Obsah (9)

§ 176§ 175§ 171§ 174§ 173§ 138§ 144§ 177§ 178

2-06-25255 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunikuabi Liivi Suursoo Määruse tegemise aeg ja koht 16.09.2009, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-25255 Tsiviilasi, avaldaja nõue OÜ

) § 174 lõige 1 kohaselt võib menetlusosaline 1 2-06-25255 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 22.10.2008 esitas hageja esindaja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Avaldusest ja sellel lisatud dokumentidest nähtuvalt on hageja menetluskulud riigilõiv 25 500 krooni ja lepingulise esindaja kulud 50 002,50 krooni. Hageja taotleb kostjalt menetluskulude väljamõistmist summas 75 502,50 krooni.

§ 176

lg 1 kohaselt toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab talle tähtaja vastuväidete esitamiseks. Tähtaeg ei või olla lühem menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui menetluskulud jagati täielikult või osaliselt murdosade või protsentide järgi, nõuab kohus pärast kulude kindlaksmääramise avalduse talle esitamist, et vastaspool esitaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ka oma menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral ka seda tõendavad dokumendid. 17.04.2009 kohtumäärus (menetluskulude kindlaksmääramise avalduse edastamine) on kostjale kätte toimetatud 21.04.

1. 21.05.2009 esitas kostja vastuse 17.04.2009 kohtumäärusele. Menetluskulude nimekirja kostja esitanud ei ole. Oma vastuses leiab Tallinna linn, et OU avaldus tsiviilasjas nr 2-06-25255 menetluskulude kindlaksmääramiseks ja linnalt 75 502,50 krooni väljamõistmiseks on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhistab Tallinna linn alljärgnevalt: OÜ (endise ärinimega OÜ C) ja Tallinna Liikluskorralduskeskus sõlmisid 16.
2. 2002 lepingu, mille objektiks oli tellija poolt vastavalt haldusõigusrikkumise seadustiku (HÕS) § 240 sõiduautode ümberpaigutamine (teisaldamine) ja hoidmise korraldamine. Tallinna linn tellis probleemide tõttu teenuse osutamisel teisaldamisteenust ka kolmandatelt isikutelt. Tallinna Linnakohtu
3. 03.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2/277-6989/04 kohustati Tallinna linna
5. 2002 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täitma - tellima lepingus kokkulepitud teenuseid vastavalt vajadusele 3 teisaldamisauto mahus OÜ-lt . Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/799/05 jäeti Tallinna Linnakohtu 7.03.2005 otsus muutmata. Riigikohus Tallinna linna kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Viidatud Tallinna Linnakohtu otsus on seega jõustunud. Kuna Tallinna linn oli tellinud perioodil aprillist 2004 kuni detsembrini 2005 teisaldamisteenust ka teistelt ettevõtjatelt, esitas OÜ Harju Maakohtule Tallinna linna vastu kahju hüvitamise nõuded. OÜ esitas hagid erinevate perioodide kaupa. Tsiviilasjas nr 2-06-25255 käsitleti OÜ kahjunõuet perioodi eest aprillist- septembrini
6. Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-25255 jäeti 50% Menetluskuludest Tallinna linna ja 50% menetluskuludest OÜ kanda (kohtuotsus on jõustunud). Tsiviilasjas nr 2-07-46133 käsitleti OÜ kahjunõuet perioodi eest november 2004 kuni detsember
7. Harju Maakohtu 20.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-46133 lõpetati asja menetlus ja kinnitati Tallinna linna ja OÜ kompromiss. Nimetatud kompromisslepingu punkti 1.
8. kohaselt kinnitab OÜ tingimusteta ja tagasivõtmatult, et 390 000 krooni kättesaamisel ei ole OÜ-l Tallinna linna ja/või Tallinna linna ametiasutuste vastu enam mingeid nõudeid, mis tuleneksid otseselt või kaudselt OÜ ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse vahel 16.01.2002 sõlmitud lepingust või teistest tsiviilasjas 2 -07-46133 käsitatud asjaoludest. Kompromissi punktis 1.
9. leppisid pooled kokku, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 168 lg 3 jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tsiviilasjas 2-07-46133 käsitati muuhulgas kõiki varasema tsiviilasja 2-06-25255 asjaolusid. Nimetatud määrus on jõustunud ning Tallinna linna poolt on kompromissi tingimused täidetud, s.o 390 000 krooni on OÜ-le üle kantud. Tallinna linn ja OÜ sõlmisid seega kompromissi millega lahendati kõik võimalikud nõuded, mis 2 2-06-25255 võivad tuleneda otseselt või kaudselt OÜ ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse vahel 16.01.2002 sõlmitud lepingust. Kompromissi sõlmimisega loeti kõik vaidlusalusest lepingust tulenevad ja kohtuvaidluste käigus kantud menetluskulude nõuded lahendatuks ja lõppenuks. Seega ei saa OÜ enam menetluskulude kindlaksmääramist ega hüvitamist nõuda ning sellekohane avaldus tuleb jätta rahuldamata. Lähtudes kompromissist ja kohtumääruse punktist 1.4. kannab Tallinna linn omad menetluskulud ise ning seda peab ka OÜ tegema. Taganemata eeltoodud seisukohast märgib Tallinna linn alternatiivselt, et juhul kui kohus peaks leidma, et avaldus tsiviilasja nr 2-06-25255 menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada, siis kantud menetluskulud oleksid järgmised. Menetlus tsiviilasjas 2-06-25255 lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2008 otsuse jõustumisega. Seega ei kuulu peale 19.05.2008 OÜ poolt tehtud menetluskulutused (nt kassatsioonkautsjoni tasumine ja kassatsiooni koostamise eest esitatud arved) hüvitamisele. OÜ on menetluskuludeks märkinud ka 1.07.2008 koostatud arve nr. 367-K summas 5 310 krooni, mis on advokaadibüroo poolt esitatud kassatsioonkaebuse koostamise eest, kuid Riigikohus antud tsiviilasja menetlusse ei võtnud. Seega on OÜ ekslikult märkinud oma menetluskuludeks 75 502,50 krooni. Nimetatud summast tuleb lahutada 5 310 krooni ja nii jääb OÜ kantud menetluskuludeks 70 192, 50 krooni.

§ 175

lg 1 esimene lause sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades, et antud vaidlusega seonduvalt oli juba eelnevalt jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2/277-6989/04, millega kohustati Tallinna linna 16.jaanuaril 2002 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täitma, ei saa käesolevat tsiviilasja nr 2-06-25255 pidada keerukaks vaidluseks, mistõttu on OÜ poolt väidetavalt kantud menetluskulud põhjendamatult suured. Tallinna linn leiab, et antud vaidluse puhul saab põhjendatuks pidada poole väiksemat kulu, st 70 792,50 :2 = 35 096,25 krooni. Tallinna linn on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 24 250 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-25255 jäeti mõlema poole kanda 50% menetluskuludest. Liites kokku mõlema poole põhjendatud kulud ja jagades selle kaheks, on poole kantavaks kohtukuluks 29 673,15 krooni. Lahutades sellest summast Tallinna linna poolt kantud kulu 24 250 krooni, kuulub OÜ-le hüvitamisele 5 423.15 krooni. Juhindudes eeltoodust palub Tallinna linn jätta OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Vastusele on lisatud kohtuliku kompromisslepingu koopia tsiviilasjas 2-07-

1. Kohus on edastanud kostja vastuse hageja esindajale. Hageja esindaja on kostja vastuse kätte saanud 27.05.
2. 17.06.2009 on hageja esindaja edastanud oma seisukoha kostja vastusele. Kohtule teadaolevalt on hageja esindaja edastanud nimetatud seisukoha ka kostja esindajale. Oma vastuses leiab hageja, et kostja vastuväited on valdavalt põhjendamatud.
3. Asjas, milles taotletakse menetluskulude kindlaksmääramist, ei ole pooled kompromissi sõlminud. Tsiviilasjas nr. 2-07-46133 sõlmitud kompromisslepingu p.11 lepiti kokku selles, et hagejal ei ole kostja vastu mingeid nõudeid, millised tuleneksid otseselt või kaudselt poolte vahel sõlmitud lepingust või teistest tsiviilasjas nr. 2-07-46133 käsitatud asjaoludest. Nimetatud lepingupunkti sõnastusest nähtub üheselt, et loobutakse lepingust ja teistest konkreetses tsiviilasjas käsitatud asjaoludest tulenevatest nõuetest. Õigusrahu saavutati lepingu ja konkreetse tsiviilasja aluste suhtes. Käesoleva tsiviilasja menetluskulu ei tulene lepingust, ammugi ei ole see tsiviilasjas 2 -07-46133 käsitletud asjaolu. Menetluskulu on kohtulahendist tulenev menetlusõiguslik kohustus. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kohtulahend, mille alusel käesoleval juhul menetluskulu rahalist kindlaksmääramist nõutakse, jõustus enam kui pool aastat enne kostja viidatud kompromissi sõlmimist. Pool aastat enne kompromissi sõlmimist oli esitatud ka avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Juhul kui pooled oleksid soovinud kostja viidatud kompromissiga loobuda teises tsiviilasjas 3 2-06-25255 jõustunud kohtulahendiga juba tekkinud õigustest ja kohustustest, oleks see kompromisslepingus olnud ka sõnaselgelt märgitud. Kostja viidatud kompromissis nähtub nõuetest loobumise piiritlemine lepingu ja teiste tsiviilasja nr. 2- 07 -46133 asjaolude suhtes.
4. Kassatsioonimenetluse kulude osas märgib hageja, et tulenevalt

§ 171sätestatust võivad kostja vastuväited kassatsioonikulude osas olla põhjendatud.

1. Väited, mille kohaselt ei saa pidada käesolevat tsiviilasja keerukaks kohtuvaidluseks, on ilmselgelt põhjendamatud. Kostja viidatud kohtuvaidluses tuvastati, kas kostja oli kohustatud täitma lepingut. Käesolevas tsiviilasjas oli küsimuse all lepingu mittetäitmisest tulenev kahju hüvitamise nõue konkreetse perioodi jooksul. Hageja arvates tuleb kostjal endale teadvustada, et põhjendamatute vastuväidete esitamine ja menetluse venitamine ei ole tagajärgedeta tegevus. Nimetatu suurendab oluliselt vastaspoole kulusid ja sellise tegevusega võetakse iseenesestmõistetavalt risk, et lõppkokkuvõttes on kantavad kohtukulud suured. Tegemist oli olulise tõendamismahuga ja väga mitmete istungitega (ainuüksi ringkonnakohtus peeti 3 istungit) tsiviilasjaga, milles kostja protsessuaalse pahatahtluse tõkestamiseks oli hageja sunnitud tegema kohtule eraldi märgukirju. Samuti on asjas koostatud hulgaliselt kirjalikke dokumente, muu hulgas kostja tegevusest tulenevate kohtunõuete täitmiseks.
2. Hagejal puuduvad andmed selle kohta, et kostja oleks esitanud taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

§ 174lg.1 kohaselt oli tal selleks võimalus 1 kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest.

Kostja on nimetatud võimaluse minetanud. Lisaks ei selgu kostja seisukohast mõttekäik selle kohta, miks kostja kanda jäävatest menetluskuludest tuleks maha arvata kogu tema poolt tasutud riigilõiv. Seega puudub kostja kulude arvestamiseks seadusest tulenev alus. Lisaks on hageja märkinud, et Transpordiameti taotlusel on Tallinna Linnavalitsus eraldanud käesoleva tsiviilasja kohtulahendi täitmiseks kohtuotsuse järgi täitmisele kuulunud summa ja 37 751,25 krooni kohtukuludeks (lisa 1). Korralduse seletuskirjas märgiti, et käesolevaks ajaks ei ole laekunud määrust kohtukulude kohta. Kostja viidatud kompromissi täitmiseks esitas kostja taotluse täpselt kompromissi summa eraldamiseks (lisa 2). Nimetatust nähtub üheselt, et ka kostja ise ei käsitle selle tsiviilasja menetluskulusid järgmise tsiviilasja kompromissiga hõlmatuna.

§ 174

lg 8 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Käesolevas tsiviilasjas on Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2008 otsusega jäetud 50% menetluskuludest kostja kanda ja 50% menetluskuludest hageja kanda. Jõustunud kohtuotsuse alusel esitas hageja esindaja tähtaegselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Avaldusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt on hageja menetluskulud riigilõiv 25 500 krooni ja lepingulise esindaja kulud 50 002,50 krooni. Hageja taotleb kostjalt menetluskulude väljamõistmist summas 75 502,50 krooni. Kohtunikuabi on ühesel seisukohal, et menetluskulu on konkreetsest kohtulahendist tulenev menetlusõiguslik kohustus. Kostja 22.05.2009 vastuses toodud viited tsiviilasjas 2-07-46133 sõlmitud kohtulikule kompromisslepingule ei ole asjakohased.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu.

§ 144

p 1 kohaselt on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud kohtuvälised kulud. Tsiviilasja toimkust nähtuvalt on hageja 15.09.2006 tasunud riigilõivu 8 750 krooni (toimiku lk 4 2-06-25255 46) ja 01.06.2007 tasunud riigilõivu 16 750 krooni (toimiku lk 190). Seega on hageja käesolevas tsiviilasjas tasunud riigilõivu 25 500 krooni.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 218 sätestatule. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hagejat menetluses esindanud vandeadvokaat Ingrid Kullerkann Advokaadibüroost Leppik & Partnerid. Hageja on antud menetluses kandud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 50 002,50 krooni. Kohtunikuabi nõustub hageja seisukohaga osas, et nimetatud summast tuleb lahutada 5 310 krooni (arve nr 367-k, 01.07.2008 seoses kassatsioonkaebuse koostamisega Tallinna Ringkonnakohtu otsusele).

§ 171

lg 1 kohaselt kannab apellatsioon- kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. 01.10.2008 kohtumäärusega jättis Riigikohus hageja poolt esitatud kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata. Kohtunikuabi, tutvunud hageja esindajate poolt esitatud arvetega ja tema tööd kajastavate menetlusdokumentidega, on seisukohal, et tegemist on keeruka kohtuvaidlusega, hageja kulutused lepingulisele esindajale on põhjendatud ja vajalikud ning lepingulise esindaja tasu ei ole ülemäära suur. Käesolevas asjas on jäetud 50% menetluskuludest kostja kanda ja 50% menetluskuludest hageja kanda. Avalduse kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv summas 25 500 krooni ja lepingulise esindaja kulud summas 50 002,50 krooni. Kostja ei ole avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks esitanud. Kostja seisukohast ei selgu, miks kostja kanda jäävatest menetluskuludest tuleks maha arvata kogu tema poolt tasutud riigilõiv. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 50% hageja poolt kantud menetluskuludest: riigilõiv 25 500 krooni + lepingulise esindaja kulud (50 002,50 krooni – 5 310 krooni ) 44 692,50 krooni = 70 192,50 krooni : 2 = 35 096,25 krooni.

§ 177

lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3 000 krooni. Liivi Suursoo kohtunikuabi 5