Obsah (9)

§ 143§ 153§ 208§ 111§ 142§ 34§ 30§ 578§ 113

KO HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Ene Tsefels Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2008 a., Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-13797 Tsiviilasi AS-i E

§ 143lg 2).

Ilmselt teab ja teadis seda ka hageja, millest oli tingitud ka hageja juhatuse liikme paanika seoses OÜ S ja OÜ V(pankrotis) võlgadega ning ultimatiivse nõudega nende osas uued kokkulepped vormistada. Seda tõendab ka asjaolu, et käesolevas asjas nõude aluseks oleval käenduslepingul on käenduslepingu summaks märgitud 500 000.- krooni. Olenemata sellest, et kostja soovis 03.03.2006 esitatud dokumentidega eelnevalt tutvuda, allkirjastas ta need viivitamatult peale hageja poolt esitatud ultimaatumit, et vastasel juhul esitatakse pankrotiavaldus mõlema ettevõtte vastu. Üksnes seetõttu nõustus kostja allkirjastama dokumendid seoses OÜ-ga S, kuid mitte OÜV. Hageja viide käenduslepingu punktile 2 on sisutühi, kuivõrd kostjale ei antud tegelikult võimalust lepinguga tutvuda ega sellest aru saada. 12. Kostja leiab ka, et käendus on iseenesest lõppenud

§ 153lg 1 p 1 alusel sest käendusega tagatud kohustus on lõppenud 03.03.2007.a.

sõlmitud võlatunnistusega.

1. Hageja poolt taotletud suuruses hagi rahuldamine on välistatud isegi juhul, kui kohus leiab, et käenduslepingu tühistamiseks puudub alus ja käendusleping ei ole lõppenud. Nimelt on käenduslepingus sätestatud maksimumsumma 500 000 krooni. Kohtu põhjendused ja asjaolud
2. TsMS § 4 lg 2 kohaselt hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuse esitamise, § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega, hagiasjas pool ise määrab, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
3. 31.05.2005.a. kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja palus kostjatelt SOÜ-lt ja OKilt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 478 178,65 kr ja viivised. Alates 13.10.2006.a. muutus kostja ärinimi ja tema uueks ärinimeks sai VOÜ. 06.09.2007.a. kohtumääruse kohaselt jäeti hagi VOÜ vastu läbi vaatamata seoses VOÜ pankroti välja kuulutamisega 26.01.2007.a.
4. AS E ja OÜ S vahel oli sõlmitud ostu-müügileping nr HL24921 05.09.2005.a.

§ 208

lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt 3 tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Lepingupoolte kohustuste näol on tegemist vastastikuste kohustustega

§ 111lg 1 mõistes.

Müüja põhikohustuseks on ostjale müüdud asjade üleandmise ja omandi võimaldamise kohustus ja ostja põhikohustuseks on ostuhinna tasumise kohustus ning müüdud asja vastuvõtmise kohustus. Vaidlust pole selle üle, et müüja oleks jätnud oma põhikohustused täitmata, külla aga on ostja poolt täitma ostuhinna tasumise kohustus, mis mitmesuguste ostetud ehitusviimistlus- ja sisustusmaterjalide eest moodustab kokku 478178,65 kr. Põhivõla suuruse üle vaidlus puudub. 17. Asjaolu, et ostu-müügilepingust nr HL24921 tulenenud võlanõue OÜ S vastu on tagatud kostja käendusega, järeldub 05.09.2005.a. sõlmitud käenduslepingust, mille kohaselt on kostja OK võtnud hageja ees käendajana kohustuse vastutada hageja kui hankija ees OÜ S vahel sõlmitud lepingust HL24921 ja lepingute võimalikest lisadest tulenevate OÜ S kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga. Käenduslepingu summa on 500 000 krooni (t lk 20). Käendusleping jõustub allakirjutamise momendist ning lõppeb lepingu HL 24921 järgsete kohustuste ja sellest tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. 18.

§ 142

lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusleping on oma sisult võlaõiguslik leping, millega käendaja võtab endale kohustus vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku poolsete kohustuste nõuetekohase täitmise eest võlausaldajale. Käenduslepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 142

lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasumma või olla muu tingimusega seotud. Antud juhul on kostja käendus piiratud rahasummaga so 500 000 krooniga.

1. Kostja on esitanud hagejale menetluse ajal, so 21.07.2006.a. vaidlusaluse käenduslepingu tühistamise avalduse. Avaldus on esitatud kooskõlas TsÜS § 98 lg 1 ja selle üle vaidlus puudub. Kostja on menetluse käigus asunud seisukohale, et käendusleping on tühine tuginedes TsÜS § 92 lg 3 p
2. 21.07.2008.a. käenduslepingu tühistamise avalduse kohaselt kostja tühistas vaidlusaluse käenduslepingu, kuna see oli tehtud olulise eksimuse mõjul. Avalduses väidab kostja, et ta ei ole kunagi nõustunud ega avaldanud soovi käendada OÜ S võlgu, et temal puudub sellega igasugune side, et nimetatud käendusleping sõlmiti tegelikult 01.03 või 03.03.2006.a. hageja kontoris ning et kostja nõustus hoopiski käendama AS S võlgu, mille liige ta on ning et ta võis ilmselt hageja kontoris allkirjastamiseks antud dokumentide hulgas mehhaaniliselt allkirjastada ka tühistatava käenduslepingu. Samuti loeb kostja halvasti eesti keelt ega valda juriidilist spetsiifikat. Hageja leiab, et OK05.09.2005.a. käendusleping kehtib ja palub lugeda osundatud käendusleping kehtivaks õiguslike aluste puudumise tõttu 05.09.2005.a. käenduslepingu tühistamiseks. Seega on poolte vahel vaidlus käenduslepingu kehtivuse üle. Järelikult tuleb kohtul anda hinnang hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu, milline kannab kuupäeva 05.09.2005.a., kehtivusele.
3. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, lg 2 järgi tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Seega mitte igasugune eksimus ei ole tehingu kehtetuse alus, vaid selleks on ainult oluline eksimus. TsÜS § 92 lg 3 p 2 sätestatud eelduse järgi võib tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega.
4. Järgnevalt kontrollib kohus, kas esinevad eeldused vaidlusaluse käenduslepingu tühistamiseks olulise eksimuse tõttu.
5. Asja materjalidest nähtuvalt OÜ S, mille üks juhatuse liige on kostja, on OÜ S osanik (t lk 253, 254). Nimetatud osaühingud asusid kuni 13.10.2006.a. ühel aadressil XXX, nende rekvisiitidega firmaplangid olid identsed ja e-posti ja veebilehe aadressid kattuvad (t lk 261, 262). Nimetatud asjaolu annab alust järeldada seost osundatud osaühingute vahel, nagu hageja õigesti märgib. Seose olemasolu kinnitab ka S OÜ tahe garanteerida hagejale OÜ S võlgu, milline asjaolu nähtub 01.09.2005.a. garantiikirjast nr 0113GK (t lk 261), mis oli küll allakirjastatud teise S juhatuse liikme Z poolt, kuid samas tuleb mõistlikult eeldada, et OÜ Solemasolust, tegevusest ja võlgadest oli või pidi teadlik olema ka kostja, kui Steine juhatuse liige. Hagejaga suhtles kostja O. K mõlema äriühingu esindajana sh kauba tellijana OÜ-le Sja seda asjaolu vaidlustatud ei ole. Asjaolu, et mõnikord oli OÜ-l S ja OÜ-l S ühiseid objekte ja et viimane oli 2005.a. ja 2006.a. raskes majanduslikus seisus, avaldas kostja kohtuistungil, milline toimus 19.09.2008.a. Eelnevat 4 arvestades asub kohus seisukohale, et kostja vastuväide, et temal puudus igasugune seos OÜ-ga S, asja kohtuliku arutamise käigus usaldusväärset tõendamist leidnud ei ole. Asjas kogutud tõendid annavad piisava aluse järeldusteks, et kostjal oli või pidi olema huvi OÜ S tegevuse suhtes, arvestades muuhulgas asjaolu, et OÜ-l S ja OÜ-l S oli ühine majandushuvi ühiste projektide näol. Seega ei ole millegagi välistatud kostja tahe käendada OÜ Svõlgasid. Igati mõistlik on sellise tahte olemasolu eeldada, liiati kui OÜ Soli majanduslikult raskes olukorras ja majandustegevuse (äriühingud seotud ühiste objektidega) jätkamiseks oli vajalik hankida kaupu, mida hageja hankis ja müüs.
6. Kostja väide, et ta soovis 03.03.2006.a. käendada hoopiski OÜ S võlgasid, et ole eeltoodut arvestades tõsiseltvõetav, pealegi kui kostja oli juba 2004.a. sõlminud käenduslepingu OÜ S kohustuste tagamiseks. Kostja poolt väidetud hageja oletuslik soov uue käenduslepingu sõlmimiseks, sest varasem käendus oli tarbijakäendus ja seega tühine, on paljasõnaline. Ainuosanikust juhatuse liikme käendus osaühingu kohustuste täitmise suhtes ei ole käsitletav tarbijakäendusena

§ 143

lg 1 tähenduses, sest käendajaks ei ole tarbija

§ 34

mõttes, vaid äriühingu juhtorgani liige, kellel on valitsev mõju äriühingu üle.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. OK oli aga sõlminud 2004.a. käenduslepingu ilmsest huvist äriühingu OÜ S majandustegevuse vastu. Kuna O.K ei ole tarbija, siis vastutab ta juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, käendajana

§ 142mõttes.

Seega puudus hagejal igasugune vajadus ( ja pole ka tõendatud, et hageja soovis uut käenduslepingut sõlmida) OKiga 03.03.2006.a. uue käenduslepingu, vastutamaks OÜ S kohustuste täitmise eest, sõlmimiseks.

1. Kostja väide, et ta loeb kostja halvasti eesti keelt ega valda juriidilist spetsiifikat, ei ole samuti asja kohtuliku menetluse käigus usaldusväärset tõendamist leidnud. Asjas esitatud ja OK poolt allkirjastatud dokumendid on kõik eestikeelsed ja millestki ei järeldu, et nende sisu oleks olnud kostjale arusaamatu. Eeltoodut toetab ka asjaolu, et kostja ei vajanud menetluse alguses (t lk 267, 285) tõlgi abi, nagu hageja õigesti viitab.
2. Vaidlusalune käendusleping on poolte poolt allkirjastatud ja varustatud ka kostja omakäelise märkega kuupäeva kohta, milleks on 05.09.2005.a. Lepingu p 1 kohaselt kohustus kostja käendama hageja ja OÜ S vahelisest lepingust HL24921 ja nende lepingute võimalikest lisadest tulenevate OÜ S kohustuste kohase täitmise eest. Hageja väidab, et vaidlusalune käendusleping on allkirjastatud 05.09.2005.a., mida kinnitab asjaolu, et osundatud kuupäeva 05.09.2005.a. on pooled lepingusse märkinud omakäeliselt. Kostja väide, et vaidlusalune 05.09.2005.a. käendusleping sõlmiti ilmselt ekslikult 03.03.2006.a. hageja kontoris, ei ole usaldusväärset tõendamist leidnud. Järgnevalt analüüsib kohus poolte vahel 03.03.2006.a. toimunut.
3. Ei ole välistatud, et pooled võisid kohtuda hageja kontoris 03.03.2006.a. nõupidamise eesmärgil, kus kostja muuhulgas allkirjastas paki dokumente, nagu võib järeldada 03.03.2006.a. kuupäeva kandvatest dokumentidest (t lk 274-282), kuid see asjaolu ei kinnita piisavalt kostja väidet, et ta allkirjastas sellel kuupäeval ja ekslikult vaidlusaluse 05.09.2005.a. käenduslepingu. Kostja väide, et tunnistaja KT tegeles dokumentide ettevalmistamisega ja viibis kõnealusel ajal dokumentide allkirjastamise juures, tunnistaja ütlustega tõendamist ei leidnud.
4. Kostja vastuväidete kohaselt ta allkirjastas mehhaaniliselt 03.03.2006.a. hageja juures toimunud nõupidamisel hageja seadusliku esindaja ultimatiivsel nõudmisel paki eestikeelseid dokumente, mille hulgas ekslikult allkirjastas vaidlusaluse käenduslepingu, saamata aru selle sisust. Samas kostja väidab, et tema tahe oli suunatud hoopiski teise äriühingu, OÜ S võlgade käendamisele ja oletas, et tegemist on viimatinimetatud äriühinguga seotud käenduslepinguga.
5. Kui ka lähtuda kostja väitest, et vaidlusalune leping allkirjastati väidetavalt 03.03.2006.a., siis on ebatõenäoline kohtu hinnangul, et vaidlusalust käenduslepingut väidetavalt 03.03.2006.a. allkirjastanud kostja ilma mingite võlausaldajapoolsete asjakohaste lisaselgitusteta kirjutaks lepingule lepingu sõlmimise kuupäevaks hoopiski 05.09.2005.a. (mitte alla kirjutamise päeva 03.03.2006.a.), seejuures huvi tundmata lepingu sisu vastu. Ja kui ta kirjutaski 03.03.2006.a. alla lepingu allkirjutamise päevaks 05.09.2005.a., siis tuleb eeldada, et ta pidi aru saama, et ta kirjutas alla nimelt vaidlusalusele käenduslepingule. Kui kostja tahe oligi tõepoolest suunatud OÜ S võlgade käendamisele, ja ta ekslikult kirjutas alla OÜ S võlgade käendusele, siis oli temal ometi võimalus allakirjutatud dokumendiga tutvuda, sest tema enda sõnul sai ta allkirjutatud dokumentide teised 5 eksemplarid enda valdusesse. Kostja väide, et kostjale ei antud tegelikult võimalust käenduslepinguga p 2 tutvuda ega sellest aru saada, on asja materjale arvestades ainetu. Et kostja väidetavalt allakirjutatud dokumentidega ei tutvunud, on käsitletav kostja enda riskina. Iseenesest on õige hageja väide, et olulist tähtsust ei oma lepingu allakirjutamise kuupäev.
6. Eelnevat arvestades ei esine kohtu hinnangul asjaolusid, millised annaksid piisavat alust järeldada, et kostjal puudus OÜ-ga S seotud tegelikest asjaoludest ettekujutus, mille tõttu on käendusleping sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Kohus on seisukohal, et pole tõendamist leidnud eeldused TsÜS § 92 lg 3 p 2 tähenduses, et tehingu teine pool e hageja teadis või pidi teadma kostja eksimusest või kostja eksimusse jätmine, puudub alus käenduslepingu tühistamiseks. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et kostja eksimusse jätmine hageja poolt ei tule kuidagi kõne all ka eeldusel, kui ka kõnealune käendusleping oleks ka sõlmitud 03.03.2006.a., sest dokumendid sai kostja peale allkirjutamist enda valdusesse. Kohus on seisukohal, et asja kohtuliku menetluse käigus on tuvastamist leidnud 05.09.2005.a. käenduslepingu kehtivus.
7. 03.03.2006.a. võlatunnistuse (t lk 234) kohaselt, milline on allkirjastatud hageja ja võlgniku OÜ S seaduslike esindajate poolt nähtub, et võlgnik kinnitab võlga summas 478170,95 ja lubab selle tasumist hiljemalt 03.03.2007.a. Kostja on seisukohal, et nimetatud dokumendi näol on tegemist kompromisslepinguga ja sellest tulenevalt on ostumüügileping nr HL24921 lõppenud, sest pooled omandasid uued õigused võlatunnistuse alusel. Kostja leiab, et pooltevaheline käendusleping on lõppenud

§ 153lg 1 p 1 alusel seoses käendusega tagatud kohustuse lõppemisega.

Hageja selle seisukohaga ei nõustu. 31. Võlatunnistus

§ 30

lg 1 tähenduses on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Eelnevast järeldub, et võlatunnistuseks võib olla kohustuse täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus või on võlatunnistuse sisuks kohustuse olemasolu tunnistamine. Välistatud ei ole võlatunnistuse sisaldumine kompromissis.

1. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 03.03.2006.a. võlatunnistuse näol on tegemist dokumendiga, milles tunnistatakse nimelt varasemat võlga summas 478 170,95 kr, milline tuleneb käenduse aluseks olevast ostu-müügilepingust HL
2. Et poolte tahe oleks olnud suunatud uue iseseisva kohustuse loomisele sh kompromisslepingu sõlmimisele (

§ 578), võlausaldaja ei kinnita.

Seega tuleb lähtuda sellest, et kõnealuse dokumendi näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis võlgniku kohustust võlausaldaja ees ei lõpetanud. Kuivõrd 05.09.2005.a. käendusega tagatud müügilepingust nr HL 24921 tulenev võlakohustus ei lõppenud, ei ole lõppenud ka kostja käendus. 33. Ostu-müügi lepingu nr HL 24921 p 9 järgi oli hagejal OÜ-lt S arve tasumisega viivitamise korral viivise nõudmise õigus 0.15% päevas. Tuginedes

§ 113

lg 1 palub hageja kostjalt välja mõista viivise summas 393504,80 kr seisuga 09.04.2008.a. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue eeltoodule tuginedes on õiguslikult põhjendatud. Kostja viivise arvestusele vastuväiteid ei esitanud, küll on kostja rõhutanud, et tema vastutus käenduslepingu järgi on piiratud 500 000 krooniga. Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et sellest tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud summas 21821,35 kr.

1. Kohus, arvestades eeltoodut, asub seisukohale, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud osaliselt ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 478 178,65 kr ja kuna kostja vastutus on piiratud 500000 krooniga, siis viivisvõlgnevust 21821,35 kr so kokku 500 000 kr. Menetluskulu
2. Juhindudes TsMS § 163 lg 1, kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude summas 871683,45 kr osaliselt so summas 500 000 kr, tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud 57,36% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud ulatuses hageja enda kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. 6 Ene Tsefels Kohtunik 7