Obsah (14)

§ 313§ 325§ 321§ 28§ 82§ 186§ 334§ 289§ 309§ 100§ 101§ 80§ 81§ 310

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 200

) §-s 289 loetletud perekonnaliikmetest ei ole õige, on kitsendav. Perekonnaliikme mõiste sisustamisel on oluline kooselamise fakt, ühine leibkond. V. Burkivski oli oma ema Maria Burkivskaja perekonnaliige, kes elas emaga koos tema surmani, V. Burkivski soovis ka erastada eluruumi. Perekonnaliikme mõiste sisustamisel tuleb lähtuda elamuseaduses (ES) sätestatust. N. Samohvalova on V. Burkivski elukaaslane. Tõendatud ei ole, et eluruumi üürileping oleks M. Burkivaskajale üles öeldud. Ülesütlemise teates toodud erakorraline alus ei ole põhjendatud. Üürilepingu ülesütlemise korral peab hoonestaja andma hoonestusõiguse lepingu alusel üürnike omandisse eluruumi ES §-s 56 sätestatud nõudeid arvestades ja hageja on selleks kohustatud. Elamu Xxxxxxx xx oli ehitiste registris, kuid numbrit ei olnud antud. V. Burkivski avaldas soovi M. Burkivskaja surma järel astuda üürnikuna üürilepingusse ja seega on poolte vahel üürileping, selle ülesütlemine on alusetu. Üürilepingu ülesütlemist ei pea alati vaidlustama. Detailplaneeringu, mille järgi pidi Xxxxxxx xx lammutatama, täitmine on peatatud. Kostjatele tuleb anda vastu samaväärne eluruum, tuginedes Tallinna Linnavolikogu

1. juuni
2. a. otsuse nr. 192 punktidele
3. 2,
4. 4 ja
5. 5 ning lepingu punktidele
6. 3,
7. 1,
8. 2 ja
10. V. Burkivski on võtnud ema järel pärandi vastu, pärimisõiguse tunnistus on antud välja
11. detsembril
12. a.
13. septembri
14. a. otsusega tuvastas kohus üürileandja õigused ja kohustused, ning asjaolu, et V. Burkivski astus üürilepingusse M. Burkivskaja asemel. Otsus tühistati vaid osas, kas üürilepingu lõpetamise teade on üürnikule kätte toimetatud. Üürnik ei ole saanud üürilepingu lõpetamise teadet tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 69 lg. 1 ja lg. 2 tähenduses, 4 see ei ole jõudnud M. Burkivskajani. Millegagi ei ole tõendatud, et M. Burkivskajat oleks üldse kuidagi postisaadetise saatmisest tema nimele teavitatud. Seega ei ole üürilepingut üles öeldud. Lisaks puudus võimalus M. Burkivskajal sellise teatega tutvuda. M. Burkivskaja liikumine oli piiratud, ta viibis alates
15. jaanuarist
16. a. ambulatoorsel ja haiglaravil ning seetõttu ei saanud tutvuda tahteavaldusega üürilepingu lõpetamiseks. Hagejad ei ole kasutanud teisi võimalusi tahteavalduse kättetoimetamiseks, näiteks kullerteenust. Hagejale oli teada M. Burkivskaja halb tervislik seisund. Tsiviilasja raames koos hagi materjalidega
17. märtsil
18. a. sellise teate saamine ei ole üürilepingu lõpetamisest teatamine. Asjaolu, et hageja kohustus hoonestama maa vastavalt detailplaneeringule ja sealjuures elamu lammutama, ei ole mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 313lg.

1 tähenduses ning lepingu ülesütlemine on õigusvastane. Mõjuv põhjus erakorraliseks ülesütlemiseks saab olla vaid pooltest sõltumata ja ettenägematu asjaolu, mitte hageja enda poolt võetud lepinguline kohustus. Erakorralisel ülesütlemisel tuleb kaaluda mõlema poole huve. M. Burkivskajal puudus teine elukoht, ta oli kõrges eas ja halva tervisega. Lepingu lõpetamine oleks kaasa toonud raksed tagajärjed. Üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kohustus kohtus on vaid siis, kui leping on üles öeldud hea usu põhimõttega vastuolus. Detailplaneeringut, mis nägi ette elamu lammutamise, seisuga 19. detsember 2002. a. ei olnud. Lammutamine saab leida aset alles päras üürnike ümbermajutamist vastavalt hoonestusõiguse lepingu punktile 11. 3. Üürilepingu ülesütlemise teade on tühine

§ 325lg.

5 järgi, kuna ei vasta

§ 325lg.

2 nõudele – märkimata on ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg. Lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, leping kehtib ja hageja on ise oma kolmanda hagiga omaks võtnud asjaolu, et see kehtib, sest selles hagis märkis hageja, et leping lehtib kuni

1. detsembrini
2. a. Kuna elamu anti hagejale üle
3. novembril
4. a., siis üürilepingu kehtivuse aeg oli 3 aastat ja leping pikenes alates
5. novembrist 2004 kuni
6. novembrini
7. a. Kohalduvad ORAS § 121 lõiked 1 ja 3 – 5, samuti ES § 32 lõiked 1 ja 2 ning § 33 lõiked 1 ja
8. Tegemist ei olnud ebaseadusliku ehitisega. Kolmanda isiku Tallinna linna seisukoht AS-ile Maarjamäe Maja läksid üle kõik üürileandja õigused ja kohustused, s. h. kahjude hüvitamise kohustused kooskõlas hoonestusõiguse lepingu (not. tõest 9385/2001) punktidega
9. 2 ja
11. Lepinguga kaitsti Xxxxxxx xx asuvate elanike huve ja Tallinna linnal enam kohustusi üürnike ees ei ole. Vastuhagi
12. septembril
13. a. esitasid V. Burkivski ja N. Samohvalova AS-i Maarjamäe Maja vastu vastuhagi, milles taotlesid AS-i Maarjamäe Maja kohustamist andma vastuhagejate omandisse elamu asukohaga Xxxxxxx xx või teise uue elamispinna ja abihoone samas rajoonis kõrgusega 15 m üle merepinna krundiga 800 m2 ja aiaga. Hagejad ei ole saanud erastada Xxxxxxx xx-x asuvat eluruumi. AS Maarjamäe Maja on kohustatud andma Tallinna linna ja AS-i Maarjamäe Maja vahelise hoonestusõiguse lepingu p.
14. 2 ja
15. 3 alusel eluruumi kostjate omandisse. Hoonestusõigus on seatud linna poolt volikogu
16. juuni
17. a. otsusega. M. Burkivskaja suri xx.xxxx.xxxx, tema asemel astus üürilepingusse poeg V. Burkivski

§ 321lg.

1 alusel, N. Samohvalova on V. Burkivski perekonnaliige, faktiline abikaasa, kes elab samas eluruumis. Hoonestaja ei ole oma hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenevaid kohustusi täitnud vastuhagejate ees. Tallinna linnaga sõlmitud lepingu punktis

1. 2 on AS-ile Maarjamäe Maja tehtud kohustuseks anda kostjatele samaväärne eluruum samas piirkonnas või sama eluruum Xxxxxxx xx-x. Tallinna linn oli erastamiseks kohustatud isik, kes andis tehinguga üle üürileandja õigused ja kohustused, olles teadlik et eluruumide erastamise seaduse (EES) kohaselt on üürnikel õigus 5 eluruumid erastada. N. Samohvalova nõue tuleneb sellest, et ta on V. Burkivski perekonnaliige. AS-i Maarjamäe Maja pakkumine Maria Burkivskajale – osta ära eluruum – ei ole kohane täitmine vastuhagejate suhtes. Alternatiivselt palusid vastuhagejad välja mõista kahju 3.100.000 krooni, kui AS Maarjamäe Maja oma kohustust ei täida. Kahju ulatus on määratletud nende kasutuses oleva asja väärtusega, sest kohustust, mille sisuks on eluruumi omandisse üleandmine, saab hinnata selle eluruumi hinnaga. Kahjunõue on esitatud ka Tallinna linna vastu, kellelt vastuhagejad palusid solidaarselt AS-iga Maarjamäe Maja välja mõista 3.100.000 krooni, sest Tallinna linn ei erastanud elamut. Maja ei ole elamiskõlbmatu, esialgselt sõlmiti kokkulepe erastamiseks, aga seda ei täidetud. AS-i Maarjamäe Maja vastus vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Eluruumi erastamisega seonduv ei puutu vaidlusesse, Tallinna Linna volikogu
2. juuni
3. a. otsus nr. 192 ja p.
4. 2 ja
5. 5 ei ole AS-ile Maarjamäe Maja kohustuslikud, sellest talle sellest kohustusi ei tule. Viited hoonestusõiguse lepingu punktist
6. 3 tulenevale kohustustele on asjakohatud, sest ei ole seotud vaidlusega. V. Burkivski ja N. Samohvalova ei ole hoonestusõiguse lepingu poolteks, vaid on kolmandad isikud, kellel ei ole õigust nõuda lepingu täitmist, sest see ei tulene lepingust ega seadusest. Lisaks tekib kohustus anda eluruum siis, kui isikud ümber majutada, mida ei ole toimunud. Omandisse eluruumi tasuta andmine ei tulene lepingust, mida kinnitab lepingu p.
7. 2.

§ 28lg.

2 alusel eeldatakse lepingu tasulisust, seega, kui eeldada, et eluruum antakse üürnikule ümbermajutamiseks, siis tasu eest. Isegi kui AS-il Maarjamäe Maja oleks kohustus eluruum leida, siis on ta seda teinud, üürnik on aga keeldunud. Turuväärtust sellele ei saa määrata, kuna elamu ei ole tsiviilkäibes. Erastamiseseadusest tulenevaid kohustusi ei ole Tallinna linn lepingu järgi AS-ile Maarjamäe Maja üle andnud, andis üle vaid üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Erastamise kohustus on spetsiifiline kohustus, mis tuleneb EES-st ja mis ei ole üürileandja kohustus. Elamu ei ole ka erastamise objekt vastavalt Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 1998. a. otsusele ja selles puudub ka vaidlus. Eluruumi erastamise kohustus ei saa üle minna eraõiguslikule isikule, kes ei ole erastamise kohustamise subjekt. Üürileping on lõppenud ja seega puudub teoreetiline alus eluruumi erastamiseks, sest erastamise eelduseks on EES § 5 lg. 1 p. 1. Kui AS Maarjamäe Maja peaks andma üürnikule eluruumi vastu, siis tuleks seda

§ 82lg.

5 järgi teha üheaegselt eluruumi vabastamisega, sest tegemist oleks siis vastastikuste kohustustega. N. Samohvaloval puudub üldse sellise nõude esitamise õigus, kuna ta ei ole üürnik. Tallinna linn soovis vaid reguleerida elanike ümbermajutamist, mis nähtub Maaameti kirjast. Volikogu otsust

1. oktoobrist
2. a. ei ole vaidlustatud. Kostjad ei toonud välja ühtegi teist alust (peale
3. juuni
4. a. lepingu), miks neil peaks olema õigus nõuda hüvitist hagejalt. Seega on nende nõuded alusetud. Isegi kui lähtuda eeldusest, et hagejal oleks kohustus anda kostjale tasuta eluruum, siis saab kostjal tekkida nõue väidetava kahju hüvitamiseks alles juhul, kui hageja rikub kostja õigusi. Kostja seisukohti arvestades seisneks hageja rikkumine kostjale lepingu kohaselt teise eluruumi tasuta andmata jätmises. Seda väidetavat rikkumist aga ei saa toimuda enne, kui kostjad on olemasolevast eluruumist välja tõstetud, sest seni ei ole teada, kas hageja poolt toimub rikkumine või mitte. Seega ei ole põhjendatud vastuhagi nõude rahuldamine enne, kui on aset leidnud hageja väidetav rikkumine, kuid seda on võimalik kontrollida alles siis, kui vastuhagejad on välja tõstetud. Vastuhagejad ei ole tõendanud väidetava kahju suurust. Kostjate poolt esitatud OÜ Ehitusekspert kinnitus ei ole käsitletav tõendina, mille alusel saaks kindlaks teha väidetava kahju suuruse. AS Maarjamäe Maja on 6 pakkunud vastuhagejatele kompromissina konkreetseid rahasummasid, s. h. 1.000.000 krooni, sellest on aga keeldutud ja seega oleks põhjendamatu panna AS-ile Maarjamäe Maja kahju hüvitamise kohustust. Tallinna linna vastuväited vastuhagile Tallinna linn ei nõustu sellega, nagu oleks ta AS-iga Maarjamäe Maja kokku leppinud Xxxxxxx xx erastamises. Sellist kokkulepet ei ole kunagi sõlmitud. Xxxxxxx xx asuv elamu on arvatud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Vastuhagejad ei ole seda vaidlustanud (Riigikohtu lahend nr. 3-3-1-36-06). Vastuhagejad ei ole millegagi põhjendanud oma kahjunõuet Tallinna linna vastu. Esimese astme kohtu otsus
5. juuli
6. a. otsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata AS-i Maarjamäe Maja hagid, mis olid esitatud Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu põhjusel, et üürileping on üles öeldud, ja põhjusel, et kostjatel puudub eluruumi Xxxxxxx xx kasutamise õiguslik alus. Maakohus rahuldas AS-i Maarjamäe Maja hagi, mis oli Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu esitatud põhjusel, et üürileping on seoses tähtaja saabumisega lõppenud, ning kohustas kostjaid vabastama nende kasutuses oleva Xxxxxxx xx asuva eluruumi koos abihoonetega. Kohus määras kindlaks otsuse täitmise viisi selliselt, et kui kostjad keelduvad eluruumi ja abihooneid vabatahtlikult vabastamast, siis tuleb nad ruumidest välja tõsta. Kohus märkis resolutsioonis, et teeb vastuhagi kohta vaheotsuse. Kohus jättis rahuldamata Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova hagi AS-i Maarjamäe Maja vastu eluruumi omandisse andmise kohustamiseks ning hagi AS-i Maarjamäe Maja ja Tallinna linna vastu kahju 3.100.000 krooni hüvitamiseks. Kohus jaotas poolte vahel menetluskulud: Vadim Burkivskilt ja Natalja Samohvalovalt kummaltki mõistis kohus välja 100 krooni riigilõivu AS-i Maarjamäe Maja kasuks; AS-ilt Maarjamäe Maja mõistis kohus kummagi kostja kasuks välja õigusabikulu 15.000 krooni. Kohus otsustas, et vastuhagi menetluskulud jäävad Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova endi kanda, riigilõiv, mille tasumisest nad olid vabastatud, samuti riigi õigusabikulu jäävad riigi kanda. AS-ilt Maarjamäe Maja mõistis kohus riigituludesse riigiõigusabi kulude katteks 1000 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS Maarjamäe Maja on Tallinnas asuvale kinnistule nr. xxxxx seatud hoonestusõiguse omanik ning et
7. jaanuari
8. a. hoonestusõiguse lepinguga läksid hoonestajale üle maatükil asuva elamu Xxxxxxx xx-x kohta Maria Burkivskajaga
9. mail
10. a. sõlmitud üürilepingust üürileandja õigused ja kohustused. Üürilepingu kohaselt kasutas M. Burkivskaja elamut Xxxxxxx xx ja abihoonet. Seoses M. Burkivskaja surmaga xx.xxxxxx xxxx. a. astus menetlusse õigusjärglane Vadim Burkivski. Hageja üürilepingu ülesütlemise teates on üürileandja märkinud, et ütleb M. Burkivskajale üürilepingu erakorraliselt üles. Teates on hageja märkinud, mida ta on pidanud erakorraliseks asjaoluks (detailplaneeringujärgne kohustus hoonestada, heakorrastada maa-ala Xxxxxxx xx asuval alal ja Xxxxxxx xx kuulub lammutamisele) ja kuidas võib vaidlustada üürilepingut, s. o. kohtus või üürikomisjonis. Kuivõrd üürileping on kestusleping, siis kohalduvad sellele alates
11. juulist
12. a. võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RakS) § 12 lg. 1 järgi

-i sätted. Lepingu ülesütlemise avaldus on tehtud 19. detsembril 2002. a.

§ 313lg.

1 järgi võib mõjuval põhjusel kumbki üürilepingu pool selle lepingu erakorraliselt üles öelda ja mõjuv põhjus on asjaolu, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Hoolimata ülesütlemise põhjusest, pidi

§ 325lg.

2 punktide 1 – 4 7 alusel tehtav ülesütlemise teade sisaldama järgmisi andmeid: üüritud asi, lepingu lõppemise päev, ülesütlemise alus, ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg, vastasel korral on ülesütlemine § 325 lõikest 5 tulenevalt tühine. Üürilepingu ülesütlemise teates ei ole märgitud ülesütlemise vaidlustamise tähtaega. Eeltoodu alusel tuleb nõustuda kostjatega, et üürilepingu ülesütlemise 19. detsembri 2002. a. teade ei vasta

§ 325lg.

2 punktis 4 sätestatud kõigile tingimustele on seetõttu tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Seega ei lõppenud üürileping ülesütlemisega

§ 186p. 6 ja § 309 lg.

1 järgi ning hageja ei ole õigustatud nõudma

§ 334lg.

1 alusel üüritud asja tagastamist. Hagi V. Burkivski ja N. Samohvalova vastu sellel alusel ei kuulu rahuldamisele ja puudub vajadus anda hinnangut kostjate muudele vastuväidetele. Vaidlust ei olnud selles, et kostjad on vaidlusaluses eluruumis elanud enne

-i kehtimahakkamist. Elanike registriosa väljavõttest nähtub, et kostja on registreerinud oma elukohana Xxxxxxx xx-x vastavalt

1. jaanuaril
2. a. ja
3. veebruaril
4. a., s. o. enne hoonestusõiguse lepingu sõlmimist. Kohtule kostjate poolt esitatud kokkuleppest üürilepingu alusel kasutava eluruumi ostmiseks/erastamiseks, samuti avaldusest eluruumi erastamiseks nähtub, et endine üürileandja Tallinna linn on avaldusi vastu võttes pidanud kostjaid Xxxxxxx xx-x asuva eluruumi üürniku Maria Burkivskaja perekonnaliikmeteks tollase ES § 35 ja § 10 tähenduses. Seega ei saanud muutuda nende staatus üürilepingu alusel koos üürnikuga pärast

§ 289kehtimahakkamist, kuivõrd see ei tulene seadusest ega üürilepingust.

Kostjate selgituste kohaselt elasid nad koos M. Burkivskajaga koos ühises peres ja kohtul puudub alus kahelda nende selgitustes, kuivõrd need ei erine esitatud dokumentaalsetest tõenditest. Seda, et kostjad oleksid sinna elama asunud pärast seda, kui üürilandjaks sai hageja, milleks oleks

§-st 289 tulenevalt pidanud olema üürileandja nõusolek, ei ole vaidluses tõusetunud. Eeltoodu alusel tulenes kostjate õiguslik alus eluruumi kasutamiseks üürilepingust, kuna nad olid M. Burkivskaja perekonnaliikmed ja kasutasid eluruumi üürniku perekonnaliikmena ja see ei saanud muutuda, kuna lepingut ei ole muudetud ja seadusest ei tulene, et nende eluruumi kasutamise alus oleks lõppenud seadusest tulenevalt. Eeltoodu alusel oli Vadim Burkivski õigustatud astuma 13. augustil 2003. a.

§ 321lg.

1 ja 2 alusel üürniku asemel üürilepingusse 1 kuu jooksul, arvates üürniku surmast. M. Burkivskaja suri xx.xxxxxx xxxx. a. ja seega astus Vadim Burkivski üürilepingusse surnud üürniku asemel, millega talle läksid üle talle üürniku õigused ja kohustused, s. h. üüritud asja kasutamise õigus. N. Samohvalova kasutab eluruumi üürniku perekonnaliikmena ja seega on tõendatud, et kostjatel on õiguslik alus eluruumi kasutamiseks pärast M. Burkiskaja surma. Hagejal puudub alus nõuda kostjatelt eluruumi vabastamist põhjendusel, et neil puudub õiguslik alus asja kasutada. Sel alusel jääb hageja teine hagi rahuldamata. Üürilepingust nähtub, et see sõlmiti 5-aastase tähtajaga ja kehtib kuni

1. detsembrini
2. a. Sama lepingu p.
3. 4 sätestab, et kui lepingu tähtaja möödumisel kumbki pool ei taotle lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks järgnevaks viieks aastaks. Seda, et kumbki pool oleks sõlminud uue lepingu või et keegi oleks taotlenud lepingu lõpetamist, vaidluses ei tõusetunud. Kostja viitas sellele, et lepingu tähtaegu tuleks arvestada asja üleandmisest hagejale
4. novembril
5. a., tähtaegu tuleks arvestada sellest ajast vastavalt 3 aasta kaupa ja seega on leping pikenenud kuni
6. novembrini
7. a. vastavalt ORAS §-le 121 ja ES §-dele 33 ja
8. Kostjad ei ole tõendanud, et Xxxxxxx xx-x asuva eluruumi näol oleks tegemist tagastatava eluruumiga. ORAS §-st 121 ja ES §-dest 32 ja 32 tulenevad üürniku õigused, s. h. lepingu pikenemine, on kohaldatavad vaid omandireformi käigus tagastatavate eluruumide suhtes sõlmitud eluruumide üürilepingute suhtes ja need õigused laienevad vaid tagastatava eluruumi üürilepingu järgsele üürnikule. Seega ei ole võimalik Xxxxxxx xx-x asuva eluruumi üürilepingu tähtaja pikenemist arvestada elamu andmisest hagejale, vaid kohalduvad üürilepingu sätted. Eeltoodu alusel pikenes üürileping selle p.
9. 4 alusel kuni
10. detsembrini
11. a., s. t. viieks aastaks. 8 Hageja on teavitanud kostjaid üürilepingu lõppemisest
12. detsembril
13. a. kirjaga
14. oktoobrist
15. a., paludes eluruumi vabastada
16. jaanuaril
17. a., kuna ei soovi lepingut pikendada ega teise isikuga lepingut sõlmida. Selle teate saamist ei ole kostjad vaidlustanud.

§ 309lg.

1 alusel lõpeb üürilepingu tähtaeg tähtaja möödumisel ja seega on lõppenud kostjate üürilepingust tulenev õigus eluruumi kasutada ning hageja kohustus seda kostjatele võimaldada.

§ 334

kohaselt peab üürnik pärast lepingu lõppemist üüritud asja tagastama samas seisundis. Et kostjad eluruumi hagejale ei tagasta, siis on hageja õigustatud nõudma kostjatelt nende kasutuses asuva eluruumi vabastamist. Hagi sellel alusel, et leping on lõppenud seoses tähtaja saabumisega, kuulub rahuldamisele ja kostjaid tuleb kohustada vabastama eluruum Xxxxxxx xx ning abihooned. Hageja palus kostjad eluruumist välja tõsta ja kindaks määrata otsuse täitmise kord. Otsuse täitmise kord järgmine: kui kostjad keelduvad vabatahtlikult keelduvad eluruumi ja abihooneid vabastamast, siis tuleb nad sealt välja tõsta. Vastuhagi osas teeb kohus vaheotsuse kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikega 1. Kui vastuhagi on põhjendamata, siis teeb kohus vaheotsuse lõppotsusena.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine ning

§ 101lg.

1 p. 1 ja § 108 lg. 2 järgi võib võlausaldaja siis, kui võlgnik rikub kohustust, nõuda kohustuse täitmist. Hoonestusõiguse lepingu p.

1. 2 kohaselt kohustub hoonestaja andma ümbermajutamiseks selle lepingu punktis
2. 3 nimetatud elamute üürnike omandisse eluruumid, arvestades ES §-s 56 sätestatud vastuantavale eluruumile esitatavaid nõudeid; lepingu punktis
3. 3 nimetatud eluruumide üürnikel, kes ei soovi eluruumi omandada, on võimalik kasutada uut eluruumi üürilepingu alusel. Vastuhagejad leiavad, et AS Maarjamäe Maja on kohustatud nendele erastama või tasuta andma eluruumi omandisse. Tallinna linn leidis, et sellist kokkulepet, kus hoone erastaja peaks erastama eluruumid, ei ole kunagi hoonestajaga olnud, sellist kokkulepet eitab ka AS Maarjamäe Maja. Kohus nõustub vastukostjate väitega, et AS Maarjamäe Maja ei ole kohustatud erastama V. Burkivskile vaidlusalust või muud eluruumi. EES § 3 lg. 1 alusel kuulusid erastamisele kuuluvate objektide hulka sellised eluruumid koos mõttelise osaga ehitisest, mis olid kohaliku omavalitsuse üksuse omandis või sellise aktsiaseltsi omandis, kelle aktsiad kuulusid kohalikule omavalitsusüksusele või sellise osaühingu omandis, kelle ainuke osa kuulus kohalikule omavalitsusüksusele ning § 6 lg. 1 p. 2 alusel oli erastamise kohustatud subjektiks kohalik omavalitsus või selline juriidiline isik, kelle bilansis oli kohaliku omavalitsuse omandis olev eluruum. Seda, et AS Maarjamäe Maja aktsiad oleksid kuulunud riigile või kohalikule omavalitsusüksusele ja et ta oleks seeläbi erastamise kohustud subjekt, ei ole tõendatud. Tegemist ei ole ka juhtumiga, kus linnale kuuluv Xxxxxxx xx oleks olnud AS-i Maarjamäe Maja bilansis, mille tõttu oleks AS Maarjamäe Maja erastamise kohustatud subjekt. Xxxxxxx xx asuv elamu ei kuulunud erastamisele vastavalt Tallinna Linnavolikogu
4. oktoobri
5. a. otsusele, mida kostjad ei ole vaidlustanud. Seega ei saa tõusetuda küsimust eluruumi erastamisest ning seega ei ole AS-il Maarjamäe Maja seadusest tulenevat eluruumi erastamise kohustust. Sellist kohustust ei tulene ka üürilepingust ega hoonestusõiguse lepingu punktist
6. 2.

§ 101lg.

1 p. 3, § 115 lg. 1 ja § 81 lg. 2 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, on ta kohustatud võlausaldajale kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitama. N. Samohvalova ja V. Burkivski väidavad, et AS-il Maarjamäe Maja on kohustus anda nende omandisse (tasuta) eluruum. Eelmärgitud lepingu punktist 11. 2 nähtub, et AS-il Maarjamäe Maja on kohustus anda eluruum omandisse või üürile. Selle kohustuse eesmärk oli korraldada Xxxxxxx xx elava üürniku eluruumiga kindlustamine ja korraldada eluruumi andmise küsimus ja seda eelkõige siis, kui mainitud eluruumi mingil põhjusel ei ole võimalik jätkuvalt üürida. Sellise kohustuse olemasolu ei eitanud ka AS Maarjamäe Maja ise.

§ 80lg.

1 järgi võib lepingus ette näha, et leping tuleb täita võlausaldaja asemel kolmandale isikule ja lg. 2 järgi võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või see 9 tuleneb seadusest. Vaidlusaluses lepingus ei ole Tallinna linn ja AS Maarjamäe Maja kokku leppinud selles, et üürnikul oleks õigus nõuda AS-ilt Maarjamäe Maja märgitud kohustuse täitmist. Seega puudub üürnikul iseseisev lepingu täitmise nõue ja põhjendatud ning tõendatud ei ole Vadim Burkivski nõue AS-i Maarjamäe Maja vastu kohustada viimast andma tema omandisse eluruum. Mainitud lepingust ei nähtu, et õigus nõuda eluruumi andmist omandisse oleks antud üürniku perekonnaliikmele ja seega ei ole põhjendatud ja tõendatud ka N. Samohvalova nõue AS-i Maarjamäe Maja ja Tallinna linna vastu kohustuse täitmiseks. Hoonestusõiguse lepingust tuleneva kohustuse eesmärki tuleb hinnata kui üürnikku kaitsvat lepingut

§ 81lg.

1 tähenduses, kuna sellega kaasneb kohustus arvestada kolmanda isiku, antud juhul üürnikuks oleva V. Burkivski, huvidega.

§ 82lg.

2 kohaselt on kohustuse rikkumise korral kolmandal isikul õigus nõuda kahju hüvitamist. V. Burkivski väidab, et AS Maarjamäe Maja ei täida lepingust tulenevat kohustust anda sama eluruum, s. o. Xxxxxxx xx-x koos kõrvalhoonetega, või muu samas piirkonnas asuv eluruum tema omandisse. Asjaoludest võib järeldada, et hoonestajal on kohustus anda eluruum omandisse tasuta, sest kordagi ei ole tõusetunud küsimust sellest, et V. Burkiski ja N. Samohvalova oleksid soovinud tasu eest omandada eluruumi, samas ei ole hageja keeldunud tasu eest võõrandamast muud eluruumi, mille AS Maarjamäe Maja oleks valmis ostma ja võõrandama N. Samohvalovale ja V. Burkivskile. Märgitu ilmneb ka AS-i Maarjamäe Maja

1. detsembri
2. a. teatest, millega üritati lepingut üles öelda, ent samas pakuti võimalust, et üürnik näitaks, millist eluruumi ta sooviks edaspidi üürida, s. h., et see korter oleks müügis, AS Maarjamäe Maja ostaks selle ja annaks üürile senistel tingimustel, kui aga soovitakse see korter omandada, siis pakutakse võimalust uue üürilepingujärgse eluruumi ostmiseks turuhinnast odavamalt ning oldaks nõus, et ülejäänud osa tasutakse 3 aasta jooksul. Hoonestusõiguse lepingust nähtub, et see on AS Maarjamäe Maja jaoks tasuline (hoonestusõiguse eest tasu).

§ 28lg.

1 kohaselt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. AS Maarjamäe Maja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses ja seega tuleb eeldada, et hoonestusõiguse lepingust tulenev kohustus anda eluruum omandisse tähendab tasulist võõrandamist ja asja üleandmist: lepingust ei tulene, et selline võõrandamine peab toimuma tasuta. Eeltoodu alusel puudub AS-il Maarjamäe Maja kohustus anda tasuta vastuhagejate omandisse eluruum. Kuna tal tasuta eluruumi andmise kohustust lepingust ei tulene, ei saa tõusetuda küsimust ka selle kohustuse rikkumisest, mida vastuhagejad talle ette heidavad. Samas ei ole vastuhagejad tõendanud, et AS Maarjamäe Maja oleks keeldunud täitmast kohustust anda tasu eest nende omandisse eluruum. Kohus vaatleb ka küsimust, kas Xxxxxxx xx asuvat elamut on võimalik üldse anda omandisse, mis tähendab sisuliselt asja saatuse muutmist ehk asja omanik muutub. Kuigi pooled ei ole sellele viidanud, leiab kohus, et peab ise õigusnormi kohaldama. Nimelt ei ole asjas vaidlust, et Xxxxxxx xx asuv elamu on ehitis, mis on hoonestusõiguse osa ja TsÜS § 54 lg. 2 järgi ei ole kinnisasja osaks võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud maaga püsivalt ühendatud ehitis. TsÜS § 53 lg. 2 järgi ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Kuna Xxxxxxx xx asuv elamu on ehitise näol hoonestusõiguse osa, ei ole võimalik, et ta võiks olla ühe isiku omandis ja hoonestusõigus ise teise isiku omandis, seega ei ole õiguslikult võimalik Xxxxxxx xx asuva elamu kui hagejale kuuluva hoonestusõiguse olulise osa andmine vastuhagejate omandisse ja seega ei saa sellist kohustust õiguslikus mõttes AS-il Maarjamäe Maja vastuhagejate ees olla. Kuna AS-il Maarjamäe Maja ei ole kohustust tasuta anda vastuhagejate omandisse Xxxxxxx xx asuvat või muud eluruumi, siis ei ole ta rikkunud oma hoonestusõiguse lepingust tulenevat kohustust ja seega ei saa tõusetuda küsimust vastuhagejatele kahju tekitamisest ja kahju tekkimisest. Et vastuhagejad ei ole tõendanud, et AS Maarjamäe Maja oleks keeldunud neile tasu eest võõrandamast muud eluruumi, siis ei ole nimetatu rikkunud hoonestusõiguse lepingu punktist

1. 2 tulenevaid kohustusi vastuhagejate ees ja seega ei tõusetu küsimust 10 neile nimetatu poolt kahju tekitamisest. Nii vastuhagi põhi- kui alternatiivne nõue jäävad lõppotsusega rahuldamata. Et hoonestusõiguselepingust ei nähtu, et Tallinna linnal oleks kohustusi vastuhagejate ees, siis ei tõusetu küsimust ka kohustuse rikkumisest tema poolt ja kahju hüvitamise kohustusest vastuhagejate ees ning seega jääb vastuhagejate nõue kahju hüvitamiseks ka Tallinna linna vastu rahuldamata. Kuna vaidlus puudus selles, et linnavolikogu otsusega ei kuulunud Xxxxxxx xx asuv elamu erastamisele, otsus on jõustunud ja seda ei ole vaidlustatud, siis ei ole linnal kohustust ka märgitud eluruumi erastada ja puudub õigusvastane tegu. Nimelt ajal, kui Tallinna Linnavolikogu otsusega
2. oktoobril
3. a. kanti Xxxxxxx xx erastamisele kuuluvate elamute nimekirja, kehtis tsiviilkoodeksi (TsK) § 448, mille lg. 1 kohaselt kuulus õigusvastaste tegudega tekitatud kahju hüvitamisele ja kuna volikogu otsust ei ole vaidlustatud, on see jõus ning puudub linna õigusvastane tegu, mistõttu ei saa rääkida Xxxxxxx xx asuva eluruumi erastamata jätmisest kui õigusvastasest teost ja kahju tekitamisest vastuhagejatele. Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulus hüvitamisele üksnes seaduses sätestatud alustel, kuid seadusest ei tulene, et seaduslikul alusel eluruumi erastamata jätmisel tekiks linnal kohustus hüvitada üürnikule eluruumi erastamata jätmise korral nende väidetav kahju. Seega jääb vastuhagi Tallinna linna vastu rahuldamata. Kuna vastuhagi jääb rahuldamata ülaltoodud motiividel, ei anna kohus hinnangut sellele, kas Xxxxxxx xx asuv elamu oli õiguslikul alusel püstitud ehitis, registreeritud vastavates registrites, elamiskõlbulik jms., sest need väited ei oma mingit tähendust vaidluses, samuti ei oma tähendust ka detailplaneeringu olemasolu ja selle sisu ja selle kohta esitatud väited ja tõendid, samuti ei oma vaidluses tähendust lepingud energia ja gaasiga varustamise kohta, vastavad arved ja maksekorraldused. Apellatsioonkaebus Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova paluvad oma apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata hagi kõigis nõuetes, rahuldada vastuhagi ning jätta kohtukulud solidaarselt AS-i Maarjamäe Maja ja Tallinna linna kanda. Maakohus on apellantide nõusolekuta viinud vastuhagi läbivaatamise üle kirjalikku menetlusse, samuti jaganud vastuhagi kaheks eraldi menetluseks. Kohus võttis apellantidelt võimaluse olla ära kuulatud kohtus ja osaleda arutluses, samuti jäid apellandid eraldatud vastuhagi osas ilma esindaja juriidilisest abist. Apellandid elavad aadressil Xxxxxxx xx juba 56 aastat, leping eluruumi kasutamiseks on sõlmitud Pirita Linnaosavalitsusega 1972.,
4. ja
5. aastal. Sõlmitud lepingute aluseks on
6. novembri
7. a. akt nr.
8. Linnavalitsuse esindaja esitas selle akti
9. mai
10. a. kohtuistungil ja varem ei olnud apellandid akti sisust teadlikud, sest dokumentides figureeris vaid akti nimetus. Akt garanteerib elanikele ümberasustamise Xxxxxxx xx elamust, mis tunnistati elamiskõlbmatuks, uude majavaldusse Tallinnas. Seega on Tallinna linn võtnud apellantidelt ära võimaluse olla uue elamispinna omanikud, mille peab apellantidele võimaldama Tallinna linn või AS Maarjamäe Maja vastavalt notariaalsele lepingule
11. juunist
12. a. Notariaalne leping puudutab majavalduse Xxxxxxx xx elanike huve uude elamusse ümberasumisel. Tallinna linn ja AS Maarjamäe Maja on oma kohustuste täitmisest keeldunud. Maakohtu otsusega on rikutud omandireformi põhimõtet. Kohus jättis tähelepanuta apellantide väite, et Tallinna Linnavalitsus varjas avalikkuse eest
13. novembri
14. a. akti nr. 503 sisu. Xxxxxxx xx on Tallinna linna elamu riigimaal
15. aastast ja maja on korduvalt bilansseeritud aastatel 1985, 1992, 1993 ja
16. Linnavõimud määrasid maja ebaseaduslikult „barakiks“ ja keelasid selle privatiseerimise.
17. oktoobri
18. a. aktis on Xxxxxxx xx asemel Xxxx xx, kuid Xxxx xx osas on varjatud tähtaega, aastat, mille alusel maja aadressil Xxxx xx on viidud privatiseerimist keelavasse nimekirja. Siiani ei ole vastustajad esitanud kohtule akti 11 maja Xxxxxxx xx/Xxxx xx tehnilise seisundi kohta, mille alusel maja oleks tunnistatud elamiskõlbmatuks. Kohus ei ole välja selgitanud, millise seaduse alusel Tallinna linn munitsipaliseeris linna maja Xxxxxxx xx riigimaal. Kui elamu on vähe elamiskõlblik, ei olnud linnal õigust seda munitsipaliseerida, kuni ei ole elanikke kolitud uude majavaldusse. Hageja ei ole suutnud tõendada
19. detsembri
20. a. üürilepingu ülesütlemise teate edastamist Maria Burkivskajale. Kui selline teade ka postiasutusele edastamiseks üle anti, siis puudus Maria Burkivskajal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellist teadet M. Burkivskajani jõudnud ei ole. Tingituna üldisest halvast tervislikust seisundist võis M. Burkivskaja liikuda vaid kodus ja kõrvalise abiga, seetõttu oli temal ka raskendatud mistahes postisaadetise kättesaamine väljaspool oma kodu. Üürilepingu ülesütlemise avalduse kättesaamisel kohtumenetluse ajal koos hagimaterjalidega puudub õiguslik tähendus. Üürilepingu ülesütlemiseks puudus

§ 313lg.

1 alusel mõjuv põhjus, seega võib üürnik esitada sellekohase vastuväite ka üürileandja poolt algatatud kohtumenetluses. Väidetava üürilepingu ülesütlemise teate saatmise ajal

1. detsembril
2. a. puudus mistahes detailplaneering, mis oleks ette näinud Xxxxxxx xx lammutamise. Detailplaneering kehtestati Tallinna Linnavolikogu
3. veebruari
4. a. otsusega nr.
5. Muid põhjuseid üürilepingu ülesütlemiseks ei esinenud. Vastavalt Tallinna linna ja AS-i Maarjamäe Maja vahel
6. juunil
7. a. sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu punktile
8. 1 võttis hageja üle muuhulgas Xxxxxxx xx elamu üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused, vastavalt lepingu punktile
9. 3 on hagejal lubatud elamu lammutada üksnes pärast üürnike ümbermajutamist. Üürilepingu ülesütlemise avalduses ei ole osundatud lepingu punktile
10. 4, mis näeb ette üürileandja võimalused lõpetada pooltevaheline üürileping enne tähtaega. Hageja poolt väidetavalt võetud lepingulised kohustused (seoses detailplaneeringuga) ei ole ega saagi olla käsitletavad mõjuva põhjusena üürilepingu ülesütlemiseks

§ 313lg.

1 tähenduses. Üürilepingu ülesütlemist õigustab vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, samuti eeldab

§ 313lg.

1 nii kõikide asjaolude arvestamist kui lepingupoolte huvide kaalumist. Meelevaldne on hageja väide, justkui oleks põhjendatud vaidlusaluse hoone lammutamine, kuna tegemist on ebaseadusliku, äärmiselt halvas olukorras oleva ja keskkonda sobimatu nõukogudeaegse barakk-tüüpi puitehitisega. Detailplaneeringu eelnõu menetlemisel tekitas arusaamatust asjaolu, et korralikud elamud on määratud lammutamisele ja detailplaneeringu kehtestamise kasuks otsustati vaid seetõttu, et vastupidine otsus oleks võinud Tallinna linnale kaasa tuua kahju hüvitamise nõuded hagejalt. Kuivõrd asjaoludest on selgelt ilmnenud, et hageja ja Maria Burkivskaja vahel (õigusjärglane Vadim Burkivski) sõlmitud üürileping on kehtiv, siis tuleb hagi M. Burkivskaja vastu jätta täies ulatuses rahuldamata ning tuvastada, et üürileping kehtis edasi ka pärast 21. märtsi 2003. a. Üürnik Maria Burkivskaja suri xx.xxxxxx xxxx. a. Hageja arvab ekslikult, et üürniku surma korral saavad üürisuhetesse astuda ainult

§-s 289 nimetatud isikud. Viidatud õigusnorm ei sisalda mõiste „perekonnaliige“ definitsiooni ja apellandid on seisukohal, et kuna Vadim Burkivski, kes elas terve oma elu emaga koos, ei lakanud olemast oma ema perekonnaliige täisealiseks saamisega ja jätkas eluruumi kasutamist, siis oli ta perekonnaliige kogu kooselu vältel. Vadim Burkivskil oli

§ 321lõikes 1 sätestatud alus, astuda üürisuhtesse surnud üürniku asemel.

Eluruumi üürilepingu kehtivuse ja eluruumist väljatõstmise võimaluste osas tuleb kohaldada sätteid, mis reguleerivad nn. sundüürnike üürilepingu tähtaegu ja väljatõstmise võimalusi, s. o. ORAS § 121 lõiked 1 ja 3 – 5, § 32 lõiked 1 ja 2 ning § 33 lõiked 1 ja

1. Seadusandja ei ole reguleerinud juhtumit, kuidas kaitsta üürnikku juhul, kui kohalik omavalitsus, kelle ülesanne KOKS § 6 lg. 1 kohaselt on elamumajanduse korraldamisest tulenevate kohustuste täitmine, ühel hetkel otsustab munitsipaalelamufondi kuuluva elamu hoonestusõiguse seadmise kaudu üle anda eraõiguslikule isikule. Poolte kui üürniku ja 12 üürileandja suhe on analoogne suhtega, mis tekib siis, kui kohalik omavalitsus üürileandjana annab õigusvastaselt võõrandatud varaks oleva elamu üle õigustatud subjektile, kellest saab üürnikele uus üürileandja. Seadusandja on garanteerinud sundüürnike õigused elamispinnale, määratledes ära üürilepingu aja, samuti on piiranud sundüürilepingu lõpetamise võimalusi üürileandja poolt. Kuna elamu hoonestusõigus läks üle AS-ile Maarjamäe Maja
2. novembril
3. a., siis paluvad apellandid lugeda sellest ajast üürilepingu kehtivuse aeg pikenenuks 3 aastaks, alates
4. novembrist
5. a. pikenes üürileping kuni
6. novembrini
7. a. Kohustus anda kostjatele nende väljatõstmisel vastu samaväärne eluruum tuleneb ES § 33 lg. 3 punktidest 1 ja 2 ning Tallinna Linnavolikogu
8. juuni
9. a. otsusest nr. 192, millega seati hoonestusõigus Tallinna linnale kuuluvale kinnistule asukohaga Haljas tee, Pähkli tee, Kase tänava ja Kuslapuu tänava vahelises kvartalis. Hoonestaja kohustus andma ümbermajutamiseks otsuse punktis
10. 2 nimetatud elamute üürnike omandisse eluruumid, arvestades ES §-s 56 sätestatud nõudeid. Üürnikel, kes ei soovi eluruumi omandada, on võimalik kasutada uut eluruumi üürilepingu alusel (otsuse p.
11. 4). Hoonestajal on lubatud lammutada kinnistul asuvad otsuse punktis
12. 2 nimetatud elamud koos abihoonetega ning taotleda selleks Tallinna SAPA ehitusluba pärast elanike ümbermajutamist. Hoonestusõiguse seadmise leping sõlmiti Tallinna linna ja AS-i Maarjamäe Maja vahel
13. juunil
14. a. Kuna kostjad on eluruumi üürnikud ja elasid eluruumis hoonestusõiguse AS-ile Maarjamäe Maja ülemineku ajal ning elavad seal käesoleva ajani, laienevad neile ka eelpool nimetatud õigusaktidest ja lepingust tulenevad kohustused. Otsuse punktis
15. 4 ja lepingu punktis
16. 2 kasutatakse sõna „andma“, seega tasuta andma eluruumi, vastasel korral oleks kasutatud sõna „müüma“. Käesoleva ajani ei ole apellantidele eraldatud elamispinda Tallinna linna omandist. AS-i Maarjamäe Maja pakkumine 1 miljonit krooni, et kostjad loobuksid pretensioonidest väljakolimise osas, esitati kohtule ja oli toimikus 3 kuud, kohus seda kostjatele ei edastanud. Apellantide esindaja palus tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt ning uue otsusega AS-i Maarjamäe Maja hagi Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu väljatõstmiseks jätta rahuldamata ning tuvastada, et Vadim Burkivskil ja Natalja Samohvaloval on õigus nõuda AS-ilt Maarjamäe Maja lepingulise kohustuse täitmist, alternatiivse nõudena kahju hüvitamist AS-ilt Maarjamäe Maja ja Tallinna linnalt. Saata tsiviilasi kahjunõude ulatuse ja suuruse kindlakstegemiseks sisuliseks arutamiseks maakohtule. Ebaõige on maakohtu järeldus, et Maria Burkivskajaga
17. mail
18. a. sõlmitud 5-aastase tähtajaga üürilepingu pikenemise tähtaeg lepingu p.
19. 4 kohaselt võis lõppeda
20. detsembriks
21. a. Viis aastat lepingu sõlmimisest möödus
22. mail
23. a. ja üürilepingu p.
24. 1 kohane üürilepingu pikenemine veel viieks aastaks lõppes
25. mail
26. a. Sel ajal ei esitanud kumbki pool teadet lepingu lõpetamise kohta, üürnik jätkas eluruumi kasutamist ning üürileping muutus

§ 310kohaselt tähtajatuks.

Tähtajatu üürilepingu lõppemist ei ole aga taotletud. Seega ei kuulu hagi kostjate kohustamiseks vabastada Xxxxxxx xx eluruum sellel alusel, et eluruumi üürileping on tähtaja möödumisel lõppenud, rahuldamisele. Vastuhagid kuuluvad rahuldamisele üürilepingu lõppemisel või lõpetamisel poolte kokkuleppel. Ebaõige on kohtu järeldus selle kohta, nagu puuduks kolmandal isikul iseseisev õigus esitada nõue kohustatud lepingupoole vastu kolmanda isiku kasuks lepingus sätestatud kohustuste täitmiseks, kui selline kokkulepe lepingus puudub.

§ 80lg.

2 kohaselt võib kolmas isik sellise nõude esitada, kui tema õigus kohustuse täitmist nõuda tugineb seadusele. Seaduseks, mis annab Xxxxxxx xx elamu üürnikele õiguse nõuda hoonestusõiguse lepingu punktis

1. 2 sätestatud kohustuse täitmist, on EES § 3, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse 13 omandis olev eluruum on erastamise objektiks ja EES § 4, mille kohaselt eluruumi üürnikul on õigus erastada üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Ebaõige on kohtu järeldus selle kohta, nagu ei kuuluks Xxxxxxx xx elamu erastamise objektide hulka ja elamu üürnikul puuduks EES § 4 tuginev õigus eluruumi erastada põhjusel, et Tallinna Linnavolikogu otsusega
2. oktoobrist
3. a. on elamu kantud väidetavalt erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja ning et see otsus on kostjate poolt õigeaegselt halduskorras vaidlustamata. Tuvastatud ei ole, et Xxxxxxx xx elamu oleks tegelikult olnud nende eluruumide nimekirjas, mille suhtes osundatud otsus on langetatud. Selles nimekirjas puudub elamu aadressiga Xxxxxxx xx. Tallinna linna esindaja seletuste kohaselt märgib nimekirjas olev Xxxx xx sama elamut, millel olevat kaks aadressi, kuid tegelikult Xxxx xx aadressiga elamut Tallinna linna registrites ei esine. Kohus on jätnud ka põhjendamatult tähelepanuta, et isiku põhiõigusi ja vabadusi võib piirata üksnes juhul, kui see võimalus on ette nähtud seaduses (TsMS § 8 lg. 3). EES jõustus
4. mail
5. a. Sel ajal oli Xxxxxxx xx eluruum kasutatav üürilepingu alusel ning elamu oli Tallinna linna kui kohustatud subjekti omandis. Seega, alates
6. maist
7. a. oli see eluruum EES § 3 lg. 1 järgi erastamise objektiks ning eluruumi üürnikul oli selle erastamiseks seadusele tuginev eesõigus. Seda õigust võis edaspidi piirata üksnes seadusega. Tallinna Linnavolikogu poolt pärast EES-i kehtimahakkamist tehtud otsusega, mis ei ole seadus, ei ole võimalik piirata isikule seadusega antud õigusi. Järelikult juhul, kui konkreetse eluruumi suhtes kohustatud subjekt võttis vastu otsuse seda mitte erastada eluruumi väheelamiskõlblikkuse tõttu, puudus tal pädevus jätta selle eluruumi üürnik ilma seaduses sätestatud õigusest eluruum erastada. Sisuliselt oli tegemist sel ajal kehtinud ES §-dele 44 ja § 45 tugineva üürileandja kavatsusega lõpetada üürileping eluruumi väheelamiskõlblikkuse tõttu. Sellel alusel eluruumi üürilepingu lõpetamisel tekkis aga üürileandjal, kes kujutas endast ka kohaliku omavalitsuse organit, sel ajal kehtinud ES § 55 lõikel 2 põhinev kohustus anda üürnikule vastu samaväärne eluruum, mis vastaks ES § 56 nõuetele. Viidatud hoonestusõiguse lepingu punktis
8. 2 sätestatud kõigi üürileandja õiguste ja kohustuste üleandmisega soovis Tallinna linn kui kohustatud subjekt AS-ile Maarjamäe Maja üle anda ka Xxxxxxx xx elamu kui erastamise objektiga seotud kohustused. EES-i kehtimahakkamisega
9. mail
10. a. selle seaduse alusel eluruumi üürnikule antud eesõigus eluruumi erastamiseks kuulub arvestamisele ükskõik millise asjaõiguslepingu sõlmimisel selle eluruumi suhtes. Kõik asjaõiguslepingud, mis on sõlmitud kolmandate isikutega, kellel eluruumi erastamise õigus puudub, on tühised. Üürnikul, kes sõlmitud asjaõiguslepingu tulemusena on oma õigusest eluruum erastada ilma jäänud, on õigus nõuda kahju hüvitamist. Ülaltoodu alusel on Xxxxxxx xx eluruumi üürnikul seadusele tuginev õigus nõuda AS-ilt Maarjamäe Maja hoonestusõiguse lepingu punktis
11. 2 sätestatud kohustuse täitmist sellises ulatuses, nagu see on lepingus väljendatud. AS Maarjamäe Maja on võtnud endale kohustuse anda üürilepingu lõpetamisel üürniku omandisse teine eluruum, mis vastaks ES § 56 tingimustele, kuid ta ei ole seda teinud. Kohtu järeldus, nagu oleks AS Maarjamäe Maja oma lepingujärgse kohustuse juba täitnud üürnikule
12. detsembril
13. a. väljastatud teatisega, ei ole kooskõlas asjas kindlakstehtud asjaoludega. Ettepanekus puudus viide olemasolevale konkreetsele eluruumile, mida oleks olnud võimalik hinnata ES § 56 tingimustele vastavaks ning üürnik ei ole seda ettepanekut vastu võtnud, mistõttu reaalselt on kohustus täitmata. Teatises tehtud ettepanek ei vastanud ka hoonestusõiguse lepingu p.
14. 2 tingimustele. Ettepaneku kohaselt omandatakse eluruum mitte üürniku, vaid AS-i Maarjamäe Maja omandisse ning selle üleandmine üürnikule on tehtud sõltuvaks selle eest tasu maksmisest. Tahteavalduse tegijaks hoonestusõiguse lepingu p. 11.2 suhtes oli Tallinna linn kui kohalik omavalitsusorgan. Vastavalt KOKS § 2, 3, 4, 7 ja 10 on kohaliku omavalitsusorgani pädevaks esindajaks ja kõrgeima võimu kandjaks volikogu. Tallinna linna tahteavaldus on fikseeritud Tallinna Linnavolikogu otsuses Tallinna linnale kuuluvale maale, kus asus teiste 14 hulgas ka Xxxxxxx xx elamu, hoonestusõiguse seadmise kohta AS-i Maarjamäe Maja kasuks. Tahteavalduse saajateks olid selle lepingu järgi AS Maarjamäe Maja ja kolmandad isikud – üleantavate üürilepingute järgsed lepinguosalised. Tallinna linn on väitnud, et üürileandja kohustusi ja õigusi üle andes ei kohustatud AS-i Maarjamäe Maja andma uut eluruumi üürnike omandisse tasuta. Tallinna linna esindaja on selle väitega ületanud oma pädevuse piire ja asunud lepingut tõlgendama vastuolus Tallinna Linnavolikogu otsusega hoonestusõiguse seadmise õiguse andmise kohta AS-ile Maarjamäe Maja. Selles otsuses on sõnaselgelt formuleeritud, et hoonestusõiguse lepinguga hõlmatud maa-alal asuvate elamute üürnikele tuleb hoonestajal eluruumi üürilepingute lõpetamisel anda omandisse eluruum, mis vastaks ES § 56 tingimustele. Seega puudub alus tõlgendada lepingut lepingulise esindaja nägemuse kohaselt, vaid vastavalt linnavolikogu otsuse sõnastusele nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma peaks (TsÜS § 75 lg. 1). Vadim Burkivskil on õigus nõuda hoonestusõiguse p.
15. 2 järgse kohustuse täitmist AS-ilt Maarjamäe Maja ja viimasel on jätkuvalt kohustus täita lepingujärgne kohustus, mis reaalselt on siiani täitmata. Kui AS-iga Maarjamäe Maja sõlmitud üürileping osutub lõppenuks võimaluseta saada uus eluruum, tekib Xxxxxxx xx elamu üürnikel õigus nõuda Tallinna linnalt kui erastamise kohustatud subjektilt hüvitist seadusele tugineva õiguse – eluruumi erastamise õiguse – rikkumise eest. Kuivõrd tegemist oli vaheotsusega, siis kahju summa suurus sisulist tähtsust ei oma. Vastustajate seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Et otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus AS-i Maarjamäe Maja nõuded osaliselt rahuldamata jättis, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 otsuse õigsust selles osas. Vaidlustatud osas on maakohtu otsustus sisuliselt õige, kuid otsuse motiive tuleb täpsustada. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada menetluslikku olukorda seoses apellatsioonkaebuse esitamisega. Vaidlustatud kohtuotsuse sai kostjate (vastuhagis hagejate) lepinguliseks esindajaks olev riigi õigusabi osutav advokaat kätte
16. juulil
17. a. Seega oli sellele poolele apellatsioonitähtaja viimaseks päevaks
18. august
19. a. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse
20. augustil
21. a., seega tähtaegselt. Kostjate esindaja koostatud apellatsioonkaebus saabus ringkonnakohtusse digitaalselt
22. augustil
23. a. ja paberkandjal
24. augustil
25. a., seega pärast apellatsioonitähtaega. TsMS § 634 lg. 1 lause 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei välista ega piira lõikes 1 sätestatu apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Osundatud sätete eesmärgiks on takistada apellandil pärast apellatsioonitähtaja möödumist vaidluse ulatust suurendada, nende eesmärgiks ei ole aga takistada apellanti kaebuse mahtu vähendamast, seda enam, et apellandil on õigus apellatsioonkaebusest ka üldse loobuda (TsMS § 644 lg. 1). Et esindaja kaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaega, siis saab kolleegium selles esitatud väidetega kooskõlas TsMS § 634 lõigetega 1 ja 2 arvestada üksnes osas, milles need tähtaegselt esitatud kaebuse mahtu ei suurenda või vähendavad või milles need käivad õiguse tõlgendamise kohta. Rahuldades hagi eluruumi tagastamiseks seoses üürilepingu tähtaja lõppemisega, märkis maakohus otsuses, et Tallinna linna ja M. Burkivskaja vahel
26. mail
27. a. sõlmitud üürilepingu punkti
28. 4 kohaselt lõppes üürilepingu tähtaeg
29. detsembril
30. a. Sellele 15 asjaolule ei ole apellandid apellatsioonitähtaja jooksul vastuväiteid esitanud, pärast seda tähtaega esitatud väide tuleb TsMS § 652 lõikest 1 ja § 634 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt jätta tähelepanuta. Pealegi ei olnud kostjad üürilepingu tähtaja lõppemisele märgitud ajal esitanud vastuväiteid ka esimese astme kohtu menetluse kestel ning sellest tulenevalt ei saanudki maakohus taolise vastuväitega arvestada. Tuvastades
31. mail
32. a. sõlmitud üürilepingu tähtaega, leidis maakohus õigesti, et pikenenud lepingu tähtaeg lõppes
33. detsembril
34. a. Asjaolule, et
35. oktoobril
36. a., seega enne lepingu tähtaja lõppu, teatas hageja kostjatele soovimatusest üürilepingut veelkord pikendada, ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Selle põhjal järeldas maakohus õigesti ja tal ei olnud vajadust ka täiendavalt põhjendada, et kostjatega sõlmitud üürilepingu tähtaeg lõppes
37. detsembril
38. a. Maakohus ei eksinud ka

§ 309lg.

1 kohaldamisel. Osundatud lõike lause 1 kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Seega lõppes ka pooltevaheline üürileping tähtaja möödumisega

1. detsembril
2. a., ilma et lepingu lõppemiseks oleks tulnud seda üles öelda. Maakohus leidis õigesti, et kostjad on kohustatud tagastama eluruumi üürileandjale vastavalt

§-le

1. Kolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Vastuhagi AS-i Maarjamäe Maja kohustamiseks kostjate omandisse vaidlusaluse või uue elamispinna andmiseks põhjendasid kostjad väitega, et hageja taoline kohustus tuleneb hageja ja Tallinna linna vahel
2. jaanuaril
3. a. sõlmitud hoonestusõiguse lepingu punktist
5. Maakohus leidis õigesti, et osundatud hoonestusõiguse seadmise leping, milles nähakse muuhulgas ette hoonestaja kohustus kokkulepitud asjaoludel üürnikele ümbermajutamiseks eluruumide andmine (lepingupunkt 11.2), on käsitletav üürnike kui kolmandate isikute kasuks sõlmitud lepinguna, sest selles on ette nähtud kohustus, mis võlausaldaja asemel tuleb täita kolmandale isikule (

§ 80lg.

1). Siiski ei saa selle täitmist kostjad kui lepingu suhtes kolmandad isikud nõuda juba ainuüksi sellest tulenevalt, et kolmanda isiku taoline õigus ei tulene ei vaidlusalusest lepingust ega seadusest (

§ 80lg.

2). Seetõttu ei olegi vaidluse lahendamiseks vajalik käsitleda seda, millistel tingimustel oleksid üürnikud eespoolosundatud lepingupunktis

1. 2 sisalduva kokkuleppe kohaselt olnud õigustatud eluruume saama. Siiski peab kolleegium muuhulgas vajalikuks märkida, et kuna üürilepingu lõppemise tõttu ei ole kostjad enam käsitletavad üürnikena, kelle kohta lepingupunkt
2. 2 käib, siis on neile selles lepingupunktis antud õigus ka lõppenud. Nõustuda ei saa maakohtu käsitlusega, nagu oleks hoonestusõiguse seadmise lepingu punktis
3. 2 sisalduva kokkuleppe näol tegemist ühtlasi ka kolmandat isikut kaitsva lepinguga, sest see leping ei vasta § 81 lõikes 1 sätestatud kolmandat isikut kaitsva lepingu tunnustele. Oma järeldust, nagu oleks tegemist kolmandat isikut kaitsva lepinguga, ei ole maakohus otsuses vastavalt

§ 81lg.

1 koosseisu elementidele ka põhjendanud. Sellel ei olegi aga vaidluse lahendamiseks põhimõttelist tähendust, sest isegi kui pidada eespoolosundatud lepingupunktis 11. 2 sätestatud kohustuse eesmärgiks kaitsta üürnikke kui kolmandaid isikuid, kes ei ole lepingupoolteks, siis on kostjad üürilepingu lõppemisega välja langenud isikute ringist, keda lepinguga kaitstakse, ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei annaks

§ 81lg.

2 neile õigust nõuda kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist. Vaidlusaluse hoonestusõiguse seadmise lepinguga läksid Tallinna linna ja kostja vahelisest üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle hagejale ja kostjatel kui sel ajal eluruume üürinud isikutel olid kõik õiguskaitsevahendid üürilepingu rikkumise puhuks. Üürilepingu rikkumisele oma kahju hüvitamise nõude alusena ei ole kostjad tuginenud. Sidunud oma vastuhagi hageja ja Tallinna linna vahelises hoonestusõiguse lepingu punktis

1. 2 kokkulepitud kohustusega, ei ole kostjad kahju hüvitamise nõude alusena tuginenud asjaoludele, mis võiksid anda neile deliktiõigusliku aluse hageja ja Tallinna linna vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt vaidlusaluse eluruumi erastamata jätmine ei kujuta endast õigusvastast tegu, mis annaks kostjatele aluse nõuda hagejalt ja Tallinna linnalt kahju hüvitamist. Kostjad on selle 16 õigusvastasuse tuvastamist edutult taotlenud halduskohtumenetluses, kus nende kaebus rahuldamata jäeti (kd. II, tl. 407), ega saa juba ainuüksi sellest tulenevalt erastamata jätmise õigusvastasusele tugineda tsiviilkohtumenetluses. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist maakohtu poolt. Asi vaadati läbi maakohtu istungil, kus kostjad on sõna saanud. Kostjatele on riigi arvel määratud esindaja, kelle abi nad on saanud kasutada ja kes on ka kohtuistungitel osalenud. Rea kaebuse väidete sisu ei ole võimalik mõista. Maakohus leidis õigesti, et ORAS-e sätted ei ole vaidluse lahendamiseks kohaldatavad, põhjendades oma seisukohta piisaval määral. Samuti on otsuse põhjendus piisav osas, mis puudutab vaidlusaluse üürilepingu tähtaega. Ka eluruumide erastamisega seonduvat on maakohus otsuses piisavalt käsitlenud, apellatsioonkaebuse väited ei ole aga asjakohased. Et vaidlusalune eluruum ei ole erastamise objektiks ja vaidlusaluses asjas ei saa vaidlustada vastavaid haldusakte, siis ei ole viide erastamisõigusele juba sellest tulenevalt asjakohane. Nõustuda ei saa väitega, nagu tuleneks apellantide õigus nõuda hageja ja Tallinna linna vahelise lepingu täitmist EES § 3 alusel, sest seda õigust ei ole võimalik tuletada sättest, mis sisaldab erastamise objektide loetelu. Väide, nagu ei oleks tõendatud, et Xxxxxxx xx asuval elamul on kaks aadressi, millest teine on Xxxx xx, on muuhulgas vastuolus ka apellantide endi poolt
2. jaanuaril
3. a. apellatsioonikohtule esitatud kirjaliku tõendiga – seletuskirjaga Tallinna Linnavolikogu otsuse eelnõu juurde, milles need ühe elamu kaks aadressi on märgitud. Erinevalt apellatsioonkaebuses märgitust ei ole apellandid jäänud ilma oma eluruumi erastamisõigusest hageja ja Tallinna linna vahel sõlmitud vaidlusaluse lepingu tulemusena. Et maakohus jättis rahuldamata hageja poolt
4. märtsil
5. a. esitatud nõude, mille aluseks oli asjaolu, et M. Burkivskajaga sõlmitud üürileping on
6. detsembril
7. a. üles öeldud, ja selles osas ei ole vaidlust apellatsioonimenetlusse toodud, siis on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad viidatud ülesütlemisteate edastamise asjaolusid. Et maakohus tuvastas üürilepingu jätkumise pärast M. Burkivskaja surma, nagu sellegi, et V. Burkivski astus nimetatu õigusjärglasena üürilepingusse, siis ei ole asjakohane ka apellatsioonkaebuses sisalduv nõue nende asjaolude tuvastamiseks. Et üürilepingut ei öeldud üles, vaid see lõppes tähtaja möödumisega, siis ei ole asjassepuutuvad apellatsioonkaebuses sisalduvad väited, mis puudutavad üürilepingu erakorralist ülesütlemist ja selle tagajärgi. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet seoses AS-i Maarjamäe Maja poolt menetluses kompromissina raha pakkumisega kostjatele, siis ei ole kostjad mõistetavalt selgitanud, milles nad seejuures näevad oma õiguste rikkumist: kostjad on pikka aega olnud teadlikud hageja pakkumisest, kuid ei ole soovinud nimetatuga kompromissi sõlmida. Hageja pakkus kostjatele hea tahte märgiks ja vaidluse lõpetamise eesmärgil, ilma et oleks omapoolset kohustust tunnistanud, veel apellatsioonikohtu istungil 600.000 krooni suurust hüvitist, kuid kostjad ei soovinud ka siis hagejaga kompromissi sõlmida. Apellatsioonkaebuse esitamisel oleks apellantidel kaebuse ulatust arvestades tulnud tasuda riigilõivu 74.500 krooni, seoses riigilõivu tasumisest osalise vabastamisega
8. oktoobri
9. a. määrusega tuli neil tegelikult tasuda aga 10.200 krooni. Seega on seaduses sätestatud lõivust tasumata 64.300 krooni. TsMS § 190 lõikes 4 sätestatu kohaselt mõistetakse hagejalt, kes sai menetluskulude kandmisel menetlusabi, hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Et apellantide vastuhagi jäi rahuldamata, siis tuleb nendelt kui selle hagi suhtes hagejatelt solidaarselt mõista riigituludesse välja riigilõivu osa 64.300 krooni, mille tasumisest nad apellatsioonkaebuse esitamisel olid vabastatud. AS Maarjamäe Maja esitas taotluse apellatsioonimenetluse õigusabikulu 12.750 krooni väljamõistmiseks apellantidelt. Et vaidlus on alanud
10. a., tuleb menetluskulude jaotamisele poolte vahel vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldada kuni
11. detsembrini
12. a. kehtinud 17 TsMS-i. Selle seadustiku § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Arvestades asjaolu, et AS-i Maarjamäe Maja ei ole taotlenud esimese astme kohtu menetluses õigusabikulude hüvitamist, tema poolt taotletavat summat saab vaidluse kestust ja mahtu arvestades pidada vajalikuks ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kuluks ning see on oluliselt madalam kui seaduse kohane maksimumsumma, tuleb taotlus rahuldada. Kaupo Paal Urmas Reinola Malle Seppik Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2009 määrusega RESOLUTSIOON:
13. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu
14. veebruari
15. a. kohtuotsuse leheküljel 2 hageja nõude kirjelduse
16. real viga lepingu kuupäevas, lugedes õigeks hageja ja Tallinna linna vahel sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu kuupäevaks
17. juuni
18. a.
19. Määruse peale võib esitada määruskaebuse, esitades selle vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 26 10 2009 otsusega nr 3-2-1-85-09 RESOLUTSIOON
20. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
21. veebruari
22. a otsus tsiviilasjas nr 2-03145 ja samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu
23. juuli
24. a otsus osas, millega jäeti vaheotsusega rahuldamata Vadim Burkivski vastuhagi Maarjamäe Maja AS-i vastu eluruumi Vadim Burkivski omandisse andma kohustamiseks või kahju hüvitamiseks ning mõisteti Vadim Burkivskilt Maarjamäe Maja AS-i kasuks välja kohtukulud.
25. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
26. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
27. veebruari
28. a otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
29. Lugeda Maakohtu otsuse resolutsioon kehtivaks järgmises osas: 4.1.
30. Jätta Maarjamäe Maja AS esimene hagi, mis oli esitatud Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu põhjusel, et üürileping on üles öeldud, rahuldamata. 18 4.1.
31. Jätta Maarjamäe Maja AS teine hagi Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu, mis oli esitatud põhjusel, et nendel puudub eluruumi Xxxxxxx xx kasutamise õiguslik alus, rahuldamata. 4.1.
32. Rahuldada Maarjamäe Maja AS kolmas hagi Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova vastu põhjusel, et üürileping on seoses tähtaja saabumisega lõppenud, ning kohustada Vadim Burkivskit ja Natalja Samohvalovat vabastama Tallinnas Xxxxxxx xx asuv nende kasutuses olev eluruum koos abihoonetega ning määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kui Vadim Burkivski ja Natalja Samohvalova keelduvad Xxxxxxx xx asuvat eluruumi ja abihooneid vabatahtlikult vabastamast, siis tõsta nad märgitud ruumidest välja. 4.1.
33. Jätta rahuldamata Natalja Samohvalova hagi Maarjamäe Maja AS vastu eluruumi omandisse andmise kohustamiseks. 4.1.
34. Jätta rahuldamata Natalja Samohvalova hagi Maarjamäe Maja AS ja Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks 3 100 000 krooni. 4.1.
35. Jätta rahuldamata Vadim Burkivski hagi Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks 3 100 000 krooni. 4.1.
36. Välja mõista Natalja Samohvalovalt 100 krooni Maarjamäe Maja AS-i kasuks riigilõivu katteks. 4.1.
37. Välja mõista Maarjamäe Maja AS-ilt Natalja Samohvalova kasuks õigusabikulude katteks 15 000 krooni. 4.1.
38. Välja mõista Maarjamäe Maja AS-ilt riigi õigusabi kulude katteks riigituludesse 1000 krooni. 4.1.
39. Jätta vastuhagis Natalja Samohvalova menetluskulud tema endi kanda, jättes riigilõivu, mille tasumisest ta oli vabastatud, riigi kanda ja riigi õigusabi kulud riigi kanda.
40. Rahuldada Vadim Burkivski kassatsioonkaebus.
41. Jätta Natalja Samohvalova kassatsioonkaebus rahuldamata.
42. Määrata advokaadibüroole Natalia Lausmaa riigieelarvest makstavaks tasuks Vadim Burkivskile osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 5180 (viis tuhat ükssada kaheksakümmend) krooni.
43. Määrata advokaadibüroole Greinoman & Co OÜ riigieelarvest makstavaks tasuks Natalia Samohvalovale osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 10 948 (kümme tuhat üheksasada nelikümmend kaheksa) krooni.
44. Tagastada Natalia Lausmaale Vadim Burkivski kassatsioonkaebuselt
45. märtsil
46. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
47. Arvata Natalia Samohvalova kassatsioonkaebuselt
48. märtsil
49. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse. 19