sven Soesoni palgatuluga;
10. Esmalt käsitleb kohus MTA poolt revisjoni jooksul dokumentide edastamisega seonduvat. Vastustaja väidetel on ta edastanud kaebajale nii lihtkirja teel kui ka e-postiga 30.01.2008 korralduse nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 korralduse nr 12-2.1/4198, millega paluti esitada täiendavat informatsiooni ja teavet (ostuarved, müügiarved, lepingud ja käibemaksukontode väljavõtted). MTA on edastanud elektrooniliselt nõudeid ja korraldusi (edastatud e-posti teel 04.12.2007 (korraldus II kd lk 22-23; seda dubleeriv e-kiri II kd lk 38), korraldust täpsustav e-kiri 17.12.2007 (II kd lk 39), 30.01.2008 korraldusega (II kd lk 46-47); 12.02.2008 korraldusega (II kd lk 48-49); 26.02.2008 korraldusega (II kd lk 50-51); 01.02.2007 korraldusega (II kd lk 52-53); 15.01.2008 korraldusega (tlk 56-57); 06.06.2008 korraldusega (tlk 58-59, e-kiri II kd lk 103).
11. Kaebaja väidab, et MTA 08.02.2008 e-kiri korraldus teabe esitamiseks edastamiseks (korraldus II kd lk 58-59; e-kiri aadressile sven@jurist.ee II kd lk 103) on võltsitud, kuna ta ei ole sellist e-kirja saanud. Sellest väitest järeldub, et teised vaidlusalused vastustaja saadetud e-kirjad on kaebuse esitaja küll kätte saanud, kuid ta väidab vaid seda, et need ei olnud edastatud

-s sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid järgides. Kohus leiab, et kuivõrd peale 08.02.2008 e-kirja muude e-kirjade puhul küsimust nende kättesaamisest ei teki, siis ei ole tegelikult oluline, mil viisil MTA need kaebuse esitajale edastas.

§ 52

lõike 1 kohaselt antakse dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule või asutusele dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga ning § 54 lõike 3 kohaselt saadetakse menetlusosalise soovil dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Kohus leiab, et peale Jelena Pupkova 08.02.2008 e-kirja on kaebuse esitaja ise möönnud muude vaidlusaluste e-kirjade kättesaamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebuse esitaja viited rahandusministri 19.12.2002 määrusele nr 149: maksuhaldurile elektroonilisel teel esitatavate dokumentide formaadi- ja allkirjanõuded ning muud elektroonilisele teabevahetusele esitatavad nõuded maksumenetluses ning riigi-, valla- ning linnaasutuse poolt elektroonilisel teel esitatavate deklaratsioonide ja muude dokumentide nimekiri, kuna kaebuse esitaja enda väidetest saab järeldada, et teiste e-kirjadega peale 08.02.2008 kuupäeva oma on ta tutvunud.

1. Kaebaja leiab, et kuna ta on väljendanud maksuhaldurile soovi saada maksumenetlusega seonduv informatsioon kirjalikult, siis ei olnud maksuhaldur õigustatud edastama talle dokumente e-posti teel. Kohus rõhutab veelkord, et kaebaja enda väidetest tulenevalt on näha, et kahtlus selles, et ta e-kirju kätte ei saanud, eksisteerib vaid 08.02.2008 e-kirja osas. Miks muidu esitaks kaebuse esitaja just selle kirja osas võltsimiskahtlustuse. MTA korraldused on lisaks edastatud kaebuse esitajale lihtpostiga registrijärgsel aadressil.
2. Vaidlust ei ole selles, et e-kirjad on edastatud aadressidele sven@jurist.ee ja/või sven@aaloe.ee, mis on OÜ GHSS Kinnisvara juhatuse liikme Sven Soesoni e-posti kontaktaadressid. Sven@aaloe.ee on märgitud Sven Soesoni e-posti aadressiks ka rahvastikuregistri andmebaasis. Sven Soeson kasutab ka kohtumenetluses aadressi sven@jurist.ee, paludes talle kohtumaterjale edastada nimelt e-posti teel, samuti on ta esitanud samalt aadressilt MTA- vaide (II kd lk 35). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks e-posti kasutamine mingil põhjusel enam raskendatud kui tänapäeval tavapäraselt äris tegutseval isikul. Haldusasja materjalidest on näha, et Sven Soeson vastas talle aadressile sven@aaloe.ee saadetud e-kirjadele aadressilt sven@jurist.ee (II kd lk 94, 95, 96, 100). Riigikohus on lahendi 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendanud seisukohta, et e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord 14 päevas. Seega saab majandus-ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse.
3. Maksuhalduri väidetel on korraldused edastatud dubleerivalt ka lihtpostiga. Lihtkirjaga edastatud teabe osas on Riigikohus väljendanud lahendi 3-3-1-10-04 punktis 14 seisukohta, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Seda peab juriidiline isik arvestama ka juhatuse liikmete ja töötajate puhkuste korraldamisel. Mis puutub asjaolusse, kas Sven Soeson viibis 22.01.2008 Ameerika Ühendriikides või mitte siis leiab kohus, et nimetatud asjaolu ei ole esiteks vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega (juriidiline isik peab korraldama oma majandustegevust sõltumata juhatuse liikmete välisreisidest, e-posti lugemine on võimalik ka välisriigist), samuti ei tõenda välisreisil viibimist Ameerika Ühendriikidesse saabumise templiga koopia suvalisest passi lehest ilma viiteta passi omanikule.
4. Kohtu hinnangul on MTA kirjavahetuse kättesaamise kindlaimaks tõendiks asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole esitanud eriarvamust 24.04.2008 kontrollaktile nr 12-3/303 (II kd lk 1-21). Eelnimetatu annab kinnitust sellele, et kaebuse esitaja sai tegelikkuses kätte MTA korraldused teabe ning dokumentide esitamiseks. Vastasel korral olnuks kaebajale just eriarvamuse ja selle raames puuduolevate dokumentide esitamine (või nende esitamiseks tähtaja taotlemine) kõige loogilisemaks oma õiguste kaitse vahendiks. Kuna kaebaja eriarvamust ei esitanud, järeldub sellest, et ta oli korraldused ja teabenõuded, mis kontrollaktis märgitud olid, kätte saanud. On selge, et põhjaliku õigusliku analüüsi esitamine eriarvamuse esitamiseks antud 18 päeva jooksul ei oleks ehk võimalik, kuid lihtsamatele menetluslikele puudustele peaks selle aja jooksul jõudma tähelepanu juhtida. Eeltoodust järeldab kohus, et kaebuse esitaja oli tegelikkuses saanud kätte ka 08.02.2008 ekirja või sellega edastatud korralduse nr 12-2.13143 lihtkirja teel.
5. Järgmisena vajab uurimist asjaolu, kas kaebuse esitaja esitas maksuhaldurile maksumenetluses kõik vajalikud dokumendid. Vastustaja ei ole väitnud kohtumenetluses, et kaebuse esitaja jättis esitamata mõned dokumendid, mille esitamist ta maksumenetluses kaebuse esitajale esitatud teabekorraldustega ei oleks nõudnud. Kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et kaebuse esitaja on nimetatud korraldused kätte saanud ja pidi olema maksumenetluses teadlik sellest, milliseid dokumente ta maksuhaldurile esitama pidi. Seega on ilmne, et kaebuse esitaja ei esitanud maksumenetluses kõiki maksuhalduri nõutud dokumente ja rikkus sellega

§-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Asja materjalidest nähtuvalt jättis kaebaja täitamata korraldused 30.01.2008 nr 12-2.1/3143 ja 12.02.2008 nr 12-2.1/4198, milles paluti informatsiooni ja täiendavate dokumentide esitamist. Kohtu hinnangul on siinjuures tähelepanuväärne just asjaolu, et teabe esitamise korraldusi esitati kaebuse esitajale korduvalt ja arvestades esitamata jäetud dokumentide olulisust (nt suurtes summades laenulepingud, üürilepingud, kassa sissetulekuorderid) pidi maksumaksja juba oma tavapärase ärilise hoolsuse tõttu mõistma, milliste dokumentide esitamine hädavajalik on ja seda kui mitte varem, siis kindlasti peale kontrollakti saamist.

1. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ei ole tõenäoline, et alles vaidemenetluses esitatud materjalid (laenulepingud, üürilepingud ja nende lisad ja kassa sissetuleku orderid) eksisteerisid enne maksumenetluse lõpetamist, sest vaatamata korduvatele maksuhalduri poolsetele korraldustele teabe esitamiseks jättis isik korraldused täitmata. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-47-07, milles on rõhutatud, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendatavale tõenditele üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Käesoleval juhul ongi tegemist kohtulahendis kirjeldatud olukorraga, kus vaide esitaja on tahtlikest maksuhalduri korralduste täitmata jätmistest tulenevalt minetanud õiguse tugineda hilisemalt esitatud tõenditele vaide- ja kohtumenetluses. Seega saab haldusasja lahendamisel juhinduda vaid enne maksumenetluse lõppu kaebuse esitaja poolt esitatud tõenditest. 15
2. Ka sisuliselt vaidemenetluses esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Olukorras, kus isik ei täitnud maksumenetluses tal lasuvat kaasaaitamiskohustust enne haldusakti andmist, ei täitnud teabe esitamise korraldusi ning ei esitanud puuduolevaid dokumente ka eriarvamusega, esitades alles vaidemenetluses hulga tõendeid, mis on esitatud haldusaktis tuvastatu kummutamiseks, ei saa neid pidada usaldusväärseks. Ühegi esitatud tõendi puhul ei ole tuvastatav asjaolu, et need olid olemas juba ka maksumenetluse ajal. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et enamik esitatud tõenditest kajastavad tehinguid, mis on sõlmitud seotud isikute vahel ja kus allkirjastajaks on mõlemal poolel Sven Soeson isiklikult.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MTA on maksumenetluses järginud uurimisprintsiipi ning teadaoleva pinnalt selgitanud välja kõik revideeritava maksukohustuslasega seotud asjaolud, andes maksumaksjale korduvalt võimaluse esitada dokumente ja teavet. Kaebuse esitajal oli maksumenetluses reaalselt võimalik mõjutada maksuotsuse resultaati, esitades tõendid oma majandustegevuse korraldatuse kohta. OÜ GHSS Kinnisvara ei teinud seda nõutud mahus, seega oli MTA-l võimalik maksuotsus koostada üksnes teabe ja tõendite põhjal, mis olid maksuhalduril tolleks hetkeks reaalselt kättesaadavad.
4. Seoses revisjoniperioodiga märgib kohus järgmist. 18.02.2008 e-kirja osas märgib kaebaja, et maksuhaldur kirjutas, et kontrollperioodi on laiendatud ja leidis, et selline e-kiri ei ole ka käsitletav täiendava revisjoni algatamisena.

§ 75lõike 3 kohaselt muudetakse revisjoni ulatust vajadusel hiljem korraldusega.

Asja materjalidest nähtuvalt on MTA pikendanud 12.02.2008 korraldusega nr 12-2.1/4198 (II kd lk 48-49) kontrolliperioodi 2006 augusti kuni novembri ja 2007 märtsikuu osas. Korraldus on edastatud 18.02.2008 e-kirjaga (II kd lk 104). Kaebajal ei ole õigus selles, et maksuotsus ei kattu revisjoni ulatusega ega ka selles, et algatati uus revisjon.

1. Maksuotsusega kohustati kaebuse esitajat tasuma käibemaksu summas 580 751 krooni. Nimetatud summa on kujunenud selliselt, et liidetud on Õle tn 33 korterite nr 1 ja 4 müügitehingutelt arvestamisele kuuluv käibemaks 344 075 krooni, sõiduauto rendileandmiselt arvestatud käibemaks 3450 krooni ja maksustatavast käibest õigustamatult maha arvatud sisendkäibemaks 484 726 krooni ning sellest on omakorda lahutatud maksuhalduri hinnangul tegelikkuses mittetoimunud korterite renoveerimistehingutelt arvestatud käibemaksusumma 251 500 krooni. Sisendkäibemaksu osas on maksuotsuses leitud, et kaebuse esitajal puudus õigus arvata sisendkäibemaksu maha Õle tn 33 asuvatele korterite renoveerimise ja nimetatud hoonega seotult tehtud üldkulude arvelt, kuivõrd kõnealused kulutused tehti maksuvaba käibe tarbeks, ning rea maksuhalduri hinnangul ettevõtlusega mitteseotud kulude arvelt. Kaebuse esitaja näib kokkuvõtvalt olevat seisukohal, et Õle tn 33 korteritega nr 1 ja nr 4 seoses on vastavalt nii A. V. ja E. T.ga tehtud kaks tehingut, esiteks korteri müügitehing, mis on kujutab endast maksuvaba käivet ning teiseks käibemaksuga maksustatav tehing, mille sisuks on viidatud korterites renoveerimistööde teostamine. Vastustaja on seevastu seisukohal, et kaebuse esitaja on kummagi eelnimetatud isikuga teinud vaid ühe tehingu, milleks on korteri müük ning kuivõrd müügilepingust nähtuvalt sisaldub müügihinnas 18%-line käibemaks, siis tulnuks kaebuse esitajal vastavas ulatuses ka käibemaks deklareerida ja tasuda.
2. Kohus kaebuse esitaja käsitlusega ei nõustu, kuivõrd esitatud selgitus korterite müügi- ja renoveerimistehingute eristamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, samas vastuolus asjas kogutud muude tõenditega. Kummagi kõnealuse korteri müügilepingu kohaselt on lepingu esemeks korteriomand, tehingu sisuks korteriomandi müük ning lepingu eseme ostuhinnana on ära näidatud vastavalt 1 315 600 krooni (korter 4) ja 940 000 krooni (korter nr 1), kusjuures ostuhinna juurde on lepingutes märgitud, et selles sisaldub käibemaks 18%. Võimatu on mõista selliselt sõnastatud lepingut muul moel, kui et 18%-line käibemaks hõlmab kogu lepingu kohaselt tasumisele kuuluvat summat. See tähendab, et korteri nr 4 puhul on lepingueseme ostuhinnaks 1 114 915 krooni, millele lisandub käibemaks 200685 krooni ja korteri nr 1 puhul on lepingu eseme 16 hinnaks 796 610 krooni, millele lisandub käibemaks 143 390 krooni. Eraldi tehingute, mille esemeks oleks korterite renoveerimistööde teostamine, kohta puuduvad igasugused tõendid. Seevastu on korteri nr 4 ostja E. T. maksuhaldurile selgitanud, et ostetud korter oli renoveerimata ning ta ei ole kaebuse esitajalt renoveerimistöid tellinud ning samuti ei ole ta ei saanud ega tasunud kaebuse esitaja poolt tema nimele korteri renoveerimistööde eest esitatud arvet. Asjaolu, et kõnealuses Õle tn 33 elamus müüdud korterite puhul ei osutanud kaebuse esitaja eraldi renoveerimisteenuseid ning et renoveerimistööde maksumus sisaldus korteri ostuhinnas, kinnitavad ka teiste samas elamus kortereid ostnud isikute poolt maksuhaldurile antud selgitused.
3. Kaebuse esitaja selgitus, et korterite nr 1 ja nr 4 müügilepingutesse on hinnas sisalduvat käibemaksu puudutav klausel lisatud notari algatusel ostja kaitse eesmärgil, ei ole asjassepuutuv. Isegi kui notar nimetatud klausli vajalikkust eeltoodud moel selgitas, pidi kaebuse esitaja igal juhul aru saama sellest, et sarnast sõnastust saab tõlgendada üksnes selliselt, et ostja tasub kogu lepingueseme müügihinnalt käibemaksu. Seega leiab kohus, et kõnealuste korterite müügilepingute näol on tegemist raamatupidamise algdokumentidega, millele on märgitud käibemaksusumma. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et käibemaksusummat ei ole arvväärtusena välja toodud, kuivõrd lepingutes sätestatust on käibemaksu osakaal tasumisele kuuluvas summas võimalik lihtsa arvutuse teel leida. Vastustaja on seega õigesti kohaldanud KMS § 38 lõike 1 teist lauset, mille kohaselt tuleb käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks tasuda ka käibemaksusumma, mille maksukohustuslane on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Teisisõnu kuulub käibemaksusumma tasumisele ka juhul kui kauba ostja on müüjale selle summa tasunud tehingult, mis seaduse kohaselt maksustamisele ei kuulu. Kohtu hinnangul tuleb müügilepingus sisalduvaid klausleid, mille kohaselt on ostja kohustatud tasuma müüjale teatud summa, mis sisaldab 18%-list käibemaksu, samastada olukorraga, kus müüja esitab ostjale arve, millel on näidatud tasumisele kuuluv müügihind ja käibemaksusumma. Kaebuse esitaja seisukohaga, et korterite müügilepingutes nimetatud 18%-line käibemaksusumma hõlmas üksnes renoveerimistöid, oleks võimalik nõustuda juhul, kui samast lepingust nähtuks, millise summa ulatuses ja milliseid renoveerimistöid on igas korteris täpselt tehtud. Need asjaolud lepingutest aga ei nähtu ning sellisel juhul tuleb lugeda, et kogu lepingu järgi tasumisele kuuluvast summas 18% moodustab käibemaks.
4. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tal puudus käibemaksu tasumise kohustus, kuna kaebuse esitajal ei olnud kohustust esitada käibedeklaratsioone. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja käibemaksukohustuslasena registreeritud alates 06.04.2006, Õle tn 33 korterite 1 ja 4 müügitehingud on toimunud vastavalt
5. aasta detsembris ja
6. aasta veebruaris ning seega oli kaebuse esitaja tehingute tegemise ajal käibemaksukohustuslane ning deklaratsioonide esitamise kohustus tulenes KMS § 27 lg 2 punktile
8. Kohtu hinnangul on maksuotsus põhjendatud ka sisendkäibemaksu puudutavas osas. KMS § 29 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt saab maksukohustuslane tasumisele kuuluvat käibemaksusummat vähendada maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu. Seega eeldab sisendkäibemaksu mahaarvamine seda, et kaubad, mille ostmisel või teenused, mille saamisel on isik käibemaksu tasunud, on kasutatud tema enda maksustatava käibe tarbeks. Käesoleval juhul on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et Õle tn 33 elamus asunud korteriomandite müügi näol oli tegemist maksuvaba käibega, mis tähendab, et mistahes kulutused, mida kaebuse esitaja kõnealuste korteritega seoses ka tegi, ei olnud tehtud maksustatava käibe tarbeks ning seega puudub kaebuse esitajal õigus neilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvamiseks.
9. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et käibemaksuga maksustatavate korteri renoveerimisteenuste osutamine OÜ-le Smartly ja M. S.le ei ole tõendatud. Nii kõnealuste isikutega sõlmitud korteriomandite ostu-müügilepingud kui ka ostjate poolt maksuhaldurile antud seletused kinnitavad üheselt, et ainsaks tehinguks, mille kaebuse esitaja nendega tegi, oli korteriomandi müük, mis aga käibemaksuga maksustamisele ei kuulunud. Sisuliselt müüs kaebuse esitaja 17 eelnimetatud isikutele valmis ja renoveeritud korterid ning asjaolu, et renoveerimistööd võidi tegelikkuses teostada vastavalt ostjate soovile pärast müügilepingu sõlmimist, seda seisukohta ei väära. Samasugune on olukord ka K. K.le müüdud korteri osas, kus on lisaks korteri müügilepingule leidnud tuvastamist renoveerimistööde teostamine 41 000 krooni ulatuses, mitte aga enam. Kaebuse esitaja poolt eraldi renoveerimistööde eest arvete esitamist on eitanud nii K. K., OÜ Smartly kui ka M. S. Kohus leiab, et saa ühepoolselt oma raamatupidamisarvestuse tarbeks arvete koostamisega ümber kvalifitseerida teiste isikutega sõlmitud tehinguid ning nende tehingute maksustamisel tuleb lähtuda tehingutest sellistena nagu need poolte vahel tegelikult tehti. Seega olukorras, kus kaebuse esitaja ei ole korteri ostjatele väljastanud renoveerimisteenuste eest nõuetekohaseid arveid koos käibemaksusummaga ning puuduvad ka igasugused tõendid käibemaksuga maksustatavate teenuste osutamise kohta, mis väljuksid korteriomandite maksuvaba müügitehingu raamest, ei saa kaebuse esitaja maksukohustuse seisukohast olla mingisugust tähtsust ei sellel, et kaebuse esitaja on vastavasisulised arved koostanud või et ta on sellistest arvetest lähtudes maksudeklaratsioone esitanud. Ühtegi tõendit selle kohta, et sarnaseid arveid oleks kortereid ostnud isikutele tegelikult esitatud, ei ole.
10. Siinkohal väärib märkimist, et juhul kui mõni eelnimetatud ostjaist olnuks käibemaksukohustuslane ning omandanud kaebuse esitajalt korteriomandi enda maksustatava käibe tarbeks, ei oleks tal alust väidetavate renoveerimisteenuste eest tasutud summalt sisendkäibemaksu maha arvata, kuna vastavat arvet talle tegelikult esitatud ei ole ning ostja seisukohast vaadates saab korteriomandi soetamist käsitleda vaid käibemaksuga mittemaksustatava tehinguna. Eeltoodud põhjustel on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et kaebuse esitaja poolt Õle tn 33 elamus asuvate korterite renoveerimiseks ja kõnealuse hoone ülalpidamiseks tehtud kulutused ei ole tehtud maksustatava käibe tarbeks ning seega ei saa neilt kuludelt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna kaebuse esitaja maksustatavast tulust maha arvata.
11. Maksuotsuses nimetatud kaebuse esitaja ettevõtlusega mitteseotud kulud leiavad käsitlemist käesolevas otsuses edaspidi. Kuivõrd kohus aga nõustub maksuhalduri seisukohaga, et tegemist ei olnud ettevõtlusega seotud kuludega, siis tuleb nõustuda ka maksuotsuse osaga, milles on leitud, et kõnealustelt tehingutelt sisendkäibemaksu maha arvamine ei olnud lubatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheiteid seoses

§ 84

kohaldamisega, kuivõrd nimetatud sättes sisalduv norm ei ole olnud maksuotsuse tegemise õiguslikuks aluseks.

1. Sõiduauto BMV 320 väljarentimise osas märgib kaebaja, et sõiduauto on välja renditud vastavalt lepingule, kus puudub põhjendus vahepealsete arvelduste tegemiseks ning seega on määratud käibemaksusumma alusetu. KMS § 29 lg 4 viimase lause kohaselt arvatakse sõiduauto, selle tarbeks soetatud mootorkütuse ja sõiduautoga otseselt seotud kulude sisendkäibemaks maha sõltumata selle ettevõtluses kasutamise osatähtsusest. Kaebaja märgib, et arveldus teostatakse kalendriaasta lõpus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et sõiduki BMW 320 rentimine toimub aastases perioodis (v.a juhatuse liikme Sven Soesoni enda selgitused). Kaebaja ja OÜ Mortimeri vahel sõlmitud kasutuslepingust ei nähtu sõiduauto rendileandmise periood, kuid lepingu kohaselt tasub OÜ Mortimeri vara kasutamise eest igakuiselt ja tasu koosneb sõiduki liisingumaksetest ja sellele lisatud 5,25 %. OÜ Mortimeri juhatuse liige Tahvo Laansoo on samuti kinnitanud, et OÜ Mortimeri tasub jooksvalt sõiduauto liisingumakseid. Tegu on käibega teenuse osutamisest ettevõtluse raames vastavalt KMS § 4 lõikele 1 ning seega kuulub see maksustamisele 18% käibemaksumääraga vastavalt KMS §-le 15 ning maksuotsus on rendisummalt käibemaksu määramise osas õiguspärane.
2. Seoses üürituludega märgib kohus järgmist. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebuse esitaja on jätnud deklareerimata 27 400 krooni ulatuses maksuvaba käivet, mis seondub Õle tn 33 asuvate ruumide üürimisega J. K.le ja J.-M. V.le, küll aga ei nähtu maksuotsusest, et maksuhaldur oleks asunud seisukohale, nagu oleks üürnikud tasunud üüri sularahas, nagu näib ette heitvat 18 kaebuse esitaja. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur üüritulu suuruse tuvastanud kaebuse esitaja pangakonto väljavõtetelt ning kaebuse esitaja ei ole ka vastu vaielnud sellele, et eelnimetatud isikud vastavas summas üüri pangaülekandega maksid. Samuti ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud maksuhalduri järeldust, et korterite üürimine oli kaebuse esitaja maksuvaba käive. Seega on maksuotsus üüritulu käsitlevas osas õiguspärane.
3. Maksuotsusega on kaebuse esitajale määratud tasumiseks täiendavat tulumaksu ka ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. TuMS § 32 lõike 1 kohaselt võib maksumaksja arvata maha kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tehtud ettevõtlusega seotud kulud. Lõike 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest
5. Esimesena analüüsib kohus kinnistu aadressil Põdrakanepi tee ja sellega seotud kulutuste vajalikkust kaebuse esitaja ettevõtluses. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ainsaks tegevusalaks on kinnisvaraarendus, mille ainsaks objektiks revisjoniperioodil oli Tallinnas Õle tn 33 asuvate korterite renoveerimine ja müük. Maksumenetluses kaebuse esitaja Põdrakanepi tee 19 asuva kinnistuga seoses selliseid dokumente ei esitanud, mis põhjendaks ja tõendaks kinnistu kasutamist kaebuse esitaja ettevõtluses. Kohus on eelnevalt tõdenud, et kaebuse esitaja on jätnud maksumenetluses täitmata

§-st 56 tuleneva kaasaaitamiskohustuse. Kohus leiab, et ka kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja põhjendanud Põdrakanepi tee 19 kinnistu vajalikkust oma ettevõtluses. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli kinnistu omanikuks ajavahemikul 16.07.2004 kuni 28.05.2007 kaebuse esitaja juhatuse liige Sven Soeson ja 29.05.2007 kuni 13.08.2008 H.-H. K.-S. (kes on rahvastikuregistri andmetel Sven Soesoni abikaasa). Kaebuse esitaja on esitanud OÜ MR Solver (esindaja Sven Soesoni) ja GHSS Kinnisvara OÜ vahel 03.12.2006 sõlmitud lepingu nimetatud kinnistu üürimiseks ja üürilepingu lisad (I kd lk 62-79). Esiteks leiab kohus, et ei ole tõenäoline, et üürileping eksisteeris maksuotsusele eelnevalt, kuna millegagi ei ole põhjendatud asjaolu, et seda maksumenetluses ei esitatud. Vastustaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja raamatupidamises Põdrakanepi tee 19 kinnistu üüri tasumist ei kajastatud. Kaebuse esitaja ei ole seda väidet ümber lükanud ja tõepoolest ei konto väljavõtetelt ega kassaraamatust üüri tasumist ei nähtu. Seega on tõenäoline, et üürilepingut tegelikkuses maksumenetluse ajal ei eksisteerinud ja see on vormistatud tagantjärele. Arusaamatu on ka, miks andis kinnistu üürile OÜ MR Solver, kui selle omanikuks oli hoopis Sven Soeson. Kuid ka juhul, kui üürisuhe oleks olnud tegelik, ei nähtu kinnistu kasutamise vajadus kaebuse esitaja ettevõtlusega. Maksuhaldur ei ole kahjuks teinud kinnistul paikvaatlust, kuid kinnistule tehtud kulutustest ja selle asukohast võib eeldada, et tegemist on elumajaga. Kaebuse esitajal ei olnud revisjoniperioodil ühtegi töötajat. Kaebuse esitaja tegevus piirdus Tallinnas Üle tn 33 asuvate kahe kortermaja korterite renoveerimise ja müügiga. Kaebuse esitaja viited TTOS § 13 lõikele 1 kui kulutusi põhjendavale normile ei ole asjakohased, tema põhjendused kinnistu vajalikkusest seoses tuleviku investeerinutega ja töötajate värbamisega asjakohatud. Ei nähtu, millised tulevikuinvesteeringu kavas olid ja miks oleks kinnistu vajalik töötajatele, keda kaebuse esitajal hetkeseisuga ühtegi ei ole. Ka on üürilepingud käesolevaks ajaks lõpetatud.

1. MTA on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-22-07: sisustades mõistet ettevõtlusega seotud kulu on halduskolleegium oma varasemas praktikas (17.05.1999 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-99) leidnud, et selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle kulutuse tegemine oli otseselt tingitud maksumaksja ettevõtlusest ja kulutus oli vajalik ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Viidatud kohtuasjas rõhutas kolleegium veel, et kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust. Seepärast tuleb vajaduse korral välja selgitada näiteks ettevõtja tegevusala, ettevõtluse asukoht, 19 ettevõtluses kasutatava vara koosseis, samuti kellele ning milliste lepingute alusel maksumaksja kaupu müüb või teenuseid osutab. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis, lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. Eelnevat ongi maksuhaldur maksumenetluses teinud, kuid seda olukorras, kus maksumenetluses ettevõte ei esitanud tõendeid, mis oleksid võimaldanud veenduda kulutuste seotuses ettevõtlusega. Kohus leiab, et maksuhaldur on täiesti õigustatult käsitlenud kõiki Tallinnas, Põdrakanepi tee 19 asuva kinnistuga seotud kulutusi kui kaebuse esitaja ettevõtlusega mitteseotuid ja määranud nendelt kulutustelt õigustatult tasumiseks täiendava tulumaksu. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebuse esitajal ka õigust saada riigilt tagasi Põdrakanepi tee 19 kinnistuga seotud kulutustelt sisendkäibemaksu.
2. Järgmiseks analüüsib kohus aadressil Tallinn Kaarli pst 11-44 asuva korteriomandiga seotud kulutuste vajalikkust kaebuse esitaja ettevõtluses. Kaebuse esitaja väidetel kasutas ta Kaarli pst 11-44 asuvat nõupidamisruumi vastavalt 03.12.2006 sõlmitud üürilepingule (II kd lk 62-79). Üürileandjaks on OÜ MR Solver ja üürnikuks kaebuse esitaja. Kinnistusregistri andmete kohaselt oli nimetatud korteriomandi omanikuks ajavahemikul 31.05.2006 kuni 11.09.2008 OÜ Sven Soeson Konsultatsioonid. Ka siinkohal tekib kahtlus, miks on üürilepingu sõlminud korteriomandi omaniku asemel teine isik. Kaebuse esitaja juriidiliseks aadressiks on äriregistri andmetel Tallinn, Tartu mnt 18-
3. Ka kohtule esitatud kaebuses on märgitud nimetatud postiaadress. Äriühingul ei ole kaebuse esitaja kinnitusel töötajaid, mistõttu tekib küsimus, milleks on kaebuse esitajale vaja kesklinnas kahte büroopinda. Kaebuse esitaja ei ole ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses suutnud tõendada Kaarli pst 11-44 pinna vajalikkust kaebuse esitaja ettevõtluses. Sellest tulenevalt nõustub kohus maksuhalduri maksuotsuses toodud käsitlusega, et Kaarli pst 11-44 korteriomandiga seotud kulutused ei ole kaebuse esitaja ettevõtlusega seotud kulu ja nendelt kuulub seetõttu tasumisele täiendav tulumaks.
4. Maksuamet on käsitlenud perioodil 08.08.2006 kuni 26.03.2007 kaebuse esitajalt tehtud väljamakseid summas 600 955 krooni juhatuse liikme tasudena Sven Soesonile, mille pealt on arvestatud tulumaks ja sotsiaalmaks. Järelduseks, et tegemist oli Sven Soesoni palgatuluga, annab alust ka asjaolu, et alates detsembrist 2005 aastast ei ole Sven Soeson palgatulu saanud ning et kaebuse esitajal puudusid palgalised töötajad. Kaebaja selgitab, et väljamaksete näol on tegemist on laenu tagasimaksetega. Sven Soeson tasus kaebuse esitaja kinnitusel OÜ GHSS Kinnisvara laenu OÜ-le MR Solver, mis anti Õle 33 kinnistu ostmiseks ja seda laenu on kaebaja Sven Soesonile jõudumööda tagastanud. Kaebaja esitas laenulepingud äriühingutega MR Solver OÜ, DeBesta Credit OÜ, Aaloe Konsulatatsioonid OÜ, J&S Arendusgrupp OÜ, Merkturv Ehitus OÜ ja Pedase OÜ. Nimetatud laenulepingud on nii laenuandjana kui laenu saajana allakirjastanud Sven Soeson.
5. Ka siin on kohtu hinnangul määravaks asjaolu, et kaebuse esitaja ei esitanud laenulepingud maksumenetluses, ehkki oleks pidanud nn laenusummade suurust arvestades ka ilma maksuhalduri vastavate korraldusteta eeldama, et tegemist oli maksumenetluseks vajaliku informatsiooniga. Kohus nõustub maksuhalduri arvamusega, et laenulepingud ei ole usaldusväärsed ning ei kajasta reaalseid õigussuhteid kaebuse esitaja ja laenulepingus märgitud äriühingute vahel. Arvestades asjaolu, et nimetatud tõendid esitati alles vaidemenetluses, ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et nimetatud laenulepinguid said reaalselt olemas olla ka kontrolli läbiviimise ajal.
6. Arusaamatu on, miks on laenu andnud erinevad Sven Soesoniga seotud äriühingud, kuid laen on tagastatud isiklikult Sven Soesonile. Selgitused, mille kohaselt Sven Soeson on kaebuse esitaja rahalisi kohustusi täitnud, ei ole tõendatud ega veenvad. Maksuotsuses toodud tabelis 4 ja maksuotsuse lisas 4 on kajastatud väljamaksed perioodide lõikes. MTA käsitlust palgatulu osas toetab ka fakt, et Sven Soeson ei ole saanud mingit palgatulu alates
7. aasta detsembrist. Maksuotsuses ei ole küll põhjendanud, miks maksuhalduri meelest tehti väljamaksed töötasuna, mitte dividendimaksena, kuid kaebuse esitaja ei ole ka väitnud ega ühegi tõendiga kinnitanud seda, et kaebuse esitaja oleks osanikele dividende maksnud. Kaebuse esitajal puuduvad ka majandusaasta aruanded, mille alusel oleks võimalik teha järeldusi, kui suures mahus on ettevõte teinud dividendide väljamakseid. Seega ei ole 20 käesoleval juhul küsimus sellest, kas tegemist võis olla töötasu asemel dividendimaksetega. Kuivõrd kaebaja on kaasaaitamiskohustust rikkunud, ei ole ettevõttel võimalik vaidemenetluses esitatud tõenditele tugineda.
8. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Maksuhalduri seisukohad ei ole vastuolulised ja maksuotsus on kaebuse esitajale määratud maksude osas õiguspärane.
9. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 21