) § 35 lg 1 p-s 17 sätestatud juurdepääsupiirangud. KM täitis AKI ettekirjutuse, väljastades nõutud teabe ulatuses, mida Sans Souci ei pidanud oma ärisaladuseks. 14.07.2008 esitas Eesti Ekspressi Kirjastuse AS AKI-le vaide KM poolt AKI tehtud ettekirjutuse täitmise peale. Vaides leidis Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, et KM poolt Lepingust eemaldatud teave ei vasta ärisaladuse tunnustele ning seega on kehtestatud juurdepääsupiirangud ebaseaduslikud. 04.09.2008 jättis AKI oma otsusega vaide rahuldamata põhjusel, et AKI-l ei ole alust arvata, et KM on kehtestanud Lepingule juurdepääsupiiranguid suuremas mahus, kui Sans Souci on tunnistanud enda ärisaladuseks. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS esitas halduskohtule kaebuse nõudega tühistada AKI 04.09.2008 vaideotsus ja teha AKI-le ettekirjutus kaebaja 14.07.2008 vaide uueks läbivaatamiseks. Kaebuse sisu Vaideotsuse kohaselt võis KM
lg 1 p 17 kohaselt kehtestada juurdepääsupiirangu sellele osale Lepingust, mis sisaldas ärisaladust. KM poolt Lepingust eemaldatud teave ei saa kõik olla ärisaladuseks, mistõttu avalikustamisele kuuluva teabe eemaldamine Lepingust on ebaseaduslik. Ärisaladuse määratlemisel
mõttes tuleb arvestada
lg 1 p-des 9 ja 10 sätestatuga, mis keelavad riigiasutusest teabevaldajal asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada dokumente riigi eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitise kohta ning andmeid teabevaldaja varaliste kohustuste kohta. KM kirja kohaselt on Sans Souci ärisaladuseks lugenud kõik lepingutingimused, mis reguleerivad otseselt või kaudselt töövõtja kohustusi, samuti kõike, mis seondub otseselt või kaudselt töövõtueseme kujunduslahenduste ja tehniliste lahendustega, va ulatuses, mis on vajalik ehitus- ja kasutusloa saamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et ärisaladuseks ei saa arvata avalikustamisele kuuluvat teavet. Salastatus on õigustatud, kui see on põhjendatud ja vajalik vahend eesmärgi saavutamiseks. Huvitatud pool ei või ärisaladuseks kuulutada teavet, mis lähtuvalt muudest õigusaktidest peab olema avalik. KM kui teabevaldaja ei saa tuginedes teise lepingupoole tõlgendusele ärisaladusest minna vastuollu Eestis kehtiva ärisaladuse tõlgendusega ning seeläbi piirata teabele juurdepääsu võimalusi laiemalt, kui
võimaldab. KM pidi lepingu sõlmimisel arvestama talle
-st tulenevate kohustustega teabe valdamisel. Teabe lugemisel ärisaladuseks peab 2 salastatus olema põhjendatud ja tulenema poolte kokkuleppest, seejuures kokkuleppega ei saa välistada seaduses sisalduvat kohustust (avalikustamiskohustus). AKI, jättes kontrollimata, mis põhjendusel on KM eemaldanud Lepingust konkreetse teabe, on jätnud järgimata
§-s 45 sätestatu. Eeltoodust tulenevalt on AKI vaide rahuldamata jätmisega rikkunud kaebaja põhiseaduse §-s 44 sätestatud igaühe õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning piiranud KM ning selle ametiisikute kohustust anda seaduses sätestatud korras informatsiooni oma tegevuse kohta. Vastustaja AKI vastulause ja taotlus Konkurentsiseaduse (KonkS) § 63 lg-s 1 antud ärisaladuse definitsiooni loetelu ei ole lõplik ning avab ärisaladuse mõiste vaid KonkS tähenduses. Nimetatud säte annab viited, millest lähtuda ärisaladuse määratlemisel, kuid ei sisusta ärisaladuse mõistet üheselt. Seega peab ärisaladusena käsitletav teave olema eelkõige seotud ettevõtte äritegevusega, sest reeglina vaid äritegevusega seonduva teabe avalikustamine võib kahjustada ettevõtja huve. Kuigi ettevõtja huvideks on peamiselt majanduslikud huvid, ei ole samas välistatud, et informatsiooni avalikustamine võib kahjustada ka mittemajanduslikke huve. Seega saab teabe üle, mis võib ettevõtte huve kahjustada, otsustada vaid ettevõte ise. Ka KonkS § 63 lg 2 jätab ettevõtjale õiguse ise määrata kindlaks teabe, mida ettevõtja peab oma ärisaladuseks. Seega tuleb ärisaladus määrata ennekõike pooltevahelise kokkuleppe abil. Kui teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamisel võib esmapilgul tunduda, et Lepingu iga punkt eraldi ei saa kuidagi kahjustada ettevõtte huve, siis lepingupunktid kogumis võivad seda siiski teha. Seega on igal ettevõtjal vabadus otsustada selle üle, milline tema valduses olev ettevõttesisene konfidentsiaalne informatsioon väärib ärisaladuseks kuulutamist ning seda ei saa otsustada kolmandad isikud. Samuti ei tohi sellist informatsiooni avalikustada ilma ettevõtte-poolse nõusolekuta.
lg 1 p 17 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis võib kahjustada ärisaladust. Nimetatud sätte kohaselt tuleb kehtestada juurdepääsupiirang ka teabele, mis ei ole otseselt ärisaladus, kuid mis võib kahjustada ärisaladust. Kuna Sans Souci on määratlenud teabe, mida ta peab oma ärisaladuseks, ning teavitanud sellest KM-i, siis on KM kohustatud kehtestama juurdepääsupiirangud Sans Souci poolt määratletud teabele. Sans Souci ei ole teabevaldajaks
mõistes ning seetõttu puudub AKI-l pädevus Sans Souci´lt selgituste küsimiseks. Seega ei saa AKI otsustada, milline teave väärib ärisaladuse kaitset ja milline mitte. KM poolt edastatud materjalidest nähtuvalt ei ole alust arvata, et KM oleks omal initsiatiivil kehtestanud juurdepääsupiirangud teabele, mida Sans Souci ei ole käsitlenud oma ärisaladusena. Teave, mida teabevaldajad ei tohi tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, on ära toodud
§-s 36. Teabevaldaja peab avalikustama lepingute kohta vähemalt lepingu pooled, lepingu eseme ja lõppsumma. KM on avalikustanud nii lepingu osapooled, lepingu eseme kui ka tööde maksumuse. Et määrata kindlaks, mida Sans Souci peab oma ärisaladuseks, on KM pöördunud Sans Souci poole, kes on teatanud, et loeb oma ärisaladuseks kõik lepingutingimused, mis kajastavad otseselt või kaudselt tema kohustusi. Kuna ärisaladus määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, siis peale lepingu sõlmimist ei ole KM-l õigust ühepoolselt otsustada, milline teave väärib ärisaladuseks tunnistamist. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et KM on täitnud kaebaja teabenõude seaduses ettenähtud korras. AKI 04.09.2008 vaideotsus on õiguspärane, Eesti Ekspressi Kirjastuse AS kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. 3 Kaasatud asutuse KM seisukoht KM on kehtestanud Lepingule juurdepääsupiirangu
l g 1 p 17 alusel, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Ärisaladuse sisu ei ole kehtivas õiguses üheselt sisustatud ja ärisaladuse kaitsmisel ei saa lähtuda ainult KonkS-s sätestatud kitsamast ärisaladuse mõistest. Ärisaladusena võivad olla käsitletavad mh isiku poolt võetud lepingulised kohustused. Tegemist on informatsiooniga selle kohta, millistel tingimustel on isik olnud valmis lepinguid sõlmima ning see võib anda uuele potentsiaalsele lepingupartnerile läbirääkimistel eeliseid. Samuti tuleb arvestada, et
lg 1 p 17 kohaselt tuleb informatsioon, mille osas on kahtlus, et see võib olla ärisaladus, sisuliselt lugeda ärisaladuseks. KM ei ole asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistanud avalikustamisele kuuluvat teavet (sh teavet riigi eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitise kohta ning andmeid teabevaldaja varaliste kohustuste kohta). Vastavad punktid Lepingust (hind ja maksetingimused) on kaebuse esitajale lepingu väljavõttega edastatud. KM leiab, et AKI 04.09.2008 vaideotsus vastab seadusele ning kaasatud asutus palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. KM on keeldunud kaebaja teabenõude terviklikust täitmisest, viidates
lg 1 p-le 17, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et ärisaladuse legaaldefinitsiooni ei ole Eesti õiguses üheselt paika pandud, ning samuti ka selles, et ärisaladuseks ei või ettevõte tunnistada suvalist infot, vaid et selline tegevus peab olema äriühingu poolt põhjendatud. Poolte vahel on aga erimeelsus selles, kas AKI on pädev kontrollima teabe ärisaladuseks tunnistamise põhjendatust või mitte. Kaebaja arvates peab AKI nimetatut kontrollima ning AKI leiab, et see väljub tema pädevusest. Nii AKI kui ka KM on asjas asunud positsioonile, et asjaolu, kas mingi teave on äriühingu poolt tunnistatud ärisaladuseks põhjendatult või mitte, ei allu üldse mingisugusele kontrollile ning selle üle on ainupädev otsustama üksnes äriühing ise. Kohus selle käsitlusega käesoleva vaidluse valguses (Lepingu üheks pooleks on riigiasutus, kes peab oma tegevuse allutama avatud ühiskonna põhimõtetele, luues nii võimalused avalikkuse kontrolliks oma avalike ülesannete täitmise üle) ei nõustu. KonkS § 63 lg-te 1 ja 2 kohaselt loetakse ärisaladuseks niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige oskusteavet puudutav tehniline ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Ärisaladus ei ole avalikustamisele kuuluv või avalikustatud teave, Konkurentsiameti tehtud otsus ja ettekirjutus ning Konkurentsiameti peadirektori või Konkurentsiameti muu ametniku koostatud dokument, millest on ärisaladused välja jäetud. Konkurentsiameti ametnikul ei ole 4 õigust avaldada teistele isikutele ega avalikustada ettevõtja nõusolekuta ärisaladusi, sealhulgas pangasaladusi, mida ta on teada saanud oma teenistuskohustuste täitmise käigus, kui käesoleva seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Ettevõtja määrab kindlaks ja märgib ära teabe, mida ta põhjendatult loeb oma ärisaladuseks. Konkurentsiameti nõudmisel peab ettevõtja põhjendama teabe määramist ärisaladuseks. Muud teavet ei loeta ärisaladuseks, välja arvatud teave, mis õigusaktide kohaselt avaldamisele ei kuulu. Konkurentsiameti nõudel on ettevõtja kohustatud koostama dokumendist ärisaladust mittesisaldava kokkuvõtte. Kohus nõustub pooltega, et eelnimetatud ärisaladuse definitsioon ei ole ammendav ning ilmselgelt on olemas juhtumeid, mil mingi ülalnimetatud näidisloetelus loetlemata teave võib osutuda ärisaladuseks. Samas ei saa kahtlust olla selles (nagu märgib ka KonkS § 63 lg 2), et ettevõtte otsus mingi teave ärisaladuseks tunnistada peab olema põhjendatud. Käesoleva vaidluse puhul on KM tunnistanud oma lepingupartneri Sans Souci ärisaladuseks: - osa Lepingus kasutatavatest mõistetest; - kogu peatüki, mis puudutab teostatavate tööde sisu; - kogu peatüki, mis puudutab töövõtja kohustusi; - osaliselt KM kohustused; - osaliselt maksetähtajad; - kogu peatüki, mis puudutab transporti ja tööde vastuvõtmist; - kogu peatüki, mis puudutab monumendi võimalikke muudatusi; - enamuse samba garantiid reguleerivast peatükist; - kogu peatüki, mis puudutab intellektuaalset omandit; - kogu peatüki, mis puudutab vastutust; - osaliselt vääramatu jõu regulatsiooni; - kogu peatüki, mis reguleerib turvalisust; - kogu peatüki, mis puudutab Lepingu lõpetamist; - kogu peatüki, mis puudutab vaidluste lahendamist ja kohaldatavat seadust; - kogu peatüki, mis puudutab konfidentsiaalsust; - kogu peatüki, mis puudutab Lepingu loovutamist. KM on ülalnimetatud Lepingu sätted tunnistanud ärisaladuseks, kuna tema Lepingupartner Sans Souci nii soovis. Ei KM ega AKI ei ole uurinud, kas Sans Souci selline deklaratsioon on olnud põhjendatud. Nii on KM ja AKI mõlemad esitanud küsimuse „mis on Lepingus Sans Souci ärisaladus“, kuid on esitamata jätnud asjas määrava tähtsusega oleva küsimuse „miks“. Seega ei ole tänaseks keegi kontrollinud, kas KM Lepingupartner on põhjendatult kuulutanud ärisaladuseks Lepingus sisalduva teabe, mille avalikustamisest keelduti. Vastupidiselt KM ja AKI seisukohale on kohus arvamusel, et KM oli pädev „miks“ küsimust küsima oma Lepingupartnerilt ning AKI oli pädev seda küsimust küsima KM-lt.
lg 1 p-de 9 ja 10 kohaselt ei tohi riigiasutusest teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada dokumente riigi eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitiste kohta ega andmeid teabevaldaja varaliste kohustuste kohta.
lg 3 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitab AKI järelevalvet teostades, kas teabenõude täitmisest keeldumine on seadusekohane ning kas teabele on kehtestatud juurdepääsupiirang seaduses sätestatud korras. Nägemata Lepingut ja teadmata Sans Souci põhjendusi ärisaladuse määratlemisel, on kohtul võimatu hinnata, kas äriühing on põhjendatult kuulutanud ülalviidatud info ärisaladuseks. Ärisaladuseks tunnistatud info hulka vaadeldes on kohtul tekkinud tõsine kahtlus, et ühelt poolt ei pruugi kogu varjatud info olla põhjendatult ärisaladus ning teiselt poolt võib ärisaladuseks olla tunnistatud teave, mis võib kajastada KM varalisi kohustusi seoses 5 Lepinguga. Ehk teisisõnu, et ei KM ega AKI ei ole küsinud ega analüüsinud, kas Sans Souci on oma ärisaladused Lepingus määratlenud põhjendatult, ei saa kohus olla kindel, et teabe avaldamata jätmisega ei ole rikutud
Selles osas on AKI kontroll oma 28.05.2008 vaideotsuse täitmise üle olnud puudulik ja seetõttu on ka kohtul võimatu hinnata seda küsimust. KM riigiasutusena pidi Lepingut sõlmides ja sellesse konfidentsiaalsusklauslit sisse kirjutades arvestama sellega, et talle kohaldub
koos selles sätestatud piirangutega ning sellest teavitama ka oma Lepingupartnerit. Kui Lepingupartneri ärisaladus hakkab prevaleerima avalikustamisele kuuluva teabe ees
tähenduses, siis tulnuks Lepingu sõlmimisest sellisel kujul lihtsalt loobuda. Ka Lepingu teine pool peab riigiasutusega lepingut sõlmides arvestama, et riigiasutuse puhul kehtivad märksa karmimad avalikustamise reeglid kui eraõigusliku isikuga lepingut sõlmides. Viimasel juhul võivad lepingupooled tõepoolest vaikida peaaegu kõigest, mis kokku lepitud. AKI oli
lg 3 p-de 3 ja 4 alusel kohustatud kontrollima, kas KM on põhjendatult keeldunud Lepingu avaldamisest selles osas, millest ta keeldus. On õige, et AKI ei saa nõuda ärisaladust selgitavaid põhjendusi Sans Souci´lt, kuna viimane ei ole teabevaldaja
tähenduses. Küll saab AKI aga nõuda neid põhjendusi KM-lt, kes saab vastavaid põhjendusi omakorda nõuda oma Lepingupartnerilt. Praegusel juhul ei ole keegi uurinud ega analüüsinud, miks on nii ulatuslik teave vajalik tunnistada ärisaladuseks ning see on olnud AKI tegematajätmine. Lepingute puhul, kus üks pooltest on riigiasutus ja kasutab lepingu realiseerimiseks vahendeid riigi eelarvest, ei saa ärisaladuse kaitse olla absoluutne. Kui ärisaladus puudutab teavet, mille kohta
kehtestab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamise keelu, siis ei saa seda ärisaladust kaitsta, vaid see tuleb avalikustada. Riigiasutuse lepingupartner peab sellega arvestama. Vastasel juhul tekiks riigis olukord, kus keegi ei saaks riigiga sõlmitud lepingutest suurt midagi teada ärisaladuse kaitse ettekäändel. Eriti absurde oleks olukord, kui tõepoolest asuda seisukohale, et riigis puudub ka ametiasutus, kes oleks pädev kontrollima, kas ärisaladuse määratlus oli konkreetsel juhul põhjendatud või mitte. Argumendi vastu, mille kohaselt saab ärisaladuse põhjendatuse üle otsustada üksnes ettevõtja ise, räägib mh ka juba varem viidatud KonkS § 63 lg 2 – ettevõtja peab oma ärisaladuse määratlust põhjendama Konkurentsiametile ja Konkurentsiametil on õigus ka mitte nõustuda ettevõtja määratlusega. Kohus ei näe põhjust, miks peaks sellisest põhimõttest tegema erandi AKI puhul. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. AKI 04.09.2008 vaideotsus tuleb tühistada ning AKI-le tuleb teha ettekirjutus Eesti Ekspressi Kirjastuse AS 14.07.2008 vaide uueks läbivaatamiseks. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud taotlusi menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad iga menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda. Maret Altnurme Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.