Obsah (6)

§ 436§ 656§ 442§ 230§ 392§ 351

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2009. a

) § 656 lg. 1 p. 5 ja lg. 2 lause 2 ning § 657 lg. 1 p. 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi saata aga uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 436lg.

1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Osundatud normidest järeldub muuhulgas, et otsus on õige, kui asjas tuvastatud faktilised asjaolud vastavad kohaldatava õigusnormi abstraktse koosseisu elementidele. Maakohus rahuldas hagi kuni

1. jaanuarini
2. a. kehtinud PankrS § 521 lg. 1 alusel, mille kohaselt haldur nõuab tagasi võlgniku vara, mis on teiste isikute valduses, kui seadusest ei tulene teisiti. Valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse (AÕS) § 32) ning valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on (AÕS § 33 lg. 1). Seega on PankrS § 521 lg. 1 kohaldamise eelduseks asjaolu, et kostja teostaks tegelikku võimu mingi võlgniku asja üle, milleks põhimõtteliselt võib olla ka sularaha, kuid valdust osundatud sätte mõttes on võimalik teostada üksnes rahatähtede või müntide üle. Asjaolu, nagu oleksid kostja valduses võlgnikule kuuluvad rahatähed, ei ole maakohus otsuses tuvastanud. Taolisele asjaolule ei ole ka hagi alusena tuginetud. Võlgniku valdusest ei olnud võimalik välja nõuda vara, mille olemasolu võlgniku valduses ei ole tuvastatud. Võlgnikule äriühingu raha üleandmisest tekkinud nõudeõigusele rahasumma hüvitamiseks ei ole PankrS § 521 lg. 1 kohaldatav, küll võib nõudeõigus selleks kooskõlas sama paragrahvi lõikega 3 tuleneda muust seaduses sätestatud alusest. Maakohus ei ole pooltevahelist õigussuhet õigesti kvalifitseerinud. Hagi materiaalõigusliku alusena oli hageja tuginenud ÄS § 315 lõikele 1, sellel alusel ei ole maakohus vaidlust lahendanud.

§ 656lg.

1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt 5 olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus ei ole oma otsust küllaldaselt põhjendanud, rikkudes seega

§ 442lõikes 8 kohtuotsuse põhjendusele sätestatud nõudeid.

Osundatud lõike lausete 2 – 4 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus järeldas asjaolust, et Lauri Vitsuti poolt kohtule esitatud aktil sularaha üleandmise kohta on kostja allkiri, et sularaha on kostjale ka tegelikult üle antud, ega põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu kostja väitega, et äriühingul ei olnud kassas sularaha ning seega ei saadud seda talle ka üle anda. Tegemist on kostja asjakohase vastuväitega, sest kui äriühingul ei olnudki sularaha, siis ei saadud seda kostjale vaatamata aktis märgitule ka üle anda. Et aktil sularaha üleandmise kohta on kostja allkiri, siis langes kostjale koormus tõendada, et äriühingul tegelikult sularaha ei olnud (

§ 230lg.

1 lause 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti). Kuna maakohus pidas kostja allkirja aktil hagi rahuldamiseks piisavaks, siis ei selgitanud ta välja, millised on need tõendid, mida kostja soovib esitada oma väite tõendamiseks, ega teinud kostja poolele ettepanekut tõendite esitamiseks ja hageja poolt esitatud tõenditele omapoolse hinnangu andmiseks. Seega rikkus maakohus

§ 392lg.

1 punkti 4, mis kohustab kohut eelmenetluses muuhulgas eelkõige selgitama välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Maakohus ei järginud ka

§ 351

lõikes 1 märgitut, mille kohaselt kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest: kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohus pooltega osundatut arutanud. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud rikkumisi ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses, sest selles menetluses ei ole võimalik täita maakohtu eelmenetluses täitmata jäänud ülesandeid. Samuti rikutaks juhul, kui ringkonnakohtus tuvastataks esmakordselt asjas oluliste faktiliste asjaolude kogum, poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades kaotaksid pooled siis üldse võimaluse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Margo Klaar Kaupo Paal Malle Seppik