3-08-1974/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1974 Haldusasi Jõhvi valla kaebus Vabariigi Valitsuse korralduse nr 368 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. detsembril 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Jõhvi vald Esindajad: Tauno Võhmar ja Piia Lipp 14.08.2008 Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindaja: Tanel Ruusmaa RESOLUTSIOON
3. Jätta Jõhvi valla kaebus rahuldamata.
4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
7. mail 2008 esitas Jõhvi Vallavalitsus keskkonnaministrile taotluse Jõhvis Pargi tn 2 asuva 18 138 m2 suuruse ning 70% ulatuses transpordimaa ja 30% ulatuses ärimaa sihtotstarbega hoonestamata maa munitsipaalomandisse andmiseks. Taotluse kohaselt on eelnimetatud maatükk hõlmatud detailplaneeringuga, mille kohaselt on sellele kavandatud rajada kõrvaloleva staadioni tarbeks parkimismaja ning hoone mitmekesisema kasutamise huvides on 30% pinnast 1 kavandatud staadioni külastajate teenindamiseks. Taotlust põhjendati kohaliku omavalitsuse ülesandega korraldada autotranspordi parkimist.
8. juulil 2008 esitas Jõhvi Vallavalitsus Maaametile täiendava selgituse maa munitsipaalomandisse andmise vajalikkuse kohta, selgitades, et staadioni ja sinna kõrvale rajatava vaba aja veetmise promenaadi aktiivsemaks kasutamiseks on kavandatud rajada parkimismaja ühte ossa rendile antavad äripinnad, mida hakataks kasutama eelkõige staadioni ka promenaadi võimalusi silmas pidades. Samuti selgitas vallavalitsus, et äripindade loomine aitab kaasa uute töökohtade loomisel.
9. Vabariigi Valitsuse
10. augusti 2008 korraldusega nr 368 keelduti maa munitsipaalomandisse andmisest. Korralduses leiti, et tööhõive suurendamise huvides ei pea kohalik omavalitsus omama äriotstarbelist maad ning parkimismajja kavandatavatesse äriruumidesse uute töökohtade loomine on võimalik ka ilma, et maa oleks munitsipaalomandis. Samuti märgitakse korralduses, et Jõhvi valla arengukavas ei ole kõnealuse parkimismaja ehitamist ette nähtud ning puudub seaduslik alus anda maad munitsipaalomandisse äritegevuse eesmärgil. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb Jõhvi vald Vabariigi Valitsuse
12. augusti 2008 korralduse nr 368 tühistamist ning Vabariigi Valitsuse kohustamist maa munitsipaalomandisse andmise taotluse uueks läbivaatamiseks. Esiteks selgitab kaebuse esitaja, et vaidlusaluse maatüki näol on tegemist reformimata riigimaaga, mida on hooldanud kohalik omavalitsus, kusjuures riik ei ole maa hooldamist kunagi rahastanud ega tundnud ka huvi maatüki seisukorra vastu. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et kõnealusele maatükile on kehtestatud detailplaneeringuga moodustatud krunt, kuhu on kavandatud ehitada parkimismaja, mille pinnast kuni 30% moodustaksid äripinnad, kusjuures kõnealuse detailplaneeringu on teiste hulgas kooskõlastanud ka Keskkonnaministeerium.
13. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-2-2000, leiab kaebuse esitaja, et kohaliku omavalitsuse õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi hõlmab õiguse lahendada ka neid tunnustelt kohaliku elu küsimusi, mida seadused ei nimeta. Seejuures viitab kaebuse esitaja ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-2-
15. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et kuna Ida-Viru maakond on töötute arvu poolest riigis arvuliselt kõrgemate näitajatega, on omavalitsuse ülesandeks ka töökohtade loomine, millega suudaks omavalitsus pakkuda ettevõtjatele paremat äri- ja investeerimiskeskkonda, et tekiksid paremad tingimused äritegevuse arendamiseks ja tööhõive suurendamiseks, mis otseselt mõjutavad kohaliku kogukonna heaolu, sh ka füüsilist ja vaimset tervist. Kaebuse esitaja leiab, et uute töökohtade loomise soodustamine ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada, kuid samas on see vajalik omavalitsuse arenguks ning lähtub avalikust huvist.
16. Kaebuse esitaja viitab ka spordiseaduse §-le 2 ning selgitab, et kavandatav parkimismaja on mõeldud elanike sportlikke eluviiside harrastamist soodustava staadioni ja rajatava promenaadi teenindamiseks ning äripinnad on planeeritud parkimise korraldamiseks vajalike pindade tarbeks ning rahvaspordi soodustamisega seotud teenuste pakkumiseks, mis otseselt ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuid toetavad omavalitsuse ülesannete täitmist.
17. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kavandatav tegevus ei ole kooskõlas kehtiva Jõhvi valla arengukavaga. Kaebuse esitaja märgib, et arengukavas on kajastatud jalgpalli-ja kergejõustikusaali rajamist, sh staadionikompleksi rajamist, mille tarvis on
18. 2 aastal koostatud projekt koos kommunikatsioonide ja välisvõrkude lahendusega parkimismajale. Lisaks sellele selgitab kaebuse esitaja, et Jõhvi Vallavolikogu
19. septembri 2008 määrusega nr 121 kinnitati arengukava muudatused, mille kohaselt on prioriteetsete tegevuste hulka arvatud staadionikompleksi teenindamiseks vajaliku parkimismaja rajamine.
20. Järgnevalt viitab kaebuse esitaja liiklusseaduse § 2 lõikele 4 ning leiab, et parkimise korraldamine on liikluskorralduse üks osa, seega on parkimismaja rajamine maakonna keskusesse, kus ei jätku parkimiskohti, kohaliku omavalitsuse pädevuses.
21. Viidates PS §-le 11 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-9-06, leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatava haldusaktiga piiratakse õigustamatult Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 8 lõikest 2 tulenevat kohaliku võimuorgani täielikku vabadust seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele võimuorganile. Kaebuse esitaja leiab, et kaevatava haldusaktiga piiratakse kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomist, kuna tulevikus avalikult kasutatava spordikompleksi juurde ei ole ilma parkimismajata võimalik parkida piisaval hulgal kompleksi külastajate sõidukeid, mis omakorda ei ole ohutu liikluskorralduslikust seisukohast.
22. Kaebuse esitaja leiab samuti, et maareformi seaduse (MRS) § 28 lõige 2 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega, jättes võimaluse riigivõimu omavoliks, ning samas ei keela see säte taotleda ja saada munitsipaalomandisse ärimaa sihtotstarbega maad, kui see on vajalik omavalitsuse arenguks.
23. Viidates Vabariigi Valitsuse
24. juuni 2006 määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" § 8 lõikele 4, leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalune haldusakt on ebapiisavalt põhjendatud ning kaalutlus, et äritegevus ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses, ei kaalu üles avalikku huvi Jõhvi linnas parkimiskohtade loomise vastu. Seejuures viitab kaebuse esitaja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 35 lõikele 1, mille kohaselt on vallal või linnal õigus olla osanikuks või aktsionäriks äriühingus.
25. Viidates planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lõikele 1, leiab kaebuse esitaja, et riigi täitevvõim ületanud oma volitusi ning asunud otsustama Jõhvi valla vajadusi arengul ja ruumilisel planeerimisel.
26. Samuti leiab kaebuse esitaja, et haldusakti andmisel ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuues välja, et 5.09.2008 andis Vabariigi Valitsus korralduse nr 391, millega andis loa muuta varem munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa ühes osas ärimaaks, mille kohalik omavalitsus kavandas peale kinnistute sihtotstarvete muutmist võõrandada ettevõtjatele. Kaebuse esitaja toob välja, et seadus ei anna võimalust teha vahet, kas maa antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaana ning hiljem lubatakse osa maa sihtotstarbest muuta ärimaaks või võib anda äriotstarbelise maa(osa) kohe munitsipaalomandisse. Ka leiab vastustaja, et nii käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktis kui ka eelviidatud haldusaktis oli maa munitsipaalomandisse taotlemise aluseks kehtestatud detailplaneering ning arengukavalised eesmärgid.
27. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine on arusaamatu, arvestades seda, et riik ise kõnealust maad kasutama ega valdama asunud ei ole. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT
28. Vabariigi Valitsus ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab esiteks, et kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole töökohtade otsese loomisega tegelemine ning sellega tegeleb ettevõtlussektor ise. Vastustaja hinnangul on kohaliku omavalitsuse ülesandeks tööpuuduse vähendamisel teha koostööd Tööturuameti piirkondlike struktuuriüksustega vastavalt tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (edaspidi TTTS) § 4 lõikele 1 ja § 9 lõikele
29. Vastustaja viitab seejuures ka TTTS eelnõu seletuskirjale ning järeldab sellest, et seadusandja on leidnud, et Tööturuameti ning kohaliku omavalitsuse koostöö peaks seisnema töötutele integreeritud abi andmises, mis seisneb eelkõige tööotsijate sotsiaalsete probleemide lahendamises. Vastustaja leiab, et kohalike töötute töölesaamiseks ei pea kohalik omavalitsus omama äriotstarbelist maad, vaid tööhõive parandamiseks on vajalik koostöö Tööturuameti piirkondliku struktuuriüksusega.
30. Jõhvi valla arengukava osas märgib vastustaja, et vaidlusaluse haldusakti andmise ajal ei olnud valla arengukavas ette nähtud parkimismaja ehitamist ning arengukava muudatused on Jõhvi Vallavolikogus algatatud ja vastu võetud alles pärast Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse korralduse tegemist, mistõttu ei saanud nende muudatustega ka vaidlustatud otsuse tegemisel arvestada.
31. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et kaevatav haldusakt piirab omavalitsuse pädevust oma haldusterritooriumil ellu viia arengukavalisi tegevusi ja planeerida kompleksselt omavalitsuse territooriumi. Selles osas toob vastustaja välja, et kõnealune maa on võimalik jätta riigi omandisse ning see on võimalik enampakkumisel võõrandamise kaudu anda tsiviilkäibesse, misjärel on maaüksuse uuel omanikul võimalik vastavalt detailplaneeringus sätestatule ehitada Pargi tn 2 maaüksusele staadionikompleksi teenindamiseks vajalik parkimismaja koos äriruumidega.
32. Vastustaja hinnangul on ebaõige üldlevinud ettekujutus, et kohalik omavalitsus saab arengu küsimustega tegeleda üksnes maareformi käigus munitsipaalomandisse antud maal, kuivõrd kõnealuseid küsimusi saab lahendada kohaliku omavalitsuse kehtestatavate planeeringute kaudu, mille olemasolu peab kohalik omavalitsus tagama kogu haldusterritooriumi osas, sõltumata maa omanikust.
33. Vastustaja leiab, et vaidlusalune korraldus on piisavalt põhjendatud ning sellest selguvad põhjused, miks maa munitsipaalomandisse andmisest keelduti.
34. Õigeks ei pea vastustaja kaebuse esitaja väidet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja märgib, et Jõhvi vallale Pargi tn 2 maaüksuse munitsipaalomandisse andmisest keeldumise ning Tartu linnale munitsipaalomandisse antud Turu 48 maaüksuse sihtotstarbe muutmiseks loa andmise puhul ei ole tegemist võrdsete olukordadega ning seega ei ole antud juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ühel juhul on tegemist reformimata maa kohalikule omavalitsusele munitsipaalomandisse andmisega ning teisel juhul juba kohalikule omavalitsusele munitsipaalomandisse antud maa sihtotstarbe muutmisega. Lisaks selgitab vastustaja, et Tartus Turu 48 asuv maaüksus anti Tartu linna munitsipaalomandisse sotsiaalmaana ning kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajaliku maana inertsete jäätmete kogumis- ja ladustamiskohana liigniiske pinnase täitmise eesmärgil ning Tartu Tööstuspargi rajamiseks, samuti avalikult kasutatava haljasala rajamiseks. Seega ei taotlenud Tartu linn ning talle ei antud munitsipaalomandisse ärimaa sihtotstarbega maad. 4 Veel selgitab vastustaja, et Turu 48 maaüksuse Tartu linnale munitsipaalomandisse andmisel ning sihtotstarbe muutmisel arvestati Tartu linna arengukavas ning üld- ning detailplaneeringus sätestatut. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
35. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et Jõhvi valla kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vabariigi Valitsus on Jõhvi valla poolt esitatud taotluse ja sellele lisatud dokumentide ning Jõhvi valla hilisema selgituse pinnalt põhjendatult leidnud, et vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse saamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ega arenguks vajalik.
36. Maa munitsipaalomandisse andmise alused on sätestatud maareformi seaduse (MRS) § 28 lõigetes 1 ja
37. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ühtegi eelnimetatud paragrahvi
38. lõikes nimetatud alust ei esinenud ega selleski, et Jõhvi vald esitas taotluse maa munitsipaalomandisse saamiseks just MRS § 28 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib munitsipaalomandisse anda ka sama paragrahvi
39. lõikes nimetamata maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Otsustuspädeva haldusorgani kaalutlusõigust selle sätte kohaldamisel piirab seejuures MRS § 25 lg 6 alusel Vabariigi Valitsuse 2 juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 8 lõige 4, mille kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Tuleb tähele panna, et eelnevaga on sätestatud kaks eraldiseisvat alust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks, mis tähendab eelkõige seda, et juhul kui otsustuspädev haldusorgan, kelleks on antud juhul Vabariigi Valitsus, leiab, et maa ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik, siis ei ole järgnevalt vajalik keeldumise korral põhjendada seda, kas maa oleks otstarbekas üldistes huvides riigi omandisse jätta või mitte. Seega ei saa nõustuda ka kaebuse esitaja seisukohaga, justkui oleks maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine arusaamatu olukorras, kus riik ise ei ole vaidlusalust maatükki valdama ega kasutama asunud.
40. Teiseks tuleb tähele panna seda, et MRS § 28 lõikes 2 kasutatud mõiste kohaliku omavalitsuse ülesanded ja areng on äärmiselt lai. Kohtu hinnangul ei saa eelnevast teha aga järeldust, et konkreetse maatüki munitsipaalomandisse andmine oleks õigustatud, kui sellele maatükile kohaliku omavalitsuse poolt kavandatud mistahes tegevus mingilgi moel kohaliku omavalitsuse ülesannetega seonduks või kohaliku omavalitsuse arengut soodustaks. Kohus leiab, et maa munitsipaalomandisse andmise kontekstis on mingisugune konkreetne maatükk kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalik juhul, kui vastava kohaliku omavalitsuse avalik-õigusliku iseloomuga ülesande täitmiseks või arengueesmärgi saavutamiseks on vajalik, et maatükk oleks kohaliku omavalitsuse omandis ehk teisisõnu, kui sellise ülesande täitmine või arengueesmärgi saavutamine ei oleks võimalik või mõeldav ilma, et maa oleks munitsipaalomandis. Ainuüksi asjaolu, et teatud maatükile on kavandatud tegevus, mis on kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks kasulik või soodustab mistahes moel valla või linna arengut, ei anna alust maa munitsipaliseerimiseks. 5
41. Keskkonnaministrile
42. mail 2008 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses,
43. juulil 2008 Maa-ametile esitatud täiendavates selgitustes ning kohtuistungil antud seletuses on Jõhvi vald MRS § 28 lõikes 2 nimetatud kohaliku omavalitsuse ülesandena välja toonud eelkõige mootorsõidukite parkimise korraldamise ning tööhõive suurendamise vallas. Selles, et mootorsõidukite parkimise korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on kohaliku omavalitsuse ülesanne, ei ole iseenesest vaidlust ning see tuleneb otseselt ka liiklusseaduse (LS) § 2 lõikest 4, kusjuures sama seaduse §-st 501 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus korraldada oma haldusterritooriumil tasulist parkimist, kehtestades kohaliku maksuna parkimistasu. Sõidukite parkimise korraldamine hõlmab põhimõtteliselt ka parkimiskohtade, sealhulgas ka näiteks parkimismajade, väljaehitamist. Kohus leiab aga, et kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslik ülesanne korraldada omavalitsuse territooriumil mootorsõidukite parkimist, ei hõlma sõidukite parkimise korraldamist, mis seisneb ärilistest põhimõtetest lähtuva eraõigusliku teenuse osutamises. Teisisõnu ei saa kohaliku omavalitsuse ülesandeks pidada sõidukite parkimise korraldamisega seotud mistahes küsimuse lahendamist mistahes vormis. Valla avalik-õiguslikud ülesanded piirduvad üldjuhul parkimise korraldamisega teedel, tänavatel ja munitsipaalomandis olevates parkimiskohtades ning selliste uute parkimiskohtade rajamisega, kus sõidukite parkimine hakkaks toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel, st. kas tasuta või kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu eest. Eraõiguslikul alusel käitatava parkimismaja või parkla rajamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne.
44. Käesoleval juhul on Jõhvi vald munitsipaalomandisse taotlevale maale määranud detailplaneeringuga sihtotstarbeks 70% ulatuses tee ja tänavamaa ning 30% ulatuses ärimaa. Selle asjaolu üle poolte vahel vaidlust ei ole ning detailplaneeringule on Jõhvi Vallavalitsus viidanud ka maa munitsipaalomandisse andmise taotluses. Seejuures on kaebuse esitaja põhjendanud maatükile selliste sihtotstarvete määramist maale mitmekesisemate kasutusvõimaluste andmisega. Ka kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja esindaja, et osaliselt ärimaa sihtotstarbe määramise eesmärk oli anda maale lisaväärtust, mis tõstaks potentsiaalset huvi selle maatüki arendamise vastu. Samuti märkis kaebuse esitaja kohtuistungil, et igal pool on parkimismajades äritegevus sees, kuna keegi ei ehita lihtsalt niisama parkimismaja. Kohtu hinnangul ei nähtu ei kaebuse esitaja taotlusest, täiendavast selgitusest ega ka kohtumenetluses esitatud selgitustest, et Jõhvi vald kavatseks rajada Pargi tn 2 alale detailplaneeringu kohaselt kavandatud parkimismaja oma eelarvevahendite arvelt või et parkimismaja kasutamine hakkaks tulevikus toimuma avalik-õigusliku regulatsiooni alusel. Eelkõige kohtuistungil antud selgitused viitavad sellele, et kaebuse esitaja sooviks on rajada parkimismaja, mille rajamine ja käitamine ennast majanduslikult ära tasuks. Ennekõike viitab sellele väljendatud soov suurendada huvi maatüki arendamise vastu. Kuna kaebuse esitaja ei ole ka maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esitanud mingit ülevaadet sellest, millistel alustel kavandatud parkimismaja rajamine ja käitamine toimuma hakkaks, siis tuleb asuda seisukohale, et taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks ei olnud põhjendatud ning taotluse ja ka hiljem esitatud täiendavate selgituste ja seisukohtade pinnalt ei saa asuda seisukohale, et kõnealuse maa andmine munitsipaalomandisse oleks kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik. Kohus märgib siinkohal, et kui kohalik omavalitsus sooviks ehitada kõnealuse parkimismaja LS § 2 lg 4 tuleneva avalik-õigusliku ülesande täitmise raames, siis puuduks igasugune vajadus sellele maatükile osaliselt ärimaa sihtotstarbe andmiseks. Küsimus ei ole siinkohal mitte selles, kas parkimine teatud kohas on tasuline või tasuta, vaid selles, millisel õiguslikul alusel parkimine toimub. See tähendab, et kui tegemist on avalikõigusliku regulatsiooni alusel toimuva parkimisega, mis toimub näiteks kohaliku omavalitsuse poolt LS alusel kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu alusel, siis ei ole mingil juhul vajalik parkimiskohtade alusele maale ärimaa sihtotstarbe määramine, samas kui täiel määral 6 peaks ärimaa sihtotstarve olema määratud sellisele maale, kus sõidukite parkimine (hoidmine) toimub eraõiguslikul alusel võetava tasu eest.
45. Kohalikul omavalitsusel on oma funktsioonide täitmiseks võimalik valida erinevaid viise. Paljusid selliseid funktsioone saab täita ka ettevõtluse vormis, ent juhul kui kohalik omavalistus otsustab ettevõtluse vormi kasuks, siis ei saa omavalitsus taotleda endale neid samu soodustusi, mida talle võimaldataks sarnaste funktsioonide täitmise korral avalikõiguslikus vormis. Kuivõrd maa antakse munitsipaalomandisse tasuta, siis eelduslikult ei anta maad munitsipaalomandisse äritulu teenimise eesmärgil ning seega on õige vastustaja seisukoht, et üldjuhul on ärimaa funktsiooniga maatükkide munitsipaalomandisse andmine välistatud. Teatud juhtudel võib see olla võimalik, ent see eeldab maad munitsipaalomandisse taotleva kohaliku omavalistuse poolt väga üksikasjalikku põhjendust selle kohta, miks on ärimaa sihtotstarbega maa munitsipaalomandisse andmine vajalik ning millised on need avalik-õigusliku iseloomuga ülesanded, mida ei ole võimalik ilma maa munitsipaalomandisse andmiseta täita. Käesoleval juhul on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et parkimismaja rajamine on võimalik ka eraõiguslikul alusel, eelkõige kuna samasse hoonesse on võimalik maa sihtotstarbest tulenevalt rajada ka suhteliselt suures ulatuses äripindu, mis eelduslikult võiksid muuta parkimismaja rajamise ja käitamise ärilises mõttes tulusaks.
46. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kohaliku omavalitsuse arengu seisukohast oluliste küsimuste määratlemisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse arengukavast. Õige on ka vastustaja märkus, et taotluse esitamise ajal, samuti vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud parkimismaja ehitamist Jõhvi valla arengukavas ette nähtud. Asjaoluga, et Jõhvi Vallavolikogu arengukava pärast Vabariigi Valitsuse korralduse vastuvõtmist muutis, ei saanudki vaidlustatud korralduse andmise ajal arvestada. Lisaks tuleb tähele panna, et ka kaebuse esitaja poolt esitatud arengukava muudatuste väljavõte (tl. 21) ei kinnitada, et Pargi tn 2 krundile rajataks avalik-õigusliku regulatsiooni alusel käitatav parkimismaja. Kõnealune arengueesmärk „Parkimisvõimaluste väljaarendamine Jõhvi kesklinnas – raudtee ja Pargi tn vahelisel ajal ning raudtee ja
47. Tartu põik vahelisel alal“ on sedavõrd üldsõnaline, et tegelikkuses ei selgu, millises vormis kavandab omavalitsus selle arengueesmärgi saavutamises tegelikult osaleda. Pigem kinnitab see kahtlust, et kohalik omavalitsus soovib eraõiguslikel alustel käitatava parkimis- ja ärihoone rajamist.
48. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui vaidlusaluse maatüki sihtotstarbeks oleks olnud 100% ulatuses teede ja tänavate maa, oleks asjaolud olnud sootuks teised, kuivõrd eelduslikult oleks sel juhul pidanud kõnealuse parkimismaja ehitama kohalik omavalitsus ise ning selle kasutamine oleks toimunud avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, näiteks kohaliku maksuna kehtestatud parkimistasu eest. Määrates maa sihtotstarbeks 30% ulatuses aga ärimaa, on kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisega sisuliselt juba võtnud seisukoha kõnealuse krundi edasise kasutamise eesmärkide ja otstarvete kohta. Mis puutub seejuures kaebuse esitaja väitesse, et kohalik omavalitsusel on seadusest tulenev õigus osaleda osaniku või aktsionärina äriühingutes, siis see on iseenesest õige ning eelduslikult peabki selline osalus olema moel või teisel kooskõlas kohaliku omavalitsuse ülesannete ja arengueesmärkidega. Samas on vaatamata sellele tegemist kasumi saamisele orienteeritud ettevõtlusega ning kohtu hinnangul ei saa kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu tegevust samastada kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, mistõttu ei ole õigustatud ka kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisega seotud avalik-õiguslike soodustuste, nagu maa tasuta munitsipaalomandisse andmine, võimaldamine. 7
49. Kaebuse esitaja väide, et kavandatud ehitis on peamiselt mõeldud staadioni, promenaadi ja kontserdimaja külastamisega seotud sõidukite parkimise korraldamiseks, võib iseenesest olla õige, ent eeltoodud seisukohti see ei väära. Lisaks sellele tuleb tähele panna siiski seda, et kuigi ärimaa sihtotstarve on kõnealusel maatükil vaid 30% ulatuses, on äripindadeks kavandatud ala absoluutsuurus siiski märkimisväärne. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt on hoone maksimaalne ehitusalune pindala 8000 m2 ning seejuures võib hoone olla kahekorruseline. Hakkamata siinkohal arutlema selle üle, milline oleks kahekorruselise hoone ehitusaluse pindala ja suletud netopinna omavaheline suhe, on ilmne, et juhul kui 30% ehitise mõlema korruse pinnast kasutatakse äripindadeks, on tegemist võrdlemisi suure pindalaga.
50. Mis puudutab kaebuse esitaja esindaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukohta, et sarnastes parkimismajades on igal pool sees ka teatud äritegevus, siis võib see väide olla iseenesest õige, ent on asjakohatu seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole osundanud ühelegi konkreetsele parkimismajale, mis oleks ehitatud sarnasel alusel munitsipaalomandisse antud maale. Teadaolevalt tegutsevadki sarnased parkimismajad ettevõtluse vormis.
51. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusalune korraldus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebuses toodud näide, kus Vabariigi Valitsus nõustus varem sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse antud maatükkide sihtotstarbe hilisema muutmise, ei ole kohane, kuivõrd eeltoodud näites olid asjaolud märkimisväärselt teistsugused. Seega ei ole tegemist võrdsete olukordadega, mis õigustaksid samasugust lahendust. Esiteks oli Tartu linna munitsipaalomandisse antud maa näol tegemist suure ning kasutuskõlbmatu jõeäärse maatükiga, mis anti kohalikule omavalitsusele selleks, et maad jäätmetega täita, lahendades sellega ühtlasi teatud jäätmekäitlusega seotud küsimusi, samuti olid sellele maale esimeses etapis ette nähtud avalikuks kasutamiseks mõeldud alade moodustamine. Arusaadavalt oleks sarnase kinnisvaraarendusega (jõeäärse maa täitmine ja ehituskõlblikuks muutmine) saanud tegeleda ka eraõiguslik isik, ent asja materjalidest nähtuvalt oli Tartu linna taotluse üheks keskseks eesmärgiks arendada kogu ala välja tervikuna ja ühekorraga. Kohtu hinnangul ei ole sellise tervikliku kvartali väljaarendamine võrreldav käesoleva vaidluse esemeks oleva juhtumiga, kus tegemist on juba väljakujunenud asustuse keskel oleva ühe krundiga, millele on planeeritud üks kindel ehitis. Lisaks tuleb tähele panna, et Vabariigi Valitsus on Tartu linnale antud maa sihtotstarbe muutmisega nõustumisel tuvastanud selle, et Tartu linn on munitsipaalomandisse antud maad kasutanud eesmärgipäraselt ning oma ülesanded täitnud – kasutuskõlbmatud lammialad on täidetud ning vajalikud planeeringud on koostatud.
52. Mis puudutab tööhõive suurendamist, siis üldise sotsiaalse eesmärgina on tööhõive kahtlemata sedavõrd oluline, et kohalik omavalitsus ei saa sellest mööda vaadata ning peab seda kohaliku elu planeerimisel ja korraldamisel arvestama, ent kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et konkreetsete uute töökohtade loomine ei ole kohaliku omavalitsuse avalikõiguslik ülesanne, mille täitmine õigustaks maa munitsipaalomandisse andmist. Lisaks sellele ei saa väita, et töökohtade tekkimine oleks sõltuvuses sellest, kas maa on munitsipaalomandis või mitte.
53. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud korraldusega piiratakse kohaliku omavalistuse iseotsustusõigust. Ei põhiseadusest ega Euroopa Kohaliku omavalitsuse hartast ei tulene, et kohalikul omavalitsusel oleks oma ülesannete mistahes vormis täitmiseks või arengueesmärkide saavutamiseks õigus saada riigilt tasuta maad munitsipaalomandisse. Maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumine ei välista iseenesest 8 detailplaneeringu elluviimist. Õige ei ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et riik on asunud otsustama Jõhvi valla vajaduste üle ruumilisel planeerimisel. Ruumiline planeerimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning detailplaneeringu kehtestamisega on kohalik omavalitsus seda ka käesoleval juhul vaidluse all oleva maatüki osas teostanud. Samas ei tulene kohalikule omavalitsusele teatud eesmärkide püstitamisest ning ruumilise planeerimise alal tehtud otsustustest vääramatut õigust nõuda maa munitsipaalomandisse andmist. Vastustaja seletuse kohaselt kavatseb riik jätta kõnealuse maa riigi maareservina riigi omandisse ning seejärel võõrandada. Detailplaneering on seejuures maa ostjale siduv ning määrab ilmselt suuresti ka maa eest makstava hinna. Kaebuse esitaja väide, et Jõhvis ei õnnestu reaalselt enampakkumisel sarnast maad müüa, on paljasõnaline ning ebausutav ega tugine mingisuguselegi jälgitavale analüüsile.
54. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et MRS § 28 lg 2 ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Otsustuspädevale haldusorganile kaalutlusõiguse ja hindamisruumi andmine ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. Kohus rõhutab veelkord, et maa munitsipaalomandisse andmine peab olema kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks ja kohaliku omavalitsuse üksuse arenguks vajalik ning seda vajalikkust peab otsustuspädev organ, eelkõige kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse alusel, hindama. Kui tõlgendada kohaliku omavalitsuse ülesandeid ja arengueesmärke laialt, siis tuleks sisuliselt kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv mistahes kindla riikliku kasutusotstarbeta maa anda munitsipaalomandisse, ent see ei ole kohtu hinnangul MRS eesmärk.
55. Viimaks ei nõustu kohus ka kaebuse esitaja väitega, et Vabariigi Valitsuse korraldus on ebapiisavalt põhjendatud. Vaidlusalusest korraldusest selgub, millistel faktilistel ja õiguslikel alustel on see antud ning selgub üheselt ka põhjus, miks Vabariigi Valitsus ei ole pidanud maa munitsipaalomandisse andmist võimalikuks. Nagu kohus juba eespool leidis, ei anna maa munitsipaalomandisse andmiseks alust asjaolu, et riik konkreetset maatükki ise avalike ülesannete tarbeks ei kasuta või et riik ei ole seda maad valdama asunud. Seega ei ole ka munitsipaalomandisse andmisest keeldumise otsuses vajalik vastava maatükiga seotud riigi kavatsusi ja tegevusi üksikasjalikult selgitada ja põhjendada.
56. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 9