KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Iko Nõmm, Imbi Sidok ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2009. a., Tall

) § 60 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning sama seaduse § 61 lg. 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks. Hageja väite kohaselt ei ole kostja elatist laste ülalpidamiseks maksnud alates märtsist 2008. a., v. a. septembris 2008. a. – 1000 krooni. Ka kostja oma kirjalikus vastuses kinnitab seda.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Hageja on märkinud ühe lapse kulutuseks kuus 5000 krooni. Tõendeid kulude kohta ei ole hageja esitanud. Õige on kostja vastuväide, et kulutused eluasemele on ülepaisutatud. Lähtuvalt hageja arvestusest moodustaks hooldustasu koos kommunaalmaksetega kokku 2700 krooni kuus. Samuti ei ole usutav, et 2- ja 3-aastane laps kulutaksid telefonisidele 200 krooni kuus. Mõnevõrra suured näivad ka kulutused tervishoiule 150 krooni kuus, hügieenitarvetele 450 krooni kuus ja muud kulutused 700 krooni kuus. Asjakohased ei ole kostja vastuväited, mis puudutavad kulutusi toidule ja riietele. Arvestades eestlaste toiduharjumusi, erineb kodune toidumenüü kindlasti lasteaias pakutavast. Lapsed on sellises kasvueas, kus nad vajavad lühikese perioodi järel uusi riideid ja jalatseid ning sealjuures ka üleriideid, mis on suhteliselt kallid. Kindlasti ei ole ka võimalik kasutada nooremal lapsel kõiki vanema lapse poolt kantud riideid ja jalanõusid. Hageja sissetulekuks on riiklikud lastetoetused ja krediidilaen. Kostja on töötu ning töötuna arvel alates 18. märtsist 2009. a. Töötu abiraha ega tööstuskindlustustoetust ta ei saa. Poolte muu vara kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Poolte varaline seis tuleb lugeda võrdseks, millest lähtuvalt tuleb pooltel lapse ülalpidamiskulud kanda võrdsetes osades. Vastavalt

§ 61

lõikele 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui 4 pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2009. aastal on nimetatud summa 2175 krooni. Alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära võib kohus elatise välja mõista, kui ilmnevad

§ 61lõikes 6 nimetatud asjaolud.

Antud juhul ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid elatise väljamõistmise kostjalt alla PlS § 61 lõikes 4 sätestatud määra. Seega, arvestades 2- ja 3-aastase lapse vajadusi ning kummagi vanema varalist seisu, on põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine suuruses 2175 krooni kuus kummagi lapse ülalpidamiseks.

§ 70lg.

1 sätestab, et kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates hagi esitamisest. Elatishagi on esitatud 18. detsembril 2008. a.

§ 70lg.

2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Eelnevast lähtudes on hageja nõue elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt alates märtsist

1. a. põhjendatud. Maksuameti andmetel on kostjale viimati makstud töötasu novembris
2. a. OÜ-st I., millest järeldub, et kostjal oli võimalus täita laste ülalpidamiskohustust alates
3. a. märtsist suuremas summas kui 1000 krooni. Kostja poolt septembris
4. a. tasutud elatis 1000 krooni kuulub mahaarvamisele väljamõistetava elatusraha võlast. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis elatise välja tagasiulatuvalt alates märtsist
5. a., ja vähendada igakuiselt väljamõistetud elatise suurust. Maakohus luges poolte varalise seisu võrdseks, apellant on aga töötu ja töötu abiraha ega muid toetusi ta ei saa, seega puudub tal igasugune sissetulek. Seoses sissetuleku puudumisega ei ole võimalik vähendada ka väljaminekuid. Apellant on võtnud tarvitusele kõik abinõud, et oleks võimalik leida töö ja kindlustada lastele mõistlik elatustase. Vastustajal on olemas töökoht ja võimalus koheselt tööle asuda, kui ta vaid sooviks. Ka laste ema on kohustatud täitma ülalpidamiskohustust. Maakohus ei nõustunud vastuväidetega, mis puudutasid kulutusi toidule. Kulutused ühe lapse toidule 1900 krooni kuus on ilmselge liialdus. Kindlasti ei kulu ka 700 krooni ühes kuus riietele ja jalanõudele. Eluasemekulud on ühes kuus keskmiselt kuni 1500 krooni, mitte 2700 krooni, nagu vastustaja on väitnud. Jagades kulud eluaseme elanike arvuga, oleks kulu reaalselt ühele lapsele 375 krooni, mitte aga 900 krooni. Ka juhul, kui mitte arvestada vastustaja täiskasvanud tütart, kes aeg-ajalt elab vanavanemate juures, ei ületa kulud eluasemele ühe lapse kohta 500 krooni. Lapse ülalpidamisraha peab katma lapse igapäevased vajadused. Statistikaameti poolt valminud uurimuses „Terve linnalapse ülalpidamiskulud“ kuni 6-aastaste vanusegrupis
6. aastal olid kõik kulud kokku 1875 krooni, seoses tarbijahinnaindeksi muutusega suurenesid kulud
7. aastaks 384 krooni võrra, seega on ühe lapse ülalpidamiskulu kuus 2259 krooni. Lähtudes eeltoodust, ülalpeetavate vajadustest ja vanemate võrdsusest ülalpidamiskohustuse täitmisel, on vastustaja võimeline panustama suuremas osas kui apellant. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada

§ 61lg.

6 punktis 3 sätestatut, kuna antud asjaolude äralangemisel ja apellandi tulevikus võimalikul varalise seisundi muutumisel on vastustajal koheselt võimalik paluda igakuise elatise suurendamist. Maakohus arvestas, mõistes elatise välja tagasiulatuvalt, apellandi töötasuga OÜ-s I.c. Kohus on eksinud, lugedes, et töötasu on viimati makstud novembris

1. a., kuna viimane töötasu 1386 krooni kanti apellandile lõpparve näol üle jaanuaris
2. a. Seega ei olnud võimalik alates jaanuarist
3. a. teha igakuiselt kindlates summades ülekandeid vastustajale, vaid apellant on teinud alates sellest ajast laste ülalpidamiseks erinevates suurustes ülekandeid ning aidanud muude ostude juures. Mõistes apellandilt välja elatise 5 alates
4. a. märtsist, kokku 60.900 krooni, on apellant pandud veelgi raskemasse olukorda ja igasuguse realiseeritava vara puudumisel ei ole võimalik tekkinud võlgnevust tasuda. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 1 tuleb see jätta muutmata. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maakohus on apellandilt välja mõistnud elatise lastele

§ 61lõikes 4 sätestatud alammääras, milleks on 2175 krooni lapse kohta kuus.

Seadusandja on eeldanud, et niisuguses suuruses elatisest jätkub lapse põhivajaduste rahuldamiseks ning et lapsest lahus elav vanem on suuteline seda ka maksma. Taolises suuruses elatise vähendamiseks võiksid alust anda üksnes

§ 61

lõikes 6 loetletud asjaolud, milleks on elatist maksma kohustatud vanema töövõimetus (punkt 1), lapse piisav sissetulek (punkt 2) või muu kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjus (punkt 3). Osundatud normide koosmõjust tuleneb, et kui kohus on lapsest lahus elavalt vanemalt mõistnud välja elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses, siis ei ole sel vanemal alust taotleda väljamõistetud elatise suuruse vähendamist põhjendusel, et lapse vajadused on ülepaisutatud või et teise vanema varaline olukord on parem,

§ 61lg.

6 punktides 1 – 3 sätestatud asjaolude põhjendamise ja tõendamise kohustus on aga vanemal, kes soovib elatise vähendamist alla seaduses sätestatud alammäära. Seega pidi kostja esimese astme kohtu menetluses esile tooma need mõjuvad põhjused, mis takistavad tal täita lastele elatise maksmise kohustust seaduses sätestatud alammääras, ja nende esinemist tõendama. Maakohus leidis õigesti, et taolisi mõjuvaid põhjuseid ei ole tuvastatud. Nii ei saa töötust ja sissetuleku puudumist iseenesest pidada põhjuseks, mille kohus võib tunnistada mõjuvaks vastavalt

§ 61lg.

6 punktile

1. Asjaolusid, millest nähtuks tema objektiivne võimetus oma lapsi ülal pidada, ei ole kostja esile toonud ega tõendanud. Nii on kostja oma halvale tervislikule seisundile üksnes üldsõnaliselt vihjanud, kuid ei ole seda seisundit kirjeldanud, oma halva tervise tõendamisest rääkimata. Ka oma minevikule ja ebapiisavale haridusele on kostja üksnes osundanud, täpsemalt selgitamata, mida ta selle all silmas peab ning kuidas see takistab teda oma lapsi ülal pidamast. Mis üldist majanduslangust puudutab, siis ei saa seegi iseenesest olla aluseks lastele väljamõistetava elatise miinimumsuuruse vähendamiseks, sest laste vajadused tasemel, mida elatise miinimumsuuruse kehtestamisel on silmas peetud, tuleb rahuldada ka üldise majanduslanguse ajal. Hageja taotles kostjalt elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates
2. a. märtsist. Seda nõuet rahuldades tugines maakohus

§ 70

lõikele 2, mille kohaselt kohus võib hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Maakohtus ei olnud vaidluse alla asjaolu, et alates

1. a. märtsist on kostja maksnud lastele elatist ühel korral –
2. a. septembris summas 1000 krooni. Seega tuvastas maakohus õigesti, et oma laste ülalpidamise kohustust, mis seisnes kummalegi lapsele elatise maksmises summas 2175 krooni, kostja alates
3. a. märtsist nõuetekohaselt ei täitnud. Et selleks ei esinenud

§ 61lõikes 6 nimetatud asjaolusid, on kolleegium põhjendanud eespool.

Seega rahuldas maakohus selles osas hagi põhjendatult, leides õigesti, et kostja poolt tasutud 1000 krooni tuleb ajavahemikul alates

1. a. märtsist tasutud elatisena arvesse võtta. Seaduse kohaselt ei ole elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise nõude põhjendatuse üle otsustamisel tähtsust sellel, millal täpselt kostja töötasu või muid sissetulekuid sai, seega ei saanud elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise 6 otsustus sõltuda sellest, kas kostja sai seni viimasest töökohast töötasu jaanuaris või novembris
2. a. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet elatisevõlast, siis sõltub selle suurus kostja enda käitumisest: kui kostja oleks oma laste ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, siis ei oleks tal tekkinud ka elatisevõlga. Apellandi poolt allkirjastamata vastusele, mis on esitatud vastustaja vastuse seisukohtade kohta, lisatud e-kirjavahetus tuleb jätta tähelepanuta ja tagastada apellandile, kuna selle esitamisel ei ole järgitud TsMS § 633 lg. 3 punktis 3, sama paragrahvi lõigetes 4 ja 5 ning § 634 lõigetes 1 ja 2 ning § 652 lõikes 4 ettenähtut. Nii on need tõendid esitatud pärast apellatsioonitähtaja lõppu, ilma et nende esitamise vajadust oleks kaebuses nõuetekohaselt põhjendatud. Põhjendatud ei ole ka, nagu oleks tegemist uute asjaoludega, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. TsMS § 652 lg. 3 punktides 1 ja 2 sätestatud aluseid uute asjaolude ja tõendite arvestamiseks apellatsioonimenetluses ei esine. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik