2-07-27793 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Malle Seppik ja Ülle Jänes Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2009, Tallinn Tsivii

§ 268

lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda

§ 267punktides 1–3 ettenähtud juhtudel.

Hageja tegi 06.07.2007 notariaalse kinkelepingust taganemise avalduse, mis toimetati kostjale kätte 09.07.2007. Hageja taganes lepingust põhjusel, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust (

§ 267p 1).

Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et remondi käigus säilisid hageja asjadest klaver ja vana mööbel, millel võib olla ajalooline väärtus, ülejäänud mööbel hävitati. Kostja vande all ütluste ja tunnistaja R. K. ütluste kohaselt oli hageja mööbli hävitamisega nõus ning see mööbel, mida hageja tahtis, on keldris. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ei olnud tal kostjaga juttu, mis mööblist saab, hageja ei ole andnud kostjale luba mööbli ära viimiseks. Poolte ütlused mööbli osas on vastuolulised. Vastuolu põhjuseks võib olla poolte erinev arusaam kokku lepitust või selle erinev mäletamine. Kuna lisatõendeid ei ole esitatud, ei saa lugeda tõendatuks, et kostjal oli hageja luba mööbli hävitamiseks. Tuleb arvestab asjaoluga, et kostja on muretsenud hävitatud mööbli asemele uue ning ka hageja ei väitnud, et ta vajaks mingit konkreetset mööblieset. Kuna hagi ei ole esitatud kahju hüvitamiseks, siis jättis maakohus tähelepanuta kostja esindaja viited hävitatud mööbli maksumuse kohta. Hageja kirjutas 27.06.2007 Nõmme Linnaosa Valitsusele avalduse, milles palus teha kodukülastus seoses tema väärkohtlemisega. Sotsiaaltöötaja koostatud kodukülastuse aktist nähtuvalt oli hagejal 03.07.2007 oma toas pliit ning kostja selgitas, et ta ei lase hagejat kööki. Tunnistajate R. S. ja D. S. (hageja lapselapsed) ütluste kohaselt on hagejal oma toas pliit ning hageja toa ja köögi vaheline uks on lukus. Tunnistaja I. A. (endine sotsiaaltöötaja) selgitas, et kodukülastuse tegemise ajal oli köögi uks kinni ning kostja ütles, et ei lase hagejat kööki. Kostja andis vande all ütluseid, mille kohaselt hageja toast kööki viiv uks ei ole lukus, hageja 3 ise loobus köögi kasutamisest. Köögi uks oli lukus remondi ajal seoses põranda lakkimisega ja WC uks lukus seoses põranda valamisega. Tunnistaja R. K. (kostja elukaaslane) kinnitas kostja ütluseid köögi, vannitoa ja WC kasutamise kohta. Tunnistaja E. T. (hageja naaber

1. korruselt) ütluste kohaselt on ta näinud, kui hageja toast kööki viiv uks on olnud avatud. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ütles kostja talle
2. aastal, et ta ei tohi kööki kasutada. Pärast seda pole hageja kostjaga köögi kasutamisest rääkinud ega köögiust katsunud. Vannituba saab hageja kasutada, aga WC oli ükskord lukus. Maakohus luges tõendatuks, et WC kasutamine oli hagejal takistatud ühel korral seoses remondiga, rohkem takistusi ei ole WC ja vannitoa osas olnud. Tunnistajate R. S., D. S. ja I. A. ütlustega on tõendatud, et köögi uks on olnud lukus. Hageja ütlustest nähtuvalt ei ole tema ust kontrollinud. Tunnistajate R. K. ja E. T. ning kostja ütlustega on tõendatud, et köögi uks on vähemalt aeg-ajalt lukust lahti. Poolte vahel ei ole vastuolu selles, et hageja valmistab süüa oma toas asuva pliidi peal. Tunnistaja R. S. ütluste kohaselt ei ole hagejal välisukse võtit. Kostja vande all antud ütluste kohaselt oli välisuks pandud juba enne kostja majja elama asumist ning hageja ei ole öelnud, et tal ei ole välisukse võtit. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt oli välisuks vahetatud juba enne, kui tema majja elama asus. Tunnistaja T. K. (hageja naabri) ütlustega on tõendatud, et hageja on vähemalt ühel korral oodanud välisukse taga, kuna tal ei olnud võtit. Tunnistaja E. T. kinnitas, et välisukse vahetas tema ning andis võtme ka hagejale. Hageja vande all antud ütluste kohaselt vahetati maja uks ära pärast kostja sissekolimist. Nüüd on hagejal välisukse võti, ta sai selle ülevalt naabri käest. Maakohus luges tunnistajate R. K., E. T. ja kostja ütlustega tõendatuks, et elamu välisuks vahetati enne seda, kui kostja sinna elama asus. Tunnistaja E. T. ütlustega on tõendatud, et hageja sai pärast ukse vahetust ka võtme. Tunnistaja T. K. ja hageja ütlustega on tõendatud, et hageja ei saanud ühel korral elamusse sisse, sest välisuks oli lukus ja hagejal ei olnud võtit. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks kostjalt välisukse võtit küsinud ja kostja oleks selle tegemisest keeldunud. Tunnistaja R. S. ütluste kohaselt viis algul hagejale süüa kostja, aga nüüd teeb seda tema. Sama kinnitas vande all üle kuulates ka kostja. Kostja ei ole hagejal keelanud kostja ostetud toitu süüa. Samalaadseid ütluseid andis ka tunnistaja R. K.. Hageja vande all antud ütluste kohaselt tõi kostja talle süüa umbes aasta, praegu toob R. S.. Korra on hageja kostja elukaaslast palunud, et ta tooks leiba ja R. K. tõi. Rohkem pole poolte vahel juttu olnud, et kostja võiks hagejale süüa tuua. Hageja leiab, et kostja võiks küsida, mida hageja tahab. Ühel korral aastal 2005 keelas kostja hagejal kasutada külmikut ja sööki, mis seal sees oli. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on hagejale süüa viinud, kuid praegu teeb seda R. S.. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks talle söögi toomisest keeldunud. Hageja ütlused lillede kasvatamise kohta on vastuolulised. Tema ütluste kohaselt ütles kostja paar aastat tagasi, et hagejal pole vaja lilli kasvatada ning kostja kaevas kõik püsililled välja. Samas selgitas hageja, et tagaaias võis ta lilli kasvatada, kuid kinkis lillesibulad naabritele. Seega ei ole tõendatud, et hagejal on keelatud kasvatada aias lilli. Kostja vande all antud ütluste kohaselt soovis hageja minna hooldekodusse, kuid kuna sinna oleks läinud kogu pension, siis loobus sellest. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt tundis hageja ise vanadekodu vastu huvi. Hageja selgitas, et käis sotsiaalosakonnas, et uurida hooldekodu kohta. Hageja ei taha minna vanadekodusse ning ta ei mäleta, kas kostja on seda küsinud. Eeltoodu alusel ei loe kohus tõendatuks, et kostja oleks korduvalt veennud hagejat asuma hooldekodusse. 4 Hageja lapselaps D. S. andis tunnistajana ütluseid, mille kohaselt kuulis ta 2006 septembris poolte vahel sõnelust ning nägi, et kostja tõukas hagejat õrnalt. Kostja väitis, et ei ole kunagi hagejat tõuganud. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt on ta pealt kuulnud ühte hageja ja kostja vahelist tüli, füüsilist vägivalda ei ole näinud. Tunnistaja E. T. ütluste kohaselt ei ole tema poolte vahel tülitsemist näinud ega kuulnud. Hageja ütluste kohaselt ei ole ta viimased 2 aastat kostjaga rääkinud. Kostja on teda solvanud, sõimanud ja tõuganud. Tõukamisele ei tulnud kedagi vahele, sest keegi seda ei näinud. Hageja leiab, et kostjaga ei ole võimalik koos elada ning ta tahab, et kostja ära läheks. Maakohus luges tõukamise kohta usaldusväärseteks tunnistaja D. S. ütlused, kuna tegemist ei ole menetlusosalisega ning tõukamist kinnitab ka hageja vande all antud ütlustes. Maakohus leidis, et tõendatud on kostja poolt remondi käigus osaliselt hageja mööbli hävitamine ja selle asendamine uuega, asjaolu, et köögi uks on olnud lukus ning kostja on hagejat ühel korral tõuganud. Hageja ütlustest nähtuvalt oli kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks see, et kostja hoolitseks ta eest. Kostja ütluste kohaselt pidas ta lepingu sõlmimisel loomulikuks, et hageja elab tema juures ja kostja hoolitseb ta eest. Seega oli mõlema poole eesmärk lepingut sõlmides kindlustada hagejale elukoht ning hoolitsus, kuigi kostja vastavat kohustust ei ole kinkelepingusse kirja pandud. Kostja on lepingu eesmärki täitnud – hagejale on kindlustatud elukoht ning, niivõrd kui see võimalik on, kostja poolne hoolitsus. Maakohtu arvates kostja käitumist ei saa kogumis lugeda jämedaks tänamatuseks. Tegemist on koos elavate isikute vahel tekkivate olmetülidega. Hageja ütlustest nähtuvalt on tema pretensioonid tekkinud põhiliselt sellest, et hageja ei ole oma soove kostjale väljendanud, vaid on leidnud, et kostja peaks ise tema soovide peale tulema. Hageja on kostjaga rääkimise asemel pöördunud abi saamiseks oma teise lapse laste poole. Hageja ei ole kostjal palunud talle süüa tuua, v.a ühel korral ning siis seda ka toodi. Hageja ei ole kostjaga rääkinud köögi või külmkapi kasutamisest ja toidu võtmisest, kuna kostja ütles talle vähemalt 3 aastat tagasi, et hageja ei tohi kööki kasutada ja külmkapist süüa võtta. Hageja ei ole isegi veendunud, et tal ei ole köögi kasutamine võimalik ja köögiuks on lukus. Samuti ei ole hageja rääkinud kostjale välisukse võtme puudumisest ning palunud talle seda teha. Hageja ütlused lillede kasvatamise kohta on vastuolulised. Mööbli osas tekkinud arusaamatused võivad olla poolte vahel ebapiisava suhtlemise tulemuseks. Tunnistaja T. K. on näinud ühte tüli prügikasti pärast. Ükski teine tunnistaja, s.t hageja ülemine naaber, kes elab pooltega samas majas, ei kinnita, et ta oleks näinud, et kostja hagejat kuidagi sõimas või solvas. Ainuüksi ühekordset hageja tõukamist ei saa käsitleda jämeda tänamatusena. Eeltoodu alusel ei olnud kinkelepingust taganemiseks alust, kinkeleping ei ole lõppenud ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on teinud elamu esimesel korrusel remonti, jätta tähelepanuta kostja esitatud eksperthinnangud koos neile lisatud fotodega. Hageja nõude lahendamisel ei ole oluline, kas remondi tulemusel on kinnistu hind suurenenud. Jätta tähelepanuta kostja väited hageja elu päästmise kohta, kuna need asjaolud ei välista jämeda tänamatuse olemasolu. Apellatsioonkaebuse põhjendused Tamara Sillastu palub tühistada Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. 5 Kohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Maakohus on küll tõendeid analüüsinud, kuid ei ole teinud seda igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendavate tõendite hindamine on olnud pealiskaudne. Kohus ei ole tähelepanu pööranud olulistele detailidele ning on tõendeid analüüsinud üldistavalt. Kohus ei ole arvestanud kostja ja tema elukaaslase R. K. ütluste kui tõendite ebausaldusväärsust, mis tuleneb eelkõige ja ainult Liisi Sillastu ja R. K. selgest materiaalsest huvist, milleks on Liisi Sillastu omandi säilitamine. Hageja on vande all kinnitanud, et ta mööbli hävitamiseks oma nõusolekut ei andnud. Tunnistaja R. K., kes on kostja elukaaslane ja laste isa, väidab et hageja nõusolek oli olemas. Kohus on meelevaldselt otsinud põhjendust, miks ütlustes esineb vastuolu ning vastuolule tuginedes leidnud, et hageja mööbli hävitamine ei saa olla jämeda tänamatuse väljenduseks. Kohus leiab tõenditele viitamata, et kostja ostis hagejale uue mööbli. Ainsaks uueks mööbliesemeks olev voodi on hageja sõnade kohaselt tema vahenditest kostjale kinni makstud. Kostja väited kokkuleppe kohta mööbli hävitamiseks on tõendamata. Nõmme Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna endise sotsiaaltöö spetsialisti I. A. kohtuistungil tunnistajana antud ütlustest hageja kodukülastuse kohta, on kohus mööda läinud. Tunnistajad R. ja D. S. on väitnud, et köögi kasutamine on hagejal piiratud, kuna köögi uks oli lukus. Sellega on leidnud tõendamist jämeda tänamatuse väljendamist tõendav asjaolu – kostja piiras hageja liikumist elamus ning halvendas oluliselt hageja elukvaliteeti. Kostja on vande all ülekuulamisel kinnitanud, et sai kinkelepingu sõlmimisel aru, et peab vanaema eest hoolitsema. Tunnistaja D. S. on andnud ütlusi selle kohta, et kinkelepingu eesmärk hageja poolt oli, et tema eest hoolitsetakse ja et ta saab elamus rahulikult elu lõpuni elada. Kostja ei eitanud, et hageja kasvatas müügi jaoks lilli. Hageja väitis vande all ülekuulamisel, et ta ei ole saanud paar aastat lilli kasvatada, kuna kostja kaevas kõik püsililled välja. Lillede kasvatamine oli tema elustiili osa, ta müüs lilli ja tegutses FIE-na, deklareeris lillede müügist saadud tulu. Tegemist on hageja tegevusvabaduse piiramisega ja see on käsitletav jämeda tänamatusena. Asjaolu, et kostja väidetavalt eraldas paar ruutmeetrit maad maja taga, ei asenda hageja lillede müügiks kasvatamise võimalust suuremal maa-alal. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ei andnud kostja talle selgitust, kuhu ta maja müügi korral peaks minema. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja asus aktiivselt kinke teel saadud vara võõrandama, mis andis hagejale viimase tõuke hagi esitamiseks. Füüsilise vägivalla kasutamine kostja poolt hageja suhtes on kohtu poolt tõendamist leidnud. Hageja on vande all väitnud, et kostja on teda pidevalt sõimanud. Hageja ütlusi kinnitas ka tunnistaja T. K., kelle ütluse kohaselt oli poolte vahel tüli, milles kostja osales ründava poolena ebaviisaka keelekasutusega. Kaebaja väidab, et asjas on tuvastatavad lisaks maakohtu poolt tuvastatule ka asjaolud ja tõendid, mida kohus ei ole tuvastatuks lugenud ning mida tuleks apellatsioonimenetluses arvestada. Hageja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud

§ 267

p 1, kuna leidis, et kingisaaja poolt kinkija kehaline väärkohtlemine (tõukamine) ei ole piisav selleks, et tuvastada 6 kingisaaja tegevus jämeda tänamatuse ülesnäitamisena. Hageja on seisukohal, et ainuüksi tema kehaline väärkohtlemine on piisav selleks, et tuvastada kingisaaja poolt jämeda tänamatuse ülesnäitamine. Kinkelepingust taganemise kohta on Riigikohus oma otsuses 3-21-153-06 leidnud, et kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist võib pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks. Kohus on lähtunud kostja käitumise kogumis hindamisest, ning öelnud, et tegemist on olmetülidega. Kohus on hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis, kuigi hageja poolt esitatud kinkelepingust taganemise aluseid on mitu. Riigikohtu lahendist tulenevalt tuleb igat juhtumit hinnata eraldi. Hageja on esitanud mitu asjaolu, mis annavad tema hinnangul aluse kinkelepingust taganemiseks ning kohus oleks pidanud neid kõiki eraldi ka kaaluma. Kaebaja leiab, et kingisaajat vabandavaks asjaoluks ei saa olla see, et tegemist on olmetülidega, sest see ei tee olematuks kaasnevat psüühilist ja füüsilist vägivalda. Kohus on tuvastanud, et kostja kasutas hageja suhtes füüsilist vägivalda, tõugates endast 50 aastat vanemat inimest. Hageja on seisukohal, et füüsilist vägivalda ei saa pidada lubatavaks ning see tuleb kvalifitseerida, vaatamata selle vormile, jämedaks tänamatuseks kinkija vastu. Kohus ei ole arvestanud Riigikohtu praktikaga ning on jätnud otsust tehes hageja vande all antud subjektiivse hinnanguga arvestamata. Hageja avaldas kohtule selgelt, et ta ei soovi enam kostjaga ühe katuse all elada ning et ta ei soovi, et kostja elaks pärast tema surma kõnealuses majaosas edasi. Hageja leiab, et tema poolt kinkelepingust taganemise alustena toodud tegusid ei saa pidada mitte mingil juhul eetiliseks. Kostja ei ole arvestanud hageja elustiili ja soovidega, on piiranud tema liikumist ühiselt kasutatavas elamus, on kasutanud tema vastu psüühilist ja ka füüsilist vägivalda. Hageja jaoks on lahendamata probleemiks see, mis saab siis, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hageja ei lasknud kinkelepingu sõlmimisel tulenevalt oma kõrgest east ja teadmatusest seada kingitud varale isiklikku kasutusõigust, ei ole kostjal hageja kodunt väljatõstmiseks mingit taksitust. Kuna kohus tagas hagi, siis on hageja saanud menetluse ajal oma kodus edasi elada. Hagi rahuldamata jätmise korral halvenevad poolte suhted veelgi ning miski ei takista enam hagejale kuulunud majaosa müüki, mille tagajärjel hageja peabki oma eluaegsest elukohast lahkuma. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja Liisi Sillastu esitas ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebusele kirjalikud vastuväited ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 268

lg 1 järgi võib pärast kinkelepingu täitmist kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel.

§ 267

p 1 järgi võib kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on 7 oma käitumisega üles näidanud kinkija või tema lähedase isiku suhtes jämedat tänamatust. Seega on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Tegemist on hinnangulise kategooriaga, mis peab seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Maakohus on kolleegiumi arvates lähtunud õigesti kinkelepingu eesmärgist ning arvestades kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, teinud järelduse, et kostja ei ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust, mistõttu hagejal puudub alus kinkelepingust taganemiseks ja kingitud asja tagasinõudmiseks. Maakohus on tuvastanud asjaolud ja kohaldanud neile seadust õigesti. Pooled olid üksmeelel, et kinkelepingu sõlmimisel oli kokkulepe, et kostja hoolitseb hageja, kes on kostja vanaema, eest. Hageja on selgitanud, et ta soovis kinkimisel, et elamu renoveeritakse, mida kostja ka tegi, ja vaidlust ei ole, et hageja on saanud elamus tasuta elada. Poolte vahel ei olnud konflikte ajani, mil kostja oma perega asus elama kingitud majja. Hageja ei ole väitnud, et kostja ja tema pere on elamusse elama asunud kokkuleppe vastaselt. Koos elades on poolte vahel tekkinud igapäevase olme ja erinevate arusaamade pinnalt konfliktid, mis on viinud suhtlemisraskusteni ja vääritimõistmiseni. Kolleegiumi arvates ei ole õige pidada ainult kostjat süüdlaseks konfliktide tekkimisel. Hageja on ise selgitanud, et ta ei soovi kostjaga kõnelda ja oma soove talle väljendada. Samas, kui hageja on palunud kostjal midagi teha, siis on ta soov täidetud. Ainuüksi hageja enda hinnangust ja soovist, et ta tahab kingitut tagasi, järelduse tegemiseks ei piisa. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja teinud neist valesid järeldusi. Maakohus on kostja ja tema elukaaslase R. K.i ütlusi hinnanud koos teiste tunnistajate ütlustega. Kostja ja tema elukaaslase ütlusi kõrvale jätta ei olnud maakohtul alust. Maakohus ei ole tunnistaja R. K.i ütluste alusel tuvastanud, et poolte vahel oli kokkulepe majas enne remonti olnud vana mööbli hävitamise kohta, vaid on möönnud, et tõendatud ei ole, et kostjal oli hageja luba mööbli hävitamiseks. Vaidlust ei ole, et elamiseks vajalik mööbel on hagejal olemas ja säilitatud on väärtuslikumad asjad (näiteks: klaver, suur laud ja kapp). Kolleegium märgib, et kui hageja nõustus, et talle kuulunud elamuosa renoveeritakse ja muudetakse selle käigus ruumide asetust, siis ei saanud ta eeldada, et enne remonti ruumides olnud mööbel jääb samal moel kasutusse. Kaebaja on väitnud, et maakohus ei ole hinnanud tunnistaja I. A. ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt (lk 88) oli ajal, kui ta sotsiaaltöötajana hageja kodu külastas, köögi uks lukus ja kostja avaldas talle, et hagejat kööki ei lasta. Kolleegiumi arvates on maakohus köögi ukse lukustamise osas õigesti tuvastanud, et vähemalt teatud aja jooksul on köögi uks lukus olnud. Kostja on põhjendanud seda köögi põranda lakkimisega. Samas on hageja toas pliit ja ta saab seal süüa teha ja ta on ise kinnitanud, et ta köögi ust ei puuduta ja seetõttu ei tea, kas see on lukus või mitte. WC ja vannitoa uste lukustamise kohta on hageja ise selgitanud, et need olid lukus ühe korra ja kostja on selgitanud, et see toimus seoses remondiga. Tunnistaja E. T. ütluste kohaselt (lk 108) vahetas tema välisukse ja andis võtme ka hagejale. Kolleegiumi arvates ei ole õige kaebaja väide, et kostja on piiranud hageja liikumisvabadust. Kostjal on võimalus oma vajaduste piires elamus liikuda. Samas peab hageja arvestama ka sellega, et kostja 4-liikmeline pere vajab samuti elamiseks ruumi. 8 Õige on see, et 2-3 aastat tagasi oli lillede kasvatamine hageja elustiili osa, kuid ka hageja ise on öelnud, et viimastel aastatel ei ole ta tervise tõttu võimeline enam müügiks lilli kasvatama. Seega ei saa pidada mõistlikuks, et kostja oleks pidanud säilitama hagejale võimaluse endises mahus lilli kasvatada, vaatamata sellele, et kostja seda teha ei saa. Vaidlust ei ole, et aia tagumises osas on hagejal võimalus lilli kasvatada. Samas on hageja ise väitnud, et ta on lillesibulad naabritele jaganud. Seega ei ole õige apellandi väide, et kostja ei lasknud hagejal pärast elamu remonti 2006. aastal lilli kasvatada. Kostja on õigeks võtnud, et ta on kaalunud maja müüki, kuid seda, et hageja oleks sellisel juhul jäetud peavarjuta, asja materjalidest ei tulene. Apellandi sellekohane väide ei ole õige. Kostja on selgitanud, et hageja oleks saanud sel juhul minna oma poja juurde Haapsallu. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel on olnud olme pinnal sõnelusi. Tunnistaja T. K., kellele kuulub naaberkinnistu, ütluste kohaselt (lk 108) on ta kuulnud ühel korral poolte vahel sõnelust ja tunnistaja D. S. on samuti kinnitanud (lk 88 – 89), et ta kuulis naabrite tagahoovist poolte tüli. Pooltega samas majas elav tunnistaja E. T. ütluste kohaselt (lk 108) ei ole ta kuulnud pooli tülitsemas. Hageja on väitnud, et kostja sõimab teda, kuid samas öelnud, et ta pole kostjaga kaks aastat rääkinud. Kolleegium leiab, et tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et kostja oleks hagejat sõimanud. Samas majas elav tunnistaja E. T. ei ole sõimamist kuulnud ja ka hageja enda seletus on selles osas vastuoluline. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti järeldanud, et poolte vahel on olnud olme pinnalt tülitsemist, kuid see ei ole käsitletav kostja poolt hageja sõimamisena ja psüühilise vägivallana nagu on väidetud apellatsioonkaebuses. Kõige tõsisem süüdistus kostjale on see, et ta on hagejat tõuganud. Selle, et tõukamine on aset leidnud, on maakohus tuvastanud tunnistaja D. S. ütluste põhjal, kes väitis, et ta nägi naaberkrundilt seda pealt, kuidas kostja tõukas õrnalt hagejat. Tunnistaja on täpsustanud, et ta oli 30 m kaugusel ja tõukamisest hageja vajus taha, kuid ei kukkunud. Hageja ise on selgitanud, et keegi ei näinud seda, kui kostja teda õlgadest tõukas. Kolleegium leiab, et kirjeldatud viisil olmetüli käigus kerge tõukamine ei ole käsitletav väärkohtlemisena või füüsilise vägivallana, mis annaks alust pidada kostjat jämedalt tänamatuks hageja suhtes. Seega on apellandi poolt loetletud asjaolud maakohus õigesti tuvastanud ja andnud neile õige hinnangu, mistõttu kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Margo Klaar Malle Seppik Ülle Jänes 9