KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2536 Haldusasi OÜ Esimene Mai kaebus ke

i § 6 lõikes 2, § 20 lõikes 1, §-s 22, §-des 25 ja 28 ning §des 29 ja 31 sätestatu seavad tähtsuse järjekorda MRS § 3 lõikes 1 loetletud maareformi sisuks olevad maa omandamise vormid, kusjuures alles kõige viimasena ja sedagi teatud tingimuste täitmisel on nimetatud maa erastamine MRSi § 22 lõike 1² alusel. Vastustaja leiab, et maa riigi omandisse jätmine on kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne, arvestades loomulikult ehitise omaniku õigust omandada ehitisealune maa ning ka eelmärgitud MRS § 20 lõike 1 teises lauses sätestatud füüsilise isiku eesõigus maa omandamiseks ostueesõigusega erastamise korras, kuid sedagi vaid juhul, kui riik soovib maad jätta riigi omandisse riigi maareservina.

1. Maa riigi omandisse jätmise korra sätetele tuginedes leiab vastustaja, et maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kohalikule omavalitsusele sisuliselt käsitletav viimase informeerimisena, et riik kavatseb jätkuvalt tema omandis oleva konkreetse maatüki jätta riigi omandisse ning seejuures annab kohalik omavalitsus vaid oma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta ning näitab ära riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks võivad olla, kuid sedagi üksnes teatavatel asjaoludel, vaid teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras.
2. Viidates maa riigi omandisse jätmise korra punkti 7 alapunktile 4, märgib vastustaja, et maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaoludeks on üksnes teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras ning mistahes muud maakasutuse vormid ja taotlused ega ka menetluses olevad või juba kehtestatud planeeringud ei saa olla ega ka ole maa riigi omandisse jätmisel takistuseks.
3. Vastustaja toob välja, et Raatuse 74 ja Raatuse 72 ehitiste teenindamiseks vajalike kruntide suurused ja piirid on kindlaks määratud, katastriüksused on moodustatud ning kinnistatud juba vastavalt
4. ja
5. aastal, mis tähendab, et Raatuse 74 ja Raatuse 72 maaüksustel asuvate ehitiste endised omanikud on realiseerinud oma seadusest tuleneva õiguse maa omandamiseks neile kuuluvate ehitiste tarbeks, mis omakorda tähendab, et omandi- ja maareform lõppes Raatuse 74 ja Raatuse 72 kinnistute osas kinnistamisega vastavalt
6. novembril 2000 ja
7. juulil
9. Vastustaja on seisukohal,

§ 22

lõike 1² puhul on tegemist sisuliselt maareformi vigade parandusega, st maareformi käigus moodustatud kinnistute vahele mitmesugustel põhjustel looduses tekkinud või jäänud maaribade teatavatel tingimustel erastamise võimaldamisega piirnevate kinnisasjade omanikele ehk nn juurdeerastamisega, kohaldades vaid erastamishinna määramisel ostueesõigusega erastamisega samaseid aluseid. Seejuures viitab vastustaja ka maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjale, mille kohaselt on tegemist nn. erastamispraagi likvideerimise ehk nn. ribade probleemi lahendamisega ning märgib, et seletuskirjas on eraldi rõhutatud maavanema kui erastamise korraldaja rolli, milleks 3 tagada järelevalve selle üle, et nn. ribade nime all ei toimuks iseseisvalt kasutatavate maaüksuste kontrollimatut (täiendavat) erastamist.

1. Veel toob vastustaja välja, et
2. veebruari 2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord“ § 1 lõige 1 sätestab sõnaselgelt, et määrus reguleerib maa erastamist liitmiseks piirneva(te) kinnis-asja(de)ga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul MRS-is sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele.
3. Samuti leiab vastustaja, et kui isik leiab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul tegemist on MRS § 22 lõikes 1² nimetatud maaga, siis on tal õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ning maa nn. juurdeerastamise eeldus saab tekkida üksnes juhul, kui maavanem annab vastava loa, ent antud juhul ei ole maavanem sellist luba andnud. Vastustaja toob ka välja, et Tartu maavanem on kaebaja avaldusi menetlenud kahel korral ning mõlemal juhul pole maavanem maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga aktsepteerinud ja vastavat luba andnud, kusjuures OÜ Esimene Mai ei ole Tartu maavanema otsust loa andmisest keeldumise kohta vaidlustanud.
4. Vastustaja leiab ka, et käesoleval juhul tuleb märkida, et Raatuse 68 ja Raatuse 76 maatükid ei ole looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või maareformi järgselt, vaid nende maatükkide puhul on tegemist juba nõukogude ajal olemas olnud kruntidega ning neid on kruntidena käsitletud ka eelkäsitletud detailplaneeringus ning samas on tegemist sirgete piiridega ning iseseisva kasutamise seisukohast piisava suurusega maaüksustega.
5. Vaidlusaluseid maatükke hõlmava detailplaneeringu kohta leiab vastustaja, et see on küll kehtestatud, kuid seda pole siiani asutud ellu viima ning kui kaebajad soovivad nimetatud detailplaneeringuga kehtestatut realiseerida, siis tuleb neil asuda läbirääkimistesse kõigi planeeringualasse jäävate kinnisasjade omanikega ja leida muuhulgas kompromiss ka maaomandit puudutavas osas. Samas märgib vastustaja,

-is ega üheski teises seaduses pole sätestatud, et riik oleks kohustatud ilmtingimata kogu tema omandis oleva maa andma eraomandisse MRS-i alusel; kaebajal on võimalik omandada temale huvipakkuvad kinnistud riigivara võõrandamise reeglite kohaselt. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et OÜ Esimene Mai kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse esitajal tekkinud õigust Tartus Raatuse 68 ja Raatuse 76 asuvate maatükkide erastamiseks ning seetõttu ei saa vaidlustatud käskkiri kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kuivõrd vaidlustatud keskkonnaministri käskkirja sisuks ei ole mitte kaebuse esitajale maa erastamise otsustamine, vaid maa riigi omandisse jätmine, siis taandub vaidlus sisuliselt küsimusele, kas ja mil määral oleks keskkonnaminister kõnealuste maatükkide riigi omandisse jätmise otsustamisel pidanud arvestama kaebuse esitaja huvi ning sooviga neidsamu maatükke MRS § 22 lg 12 alusel erastamise teel enda omandisse saada.
2. Maareformi seadusest (MRS) tulenevalt on maareformi sisuks maa omandisuhete ümberkorraldamine, mis seisneb maa tagastamises, maa erastamises, maa munitsipaalomandisse andmises ja maa riigi omandisse jätmises. Seejuures on maareformi vaieldamatuks lähtekohaks kogu maa kuulumine riigi omandisse, mis muuhulgas tähendab ka seda, et maa, mille suhtes ei ole ühtegi reformitoimingut läbi viidud, on endiselt riigi omandis nii-öelda reformimata riigimaana. Iseenesest õige on kaebuse esitaja tõdemus,

§-i 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, ent kaebuse esitaja järeldab sellest ekslikult, 4 et maareformi käigus tuleks kogu ükskõik millisel alusel erastamist võimaldav maa erastada ning et erastamist tuleks igal juhul eelistada maa riigi omandisse jätmisele. Samuti ei tulene eeltoodud eesmärgist, et riik peaks kogu maa, mida otseselt avaliku võimu teostamiseks vaja ei ole, andma eraomandisse maareformi seaduses sätestatud alusel. 19. Maa erastamise üldpõhimõte ning erastamise suhe teiste MRS alusel läbi viidavate reformitoimingutega on sätestatud MRS § 20 lõikes 1, mille kohaselt kuulub erastamisele maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Viidatud lõike teisest lausest nähtub muuhulgas, et juhul kui maa riigi omandisse jätmist taotletakse MRS § 31 lg 1 p 8 alusel ehk riigi maareservina, nagu see on ka käesoleval juhul, on vaatamata maa riigi omandisse jätmise soovile selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist. Samas tuleb tähele panna, et maa riigi omandisse jätmist käsitlevas osas, st. §-des 29 jj. ei sisaldus sätteid, mis täpsustaksid maa riigi omandisse jätmise võimalikkuse ning näiteks maa erastamise võimaluste vahekorda. Eelnevast on ilmne, et seadus eelistab maa riigi omandisse jätmist maa erastamisele ning ainsaks selgeks ja üheselt mõistetavaks erandiks on maa ostueesõigusega erastamine. Siinkohal tasub tähele panna,

-is eristatakse väga selgelt maa ostueesõigusega erastamist muudest maa erastamise viisidest. Sisuliselt on maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid ehk ENSV taluseaduse alusel maad saanud isikud ning ehitise ja istanduse omanikud, ainsad, kellele tuleneb MRS-ist vahetult subjektiivne õigus maa erastamist nõuda. Maa erastamine muudel MRS § 22 sätestatud viisidel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui tegemist on erastamisele kuuluva maaga ehk teisisõnu maaga, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Maa erastamist MRS § 22 lg 12 alusel ei saa ühelgi juhul käsitleda maa ostueesõigusega erastamisena, vaatamata sellele, et nimetatud alusel erastamise võimaluse avanemisel toimub hinna määramine samamoodi nagu see toimuks ostueesõigusega erastamise korral.

1. Kuna MRS § 31 lg 1 p 8 kohaselt kuulub riigi omandisse jätmisele ka riigi maareserv ning kuivõrd MRS-ist ei tulene, et riigi maareservina maa riigi omandisse jätmine sõltuks mingisugustest konkreetsetest asjaoludest, siis tuleb asuda seisukohale, et riigi maareservina võib riik enda omandisse jätta konkreetsest ajendist sõltumata iga maatüki, mis ei kuulu tagastamisele (kuivõrd MRS § 6 lõikest 1 ja lõike 2 punktist 4 tulenevalt eelistatakse tagastamist riigi omandisse jätmisele MRS § 31 lg 1 p 8 alusel), mida ei ole isikul õigus erastada ostueesõigusega (MRS § 20 lg 1 teine lause) ning mida ei tule anda munitsipaalomandisse MRS § 28 alusel. MRS-ist ei tulene, et muudel isikutel, peale maa ostueesõigusega erastamiseks õigustatute, oleks subjektiivne õigus nõuda maa erastamist, kui riik soovib sama maad riigi maareservina riigi omandisse jätta ning samuti ei tulene seadusest, et maa riigi omandisse jätmisel peaks riik kaaluma teiste isikute huve või soove nimetatud maad erastada. Sisuliselt saab väita, et maatüki erastamine (välja arvatud maa ostueesõigusega erastamine) saab üleüldse kõne alla tulla juhul kui riik seda maad riigi omandisse jätta ei soovi.
2. Kohus leiab samuti, et seaduses sätestatuga võrreldes täiendavat subjektiivset õigust maa erastamiseks ei anna kaebuse esitajale ka MRS § 22 lõikes 12 sisalduva delegatsiooninormi alusel antud Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a määrusega nr 50 vastu võetud «Maareformi seaduse» § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord (edaspidi VV määrus nr 50). Kõnealune kord ei saa seaduses sätestatuga võrreldes maa erastamise õigust laiendada või väärata seadusest tulenevaid ilmseid maa erastamise piiranguid. Siinkohal tuleb tähele panna sedagi, et ka viidatud korra §-s 1 sätestatakse sõnaselgelt, et selle korra kohaselt erastatakse maa, mis ei kuulu muuhulgas riigi omandisse jätmisele. Samamoodi nagu ei saa viidatud kord laiendada seaduses sätestatud maa erastamise õigust, ei saa see kitsendada ka riigi õigust maa riigi omandisse jätmiseks. 5
5. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et käesoleval juhul välistab maa riigi omandisse jätmise prioriteetsuse VV määruse nr 50 § 5 lõikes 1 teises lauses sätestatu. Viidatud sättes märgitakse, et enne loa andmise otsustamist on erastamise korraldaja kohustuseks kontrollida, kas […] maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest, välja arvatud juhul, kui kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa on tekkinud käesoleva määruse § 1 lõike 2 punktis 4 nimetatud alusel ning riik ei ole planeerimismenetluses vastuväiteid või ettepanekuid esitanud ja planeeringu algatamisest on riigi esindajat teavitatud. VV määruse nr 50 § 1 lg 2 p 4 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana riba-, siilu- või kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt sel põhjusel, et enne maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumist kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval reformimata riigimaal. Kohtu hinnangul ei tulene eelviidatud sätetest, et juhul kui väidetavalt kinnisasjaga liitmiseks (st. MRS § 22 lg 12 alusel erastamiseks) sobiv maatükk on tekkinud VV määruse nr 50 § 1 lg 2 p 4 nimetatud asjaoludel, oleks erastamine võimalik sama maa riigi omandisse jätmise soovist sõltumata. VV määruse nr 50 § 5 lg 1 teise lause viimane osa „välja arvatud juhul …“ puudutab pigem maavanema kohustust kontrollida, kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest juhul kui maa riigi omandisse jätmise taotlust esitatud ei ole. Selline käsitlus lähtub loogikast, et sarnases olukorras võib maavanem eeldada, et kui riik oli asjaoludest planeerimismenetluses kaudu teadlik, ent maa riigi omandisse jätmise taotlust esitatud ei ole, siis võib eeldada, et selle maa riigi omandisse jätmist ei soovita. Kohus leiab, et eelviidatud sätet ei saa mõista selliselt, et sarnases olukorras ei peaks maavanem kontrollima maa riigi omandisse jätmise taotluse olemasolu. Seejuures tuleb tähele panna, et viimati viidatud paragrahvi
6. lõike kohaselt on erastamise korraldaja loa sisuks muuhulgas hinnang ja otsustus selle kohta, kas puuduvad VV määruse nr 50 § 3 lõigetes 2 kuni 4 nimetatud maa erastamist välistavad asjaolud. Kuivõrd eelviidatud § 3 lg 3 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise taotluse olemasolu üheselt mõistetavalt maa erastamist välistavaks asjaoluks, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et maavanem seda erastamiseks vajaliku loa andmisel kontrollima ei peaks või erastamiseks selle olemasolust sõltumata loa anda võiks.
7. Vastustaja on põhjendatult välja toonud ka selle,

§ 22

lg 12 kohaselt on maa erastamise võimaluse tekkimise vääramatuks aluseks maavanema luba. Selle loa andmisel on maavanemal ka teatud hindamis- ja kaalutlusruum. Käesoleval juhul tuleb aga tähele panna, et maavanem on sõnaselgelt loa andmisest keeldunud

1. jaanuari 2006 kirjas nr 3.2-1/
2. Viidatud kirja adressaadiks on Tartu Linnavalitsus, ent ärakirja sellest on saanud ka kaebuse esitaja, kes on
3. jaanuaril 2006 esitanud seepeale maavanemale ka vastuväite, millele on saanud teistkordse eitava vastuse
4. veebruaril
5. Maavanema keeldumist erastamiseks loa andmisest ei ole kaebuse esitaja teadaolevalt aga vaidlustanud. Seega olenemata sellest, kas või kuivõrd vastavad vaidlusalused maatükid VV määruse nr 50 §-s 1 sätestatud tingimustele, ei ole kaebuse esitaja saanud nende maatükkide erastamise õigust tekkida ning kuivõrd ei seaduse sättest ega ka mõttest ei tulene, et maa riigi omandisse jätmist takistaks kuidagi isiku poolt MRS § 22 lg 12 alusel sama maa erastamiseks esitatud taotluse olemasolu, siis ei saanuks sarnases olukorras kuidagi nõuda, et keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmise otsustamisel erastamise taotlusega arvestama oleks pidanud või sellest lähtudes maa riigi omandisse jätmist täiendavalt põhjendama peaks.
6. Viimaks nõustub kohus vastustajaga ka selles, et Raatuse 68 ja 76 maatükid ei vasta ilmselgelt MRS § 22 lõikes 12 ning VV määruse nr 50 § 1 lõikes 2 sätestatud tingimustele. VV määruse nr 50 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana riba-, siilu- või 6 kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt samas lõikes toodud loetelus esitatud põhjustel või asjaoludel. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud määratlusest esiteks, et kõnealuse maatüki iseseisva kasutusvõimaluse puudumine peab olema tingitud selle maatüki eripärasest kujust. Põhjendamatu oleks asuda seisukohale, et sõnastus „riba-, siilu- või kiilukujuline või muu kujuga“ tähendaks ükskõik millise kujuga maatükki. Sarnase tõlgenduse korral puuduks sootuks vajadus selles sättes eraldi märkida riba-, siilu- ja kiilu kuju. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kummagi vaidlusaluse käskkirjaga riigi omandisse jäetud maatüki iseseisvat kasutamist nende maatükkide kuju ega ka suurus ei takista. Isegi kui asuda seisukohale, et maatüki kuju ei ole määrav, tuleb teiseks tähele panna, et sarnane iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk peab olema looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt. Eelnev kinnitab vastustaja väidet,

§ 22

lg 12 sätestatud erastamisvõimalus on ette nähtud just maareformi käigus toimunud kaardistamis- ja mõõdistamisvigade tõttu looduses tekkinud piiritletud maatükkidega seotud probleemide lahendamiseks. Käesolevas asjas vaidluse all olevate maatükkide kohta ei ole teada, et sellistes piirides maatükid oleksid looduses tekkinud maareformi tulemusena ja oleksid seejuures iseseisva kasutusvõimaluseta.

1. Kohus möönab, et VV määruse nr 50 § 1 lg 2 punktis 4 kasutatud sõnastus „detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa“ on raskestimõistetav ning segadusse ajav. Tuleb aga tähele panna, et planeerimis- ja ehitusõiguse normide kohaselt ei saa üksnes detailplaneering olla ehitise püstitamise aluseks. Ehitise püstitamiseks on vajalik ehitusluba. Seega tuleb asuda seisukohale, et detailplaneeringu alusel rajatavast ehitisest saaks rääkida äärmisel juhul siis, kui ehitist ennast füüsiliselt veel ei ole, ent on välja antud ehitise püstitamiseks õiguse andev ehitusluba. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kaebuse esitajatele kuuluvatel kinnistutel oleks kas olemasolevaid ehitisi või ehitisi, mille püstitamiseks on antud ehitusluba ning mis ulatuksid kõrvalasuvale reformimata riigimaale. Seega ei saa väita, et vaidlusaluste maatükkide näol oleks tegemist oleks VV määruse nr 50 § 1 lg 2 punktis 4 kirjeldatud olukorraga ehk olukorraga, kus enne maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumist kehtestatud detailplaneeringu alusel rajatav või olemasolev ehitis või selle osa paikneb nii eraomandis oleval kinnisasjal kui ka sellega piirneval «Maareformi seaduse» § 31 lõikes 2 nimetatud maal.
2. Viimaks tasub tähele panna ka seda, et planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 2 kohaselt määratakse detailplaneeringuga küll kindlaks krundi ehitusõigus, ent sama paragrahvi lõike 4 kohaselt määratletakse selle krundi ehitusõigusega ära erinevad maksimaalmäärad (suurim lubatud hoonete arv, suurim lubatud kõrgus, suurim lubatud ehitusalune pindala) jne. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et kehtiva detailplaneeringu kohaselt ei ole tal võimalik oma kinnisasju kasutada ning sinna hoonet ehitada. Arusaadavalt ei tohiks olla takistust saada ehitusluba mõne sellise hoone ehitamiseks kaebuse esitaja omandis olevatele kinnisasjadele, mis jääb planeeringuga maksimaalselt lubatust väiksemaks ja mahuks samas kaebuse esitajale kuuluvatele Raatuse 72 ja 74 kinnistutele. Seda, millistel asjaoludel on Tartus Raatuse tänava piirkonda sarnane detailplaneering kehtestatud, ei ole teada. Küll aga pidi detailplaneeringu olemasolu olema kaebuse esitajale teada Raatuse 72 ja 74 kinnistute omandamise ajal, ent samas ei saanud tal sel ajal olla mingit mõistlikku põhjust eeldada, et tal tekib võimalus Raatuse 68 ja Raatuse 76 asuvaid maatükke omandada muul moel kui riigivara võõrandamise menetluses. Juba ainuüksi seetõttu on väited, nagu takistaks maa riigi omandisse jätmine kaebuse esitajal omandiõiguse teostamist, põhjendamatud.
3. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väitega, et keskkonnaministri käskkiri on põhjendamata. Eelpool märkis kohus, et riigi maareservina maa riigi omandisse jätmise korral ei ole selle ajend oluline ning seega ei ole ka mingisugust vajadust ega praktiliselt ka võimalust vastavat otsust rohkem põhjendada. Kaebuse esitaja leiab aga ekslikult, et keskkonnaminister oleks pidanud maa riigi omandisse jätmisel kaaluma kaebuse esitaja huvi maa erastamiseks. 7 Kuina kaebuse esitajal subjektiivset õigust selle maa erastamiseks ei olnud, siis ei saanud keskkonnaministril ka olla kohustust kaebuse esitaja huve kaaluda. Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil tehtud viide Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-37-07 ei ole aga asjakohane seetõttu, et Riigikohtu lahend puudutas maa tagastamise ning maa riigi omandisse jätmise vahekorda, ning seal leidis Riigikohus tõepoolest, et pädevad organid peavad kaaluma, kas võtta isikult õigus maa tagastamisele ja jätta maa riigi omandisse või mitte. Käesoleval juhul aga sarnast küsimust tõusetuda ei saanud, sest erinevalt MRS § 6 lõikest 1, mis annab üldise õiguse maa tagastamisele, ei sisaldu MRS-is sätet, mis annaks isikutele üldise õiguse saada võimalus maad erastamise teel omandada.
4. Vastavalt HkMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8