Obsah (5)

§ 163§ 445§ 2§ 162§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2009. a.

) § 230 lõikele 1 tuleb kostjal tõendada, et kostja ei ole raha saanud. Kostja väitel omandas hageja poolt notari kontole kantud 200.000 krooni OÜ Tornehitus. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis raha

1. veebruaril
2. a. notari Eha Naudi deposiitkontole selgitusega „Xxxxx xxx xx Tallinn osaline ettemaks”. Vaidlust ei ole selles, et
3. veebruaril
4. a. sõlmiti notariaalne müügileping AS-i Hansa Liising Eesti ja V. M., H. E., J. ja L. A. ning Tornehitus OÜ ja OÜ Prime Trade vahel. Nimetatud lepinguga müüsid H. E., J. ja L. A. ja AS Hansa Liising Eesti ning Tornehitus OÜ ja OÜ Prime Trade ostsid kinnistu nr. XXXXX asukohaga Tallinnas Xxxxx xxx xx. Nimetatud lepingu p.
5. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni on enne lepingu sõlmimist hoiustatud notari Eha Naudi notarikontole 221012043449 Hansapangas ning lepingupooled lepivad kokku, et notar edastab hoiustatud raha V. M. kontole lepingu sõlmimise päeva jooksul peale lepingule allakirjutamist. Notari Eha Naudi vastused kostja ja hageja järelepärimisele, notari ütlused ja konto väljavõte võimaldavad teha järelduse, et lepingus nimetatud summa 500.000 krooni sisaldas ka hageja poolt
6. veebruaril
7. a. notari deposiitkontole kantud summat 200.000 krooni ning on vastavalt lepingule üle kantud V. M.. Seega on kostja hageja poolt notarikontole kantud raha käsutanud, mis viitab sellele, et hageja, kostja ja notari vahel oli suuline leping selle kohta, et hageja kannab raha notari kontole kostja huvides ning kostjal on võimalik raha käsutada. Seejuures ei ole tõendatud nimetatud osaliste vaheline kokkulepe, et kostja võib raha käsutada vaid konkreetsel otstarbel, s. o. nimetatud kinnistu ostuks. Seda asjaolu tõendab ka notariaalse laenulepingu p.
8. 2, mille kohaselt laenusumma on laenusaajale üle antud
9. veebruaril
10. a. Nimetatud suulise lepingu olemasolu kinnitavad ka notari Eha Naudi ütlused kohtuistungil. Seega tuleb lugeda, et hageja on raha kandmisega notari kontole hageja ja kostja vahelise kokkuleppe täitnud ja raha kostjale üle andnud. 200.000 krooni loetakse kostjale üle antuks raha kandmisest notari kontole, mistõttu laenulepingu täitmise seisukohast ei ole oluline, mis sai rahast pärast notari kontole kandmist. AS-i Hansa Liising Eesti ja V. M., H. E., J. ja L. A. ning Tornehitus OÜ ja OÜ Prime Trade vahel sõlmiti
11. mail
12. a. notariaalne leping, mille punktis
13. 1 leppisid osalised kokku, et lõpetavad nende vahel
14. veebruaril
15. a. sõlmitud müügilepingu kehtivuse ja kinnitavad, et nende poolt on taastatud lepingueelne olukord. Seega võib järeldada, et OÜ Prime Trade käsundil notari poolt V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le Prime Trade või tema poolt näidatud isikule, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise laenulepingu täitmise seisukohast ning see ei saa tõendada, nagu oleks hageja raha notari konto vahendusel üle andnud hoopis OÜ-le Tornehitus. V. M., H. E., J. ja L. A. ning AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmiti
16. mail
17. a. notariaalne leping, millega AS Hansa Liising Eesti omandas täielikult vaidlusaluse kinnistu ning lepingu p.
18. 2 kohaselt on müügihinnast 500.000 krooni ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M. enne lepingu sõlmimist ja summa saamist tõendab müüja V. M. oma allkirjaga lepingul. Nimetatud säte ei välista võimalust, et V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le Prime Trade ja seejärel tasus Tornehitus OÜ summa V. M., ega võimalust, et kostja loovutas nõudeõiguse V. M. vastu OÜ-le Tornehitus ja Tornehitus OÜ sel viisil tasus eelviidatud lepingu punktis
19. 2 nimetatud summa V. M.. Seega ei lükka eelnimetatud lepingusäte kaudse tõendina ümber väidet, et raha kandmisega notari kontole
20. veebruaril
21. a. täitis hageja oma laenulepingust tuleneva kohustuse kostja ees. Kostja vastuväite teise osa kohaselt on laenuleping rahatu, kuna kostja ei ole saanud sularahas 200.000 krooni. Lepingu p.
22. 2 kohaselt on laenusumma laenusaajale üle antud 6
23. veebruaril
24. a. Hageja väitel andis ta 200.000 krooni kostjale üle sularahas
25. veebruaril
26. a. Rahatuse tõendamiseks oleks kostja pidanud tõendama, et nimetatud päeval hageja kostjale raha üle ei andnud või et hagejal puudus selline summa, mistõttu oleks raha üleandmine olnud võimatu. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal tema sissetulekuid või sugulaste võimalusi (hageja väitel sai ta raha isalt) arvestades ei olnud võimalik sellist summat hankida. Hageja konto väljavõte ei välista sularaha olemasolu hagejal või tema isal. Asjakohane ei ole kostja väide, et notari arusaamise kohaselt pidasid pooled laenulepingu punktis
27. 2 silmas vaid deposiiti kantud summasid. Notari arvamus ei oma tähtsust poolte tahte tõendamisel ning notar ei ole avaldanud ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, millest võiks järeldada, et lepingu punktis
28. 2 peeti silmas vaid deposiiti kantud summasid. Tuginedes eeltoodule nähtub laenulepingust, et laenusumma on laenusaajale üle antud
29. veebruaril
30. a. ning kostja ei ole tõendanud vastupidist, seega tuleb lugeda, et hageja on kostjale laenusumma 400.000 krooni üle andnud. Vaidlust ei ole selles, et kostja laenusummat tagastanud ei ole, seega kuulub laenusumma hagejalt väljamõistmisele vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lõikele 1 ja § 108 lõikele
31. Kostja teise vastuväite kohaselt oli laenulepingu näol tegemist teeseldud tehinguga seltsingulepingu varjamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kostja väitel leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja investeerib raha 200.000 krooni kinnisvaraarenduse projekti, mida teostasid OÜ Prime Trade ja OÜ Tornehitus, ja saab kasu läbi maaklertegevuse ning kasumi jagamise. Vaidlust ei ole selles, et hageja on esitanud kostjale arveid ning et ühel arvel on selgitusse märgitud ka „vahendustasu Xxxxx xxx xxa”. Arved ei tõenda veel seltsinglepingu olemasolu, sest need võidi hageja poolt esitada ka muul alusel, s. h. tavapärase maakleritegevuse eest. Xxxxx xxx xx kinnistu arenduse ja ehituse koostööleping
32. veebruarist
33. a. OÜ Prime Trade ja Tornehitus OÜ vahel ei tõenda seltsinglepingu olemasolu, kuivõrd kostja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei osalenud või ei oleks võinud osaleda lepinguosalisena ka hageja. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks sõnaõigusega osa võtnud Nõmme tee arendusele suunatud koosolekutest ning isegi kui see oleks tõendatud, siis võiks arvestada võimalusega, et lisaks laenulepingule eksisteeris selle kõrval ka seltsinguleping, millega hageja oleks panustanud arendusse muul viisil kui rahaliselt – teisisõnu – seltsinglepingu olemasolu iseenesest ei välistaks laenulepingut. Kostja ei ole ka veenvalt põhjendanud, et pooltel oleks olnud põhjus seltsinglepingu varjamiseks laenulepinguga. Võimalus maksta vähem makse ei anna iseenesest alust lepingus väljendatud poolte tahtes kahtlemiseks, sest sellisel juhul tuleks valdava osa majandustehingute puhul kahtlustada näilikku tehingut. Samas pole kostja ka tõendanud, et hagejal või kostjal oleks väidetava seltsingu ausal näitamisel ka tõepoolest rohkem makse tasuda tulnud. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on hagejal õigus perioodi eest
34. J.uarist
35. a. kuni
36. oktoobrini
37. a. nõuda viivist summalt 400.000 krooni ning kuna seaduse järgi maksmisele kuuluv viivise suurus ületab hageja poolt nõutud viivist, siis mõistab kohus hageja nõutud viivise välja ja loeb, et ülejäänud viivisest on hageja loobunud. Puudub alus viivise vähendamiseks VÕS § 162 alusel, kuivõrd kostja ei ole millegagi põhistanud viivise vähendamise vajadust ning arvestades, et viivis on arvestatud väiksema protsendi järgi kui seaduses ette nähtud, 7 mistõttu ei ole ka alust väita, et viivis oleks ülemääraselt suur. Kuivõrd ei esine äärmiselt erandlikke asjaolusid viivisenõude esitamisel, siis ei ole ka alust rääkida viivisenõude nõudeõiguse kaotamisest. Tõele ei vasta väide, et VÕS § 113 lg. 1 välistab viivise nõude intressita laenult. Apellatsioonkaebus Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja, et kohus mõistaks kostjalt välja võlgnevuse 400.000 krooni ja viivise 204.800 krooni ning vähendas siis viivisenõuet 138.387 kroonini. Kuna hageja vähendas menetluse kestel nõuet kõrvalnõude osas 66.413 krooni võrra, pidanuks kohus hagiavalduse rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma

§ 163lg.

1 sätestatust, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus ei hinnanud kõrvalnõude põhjendatust vastuväidete osas, mis puudutasid tõendite vastuolulisust laenulepingust tuleneva kõrvalnõude kohustuse sissenõutavaks muutumise algustähtaja osas. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis, tõstes esile vaid ühe tõendi, s. o. vaidlusaluse laenulepingu teksti. Hageja ütluste kohaselt andis ta kostjale raha projekti eesmärgil, et 2 aasta jooksul tagastab kostja hagejale raha korteri näol. Seega juhul, kui laenuleping sõlmiti

1. veebruaril
2. a., siis hageja tegelikuks tahteks oli, et kohustus muutuks sissenõutavaks alates
3. veebruarist
4. a., mitte
5. detsembril
6. a., nagu sõlmitud laenulepingus oli kehtestatud. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Seega tulenevalt eelpooltoodust oleks pidanud muutuma kohustus sissenõutavaks alates
7. veebruarist
8. a. Ajavahemik
9. veebruarist
10. a. kuni intressiarvestuse täpsustuse esitamiseni
11. oktoobrini
12. a. moodustab 949 kalendripäeva. Hageja poolt hagiavalduse täpsustuses esitatud arvestuse kohaselt on viivise määraks 100 krooni päevas ning seega 949 kalendripäeva eest on viivis 94.900 krooni. Kohus on jätnud ka põhjendamata, et miks ta ei arvestanud apellandi vastuväidet viivise vähendamise osas. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kui viivist on arvestatud väiksema protsendi järgi kui seaduses ette nähtud, võtab see apellandilt õiguse nõuda viivise vähendamist. Apellant taotles hagiavalduse rahuldamise korral määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg, et apellant saaks tasuda igakuiselt teatud summa, s. o. 50.000 krooni. Vastustaja apellandi taotlusele vastu ei vaielnud ning nõustus sellega. Samas pole kohus otsuses võtnud apellandi taotluse osas mingisugust seisukohta. Kohus leidis, et kostja on hageja poolt notarikontole kantud raha käsutanud, mis viitab sellele, et hageja, kostja ja notari vahel oli suuline leping selle kohta, et hageja kannab raha notari kontole kostja huvides ning kostjal on võimalik raha käsutada. Kohus on jätnud oma järelduse motiveerimata, samuti on sisuliselt motiveerimata kohtu seisukoht, et tõendatud ei ole nimetatud osaliste vaheline kokkulepe, et kostja võib raha käsutada vaid konkreetsel otstarbel, s. o. nimetatud kinnistu ostuks. Vastustaja tasus
13. veebruari
14. a. maksekorraldusega Eha Naudi kontole 200.000 krooni. Apellant ei ole vastustajalt laenusummat saanud ega seda vastu võtnud. Kohus pole kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitanud, kas raha anti kostjale üle, s. t. kas kanti kostja kontole või kanti kostja korraldusel üle kolmanda isiku pangakontole ning seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et apellant on notarikontole kantud raha käsutanud. Nimetatud ülekanne teostati vastustaja initsiatiivil ning vastustaja keeldus selle raha ülekandmisest kostja kontole. Juhul, kui vastustaja kandis raha notari kontole apellandi huvides, pidanuks see kajastuma ka tehtava ülekande selgituses ning olema tehtud sellekohane viide laenulepingus. 8 Kui laenusumma kanti
15. veebruaril
16. a. üle notari kontole, siis on ebaõige kohtu seisukoht, et kostjal oli võimalik seda raha käsutada. Notari poolt istungil antud ütluste kohaselt ei olnud deposiidi väljamaksmisel laenuandja kirjalikku korraldust, suuline võis olla, kuid seda tunnistaja ei mäletanud. Kui vastustaja kannab notari deposiiti mingi tehingu katteks rahasumma, siis ei ole võimalik ilma selle isiku nõusolekuta raha kasutada. Apellandil pole võimalik kolmanda isiku poolt deposiiti kantud raha käsutada ega anda notarile korraldusi võõra raha käsutamiseks. NotS § 33 lg. 1 kohaselt võib notar hoiule võtta raha, väärtpabereid, väärtasju ja dokumente, kui hoiustamine on seotud tema poolt tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 33 lg. 2 järgi on hoiulevõtmise aluseks hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis. Hoiustatu käsutamine on lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema poolt nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale (NotS § 33 lg. 3). Kohus järeldas, et OÜ Prime Trade käsundil notari poolt V. M. kontole kantud raha tagastati OÜ-le Prime Trade või tema poolt näidatud isikule, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise laenulepingu täitmise seisukohast ning see ei saa tõendada, nagu oleks hageja raha notari konto vahendusel üle andnud hoopis OÜ-le Tornehitus, on motiveerimata, samuti nagu seisukoht, et 200.000 krooni loeti kostjale üleantuks raha kandmisest notari kontole. Kohus oleks pidanud tõendeid analüüsides selgitama välja, kas apellant kiitis tema eest vastustaja poolt 200.000 krooni maksmise kolmandatele isikutele heaks, kohtuotsusest aga ei nähtu, et kohus oleks seda asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks analüüsinud. Juhul, kui apellant kiitis selle maksmise heaks, siis kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, sest siis rikastunuks apellant võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 alusel. Ebaõige on kohtu järeldus, et
17. mail
18. a. sõlmitud notariaalse lepingu, millega AS Hansa Liising Eesti omandas täielikult vaidlusaluse kinnistu ning lepingu p.
19. 2 kohaselt müügihinnast 500.000 krooni on ostja eest tasutud Tornehitus OÜ poolt müüjale V. M. ning V. M. kontole kantud raha võidi tagastada OÜ-le Prime Trade, sest nimetatud lepinguga taastati esialgne olukord, mille tulemusena pidanuks raha laekuma uuesti notarikontole. Kohtu järeldus ei ole kontrollitav ja kohtu selline seisukoht on põhjendamata. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu punkti
20. 1 kohaselt kohustus apellant maksma vastustajale tagasi laenu hiljemalt
21. detsembril
22. a. Kohtusse esitas vastustaja apellandi vastu nõude
23. aasta märtsis. Alates
24. aasta lõpust kuni
25. aasta lõpuni ei esitanud vastustaja apellandile võla tagasimaksmise osas mingisuguseid pretensioone ega etteheiteid. Kui vastustaja sõlmis raha laenamiseks notariaalse laenulepingu, on ebatõenäoline see, et vastustaja andis enne lepingu sõlmimist ilma ühtegi dokumenti vormistamata apellandile sularahas üle 200.000 krooni. Apellant tugines laenulepingu rahatuse tõendamisel asjaolule, et vastustajal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Vastustaja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähtus, et vastustajal puudus seal selline summa raha, mida ta oleks saanud apellandile laenata. Kuna apellant esitas väite, tuginedes tõendile, et vastustajal laenuks antud raha ei olnud, pidi vastustaja omakorda tõendama apellandi väite alusetust ja esitama sellekohased tõendid. Vastustaja vastuväited on otsitud ja tõendamata, sest ükski mõistlik inimene ei hoia nimetatud suuruses summasid kodus. Vastustaja väidete vastuolulisusele viitab ka laenulepingu punkt
26. 2, et laenusaaja kohustus seadma laenuandja nimele hüpoteegi kõigest 200.000 krooni ulatuses, seega väiksemas summas, kui oli väidetav laen 400.000 krooni. Kohus leidis, et arved ei tõenda seltsinglepingu olemasolu. Kohus pole võtnud seisukohta selles osas, et peale arvete maksis vastustaja ka 200.000 krooni notari deposiitkontole selgitusega "Xxxxx xxx xx Tallinn osaline ettemaks", samuti pole kohus lükanud ümber apellandi seadusliku esindaja vande all antud ütlusi. Kohus leidis vastuoluliselt, et pole tõendatud seltsingulepingu olemasolu, kuid samas leidis, et võib arvestada võimalusega, et laenulepingu kõrval eksisteeris veel seltsinguleping. Esitatud 9 arvetest tulenes otseselt, et vastustaja oli arendusprojektiga seotud ning tema huviks ja eesmärgiks oli, et projekt realiseeruks ning tema saaks sellelt tulu teenida. Laenulepingut mõistis apellandi seaduslik esindaja R. A. nii, et 200.000 krooni on hageja osalus ridaelamu ehitamise projektis, mistõttu märkis vastustaja ka maksekorralduse sisuks Xxxxx xxx xx aadressi. R. A. väitis, et tegelikult lepiti kokku raha tagastamises pärast projekti lõppu. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) 657 lg. 1 punktiga 2 tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati põhivõlga 200.000 krooni ja viivist 46.800 krooni ületavas osas, sest selles osas hagi rahuldamiseks ei olnud alust. Kokkuvõttes tuleb hagi rahuldada osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 200.000 krooni põhivõlga ja 46.800 krooni viivist. Menetluskulud tuleb vastavalt ümber jaotada. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Pooled ei vaielnud selle üle, et

1. veebruaril
2. a. sõlmisid nad notariaalselt tõestatud laenulepingu (tl. 8). Selle lepingu punktis
3. 1 leppisid pooled kokku, et hageja annab ja kostja võtab intressita laenu 400.000 krooni, punktis
4. 2 märgiti aga, et laenusumma on laenusaajale üle antud
5. veebruaril
6. a. ja et selle saamist tõendab laenusaaja oma allkirjaga laenulepingul. Lepingu punktis
7. 1 märgiti, et laenusumma maksab laenusaaja laenuandjale tagasi terviksummana hiljemalt
8. detsembriks
9. a., punkti
10. 2 kohaselt kohustus laenusaaja seadma hüpoteegi summas 200.000 krooni tema poolt omandatavale osale kinnistust asukohaga Tallinnas Xxxxx xxx xx. Pooled vaidlesid esmalt selle üle, millise õigussuhtega on neil tegemist: hageja väitis laenusuhet, kostja arvates oli laenuleping näilik ning tegelikult lepiti kokku selles, et hageja investeerib kinnisvaraprojekti, mille eesmärgiks oli rajada ridaelamu Tallinnas Xxxxx xxx xx asuvale kinnistule. Kostja arvates on vaidlusaluse lepingu näol tegemist seltsingulepinguga ning tema väitel sõlmiti laenuleping seetõttu, et hageja soovis saada oma 200.000 krooni suuruselt investeeringult 100%-list tootlust ega soovinud maksta makse. Kolleegium leiab, et kostja ei ole laenulepingu näilikkust ega pooltevahelise seltsingulepingu olemasolu tõendanud. VÕS § 580 lg. 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Sellele mõistele vastava lepingu on Xxxxx xxx xx kinnistu arenduseks ja ehituseks
11. veebruaril
12. a. sõlminud kostja ja OÜ Tornehitus, hageja ei ole aga lepinguosaliseks olnud (tl. 87). Vastupidist ei saa järeldada asjaolust, et lepingu esilehel on lisaks lepingupoolte allkirjadele ka hageja allkiri, sest lepingust ei nähtu hageja seltsinglaseks olek ning lepingust ei tulene hagejale mingeid õigusi ega kohustusi. Järelduseks vaidluse poolte vahelise seltsingulepingu olemasolust ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et hageja on notari Eha Naudi arvele
13. veebruaril
14. a. maksnud 200.000 krooni, selgitades maksekorraldusel, et tegemist on osalise ettemaksega Xxxxx xxx xx eest (tl. 23). Nii ei ole kostja isegi mõistetavalt selgitanud, millised õigused ja kohustused hagejal tema arvates seoses väidetava seltsingulepinguga tekkisid: kuidas sobitub hageja kostja ja OÜ Tornehitus vahelisse koostöölepingusse ning millest tuleneksid tema õigused ja kohustused suhtes teiste seltsinglastega, sealhulgas õigus kasumi jaotamisele. Kostja ja OÜ Tornehitus vahelises koostöölepingus on seltsinglased kokku leppinud, et kasumist lahutatakse mõlema poole tõestatud kulud ja ülejäänu jaotatakse nende vahel võrdselt (punkt
15. 1 – tl. 89), hagejat ei ole aga lepinguosaliseks peetud ja tema osalust projektis, nagu ka õigust loodetud kasumile lepingust ei nähtu. Kostja ei ole eitanud tema enda ja OÜ Tornehitus osalust vaidlusaluses arendusprojektis, nende isikute vahelisest koostöölepingust ei nähtu aga, et kostja oleks olnud 10 õigustatud sõlmima lepinguid uute isikute seltsinglastena projekti kaasamiseks. Taolisele väitele ei ole kostja ka tuginenud. Asjaolule, nagu oleks hageja osalemiseks vaidlusaluses projektis olnud kokkuleppeid OÜ-ga Tornehitus, ei ole kostja samuti tuginenud, sellekohaste tõendite esitamisest rääkimata. Ka muid tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja võtnud endale mingeid kohustusi seoses vaidlusaluse kinnisvaraprojektiga, ei ole kostja kohtule esitanud. Nii ei saa asjaolust, et hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja on otsinud vaidlusalusele ridaelamule ostjaid ja saanud selle eest kostjalt tasu, teha teistsugust järeldust. Arvetest, mis hageja on kostjale esitanud, nähtub, et tegemist on teenustasuga, kusjuures osal arvetest on sõnaselgelt teenusena märgitud vahendusteenus (tl. 141 – 148). Ka kostja seaduslik esindaja kinnitas vande all, et hageja tegutses vaidlusalusel objektil maaklerina ega teinud seal muud (tl. 159 pöördel). Kostja ei ole põhjendanud, miks ei võinud pooltel olla mitut õigussuhet, sealhulgas maaklerileping (VÕS § 658 lg. 1) ridaelamu korteritele ostjate leidmiseks ja laenuleping raha laenamiseks, nagu hageja ongi väitnud. Mis puudutab kostja väidet hagejast kui vaikivast seltsinglasest, siis leiab kolleegium, et kostja poolt esiletoodu ei anna taoliseks väiteks alust. Nii eeldab vaikiva seltsingu leping VÕS § 610 lõikes 1 sätestatud mõiste kohaselt mitte üksnes vaikiva seltsinglase panust ettevõtte või selle osa majandamisse, vaid ka kokkulepet ettevõtja kohustuse kohta maksta sellele seltsinglasele tema panusele vastav osa kasumist. Kostja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et hageja oleks kohustunud panustama kostja ettevõtte või selle osa majandamisse ning et pooltel oleks olnud kokkulepe selle kohta, milline osa ettevõtja kasumist tuleb hagejale vastavuses tema panusega maksta. Kostja ise on kinnitanud, et hageja ei soovinud vormistada oma osalemist kinnisvara arendusprojektis teisiti, kui laenulepinguga – seega on aga kostja ise kinnitanud, et hageja tahe oli luua poolte vahel just laenusuhe. Juba ainuüksi asjaolust, et laenuleping sõlmiti, nähtub, et kostja nõustus hageja tahtega luua poolte vahel laenusuhe, seega oli tegemist poolte ühise tahtega. Ka asjaolust, et hageja väitel tuli laen tagastada raha asemel korteri näol, ei saa teha järeldust, nagu oleks tegemist olnud seltsingulepinguga, seda enam, et kostja on oma taolist kohustust eitanud, mingeid tõendeid selle kohta ei ole aga esitatud. Seltsingulepinguks ei muudaks laenulepingut ka see, kui selles lepitaks kokku, et tagastamisele kuulub põhivõlana suurem summa kui laenuks anti, küll võib laenusaaja taolisel juhul tugineda laenulepingu rahatusele. Kostja ongi tuginenud väitele, et ta laenulepingus märgitud rahasummat vaatamata selle punktis
16. 2 märgitud kinnitusele ei ole saanud. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja sai hagejalt laenuks laenulepingus märgitud 400.000 krooni. Et laenulepingus on kostja kinnitanud raha saamist, siis leidis maakohus õigesti, et asjaolu, et ta laenulepingu alusel tegelikult raha ei saanud, tuli tõendada kostjal. Hageja väitel andis ta kostjale raha üle kahel erineval viisil: 200.000 krooni ülekande tegemisega notari Eha Naudi kontole ja 200.000 krooni sularahas kostja seaduslikule esindajale R. A.le. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta notari kontole ülekantud raha ei oleks saanud. Küll on piisava tõenäosusega tõendatud kostja väide, et sularaha 200.000 krooni ei ole hageja kostjale tema seadusliku esindaja vahendusel üle andnud. Selle üle, et hageja tegi
17. veebruaril
18. a. notari Eha Naudi kontole ülekande 200.000 krooni tasumise kohta selgitusega „Xxxxx xxx xx, Tallinn, osaline ettemaks“, pooled ei vaidle. Maksekorraldus on esitatud ka kohtule (tl. 24). Vaidlust ei ole samuti selle üle, et
19. veebruaril
20. a. sõlmisid kostja ja Tornehitus OÜ kui ostjad Tallinnas Xxxxx xxx xx asuvast kinnistust mõttelise osa omandamise eesmärgil müügilepingu (tl. 45) ning et hageja poolt notari kontole kantud raha sisaldus notari poolt lepingu järgi õigustatud isikule V. M. ülekantud rahasummas. Ekslik on aga kostja järeldus, nagu tähendaks see, et osundatud rahasummat ei ole kostja laenuna saanud. Nii on raha makstud kostja
21. veebruari 11
22. a. müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse katteks ja sooritus on kostja kasuks hageja arvel seega tehtud. Et pooled olid hageja poolt antava laenuna pidanud silmas notari deposiiti kantud raha, nähtub ka laenulepingust, milles märgitu kohaselt on laenuandja kohustus täidetud
23. veebruaril
24. a. (laenulepingu punkt
25. 2), see on rahaülekande tegemise päeval; notari selgitusest, et ülekanne oli tehtud kostja ostuhinna tasumise kohustuse täitmiseks ja seda pidasid pooled silmas laenulepingu sõlmimisel (tl. 121 ja 158 pöördel); kostja seadusliku esindaja R. A. vande all antud seletusest, mille kohaselt hageja poolt raha notari deposiiti kandmine oli seotud Xxxxx xxx xx projektiga ning hageja soovis selle vormistada laenulepinguna (tl. 159 pöördel ja 160); samuti kostja käitumisest pärast laenulepingu sõlmimist, kui kostja ei esitanud notarile mingeid pretensioone selle kohta, nagu oleks nimetatu hagejalt laekunud raha ebaõigesti kandnud üle kostja lepingupartnerile kostja kohustuse katteks. Et kostja on laenulepingus kinnitanud hagejalt raha saamist ning kumbki pooltest ei ole väitnud, nagu oleks neil muid laenusuhteid, siis ilmneb ka sellest, et laenulepingu sõlmimisel peeti laenuna silmas hageja poolt lepingu sõlmimisele eelnenud päeval tehtud rahaülekannet. Maakohus leidis õigesti, et see, kuidas kostja ja tema müügilepingu partnerite suhted edasi kujunesid, kas müügilepingust taganeti, kes kellele võlgu jäi või raha tagastama pidi, ei puutu laenulepingu poolte vahelisse suhtesse. Mis puudutab hageja poolt kostjale sularahas 200.000 krooni üleandmist, siis leiab kolleegium, et kohtule esitatu on piisav, andmaks alust järeldusele, et seda raha ei ole kostjale üle antud. Nii sisaldab hageja esialgne hagiavaldus üksnes üldsõnalist väidet sularaha üleandmise kohta, ei sisalda väidetava sularaha üleandmise kohta aga mingeid faktilisi asjaolusid vaatamata sellele, et hagi esitamise ajaks oli hagejale kostja rahatuse vastuväide teada (tl. 3 – 4). Vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ei ole hagejalt sularaha saanud, märkides ühtlasi, et hagiavalduses ei ole hageja esitanud fakte, mis sularaha üleandmist puudutaksid (tl. 19 – 20). Sellele kostja vastusele esitas hageja oma vastuväited, kuid needki ei sisalda fakte sularaha üleandmist puudutavas osas (tl. 31 – 32), kuigi kostja vastuse põhjendust arvestades oleks hagejal tulnud need faktid esitada. Edasises menetluses viitas kostja nii menetlusdokumentides kui istungitel veel korduvalt sellele, et sularahas ei ole talle mingit raha üle antud ning et hageja sellekohane väide on põhjendamata (tl. 39, 81, 99, 105), hageja ei pidanud aga ikkagi vajalikuks sularaha üleandmist puudutavaid asjaolusid esile tuua (tl. 66, 81). Alles
26. märtsil
27. a. esitatud hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et andis raha kostja seadusliku esindaja R. A. kätte (tl. 94), ning alles haginõude
28. novembri
29. a. täiendavas põhjenduses märkis ta, et raha üleandmine toimus enne notari juurde minekut (konkreetset kuupäeva täpsustamata) kõrvaliste isikute juuresolekuta ning sellekohast dokumenti vormistamata (tl. 115). Vande all seletust andes märkis hageja veel, et raha üleandmine R. A. toimus tema korteris (tl. 159). Sellega hageja poolt esiletoodud asjaolud ka piirdusid. Hageja ei esitanud mingeid selgitusi selle kohta, milleks soovis kostja väidetavalt sularahas saadavat laenu kasutada, millistel kaalutlustel lepiti kokku just sularahatehingus või miks ei pidanud hageja vajalikuks raha üleandmisel kostjalt selle kohta allkirja võtta. Seega on hageja viivitanud väidetavat sularaha üleandmist puudutavate faktiliste asjaolude esiletoomisega ja kuigi ainuüksi taoline viivitus iseenesest ei annaks alust järeldusele sularaha üleandmise või üle andmata jätmise kohta, viitab see siiski hageja soovimatusele toimunut käsitleda. Lisaks on hageja sularaha väidetavat üleandmist puudutavad asjaolud toonud esile sedavõrd üldiselt ja poolte käitumise motiive selgitamata, et kirjeldatu ei tundu usutav. Hageja poolt kirjeldatud käitumise motiivide selgitamata jätmine on oluline, arvestades eriti hageja käitumist ülekandega notari kontole tasutud samasuure rahasumma osas, mil hageja pidas vajalikuks anda laenu sihtotstarbeliselt ja kontrollida, et tema antud raha kasutataks just sellel eesmärgil, milleks kostja oli temalt laenu soovinud. Et hagejale oli selle tema poolt antava laenu sihtotstarve oluline, nähtub nii sellest, et hageja viibis kostja ja OÜ Tornehitus poolt lepingu sõlmimise juures, et raha kostjale ülekandmise asemel kandis 12 hageja selle üle notari kontole kostja poolt tehtava tehingu arvele, aga samuti hageja esindaja poolt apellatsioonikohtu istungil antud selgitustest, et laenu andmise sihtotstarve oli hagejale oluline ja ta tahtis olla kindel, et laen kulutatakse just kokkulepitud eesmärgil. Hageja ei ole mõistetavalt selgitanud, miks ei olnud talle sel juhul oluline see, milleks kostja soovis kasutada väidetavalt sularahas saadavat samasuurt laenusummat, eriti arvestades asjaolu, et selle raha kostjale laenamiseks pidi hageja ise laenu võtma, nagu ta on väitnud. Hageja käitumist laenusuhtes iseloomustab ka asjaolu, et laenuleping kostjaga sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis, kuigi seaduse kohaselt ei ole laenulepingu kehtivuseks taoline vorm vajalik. Sellest võib järeldada, et hagejale oli lepingu tugev vorm tähtis. Selle taustal on mõistetamatu hageja poolt suure rahasumma üleandmine, ilma et ta selle kohta mingitki dokumenti oleks saanud, nagu hageja ise on kinnitanud. Väide, et sularaha anti üle selle kohta allkirja saamata, on seda ebausutavam, et arvestades hageja pangakontol olevaid summasid (tl. 135) ja tema vajadust laenu andmiseks ise laenu võtta oli 200.000 krooni hageja jaoks suur rahasumma. Väidetavalt kostja esindaja kätte antud sularaha on hageja käsitlenud ka vastuoluliselt, väites nii seda, et andis selle laenuks kostjale, kui seda, et selle sularaha laenas temalt hoopis R. A., kes kasutas raha enda tarbeks (tl. 112). Et hageja on esitanud laenuraha väidetavat üleandmist puudutavad asjaolud üldsõnaliselt ega ole oma käitumise motiive mõistetavalt selgitanud, hageja poolt kirjeldatud tema enda käitumine on aga ühe ja sama laenu osade suhtes sedavõrd erinev, annab see aluse pidada hageja poolt esiletoodut ebaloogiliseks. Kostja on tuginenud väitele, et hagejal ei olnudki raha, mida sularahas laenusuhte alusel kostjale üle anda. Selle asjaolu tõendamiseks on kohtule esitatud hageja konto väljavõte ajavahemikul
30. kuni
31. veebruarini
32. a. (tl. 122, 135). Sellest nähtub, et
33. veebruari seisuga oli hageja konto jäägiks 24, 83 krooni, et
34. veebruari seisuga oli hageja kontol oli enne notari kontole 200.000 krooni ülekandmist 285.466, 43 krooni ja pärast seda 85.466, 43 krooni ning et
35. veebruari seisuga mingeid laekumisi ei olnud. Samuti nähtub sellest, et sularaha ei ole hageja kogu veebruarikuu jooksul oma kontolt välja võtnud. Nii on ilmne, et hageja kontol ei olnud kostjale 200.000 krooni üleandmiseks piisavat sularaha, aga samuti, et oma kontol olnud raha ei ole hageja kostjale sularahas laenu andmiseks kasutanud. Hageja selgitused selle kohta, kust kostjale väidetavalt üleantud sularaha pärineb, on olnud vastuolulised. Nii on hageja väitnud, et tal oli piisavalt raha, sest kasutas laenu andmiseks oma sama aasta veebruaris toimunud korteri müügist saadud 300.000 krooni (hageja vande all antud seletus tl. 158 pöördel ja hageja esindaja selgitus apellatsioonikohtu istungil) ja laenas selleks vajalikud 100.000 krooni oma isalt (tl. 32). Vande all antud seletuses on hageja aga ka väitnud, et andis kostjale 100.000 krooni, mis oli tal juba 8 kuud olnud kodus ja mille ta oli saanud rentnikelt, ostjatelt, müüjatelt jt. (tl. 159). Nii ei ole hageja olnud selles osas fakte kirjeldades järjekindel, mis samuti tekitab kahtlust tema väidete usaldusväärsuses. Lisaks sellele nähtub laenulepingu punktist
36. 2, et pooled leppisid kokku laenu tagastamise tagamiseks hüpoteegi seadmises summas 200.000 krooni (tl. 8), hageja ei ole aga maakohtu menetluses mõistetavalt selgitanud seda, miks nõustus ta laenu tagamisega üksnes pooles ulatuses väidetavast laenusummast. Kui suuremas ulatuses hüpoteegi seadmisega ei olnud OÜ Tornehitus nõus, nagu hageja pool apellatsioonikohtu istungil selgitas, siis jääb mõistetamatuks hageja valmisolek anda kostjale siiski sularahas laenu, mille tagamisega kostja ei nõustunud, eriti arvestades summa suurust, võrreldes hageja majandusliku olukorraga, ja tema eespoolkirjeldatud käitumist selle laenu andmisel, mille hageja kandis ülekandega notari kontole. Samas on kõiki asjaolusid arvestades tõenäoline hageja esindaja selgitus apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt võidi laen tagada 200.000 krooni ulatuses selleks, et kui projekt ei õnnestu, siis saab hageja vähemalt enda raha tagasi. Seega on aga hageja pool sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et tegelikult andis hageja kostjale laenuks 200.000 krooni vaatamata sellele, et laenulepingusse märgiti kaks korda suurem summa. 13 Seega kohustus hageja küll laenulepingu punkti
37. 1 kohaselt laenama kostjale 400.000 krooni, kuid tegelikult andis vaatamata lepingu punktis
38. 2 sisalduvale kinnitusele üle üksnes 200.000 krooni. VÕS § 396 lg. 1 kohaselt tuleb kostjal tagastada hagejale laenuks saadud rahasumma, seega 200.000 krooni. Et pooled on kokku leppinud intressita laenus, siis ei saa kerkida küsimust intressist. Seda küsimust ei ole ka kumbki pooltest tõstatanud. Viivist on hageja soovinud ajavahemiku eest
39. Jaanuarist
40. a. kuni
41. oktoobrini
42. a. summas 138.378 krooni. Et laenulepingus ei olnud viivises kokku lepitud, tuleb viivist arvestada vastavalt VÕS § 113 lg. 1 lausetele 1 ja 2, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Laenulepingus on laenu tagastamise tähtajaks märgitud küll
43. detsember
44. a., kuid hageja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et tegelikult oli neil kokkulepe, et võlg tagastatakse korteri näol kahe aasta jooksul (hagiavaldus tl. 3, vande all antud seletus tl. 159 jm.). Hageja on ka kinnitanud, et ei nõudnud selle aja jooksul kostjalt võla tagastamist, pidades lepingus märgitud tähtaega ebaoluliseks (tl. 159). Seega on aga hageja ise kinnitanud, et laenulepingus võla tagastamise tähtaja kohta märgitu ei vasta poolte kokkuleppele. Niisugustel asjaoludel tuleb aga hageja nõue lugeda sissenõutavaks alates kahe aasta möödumisest laenu andmisest ja ei ole hagejal tema enda poolt esiletoodu alusel nõuda viivist alates
45. Jaanuarist
46. a. Nii on hagejal õigus nõuda viivist alates
47. veebruarist
48. a. ja viivituse kestuseks on 949 päeva, nagu kostja on oma apellatsioonkaebuses leidnud. Hageja poolt tehtud arvestuses kasutatud viivisemäära – 9% aastas – vastu ei ole apellant vaielnud. Seega kujuneb viivise suuruseks 46.800 krooni (200.000 x 0, 09 : 365 x 949). Selle summa vähendamiseks ei ole alust – vähendamise taotlust on kostja põhjendanud sellega, et hageja ei ole enne
49. a. lõppu esitanud talle pretensioone ega teinud mingeid etteheiteid ja viivise nõudmine hageja märgitud summas ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et üksnes asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale pretensioone enne
50. a. lõppu, ei anna iseenesest alust viivise vähendamiseks, viivise ulatuse kindlaksmääramisel on aga kolleegium arvestanud hageja väiteid tema huvi kohta kohustuse täitmise vastu. Kostjal tasuda tulevat viivisesummat ei pea kolleegium ülemäära suureks, arvestades kostja poolt kohustuse täitmata jätmise ulatust ja kestust. Kohtuistungil maakohtus on kostja esitanud taotluse, et kohus määraks kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et juhul, kui kohus hagi rahuldab, saaks kostja igakuuliselt tasuda hagejale 50.000 krooni.

§ 445lg.

1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel muu hulgas kindlaks määrata otsuse täitmise tähtaja või tähtpäeva. Seega on kohtul õigus vastava taotluse korral otsuses selle täitmise kord kindlaks määrata, kuid ei ole kohustust seda teha. Seega tuleks taotluse esitajal oma taotlust selliselt põhjendada, et kohus saaks kaaluda, kas otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramine otsuses aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele, nii et on tagatud mõlema poole huvid (

§ 2ja § 7).

Kostja ei ole oma taotlust põhjendanud mingite asjaoludega, mille põhjal oleks võimalik seda kaaluda, seega ei saa juba sellest tulenevalt kostja taotlust rahuldada. Menetluskulu tuleb jaotada vastavalt asja lahendamise tulemusele.

§ 162

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163lg.

1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esitas hageja summas 604.800, 80 krooni ja see rahuldati summas 246.800 krooni ehk 40, 8% ulatuses. Seega tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jaotada 14 poolte vahel samas vahekorras ehk hageja kanda jääb menetluskuludest 59, 2% ning kostja kanda 40, 8%.

§ 171lg.

1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise korral tuleb arvestada

§ 163sätestatud põhimõtteid.

Maakohus oli kostjalt välja mõistnud 538.378 krooni ning kostja vaidlustas selle otsuse kogu ulatuses. Apellatsioonikohus mõistis kostjalt välja 246.800 krooni ehk rahuldas tema kaebuse 54, 2% ulatuses. Seega tuleb apellatsioonimenetluse menetluskuludest kanda hagejal 54, 2% ja kostjal 45, 8%. Margo Klaar Otsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 29 09 2009 määrusega Imbi Sidok Malle Seppik