3-09-1137/38

3-09-1137 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 11.09.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1137 Haldusasi OÜ Gentik Eksotik kaebus Keila Vallavalitsuse 13.03.2009 ettekirjutuse tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 26.08.
2. Menetlusosalised Ksenia Kravtšenko – kaebuse esitaja OÜ Gentik Eksotik volitatud esindaja; Ive Eevel – vastustaja Keila Vallavalitsuse volitatud esindaja. RESOLUTSIOON
3. Rahuldada kaebus ja tühistada Keila Vallavalitsuse 13.03.2009 ettekirjutus.
4. Mõista vastustaja Keila Vallavalitsuselt kaebuse esitaja OÜ Gentik Eksotik kasuks välja menetluskuluna kantud õigusabikulud ja riigilõiv kokku summas 18 700 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 11.09.2009, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 Asjaolud Keila Vallavolikogu 23.07.2003 otsusega nr 090/0703 kehtestati Keila vallas Lohusalu külas asuva Männiku III maaüksuse detailplaneering. Nimetatud kinnistu omanikuks on OÜ Gentik Eksotik. Detailplaneeringuga kehtestatud piirangute hulgas on ehituskeelu ala 100 m kaldast. Kinnistule rajatud ehitised (väikeelamu, 2 abihoonet ja saun) on püstitatud kooskõlas kehtestatud detailplaneeringuga. Lisaks paikneb kinnistul ehituskeeluvööndis bambusest lehtmajake. Keila Vallavalitsuse 13.03.2009 ettekirjutusega kohustati OÜ-d Gentik Eksotik teisaldama Keila vallas Lohusalu külas Männiku III kinnistule püstitatud väikeehitis vallavalitsusega kooskõlastatud kohta või lammutama ehitis hiljemalt 20.05.
5. Keila Vallavalitsus märkis ettekirjutuses, et OÜ Gentik Eksotik on püstitanud ehitise (katusealune istumiskoht) detailplaneeringujärgsele ehituskeelualale ilma vastustaja kirjaliku nõusolekuta. Ettekirjutuse õigusliku alusena oli viidatud looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p-le 3, Keila valla ehitusmääruse § 7 lg-le 2 ning ehitusseaduse (EhS) § 61 lg 1 p-le
6. OÜ Gentik Eksotik esitas halduskohtule kaebuse Keila Vallavalitsuse 13.03.2009 ettekirjutuse tühistamise nõudes. Kaebuse sisu Ehitise, sh hoone ja rajatise mõiste, on selgitatud EhS § 2 lg-tes 1-
7. Ettekirjutuses käsitleb vastustaja kaebuse esitajale kuuluvat lehtmajakest väikeehitisena (EhS § 15 lg 1). Lehtmajakese püstitamise hetkel kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 38 lg 2 kohaselt oli ehitis maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga hoone. 01.01.2003 kehtestatud EhS-ga pidas seadusandja vajalikuks ehitise mõistet muuta, laiendades senikehtinud määratlust ja asendades maapinnaga püsiva ühenduse nõude tingimusega, et hoone peab olema aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud (EhS § 2 lg 1). Alates 01.05.2009 kehtib viidatud säte redaktsioonis, mille kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Vaidlusaluse lehtmajakese katust toetavaid 6 bambusest palki ning neid ühendavaid redelikujulisi liiteid ei saa pidada EhS § 2 lg-s 2 mõeldud välispiirideks, kuna need ei loo ehitist iseloomustavat siseruumi. On ilmselge, et siseruumiks saab pidada vaid sellist ruumi, mis on eraldatud väliskeskkonnast mingisuguse õhku-, vett ja muid keskkonnamõjusid pidava materjaliga, mitte aga sellist konstruktsiooni, mis ei ole väliskeskkonna eest kaitstud. Pealegi tähendab sõnaühend „siseruum“ ruumi, mis paikneb millegi (st seinte) sees, mitte aga millegi (st postide) vahel. Seega ei ole kaebuse esitajale kuuluva lehtmajakese puhul tegemist hoonega, vaid seda saab lugeda vaid rajatiseks. Selleks, et käsitleda kaebuse esitajale kuuluvat lehtmajakest rajatisena, mis on teine ehitise liik, peab olema täidetud teine seaduses sätestatud tingimus – ehk rajatis peab olema aluspinnasega kohtkindlalt seotud. Antud juhul leidis vastustaja, et lehtmajake on aluspinnaga kohtkindlalt seotud selle raskuse tõttu, kuna seda ei ole võimalik liigutada ilma abivahenditeta. Vastustaja ei ole haldusmenetluse käigus tuvastanud, milliseid abivahendeid on vastustaja arvates tarvis selleks, et lehtmajakest liigutada. Seega on ettekirjutus faktiliselt põhjendamatu. Kuna kaebuse esitaja poolt lehtmajakese püstitamine ei ole vastuolus ei LKS-i ega muude õigusaktide või kehtiva detailplaneeringuga (see ei ole väikeehitis), on ettekirjutus ebaseaduslik. Kaebuse esitaja leiab täiendavalt, et ettekirjutuses sisalduv viide Keila valla ehitusmääruse § 7 lg-le 2 ei saa olla asjakohane, kuna kõnealune ehitusmäärus 2 võeti vastu alles 26.10.2006 ning kaebuse esitaja ei saanud lehtmajakese püstitamisel
8. a-l juhinduda nimetatud õigusaktist. Kaebuse esitajal on õiguspärane ootus, et temale kuuluvat vara ei teisaldata ega lammutata. Konstruktsioon asetses kaebuse esitajale kuuluval kinnistul samas kohas katkematult peaaegu 8 aastat, sh detailplaneeringute menetluse ja põhimaja ehitamise ajal ja kasutusloa väljastamisel – ehk siis, kui vastustaja teostas põhimaja (elamu) ülevaatust. Seejuures ei ole vastustaja kunagi varem pööranud kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja on lehtmajakese püstitamisega mistahes seaduse norme rikkunud. Seetõttu tekkis kaebuse esitajal õiguspärane ootus, et ta on tegutsenud seadusega kooskõlas, millist ootust toetasid ka vastustaja enda kinnitused. Ehituskeelu eesmärk (LKS § 34) seisneb eelkõige selles, et takistada vee reostamist ja kalda hävitamist. Antud juhul selliseid tagajärgi lehtmajakese püstitamisel ja selle paiknemisel kaebuse esitaja kinnistul ei ole. Seega pole lehtmajakese teisaldamine või lammutamine ka faktiliselt põhjendatud. Vastustaja Keila Vallavalitsuse vastulause ja taotlus 16.02.2009 avastas Keila Vallavalitsuse järelevalvespetsialist Märt Neppo Lohusalu külas ehitusjärelevalve teostamisel läbiviidud paikvaatluse käigus omavolilise ehitise Keila vallas, Lohusalu külas, Männiku III kinnistul. Paikvaatluse käigus tuvastati, et nimetatud kinnistule on püstitatud väikeehitis (lehtmaja). Nimetatud ehitise püstitamisel ei ole järgitud kehtestatud detailplaneeringut (ehituskeeluvöönd - l00 m veepiirist) ega taotletud ei ehitusluba ega vallavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Ehitis asub veepiirist ca 25 m kaugusel LKS-s sätestatud detailplaneeringuga määratud ehituskeeluvööndis. Kaebuse esitaja igasugused väited selle kohta, et tegemist ei ole ehitisega, vaid nn kerge konstruktsiooniga, on põhjendamatud. Vastustaja on oma ettekirjutuses õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebaja tegevuse tagajärjel Männiku III kinnistule püstitatud lehtmajakese näol on tegemist ehitisega, kuna see on tekitatud inimtegevuse tagajärjel ja on maapinnaga kohtkindlalt ühendatud. Vastustaja leiab, et PES § 38 lg 1 kohaselt oleks kaebaja pidanud nimetatud ehitise püstitamiseks taotlema vallavalitsuselt luba või vähemalt kirjalikku nõusolekut ja järgima kehtestatud detailplaneeringut. AÕS § 136 fikseerib juriidiliselt maapinnaga püsiva ühenduse mõiste. Selle paragrahvi kohaselt ulatub kinnisomand maaga püsivalt ühendatud ehitisele ja kestvat või kindlat tihendamist maatüki pinnal või selle all. Väljend "kindel ühendamine" iseloomustab ühenduse stabiilsust, konstantsust, muutumatust. Seega võib juba a-l 2000 püstitatud lehtmajakest nimetada ehitiseks nii sel ajal kehtinud PES § 38 lg l kui ka praegu kehtiva EhS § 2 lg 1 mõttes ning taolise ehitise püstitamine on vaieldamatult ehitamine nii varem kehtinud PES § 39 p 1 kui praegu kehtiva EhS § 2 lg 6 p 1 mõistes. Vaidemenetluse käigus teostatud paikvaatlusel tunnistas kaebaja esindaja, et ta ei jõua lehtmajakest oma jõududega liigutada, mille tuvastas ka kohal käinud Keila Vallavalitsuse järelevalve spetsialist. Seega ei oma antud asjas nimetatud ehitise kaal ega täpsustatud abivahendite loetelu mitte mingisugust tähtsust. Tähtsust omav asjaolu on üksnes see, et ehitise omanik ei jõua ehitise asukoht omal jõul ilma abivahenditeta muuta. Vastustaja ei ole ettekirjutuse tegemisel rikkunud diskretsiooni piire, eesmärki ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, nagu üritab väita kaebaja. Kaebuse esitaja ei ole tõestanud, milles seisneb ettekirjutuses esitatud nõude ebaproportsionaalsus ja ebakohasus ja millistel põhjustel ei saa seda nõuet täita. Kuna ettekirjutuses kohustatakse kaebajat eelkõige teisaldama lehtmajake vallavalitsusega kooskõlastatud kohta, siis nimetatud tegevusega ei põhjustata kaebajale mingisugust kahju, 3 eriti kui arvestada kaebaja väidet, et ehitis ei ole maapinnaga püsivalt ega kohtkindlat ühendatud, vaid tegemist on kergesti teisaldatava ehitisega. Eelnevast tulenevalt palub vastustaja jätta esitatud kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajatena üle OÜ Gentik Eksotik juhataja Nikolai Pestovi ja Keila Vallavalitsuse liikme Mart Arraku. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Asjas puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, millal vaidlusalune bambusmaja kaebaja kinnistule püstitati. Tunnistaja Nikolai Pestov on asjas peetud kohtuistungil kinnitanud, et see püstitati a-l 2000 (tunnistaja ütlused tl 98). Vastustaja esindaja seletuste kohaselt puuduvad vallal igasugused andmed selle kohta, millal majake on püstitatud ning välistatud ei ole, et see toimus juba a-l
9. Et puuduvad tõendid, nagu oleks majake püstitatud mingil muul ajal, tuleb lugeda tema püstitamise aastaks 2000 ning kohaldada vastavalt õigusnorme, mis sellel ajal kehtisid. PES § 38 (01.01.2000 – 01.01.2001 kehtinud redaktsioonis) sätestas: ehitis on hoone või rajatis. Hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse bambusmaja näol tegemist bambuse okstest kokkupandud konstruktsiooniga, mille läbimõõdud on u 3x3x3 m ning milline on püstitatud 4 põrandaplaadi peale, kusjuures plaadid on lihtsalt pandud maa peale, olemata maaga püsivalt seotud. Majakesel puuduvad välisseinad, st see ei ole välispiiridega väliskeskkonnast eraldatud. Katust toetavad 6 bambusest palki ning neid ühendavad redelikujulised liited. Lehtmajake on tehtud bambusest, mille erikaal on kaebaja väidetel 400 kg/m3 ning kogu konstruktsioon kaalub u 300 kg. Lisaks eelnevale andis tunnistaja Pestov kohtuistungil ütlusi selle kohta, et lehtmajake on niivõrd kerge, et see seotakse talviseks perioodiks puu külge, et see ära ei lendaks ning vahepealsel perioodil on majake 2 korda tormituulte tõttu ümber lennanud. Kõik eelnev annab kohtule aluse arvata, et nimetatud bambusmaja ei kvalifitseeru ehitiseks PES § 38 tähenduses. Kindlasti ei saa nimetatud bambusmaja olla hoone, kuna tal puuduvad nii välispiirded (seinad) kui ka sellest tulenevalt konkreetne siseruum. Samuti ei saa see olla rajatis, kuna see ei ole maapinnaga püsivalt ühendatud. Kaebaja väidetel kaalub majake ca 300 kg, on asetatud lihtsalt maa pinnale ilma igasuguse püsiva ühenduseta ning on viimase asjaolu tõttu ka mitmel korral tugeva tuulega lendu läinud. Vastustaja ei ole neid väiteid millegagi ümber lükanud. Vastustaja ainus vastuväide on olnud, et kuna kaks meest seda korraga tõsta ei jõua (asja paikvaatluse käigus üritas järelevalveametnik koos hr Pestoviga majakest väidetavalt omal jõul liigutada, kuid see neil ei õnnestunud), siis järelikult on tegemist maapinnaga püsiva ühendusega. Kohus nii pealiskaudse suhtumisega ei nõustu. 300 kg kaaluv asi, mis on asetatud maapinna peale ja mis tuulega ära lendab, ei ole kohtu hinnangul ei hoone ega rajatis ei selle püstitamise ajal kehtinud PES ega ka täna 4 kehtiva EhS regulatsiooni kohaselt. Kohtu arvamust kinnitab ka majakese püstitamise ajal
10. a-l kehtinud AÕS § 136 redaktsioon, mille kohaselt ulatub kinnisomand maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Püsivaks ühendamiseks loetakse sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all. Eelnevast nähtuvalt sisustas AÕS § 136 lg 2 PES §-s 38 sätestatud määratlemata õigusmõistet „maatükiga püsivalt ühendatud“ üsna täpselt ning meie asjas vaidluse all olev bambusmajake seda ei ole. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et a-l 2000 kehtinud PES ja AÕS eelviidatud normidele tuginedes ei olnud tegemist ehitisega, mille püstitamiseks oleks olnud vaja kas ehitusluba või kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Kohus ei hakka analüüsima vastustaja väiteid, mis tuginevad kehtival EhS-l ja Keila valla ehitusmäärusel, kuna majakese püstitamise aegu neid norme ilmselgelt kohaldada ei saadud ning seega on vastustaja viited olnud vastavalt asjakohatud. Et tegemist ei ole ehitisega, ei oma asjas ka tähtsust, kas ja millist infot selle püstitamise võimalikkuse kohta jagati
11. a-l vallas. LKS § 34 kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Et vastustaja ei ole pidanud kaebuse esitaja omandisse kuuluva lehtmajakese asumist ca 30m kaugusel merekaldast ranna või kalda kaitse eesmärke rikkuvaks, nähtub kasvõi sellest, et nimetatud lehtmajakesel on häirimatult lastud oma asukohal olla juba ca 8 aastat. Kuna detailplaneeringumenetlus kinnistul viidi läbi a-l 2003, pidid valla ametnikud hiljemalt siis lehtmajakesest teadlikud olema. Nagu kinnitas vastustaja esindaja kohtuistungil, ei ole majakese kohta kaebusi laekunud ka naabritelt ega teistelt isikutelt. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada – Keila Vallavalitsuse õigusvastane 13.03.2009 ettekirjutus tuleb tühistada. Menetluskulude jagamine Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja esindaja advokaat Ksenia Kravtšenko palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista õigusabikulud ja riigilõivu kokku summas 18 700 krooni (tl 91-95). Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on taotletud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud ning vastavuses tavaliselt sarnastes asjades väljamõistetavate menetluskuludega. Kaebaja taotlus tuleb rahuldada ning tema kasuks vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 18 700 krooni. Maret Altnurme Kohtunik 5