Obsah (4)

§ 394§ 395§ 272§ 238

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2009. a., T

) kehtimise ajal kasutati käsunduslepingut kõige sagedamini juhtudel, kui kodanikud või juriidilised isikud ühel või teisel põhjusel ei saanud ise teostada juriidilisi tegusid väljapool elu- või asukohta. Riigikohus on tuvastanud 4 käsundilepingulise suhte, kui hageja andis volinikule lepingu objektiks oleva tehingu tegemiseks raha ja selle raha kasutamise eest kandis vastutust kostja (3-2-1-89-97). 1995. a. kehtinud

§ 394lg.

1 kohaselt kohustub käsunduslepingu järgi üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Lepingupoolteks võisid olla kodanikud ja juriidilised isikud. Lepingu objektiks oli juriidiline tegu - tehing. Pooled on tõendanud, et kostja kohustus Rootsist tooma hageja raha eest väikebussi Tallinna Sadamasse. Hageja raha sisse jäid auto ostuhind ja kõik transpordiga seonduvad kulud. Sama on märgitud võlakohustuses. Kirjalikult ei ole milleski muus kokku lepitud.

§ 395lg.

1 järgi peab volinik täitma käsundi vastavalt volitaja juhenditele. Kohustuse täitmist saab tõdeda eeskätt hageja enda ütluste järgi kohtuistungil. Hageja sai teada bussi toomisest aprilli- või maikuus

1. a. Hageja oli suhelnud mitte kostjaga, vaid T. K., kes oli AS-is Jakko ja oli vahendaja bussi toomise juures.
2. a. ei küsinud hageja kostjalt bussi kohta midagi. T. K. lubas bussi eest tasuda, aga ei tasunud. Kui kohtuistungil kostja kinnitab, et hageja ütles, kelle nimele buss tuua - see oli AS Jakko, siis hageja lisab, et T. K. oli juures. T. K. oli ka raha laenamise juures. Kostja ütluste kohaselt oli kokkulepe ja hageja teadis, et buss tuleb üle anda kolmandale isikule. Poolte ütlused kattuvad nii AS-i Jakko kui ka T. K. kui kolmanda isiku suhtes. Sellest saab järeldada, et saadud raha on ära kasutatud bussi ostmiseks, raha ei ole kaotsi läinud ning käsundusleping on täidetud
3. a. märtsikuus, nagu see oli märgitud kohustuses. Käsunduslepingu puhul on tähtis usaldus. Üksnes täieliku usaldusega voliniku isikusse võib volitaja teha volinikule ülesandeks enda esindamise ja nõustuda võtma enda kanda kõik voliniku tegude tulemused. Hagejal oli
4. a. täielik usaldus kostja vastu, kes oli talle täiesti võõras isik, andes temale 165.000 krooni. See usaldus kestis edasi, kuni kolmandad isikud ei hüvitanud hageja nõuet täielikult, andes talle bussi eest raha osaliselt.

§ 395lg.

1 järgi on volinik kohustatud täitma talle antud käsundi vastavalt volitaja juhendile. Kirjalikult neid juhendeid ei ole. Hageja selgitas kohtuistungil, et kokku oli lepitud kostja poolt bussi toomine Tallinna Sadamasse, seal vaatab hageja bussi üle ja siis võtab bussi vastu või annab korralduse bussi vormistamiseks T. K. Hageja leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule, kelleks oli T. K. Kaubadeklaratsioon (tl. 5) tõendab piiri ületust

1. märtsil
2. a., s. o. bussi toomist Tallinna Sadamasse, ning andmete õigust kinnitab T. K. ja kaubasaajaks oli AS Jakko. Aktsiaseltsi töötajate viibimist bussi vastuvõtmise juures on kinnitanud ka kostja. See näitab omakorda käsundi täitmist märtsis
3. a. Hageja on sellise tegevuse sisuliselt heaks kiitnud. Usutav ega veenev ei ole, et hageja ei jälginud ega kontrollinud sellise suure rahakoguse kasutamist pärast raha võõrale isikule üleandmist
4. a. Hageja selgitas kohtuistungil, et nõuab raha kostjalt sellepärast, et T. K. ei maksnud talle, aga kostjaga on leping raha saamise kohta. Esitatud võlakohustus ei ole laenusuhe. Laenulepingu (

§ 272

) puhul annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Leping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Objektiks on raha või liigitunnustega (arvu, kaalu ja mõõduga) piiritletud asjad. See eristabki laenulepingut teistest lepingutest. Pooled ei ole kokku leppinud, et nad kasutavad

§ 238

lõikest 1 tulenevat õigust, mis seisneb selles, et kodanikel on õigus anda kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju. Sel juhul tuleks kohaldamisele laenulepingu kohta kehtivad eeskirjad. Lähtudes eelpool märgitust oli aga poolte vahel

1. märtsil
2. a. tekkinud käsunduslepinguline suhe.
3. a. kehtinud TsÜS järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat (§ 113 lg. 1) ning § 114 lg. 2 järgi kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel ja jätab hagi rahuldamata. Ka praegu kehtiva TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku nõudel. Praegu kehtiv TsÜS § 142 annab aegumise mõiste. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest 5 hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS RakS § 9 lg. 1 järgi TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
4. juulit
5. a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
6. juulit
7. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
8. juulit
9. a.; lg. 2 järgi, kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
10. juulit
11. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
12. juulist
13. a.; lg. 3 järgi, kui enne
14. juulit
15. a. kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõppeks varem, kui vastavalt lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisel enne
16. juulit
17. a. kehtinud seadust. Varem kehtinud TsÜS § 116 sätestab aegumise alguse. Kulgemine algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama õiguste rikkumisest. Võlakohustuses on märgitud tähtajaks – käesoleva kuu jooksul –, seega oli kohustuse täitmise tähtpäevaks
18. märts
19. a. Alates sellest muutus nõue hageja poolt sissenõutavaks. Kohtuistungil on leidnud tõendamist, et hageja oli nõus ja sisuliselt heaks kiitnud bussi vormistamise AS-ile Jakko. Hageja, olles teadlik bussiga toimuvast, ei ole alustanud ega tõendanud raha varasemat tagasinõuet. Aegumise peatumist tehingu tegemise ajal TsÜS §-s 120 sätestatud alustel ei ole tuvastatud. Sama TsÜS-i § 111 lg. 1 ja § 112 sätestasid õiguste kaitset ja kaitse viise. Hageja ei ole neid kasutanud. Nõude aegumise arvestamine algab
20. aprillil
21. a. ja nõue aegub
22. aprillil
23. a.
24. a. kehtinud TsÜS järgi. VÕS RakS § 9 lg. 1 teise lause alusel on tegemist enne
25. juulit
26. a. alanud aegumisega. Kohaldada tuleb enne
27. juulit
28. a. kehtinud seadust, s. o. TsÜS-i. VÕS RakS § 9 lg. 3 kohaselt on hagi nõue aegunud
29. aprillil
30. a. Seega on hagi esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Lähtudes TsMS § 449 lg. 3 viimasest lausest, teeb kohus aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi. Hageja väide, et tema sai võlakohustuse oma kätte alles
31. novembril
32. a., ei ole arvessevõetav, sest nagu hageja on ise kohtuistungil öelnud, andis ta võlakohustuse K. kätte samal päeval, kui see koostati. Dokumendi selline vabatahtlik äraandmine ei anna hagejale soodustust nõude aegumise arvestamisel. Hagiavalduse asjaolud ja kõik kirjalikud täiendused või vastuväited ei kattu sellega, mida hageja on seletanud. Kohus peab kohtuistungil räägitut tõesemaks ja seda on hageja kattuvalt teinud erinevatel istungitel. Hageja kirjalikud vastuväited nõude aegumise tähtaja ja kostja tahtluse kohta jätab kohus arvestamata, sest tuvastatud ei ole poolte vahel laenusuhet ega kostja tahtlikku kohustuse täitmata jätmist. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Otsuses on kohtunik kirjutanud neid asju, mida uuriti teise kohtuniku arutamise ajal, kuid kes ennast asja arutamise juurest taandas. Kui kohtunik taandas ennast seetõttu, et ei olnud usaldusväärne, siis ei ole ka usaldusväärne see, mida ta teinud oli. Kui kohtunik ennast taandab, peaks asja arutamine hakkama uuesti algusest peale. Teine asja arutav kohtunik alustas eelistungiga, mis ei läinud üle kohtuistungiks. Kohtunik ei avaldanud ega uurinud dokumente, ei andnud lõppsõna, kuid teatas, et tõendite esitamise aeg on läbi. Kohus määras, et teeb teatavaks, kas teeb vaheotsuse või määrab asjas uue istungi aja. Kohus oleks pidanud märkima, et on asja ammendavalt arutanud ja läheb aegumise osas vaheotsust tegema. Nõue ei saa olla aegunud, kuna kostja varjas ennast hageja eest, hagejal ei olnud informatsiooni tema asukoha kohta. Võlakirja sai hageja T. K. kätte alles
33. novembril
34. a. Ilma võlakirjata ei oleks hageja saanud kohtusse pöördudagi. Kostja ei ole kordagi teatanud, et buss on kohal ja hagejal oleks võimalik see vastu võtta. Buss vormistati aktsiaseltsi nimele, milleks hageja volitust ei ole andnud. 6 Kaubadeklaratsioonist nähtub, nagu oleks tegelikult bussi eest tasunud AS Jakko. Kui aktsiaselts tasus bussi eest sularahas, mis võeti kassast, siis kuhu jäi hageja poolt antud raha. Selline käitumine ei saa olla kooskõlas hea usu põhimõttega. Kuna kostja ei ole käitunud heas usus, ei saaks aegumist nõudele kohaldada. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 p. 21 alusel täpsustada otsuse põhjendust. Maakohus tuvastas, et
35. märtsil
36. a. sõlmisid pooled käsunduslepingu, milles kokkulepitud kohustuse pidi kostja täitma
37. märtsiks
38. a. ning et kohustus muutus sissenõutavaks alates sellest kuupäevast. Kolleegium nõustub maakohtu poolt pooltevahelisele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Lepingu sõlmimise ja sellest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Et vaidlusaluse lepingul põhineva nõude kohta ei olnud sätestatud teisiti, siis oli seaduse kohaselt nõudele kohalduv aegumistähtaeg 10 aastat. Enne selle tähtaja möödumist muutus aegumistähtaegu reguleeriv seadus ja alates
39. juulist
40. a. kehtiva TsÜS-i § 146 lõikes 1 nähti ette, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Maakohus leidis õigesti, et asjakohane õigusnorm on VÕS RakS § 9 lõiget 1, milles sätestatu kohaselt tuleb vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada uues TsÜS-is sätestatud 3-aastast aegumistähtaega. Kohus on aga ebaõigesti tuvastanud hagi aegumistähtaja kulu alguse. Kolleegium leiab, et kohaldada tuleb VÕS RakS § 9 lõiget 2, mille kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
41. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates
42. juulist
43. Nii oli eespooltoodud põhjendusel vaidlusalusele õigussuhtele varasema seaduse kohaselt kohaldatava aegumistähtaja pikkuseks 10 aastat uues seaduses sätestatud 3 aasta vastu, ehk uue seaduse kohaselt on õigussuhtele kohalduv aegumistähtaeg lühem. Seega tuleb 3-aastase aegumistähtaja algust lugeda
44. juulist
45. a. ning see lõppes
46. juuliks
47. a. Maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei muuda otsuse lõppjäreldust siiski ebaõigeks, sest et hagi esitati
48. juulil
49. a. ehk pärast aegumistähtaja lõppu, siis on hagi aegunud ja tuleb juba ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, tuleb osaliselt nõustuda, kuid need rikkumised ei anna iseenesest alust otsuse tühistamiseks. Iseenesest on põhjendatud kaebuses esitatud etteheide, mis puudutab eelistungi üleminekut kohtuistungiks ja menetlusosaliste edasisest menetlusest teadmatusse jätmist. Apellant ei ole aga maakohtus esitanud kohtu poolt menetlusnormi rikkumisele TsMS § 333 kohast vastuväidet ja tulenevalt § 652 lõikest 6 ei saa ta juba ainuüksi sellest tulenevalt tugineda apellatsioonimenetluses eespoolkirjeldatud menetlusnormide rikkumisele. Lisaks sellele ei ole apellant aga ka seostanud neid rikkumisi vaidlustatud otsusega ega põhjendanud, et rikkumiste tõttu on ta jäänud ilma võimalusest teostada oma menetlusõigusi, mis oleksid võinud mõjutada asja lahendamise tulemust. TsMS § 631 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (sama seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellatsioonkaebus taolist põhjendust ei sisalda. 7 Õige on kaebuse väide, et maakohtus algselt asja arutanud kohtunik taandas end asja lahendamiselt, nõustuda ei saa aga väitega, nagu ei saaks usaldusväärseks pidada seda, mida end taandanud kohtunik menetluses teinud on. Taandatava kohtuniku toimingute kohta on TsMS § 28 lõikes 1 sätestatud, et pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt, kui taandamisavaldus on ilmselt põhjendamatu, võib kohtunik menetlust jätkata, vaatamata taandamisavaldusele, kuid ei või teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. Taandamisavalduse rahuldamise korral on menetluse jätkamisel tehtud menetlustoimingud tühised. Seega ei tulene osundatust, nagu saaks pidada tühiseks kõiki taandatud kohtuniku tehtud menetlustoiminguid, nagu apellant on leidnud. Peale selle ei esitatud aga vaidlusalust asja menetlenud kohtuniku vastu taandust, vaid kohtunik pidas ise vajalikuks taanduda, põhjendades seda kostja käitumisega, mida pidas sobimatuks (tl. 126), kusjuures pärast kohtuistungil kostjaga tekkinud konflikti ei teinud kohtunik peale taandusmääruse koostamist mingeid menetlustoiminguid. Nii ei saa aga kerkida küsimust kohtuniku poolt varasemas menetluses tehtud menetlustoimingute tühisusest ja arvestamata jätmisest. Maakohus on otsuses andnud hinnangu hageja väitele, mis puudutab nõuet kinnitava tõendi oma valdusesse saamist, seega ei ole põhjendatud väide, nagu ei oleks sellele hinnangut antud. Seda, miks ta maakohtu hinnanguga ei nõustu, ei ole apellant kaebuses põhjendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks kostja end tema eest varjanud, on konkretiseerimata ja paljasõnaline ning esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses, ilma et selle esitamist oleks kooskõlas TsMS § 652 lõikega 4 põhjendatud; juba sellest tulenevalt tuleb see jätta tähelepanuta ja kolleegiumil puudub vajadus sellele asjaolule sisulist hinnangut anda. Mingitele asjaoludele, mis annaksid aluse kaaluda VÕS § 6 lõikest 2 tulenevalt seaduses sätestatud aegumise kohaldamata jätmist, ei ole maakohtu menetluses samuti tuginetud. Apellatsioonimenetluses on apellant pärast kaebuse esitamist esitanud tõendid oma tervisliku seisundi kohta, millega on soovinud tõendada, et tal ei ole võimalik kohtusse ilmuda. Et ringkonnakohus menetleb asja kirjalikus menetluses ja menetlusosaliste kohtusse ilmumise küsimust ei tõusetu, siis ei ole need tõendid asjakohased ja tuleb apellandile tagastada. TsMS § 171 lg. 1 alusel tuleb menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kanda apellandil. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik