KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 07.04.2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-2481 Haldusas

) § 6 lõike 1 alusel tagastati endine maaüksus Lutas-Aadus nr A-19 neljas lahusmaatükis võimalikult endistes piirides Elfrida-Johanna Nilssoni pärijale Gunbritt Elfrida Olssonile. Harju maavanem alustas 28.09.2007 korraldusega nr 1986-k „Järelevalvemenetluse algatamine” riiklikku järelvalvemenetlust Paldiski Linnavalitsuse 05.07.2007 korralduse nr 306 seaduslikkuse üle ning tegi 30.10.2007 korralduse nr 2249-k „Riikliku järelevalvemenetluse lõpetamine Paldiski Linnavalitsuse 05.07.2007 korralduse nr 306 üle” punktiga 2 Paldiski Linnavalitsusele ettepaneku viia 05.07.2007 korraldus nr 306 Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 85 ettenähtud tähtaja jooksul vastavusse

§ 192lõigetega 1 ja 3.

Maavanema korraldusest nr 2249-k nähtuvalt suri õigustatud subjektiks tunnistatud E.-J. Nilsson 24.01.1993. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise toimikus puuduvad materjalid selle kohta, et õigustatud subjekti surmast ning tema pärijatest oleks teavitatud maakonnakomisjoni või Paldiski Vallavalitsust. Alles 20.09.2006 on G. E. Olsson volitanud advokaadibürood Edith Sassian & Ko tegelema Lutas-Aadus nr A-19 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjaajamisega. Pärimistunnistus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on antud 31.10.2006 (muudetud ja täiendatud 19.12.2006). Maareformi seaduse muutmise seadusest (

MS) tulenevalt oli G. E. Olssonil õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.2006, kui ta oli esitanud notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks enne 01.01.2004. Käesoleval juhul G. E. Olsson pärimisõiguse tunnistust maa tagastamise nõudeõiguse osas seaduses sätestatud tähtajal Paldiski Linnavalitsusele ei esitanud. Linnavalitsus oleks pidanud lõpetama oma korraldusega maaüksuse Lutas-Aadus nr A-19 maa tagastamise menetluse, sest arvestades

§ 192lõigetes 1 ja 3 sätestatut, oli G.

E. Olsson kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. 2. Grunbritt Elfrida Olsson esitas 06.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Harju maavanema 28.09.2007 korralduse nr 1986-k õigusvastasuse kindlakstegemist ja 2

MS (jõustunud 01.01.2003) § 12,

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 (vastuvõetud 26.10.2005) on osas, mis piiravad ajaliselt pärimistunnistuse esitamise kohalikule omavalitsusele ja sätestavad tagastamise menetluse lõpetamise, oma sisult vastuolus põhiseadusega (PS).

1. Harju maavanem palus oma vastuses kaebusele jätta Gunbritt Elfrida Olssoni kaebus rahuldamata, leides, et kaebajal puudub kaebeõigus maavanema tegevuse vaidlustamiseks. Vastustaja tegevusega ei ole kaasnenud õigusvastast viivitust maa tagastamise menetluses. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole alles 2006 sügisel. Samas oleks tulnud pärimisõiguse tunnistus esitada Paldiski Linnavalitsusele hiljemalt 27.08.
2. Kui isik on jätnud nõuetekohaselt ja õigeaegselt tegemata seaduses nõutud toimingud, on ta kaotanud õiguse maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimiseks maa tagastamise näol.
3. Kaasatud isik Paldiski Linnavalitsus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud. Paldiski Linnavalitsuse korraldus ei riku kellegi, sealhulgas riigi materiaalseid õigusi ja on seega õiguspärane. Maavanema korraldused ei ole otstarbekuselt ega suundumuselt õiguspärased.
4. Tallinna Halduskohtu 25.11.2008 otsusega jäeti Gunbritt Elfrida Olssoni kaebus rahuldamata. Harju maavanema 28.09.2007 korraldus nr 1986-k ja 30.10.2007 korraldus nr 2249-k ei ole haldusaktid, sest ei tekita kellelegi õigusi ega kohustusi. Samuti pole tegemist halduskohtus eraldi vaidlustatavate haldus- või menetlustoimingutega. Maavanema ettepanekust kohalikule omavalitsusele tõusetunud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud erikord – kohaliku omavalitsuse poolt ettepanekuga nõustumise tulemusel antud haldusakti võib vaidlustada isik, kelle õigusi see rikub, ning kohaliku omavalitsuse mittenõustumisel maavanema ettepanekuga võib maavanem pöörduda protestiga halduskohtusse. E.-J. Nilssoni pärand avanes 24.01.1993 ning kaebaja võttis kogu nimetatud pärandi vastu. Seega pidi kaebaja, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärinud isik, tulenevalt

§ 19

² lõikest 3 ja

MS §-st 26 esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.

1. Kaebaja esindaja selgituste kohaselt pöördus kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole alles 2006 sügisel, sai notariaalse pärimisõiguse tunnistuse 31.10.2006 ja edastas selle samal päeval Paldiski Linnavalitsusele. Pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt on see koostatud 31.10.2006 ja edastatud notari poolt Paldiski Linnavalitsusele 06.11.
2. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse Paldiski Linnavalitsusele 3

MS §-st 26 kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punkti 62 kohaselt on maavanemal kohustus kontrollida maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Sama punkti kohaselt tagastatakse puuduste esinemisel materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega vallavõi linnavalitsusele. Seetõttu ei olnud maa tagastamise menetluse seiskumine maavanema järelevalve tõttu õigusvastane, ega saanud ka riivata kaebuses väidetud kaebaja subjektiivset õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Eeltoodud põhjustel puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

MS § 26 on vastuolus PS-ga. Kaebaja ei ole oma väidet ei kaebuses ega kohtuistungil põhjendanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Gunbritt Elfrida Olssoni apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 25.11.2008 otsus tühistada. Kohtupraktikas ei ole välja kujunenud selget seisukohta selles, kas maavanema järelevalve dokumentide näol on tegemist haldusaktidega või toimingutega. Kaebuse taotluste alternatiivsus on toodud kaebusesse eesmärgipäraselt, et keerulises õiguslikus situatsioonis oleks kohtul võimalust valida kaebaja õiguste kaitsmiseks kohane viis. Samas jääb kaebaja oma varasema seisukoha juurde, et maavanema korraldused on haldusaktid – need on maavanema poolt tehtud talle seadusega antud haldusülesannete täitmisel. Nii ORAS § 161 lõige 1 kui

§ 192

lõige 2 sätestavad, et kui kohalik omavalitsus ei ole vara tagastamise või kompenseerimise otsust teinud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 16.05.1997 otsuses nr 10902 oli vara tagastamise objekt määratletud valesti. Nõudeõiguse pärimise objekt määratleti õigesti 30.11.2006 ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsusega nr 12353, mis on ka notariaalse nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Seega tuleb

192 lõikes 3 nimetatud tähtaega arvestada 30.11.2006 otsuse nr 12353 õigustatud isikule teatavaks tegemisest. Tulenevalt ORAS § 12 lõikest 7, Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord” punktidest 23 ja 281, Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punktidest 7.1, 19, 23-25, 49, 56 lõikest 5 on kohalik omavalitsus kohustatud suhtlema õigusvastaselt võõrandatud vara taotlejaga, nõudma temalt kirjalikult toimingute tegemist ja dokumentide esitamist ning enne vara tagastamise menetlemise lõpetamist kirjalikult andma õigustatud subjektile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning teatama võimalikest tagajärgedest. Kui kohalikul omavalitsusel on tekkinud kahtlus selles, et vara taotleja on surnud, oleks ta saanud isiku surmast ja tema pärijatest teada Rootsi Kuningriigis asuva Eesti Suursaatkonna 4

§ 192

lõikes 3 ja

MS §-s 26 sätestatud kohustusi ja tähtaegu ei saa käsitleda isoleeritult, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt koosmõjus teiste omandireformi sätetega, õiguse üldpõhimõtetega ja hea haldustavaga.

MS § 26 olnuks kohaldatav juhul, kui kohalik omavalitsus oleks mõistliku aja jooksul ning nõuetekohaselt teinud toiminguid õigustatud subjekti või tema pärija teavitamisel tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning isik oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Vastustaja algatas järelvalvemenetluse 28.09.2007 korraldusega nr 1986- k. Selleks ajaks maa tagastamise menetlus oli faktiliselt lõpetatud. Kuna vara tagastamise menetlust ei lõpetatud enne 27.08.2006, vaid kohalik omavalitsus jätkas vara tagastamise menetlusega ja ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tegi 30.11.2006 uue otsuse, siis kujunenud situatsioonis kohaliku omavalitsuse ja ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni väidetavate minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel ei ole enam võimalik tõstatada küsimust

MS § 26 ja

§ 192lg 3 kohaldamisest.

Tulenevalt Riigikohtu 29.03.2006 lahendist nr 3-3-1-81-05, 16.10.2002 lahendist nr 3-3-1-41-02, 07.12.2001 lahendist nr 3-3-1-51-01 ja 22.05.2000 lahendist nr 3-3-1-13-00 tulenevatest põhimõtetest peab vastustaja oma järelevalve tegevuses arvestama isiku usalduse kaitsega. Kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole põhjendanud

MS § 26 vastuolu PS-ga, on vale. Nii kaebuses kui ka kohtuistungil viitas kaebaja et

MS (jõustunud 01.01.2003) § 12,

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 (vastu võetud 26.10.2005) osas, mis piiravad ajaliselt pärimistunnistuse esitamist kohalikule omavalitsusele ja sätestavad tagastamise menetluse lõpetamise, on oma sisult vastuolus PS §-ga

1. E.-J. Nilsson esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks 1991 detsembris ning suri Rootsis 24.01.
2. E.-J. Nilsoni surmapäeval kehtis Tsiviilkoodeksi (TsK) § 571 lg 1, mille kohaselt määratakse pärimissuhted kindlaks pärandaja elukohariigi seaduse järgi. Rootsi seaduste kohaselt pöördus kaebaja
3. a aprillis Kalmari Linnakohtusse ning võttis kogu oma ema pärandi vastu. Käesolevas asjas on pärand avanenud enne, kui tekkis Eesti seaduse kohane nõudeõiguse pärimistunnistuse väljaandmise alus – ÕVVTK õigustatud subjekti otsus. Tulenevalt PS §-st 32 ja ORAS § 161 lõikest 1 peab Eesti riik kaebajale õigusvastaselt võõrandatud vara talle tagastama.
4. Harju maavanem palub oma vastuses jätta Gunbritt Elfrida Olssoni apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides esmalt jätkuvalt, et kaebajal puudub kaebeõigus. Maavanema järelevalve toimingutest ei teki kaebajale mingeid kohustusi ning need ei riiva kaebaja õigusi. Järelevalve raames tehtud ettepaneku näol on tegemist maavanema arvamusega, mille vaidlustamiseks näeb seadus ette teistsuguse menetluskorra. Kui volikogu või valitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga, on maavanemal õigus pöörduda protestiga halduskohtusse. Isikud, kelle õigusi protesti rahuldamine puudutab, saavad oma õigusi kaitsta menetlusosalisena haldusasjas, milles protest läbi vaadatakse. Kaebaja seisukoht, et

§ 192

lg 3 sätestatud tähtaega tuleb arvestada ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 30.11.2006 otsuse nr 12353 õigustatud subjektile teatavaks tegemisest, on ainetu. Maaüksus Lutas-Aadus nr A-19 tunnistati omandireformi objektiks 5

§ 192

lõike 3 ja MRSMS § 26 kehtestamisel oli välistada olukorda, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks, on passiivsed ja ei näita üles huvi tagastamise menetluse lõpuleviimise suhtes.

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab teda lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Kaebaja väide, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 on vastuolus PS §-ga 32, on alusetu. Eesti Vabariigi seadusandja on maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks näinud ette erikorra.

§ 192

ja

MS § 26 on erinormideks, mille seadusandja on kehtestanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise juhtudeks. Samuti on Riigikohus oma lahendites III-3/142/95 ja 3-3-1-41-01 märkinud, PS §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Vara tagastamine ja kompenseerimine tagatakse omandireformi aluste ja maareformi seadustega määratud korras. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus peatub esmalt kaebeõiguse küsimusel (I), seejärel analüüsib maavanema korralduste aluseks olnud õigusnorme (II) ning viimaks hindab, kas maa tagastamise menetluse lõppemisele ajalise piirangu kehtestamine oli põhiseaduspärane (III). Lõpuks jagatakse menetluskulud (IV). I
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maavanema korralduste näol on tegemist menetlustoimingutega. Maavanema korraldustel ei ole haldusevälistele isikutele vahetut õiguslikku mõju. Need korraldused ei tekita, muuda või lõpeta mingeid õigussuhteid. Asjaolu, et maavanema tegevus toob kaasa viivituse maa tagastamise menetluse lõpetamisel, ei muuda maavanema korraldusi haldusaktideks. Õiguste realiseerimist edasilükkav mõju võib olla ka haldus- ja menetlustoimingutel. Riigikohus on tunnustanud menetlustoimingute vaidlustamise õigust olukorras, kus tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Kaebust saab esitada ka siis, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.
3. Maa tagastamise või kompenseerimise otsustamisel täidab kohalik omavalitsus riiklikku haldusülesannet.

§ 15lg 3 kohaselt teostab maa tagastamise korraldamise üle järelevalvet maavanem.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktiga 62 tagatakse maavanema järelevalvefunktsiooni 6

§ 15lg-ga 3 ning määruse nr 63 punktiga 62 pandud ülesannet.

Maavanema tegevusest sõltus, kas kaebaja saab reaalselt talle Paldiski Linnavalitsuse 05.07.2007 korraldusega nr 306 antud õigushüve või mitte, sest üksnes maavanema pädevuses oli katastritoimiku katastripidajale edastamine. Järelikult ei teostanud maavanem kohaliku omavalitsuse haldusakti üle tavapärast Vabariigi Valitsuse seadusega reguleeritud järelevalveülesannet, vaid tema tegevusest sõltus vaidlusaluse haldusakti täitmine. Eeltoodust tulenevalt jääb ringkonnakohus 11.07.2008 määruses öeldu juurde, et vaidlustatud menetlustoimingutel võis olla kaebaja õigustele mõju, mis võib väärida iseseisvat kohtulikku kontrolli. Riigikohus on 16.12.2008 otsuses haldusasjas 3-3-1-56-08 ning 14.01.2008 otsuses haldusasjas 3-3-1-62-08 analüüsinud menetluse peatamise vaidlustamise võimalusi ning leidnud järgmist: „Nii võib näiteks menetluse peatamise tagajärjel tekkiv viivitus haldusmenetluse läbiviimisel kujutada endast iseseisvat menetlusosalise subjektiivsete õiguste rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest, sest ebamõistlikult pikk menetlusaeg võib põhjustada menetlusosalisele ülemääraseid kulusid jms. Samuti rikuks iseseisvalt menetlusosalise õigusi haldusmenetluse eesmärgipäratu peatamine iseenesest, kuna selle tagajärjeks on igal juhul menetlusaja pikenemine. Eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist.“ Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu on ülekantav ka käesolevasse haldusasja. Kui põhjendused, miks maavanem ei edasta katastritoimikut katastripidajale ning nõuab kohalikult omavalitsuselt maa tagastamise otsustuse muutmist, oleksid asjakohatud, venitaks maavanema tegevus põhjendamatult maa tagastamise menetluse lõpuleviimist ning rikuks seeläbi kaebaja õigust tõhusale menetlusele mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust tulenevalt saab kohtuvaidluse esemeks olla üksnes esitatud kohustamisnõue. Arvestades, et korralduste näol ei ole tegemist haldusaktidega, ei ole 30.10.2007 korralduse nr 2249-k tühistamine võimalik. Korralduste suhtes esitatud tuvastamisnõuded on hõlmatud kohustamisnõudega. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks kohustamisnõudest sõltumatu iseseisev põhjendatud huvi korralduste õigusvastaseks tunnistamiseks. II 10.

§ 192

lg 3 sätestas 16.07.2000 kuni 26.11.2005 kehtinud redaktsioonis, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest. 16.07.2000 jõustus teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mille § 26 lg 2 sätestas kuni 01.01.2003, et kui pärand on avanenud enne 16.07.2000, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 16.07.2000 arvates. Alates 27.11.2005 sätestab

§ 192

lg 3, et üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nõutavat tunnistust ei esitata, 7

MS § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne 27.11.2005 jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul 27.11.2005 arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 11. Omandireformi õigustatud subjekt Elfrida-Johanna Nilsson suri 24.01.1993. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tegi oma otsuse 16.05.1997. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kas kaebaja võttis pärandi kuni 26.11.2005 kehtinud

§ 192

lg 3 kohaselt õigeaegselt vastu, sest toimikus puuduvad Rootsis toimunud pärimist kajastavad tõendid (avaldus pärandi vastuvõtmise kohta tuli esitada pärandi avanemise koha notarile). Ringkonnakohus on varasemates kohtuvaidlustes leidnud, et pärast ettenähtud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas võimalik vastu võtta ega sellest loobuda. Kui pärimisõiguse tunnistus on väljastatud eelnimetatud tähtaega rikkudes, on see maa tagastamise nõudeõiguse pärimise osas tühine (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsuse haldusasjas 3-06-1587, p 14). Arvestades aga, et ringkonnakohus kontrollib antud juhul maavanema 30.10.2007 korralduse õiguspärasust ning seal tugineti kohalikule omavalitsusele ettepaneku tegemisel üksnes alates 27.11.2005 kehtivale

§ 192

lg 3 redaktsioonile, ei käsitle ringkonnakohus rohkem pärandi vastuvõtmisega seonduvat. 12. Alates 27.11.2005 kehtiva

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 kohaselt pidi kaebaja pärimisõiguse tunnistuse Paldiski Linnavalitsusele esitama hiljemalt 27.08.2006. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud tähtaega rikuti. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et 9-kuulist tähtaega oleks tulnud lugema hakata Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 30.11.2006 otsuse tegemisest. Nimetatud otsusega parandati üksnes 16.05.1997 otsuses esinenud viga maaüksuse asukohaga seonduvalt. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei olnud muudatusega, mis oleks omandireformi objektiks lugenud täiesti uue vara. Haldusasjades 3-06-1587 ja 3-07-1211 tehtud kohtuotsustes on ringkonnakohus leidnud, et alates 27.11.2005 kehtiva

§ 192

lg-s 3 ning

MS §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, kui pärimisõiguse tunnistust ei ole tähtaegselt esitatud. Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas sama seisukoha juurde. Tegemist ei ole menetlustähtaegadega, mille üle võiks haldusorgan ise otsustada, vaid antud juhul on seadusandja näinud ette nii tähtaja konkreetse toimingu tegemiseks (pärimisõiguse tunnistuse esitamine) kui õiguslikud tagajärjed, kui seda tähtaegselt ei tehta. Järelikult oli maavanema poolt järelevalvemenetluse alustamine ning kohalikule omavalitsusele ettepaneku tegemine põhjendatud. Olukorras, kus pärimisõiguse tunnistus on jäänud tähtaegselt esitamata haldusorgani süül (nt teavitamiskohustuse täitmata jätmine), on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta üksnes kahju hüvitamise kaebusega. III 13. Esitatud kaebus oleks põhjendatud ning Paldiski Linnavalitsuse 05.07.2007 korraldus nr 306 õiguspärane vaid siis, kui

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 oleksid vastuolus põhiseadusega. Kaebaja on välja toonud viite PS § 32 lg-le 4, mille kohaselt peab pärimisõigus olema tagatud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et vaidlusalune regulatsioon PS § 32 kaitsealasse ei kuulu. Olukorras, kus vara on juba tunnistatud 8

§ 192lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid.

01.01.1997 kehtima hakanud pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt enne

1. aasta
2. jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. TsK § 551 lg 3 kohustas pärandit vastu võtma kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast, kusjuures vastuvõtmiseks loeti ka pärandvara, sh pärandvara osa valitsema või valdama asumist. Kuna ringkonnakohus ei tea, kuidas toimus Rootsis kaebaja poolt pärast tema ema surma vara pärimine, lähtub ringkonnakohus alljärgnevalt eeldusest, et kaebaja võttis pärandvara vastu tervikuna, sh ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõude. Seega saab väita, et

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 piiravad kaebaja õigust saada pärand enda omandisse. 14. 27.11.2005 kehtima hakanud

§ 192

lg 3 muudatus tehti selleks, et välistada olukorda, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute tegemiseks, on passiivsed ja ei näita üles huvi tagastamise menetluse lõpuleviimise suhtes. Seadusemuudatuse eesmärgiks oli seega maareformi lõpuleviimise kiirendamine. Arvestades, et

1. aastaks oli maareform kestnud juba 14 aastat, on tegemist legitiimse eesmärgiga.
2. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas sätestatud piirang on proportsionaalne oma eesmärgi suhtes. Esmalt märgib aga ringkonnakohus, et kohus teostab õigusnormide üle üksnes konkreetset normikontrolli, st vaatluse all ei ole vaidlusaluse normi põhiseaduspärasus abstraktselt, vaid kohus hindab normi proportsionaalsust konkreetse vaidluse asjaoludest tulenevalt. Ringkonnakohus möönab, et ei saa välistada pärimisõiguse tunnistuse esitamisele seatud tähtajalise piirangu ebaproportsionaalsust olukordades, kus tunnistuse esitamine ei olnud võimalik objektiivsete takistuste tõttu (nt kohtuvaidlust pärijate ringi küsimuses). Kas ka käesolevas vaidluses esineb selliseid asjaolusid, selgub alljärgnevalt. Sätestatud piirang on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohast on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivusust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.03.2009 otsuse asjas 3-4-1-16-08 p 29).
3. Ringkonnakohus leiab, et piirang on sobiv eesmärgi saavutamiseks. Sätestades konkreetse tähtaja pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks, aitab see oluliselt kaasa maareformi menetluse kiirendamisele ja seeläbi lõppemisele. Ringkonnakohtu hinnangul on piirang antud juhul ka vajalik. Arutleda võib selle üle, kas isiku õigusi ei piiraks vähem regulatsioon, mis ei oleks imperatiivne ning võimaldaks kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada ja/või tagastamismenetluse lõpetamise otsustamisel kaaluda. Samas ei oleks sellisel juhul rakendatav abinõu sama efektiivne. Tulemuseks võib olla hoopis maareformi veelgi aeglasem lõppemine. 9

§ 2

kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, ei saa nimetatud eesmärgist järeldada, et maa tagastamise menetlusele ei või seada mingeid ajalisi piire.

sätestab ka, et maareformi eesmärgiks on luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Olukorras, kus omandireformi objektiks tunnistatud maade osas ei ole tagastamist otsustatud ca 10 aasta jooksul, ei ole viimatinimetatud

eesmärk täidetud. Tagastamismenetluse venimine takistab riigil teha edasisi otsustusi vabaks jäävate maade kasutamise üle. Maa tagastamise menetluse lõpetamine riivab kaebuse esitaja õigusi. Käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus seda riivet ebaproportsionaalseks. Pärand avanes

1. aastal ning maa tunnistati omandireformi objektiks
2. aastal. Kaebaja pöördus kohaliku omavalitsuse poole esmakordselt
3. aasta sügisel. Väide, et kaebaja ei teadnudki enne, et päritava vara hulka kuulus ka õigusvastaselt võõrandatud maa, pole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis muudaks

§ 192

lg-s 3 ning

MS §-s 26 sätestatu ebaproportsionaalseks. Kaebaja pole ise olnud piisavalt hoolikas ning selgitanud välja pärandvara koosseisu. Samas on vähetõenäoline, et kaebaja üldse ei teadnud, et ta ema esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Olukorras, kus kaebaja ei tundnud ajavahemikul 1993 – 2006 huvi maa tagastamise menetluse käigu vastu, pole alust pidada maa tagastamise menetluse lõpetamist kaebaja õiguste ebaproportsionaalseks riiveks. 18.

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 ei riku ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrreldavateks isikuteks, kelle suhtes saab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist kontrollida, tuleb lugeda nõudeõiguse pärinud isikud. Vaatlusalused normid panevad neile kõigile ühesuguse kohustuse. Esitatud kaebuse rahuldamine seevastu tooks kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise. Arvestades ringkonnakohtu poolt

§ 192

lg-le 3 ning

MS §-le 26 antud tõlgendust, oli Paldiski Linnavalitsuse 05.07.2007 korraldus nr 306 õigusvastane. Selle korraldusega otsustati maa kaebajale tagastada ning maavanema mittesekkumisel oleks maareform kaebaja osas lõppenud. Kuigi korraldusega on justkui täidetud

§ 192

lg 3 ning

MS § 26 sätestamise eesmärk (maareformi kiirendamine ja lõpetamine), ei saa seeläbi õigustada õigusvastase haldusakti kehtima jäämist. Kui lubada maa tagastamist pärijatele, kelle suhtes kohalik omavalitsus on andnud õigusvastased maa tagastamise korraldused, tooks see kaasa nende pärijate ebavõrdse kohtlemise, kelle suhtes on kohalik omavalitsus käitunud õiguspäraselt. IV 19. Arvestades eeltoodut jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 10