Obsah (5)

§ 449§ 499§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Heino-Vello Pihlak Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoobril 2008.a Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-25882 Tsiviilasi R. L. hagiav

§ 449lg 3 alusel taotleb teha vaheotsuse.

Sellega saab teada, kas on tegemist aegumisega. Hageja ei ole nõus vaheotsusega. Kohus läheb nõupidamistuppa, et läbi vaadata kostja jätkuv taotlus kohaldada nõude aegumine ning teha selle kohta vaheotsus, mis on lubatud

§-s 449 lg

1. Kohtu põhjendused 4 Poolte vahel on tekkinud vaidlus õigussuhtes, mis nende vahel eksisteeris 1995.a märtsikuus ja mida tõendab hageja poolt esitatud
2. märtsi 1995.a võlakohustus. Hageja peab suhet laenulepingust tulenevaks ja kogu tema nõue ongi sellele rajatud. Kostja peab suhet käsunduslepingujärgseks ja palub selle alusel kohaldada nõude aegumist vaheotsusena.

§ 499sätestab vaheotsuse tegemise tingimused.

Kolmanda lõike järgi aegumise vastuväite esitamise korral võib kohus asja kiirema lahendamise huvides teha aegumise kohta vaheotsuse. Aegumisele allub üksnes õigussuhtest tulenev nõue (RK lahend 3-2-1-73-08). Kohus hindab esitatud dokumenti, mis on pealkirjastatud võlakohustuseks (tl 4). Selle dokumendi sisuks on kostja poolt vastu võetud 165000 krooni hagejalt väikebussi Dodge ostmiseks Rootsist ja toimetamiseks Tallinna sadamasse dokumendi koostamise kuu jooksul. Määratletud on, mida rahasumma sisaldab, s.o ostuhinda ja kõiki transpordiga seonduvaid kulutusi Tallinnani. Dokumendi kuupäevaks on

1. märts 1995.a ja koostamiskohaks Paide linn. Sellel sisu järgi on tegemist käsunduslepinguga. Selgituseks peab kohus vajalikuks lisada, et tsiviilkoodeksi kehtimise ajal kasutati käsunduslepingut kõige sagedamini juhtudel, kui kodanikud või juriidilised isikud ühel või teisel põhjusel ei saanud ise teostada juriidilisi tegusid (sõlmida lepingut; saada või vastu võtta raha või teisi varalisi väärtusi; samuti materjalide või kaupade müümisel või ostmisel) väljapool elu- või asukohta. Sama käsitleb Riigikohtu lahend 3-2-1-89-97, tuvastades käsundilepingulise suhte, kui hageja andis volinikule lepingu objektiks oleva tehingu tegemiseks raha ja selle raha kasutamise eest kandis vastutust kostja. 1995.a kehtinud tsiviilkoodeksis oli käsundi kohta käivad sätted alates §-st
2. TsK §-i 394
3. lõike kohaselt käsunduslepingu järgi kohustub üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Lepingupoolteks võisid olla kodanikud ja juriidilised isikud. Lepingu objektiks oli juriidiline tegu - tehing. Nii on hageja ise ja kostja tõendanud, et kostja kohustus Rootsist tooma hageja raha eest väikebussi Tallinna sadamasse. Hageja raha sisse jäid auto ostuhind ja kõik transpordiga seonduvad kulud Tallinnani. Sama on märgitud võlakohustuses. Kirjalikult ei ole milleski muus kokku lepitud. TsK §-i 395 lg 1 järgi peab volinik täitma käsundi vastavalt volitaja juhenditele. Kohustuse täitmist saab tõdeda eeskätt hageja enda ütluste järgi 25.03.2008.a istungi protokollist, milles on märgitud, et teada sai bussi toomisest aprilli- või maikuus 1995, vist ikka aprillis; kui sai teada, siis ei suhelnud kostjaga, suhtles K., kes oli ASis J ja oli vahendaja bussi toomise juures; 1995.aastal ei küsinud kostjalt bussi kohta midagi; K lubas bussi eest tasuda aga ei tasunud. Kui kohtuistungil kostja kinnitab, et hageja ütles kelle nimele buss tuua - see oli AS J, siis hageja lisab, et K. oli juures. Viimasel kohtuistungil hageja ütleb, et K. oli raha laenamise juures. Kostja ütlused on olnud, et kokkulepe oli ja hageja teadis, et buss tuleb üle anda kolmandale isikule. Poolte ütlused kattuvad nii ASi J ja K. kui kolmandast isiku suhtes. Sellest teeb kohus järelduse, et saadud raha on ära kasutatud bussi ostmiseks, raha ei ole kaotsi läinud ning käsundusleping on täidetud 1995.a märtsikuus, nagu see on märgitud kohustuses. Käsunduslepingu puhul on tähtis usaldus. Üksnes täieliku usaldusega voliniku isiksusse võib volitaja teha volinikule ülesandeks enda esindamise ja nõustuda võtma enda kanda kõik voliniku tegude tulemused. Hagejal oli 1995.a täielik usaldus kostja vastu, kes oli talle täiesti võõras isik, andes 165000 krooni. See usaldus kestis edasi kuni kolmandad isikud ei hüvitanud hageja nõuet täielikult, andes talle bussi eest osaliselt raha. TsK §-i 395 lg 1 järgi on volinik kohustatud täitma talle antud käsundi vastavalt volitaja juhendile. Kirjalikult neid juhendeid ei ole. Kuid hageja juhend selgub 27.11.2007.a kohtuistungil, kus hageja ja tema esindaja selgitavad, et kokkulepe oli kostjaga bussi toomine Tallinna Sadamasse, seal vaatab 5 hageja bussi üle ja siis võtab bussi vastu või annab korralduse bussi vormistamiseks K. Täiendavalt kajastab sama protokoll hageja ütlust, et tema leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule, kelleks oli K. Kaubadeklaratsioon (tl 5) tõendab piiri ületust 27.03.1995.a, s.o bussi toomist Tallinna sadamasse ning andmete õigust kinnitab K. ja kaubasaajaks on AS J. Aktsiaseltsi töötajate viibimist bussi vastuvõtmise juures on kinnitanud ka kostja. See näitab omakorda käsundi täitmist märtsis
4. Hageja on sellise tegevuse sisuliselt heaks kiitnud. Kohtule ei ole üldsegi usutav ega veenev, et hageja ei jälginud ega kontrollinud sellise suure rahakoguse kasutamist peale võõrale isikule üleandmist 1995.a. 27.11.2007.a kohtuistungil selgub, et hageja nõuab kostjalt raha sellepärast, et K. ei maksnud talle, aga kostjaga on leping raha saamise kohta. Kohus ei nõustu hagejaga, et esitatud võlakohustus on laenusuhe. Laenulepingu (TsK § 272) puhul annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Objektiks on raha või liigitunnustega (arvu, kaalu ja mõõduga) piiritletud asjad. See eristabki laenulepingut teistest lepingutest. Pooled ei ole kokku leppinud, et nad kasutavad TsK § 238 lg 1 tulevat õigust, mis seisneb sellest, et kodanikel on õigus anda kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju. Sel juhul tuleks kohaldamisele laenulepingu kohta kehtivad eeskirjad. Kohus, olles läbi vaadanud toimiku materjalid ning poolte seletused kohtuistungitel, hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses ning lähtudes eelpool märgitust, leiab, et poolte vahel on tekkinud 21.03.1995.a käsunduslepinguline suhe. Sellest lähtuvalt tuleb lahendada, kas kostja taotlus kohaldada nõude aegumist on põhjendatud. 1995.a TsÜS järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat (§ 113 lg 1) ning § 114 lg 2 järgi kohus kohaldab aegumist huvitatud poole nõudel ja jätab hagi rahuldamata. Samuti praegu kehtiva TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku nõudel. Vaidluses on kohustatud pooleks kostja, kes taotleb kohtult aegumise kohaldamist. Praegu kehtiv TsÜS § 142 annab aegumise mõiste. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕS RakS § 9 lg 1 järgi TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
5. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
6. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
7. juulit 2002; lg 2 järgi, kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
8. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
9. juulist 2002; lg 3 järgi, kui enne
10. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisel enne
11. juulit 1002 kehtinud seadust. Varem kehtinud TsÜS § 116 sätestab aegumise alguse. Kulgemine algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama õiguste rikkumisest. Võlakohustuses on märgitud tähtajaks käesoleva kuu jooksul-, seega oli kuupäevaks 31.03.1995.a. Alates märgitud kuupäevast 6 muutus nõue hageja poolt sissenõutavaks. Kohtuistungil on leidnud tõendamist, et hageja oli nõus ja sisuliselt heaks kiitnud bussi vormistamise ASile J. Hageja, olles teadlik bussiga toimuvast, ei ole alustanud ega tõendanud raha varasemat tagasinõuet. Kohus ei ole tuvastanud aegumise peatumist tehingu tegemise ajal TsÜS §-s 120 sätestatud alustel. Sama TsÜS-s § 111 lg 1 ja § 112 sätestasid õiguste kaitset ja kaitse viise. Hageja ei ole neid kasutanud. Hagi aegumise kulg algab 1.04.1995 ja aegub 1.04.2005 1995.a TsÜS järgi. VÕS RakS § 9 lg 1
12. lause alusel on tegemist enne
13. juulit 2002 alanud aegumisega. Kohaldada tuleb enne
14. juulit 2002 kehtinud seadust, s.o TsÜS-i VÕS RakS § 9 lg 3 kohaselt on hagi nõue aegunud 1.04.
15. Hagi on esitatud 16.07.2007, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Lähtudes

§ 449

lg 3 viimasest lausest teeb kohus aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi (RK lahend 3-2-1-73-08). Hageja väide, et tema sai võlakohustuse oma kätte alles 9.11.2006 ei ole arvessevõetav, sest nagu hageja on ise kohtuistungil öelnud, andis ta võlakohustuse Kaljuvee kätte samal päeval, kui see koostati, s.o 21.03.1995.a. Dokumendi selline oma käest vabatahtlik äraandmine ei anna hagejale soodustust nõude aegumise arvestamisel. Oluline on kohtule, et hageja hagiavalduse asjaolud ja kõik kirjalikud täiendused või vastuväited ei kattu sellega, mida hageja kohtuistungil oma vastustega kohtule või iseseisvalt istungil on seletanud. Kohus peab kohtuistungil räägitud tõesemaks ja seda on hageja kattuvalt teinud erinevatel istungitel. Hageja kirjalikud vastuväited nõude aegumise tähtaja ja kostja tahtluse kohta jätab kohus arvestamata, sest kohus ei ole tuvastanud poolte vahel laenusuhet ega kostja tahtlikku kohustuse täitmatajätmist. Kostja esitas taotluse hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks. Kooskõlas

§ 173

lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Täiendavalt selgitab kohus, et hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ainult hagi esitamisel. Kohtumäärusega on talle sellest antud teada, et hagi rahuldamata jätmise korral tuleb riigilõiv tal täies ulatuses tasuda kohtumääruse alusel.

§ 174

lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Heino-Vello Pihlak Kohtunik Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 14.10.2009.a. määrusega nr 3-7-1-2-472 Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2009.a. k/otsuse nr.2-07-25882 Resolutsioon:

1. Jätta muutmata Pärnu Maakohtu
2. oktoobri
3. a. otsuse lõppjäreldus Richard Lemmingu hagis Jaanus Saadve vastu võla 127.000 krooni ja viivise väljamõistmiseks, arvestades põhjenduse osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5. Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi kanda.
6. Tagastada apellandile apellatsioonimenetluses esitatud tervisetõendid. 7 8