Obsah (7)

§ 267§ 1028§ 270§ 259§ 268§ 261§ 188

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2009. a

) § 188 lg. 1 kohaselt ning tegi kostjale ettepaneku kinkelepinguga omandatud korter hagejale üle anda. Kostja hageja ettepanekule ei reageerinud. Kinkelepingust taganemine on toimunud nõuetekohase notariaalse avaldusega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et taganemise avalduse on kostja kätte saanud. Hageja on taganenud kinkelepingust

§ 267

p. 1 alusel, sest kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.

1. juunil
2. a. kanti vaidlusalune korter korteriomandina kinnistusraamatusse registriosa nr. 120898 all, kingitud vallasasi on kinnistamiskande järel muutunud kinnisasjaks. Kande tegemisega on kostja alusetult rikastunud hageja arvel. Kande kustutamiseks saab asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg. 1 kohaselt esitada nõude isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud ja kes soovib kannet muuta. AÕS § 57 lg. 1 kohaselt on kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või kui see alus on hiljem ära langenud. Kinkelepingust taganemine on põhjendatud ja hagejal on tekkinud võlaõiguslik nõue

§ 1028lg.

1 alusel omandi tagasikandmiseks. Kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, ta on puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse ülekandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg. 2 p. 3 järgi. Kostja nõusolekut kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg. 5 järgi asendada kohtuotsusega ja hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga saab lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Hageja on tõendanud taganemise sisulised eeldused: kingi saajana on kostja käitunud kinkija ema M. M. suhtes lugupidamatult ning tema suhtes korduvalt kasutanud vägivalda, kostja on ka hagejat korduvalt telefoni teel valimatult sõimanud. M. M. vastu suunatud lugupidamatut kohtlemist kinnitavad tunnistajate M. M., K. K. ja R. E. ütlused ning lisatud kriminaalasja materjalid. Kostja jäme käitumine ei peaks jääma õiguslike tagajärgedeta. Hagejale on ema väga lähedane isik. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Hageja on taganenud lisaks kinkelepingule ka asja omandi ülekandmise asjaõiguslepingust. Hageja on nõude suunanud kostja omandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele. Kostja vastuväited 3 Kostja hagi ei tunnistanud. Kohus on hagi menetlusse võtnud ebaõigesti, menetledes hageja nõuet, mis on esitatud

1. aprillil
2. a., seega ajal, kui sama kohtu menetluses oli juba Andres Meesiti samasisuline nõue Silja Meesiti vastu. Hagi tuleb hagejale tagastada. Hageja esindajale Tambet Mullarile antud volikirja on allkirjastanud kostja endine abikaasa A. M., mitte hageja. Hageja ei kasuta oma menetlusõigusi heauskselt, tegelikkuses on hagi rahuldamisest huvitatud kostja endine abikaasa A. M.. A. M. ostis vaidlusaluse korteri kostjale pärast seda, kui kostja selle iseseisvalt välja valis, realiseerimaks tema ja A. M.i vahelist kokkulepet. Kokkuleppe kohaselt kohustus Silja Meesit korteri saamisel vabastama koos alaealiste lastega abielu ajal ühiselt soetatud, kuid M. M. nimele registreeritud elamu. Kostja ei ole hagejalt saanud ühtegi dokumenti, milles hageja oleks teatanud kinkelepingust loobumisest, samuti ei ole ta kätte saanud notariaalselt tõestatud kinkelepingust taganemise avaldust. Hagiavaldusest ei selgu, kus ja kuidas taganemise avaldus kostjale kätte toimetati. Taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole mitte avalduse koostamise aeg, vaid teise pooleni jõudmise aeg. Vastavalt

§ 270

esimesele lõikele võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil kinkija sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Hagiavaldusest ei selgu, millist käitumisakti peab hageja selliseks, mis on tõlgendatav

§ 267lg.

1 mõttes jämeda tänamatuse ülesnäitamisena. Hageja kirjeldab umbmääraselt selliseid asjaolusid, mis toimusid alles pärast väidetavat üleütlemist ega saanud kujundada hageja avalduse tegemist. Täidetud ei ole taganemise sisulised eeldused, hageja peab tõendama, et tal oli õigus kinkelepingust taganeda. Õige ei ole väide, et kostja on kinnistusraamatu kande tegemisega rikastunud hageja arvel. Andres Meesitiga ei ole kostja suhelnud enne kinkelepingu sõlmimist ega pärast seda. Kostja tahteavaldus ei asenda hageja tahteavaldust tema kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Esimese astme kohtu otsus 11. novembri 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Kohus tühistas 17. aprilli ja 17. novembri 2003. a. määrustega kohaldatud hagi tagamise, mis seisnes vaidlusalusele korterile võõrandamise keelumärke seadmises. Hageja kohtukulud jättis kohus tema enda kanda.

§ 259lg.

1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaajale) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

§ 268lg.

1 näeb ette, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda sama seaduse § 267 punktides 1 – 3 ettenähtud juhtudel. Asjas on tõendatud, et Andres Meesit (osales ka kinkija abikaasa T. M.) kinkijana ja Silja Meesit kingisaajana, sõlmisid 23. juulil 2002. a. kinkelepingu, kinke objektiks oli Tallinnas Xxxxx xxx-xx asuv korter. Täidetud on seaduses sätestatud kinkelepingu sõlmimise vorminõuded (AÕS § 119 lg. 1,

§ 261lg.

1). Silja Meesit on korteriomandi omanikuna

1. septembri
2. a. kinnistamisavalduse alusel sisse kantud kinnistusse
3. juunil
4. a., korteriomand on tema valduses. Hageja on Tallinna notari Reeli Eelmetsa poolt koostatud lepingu taganemise avaldusega avaldanud soovi taganeda kinkelepingust

§ 268lg.

1 alusel põhjendusel, et Silja Meesit on oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust Andres Meesiti ja tema lähedaste inimeste vastu, kuna on korduvalt solvavalt käitunud ning ei täitnud M. M.ga sõlmitud lihtkirjalikku kokkulepet vabastada Tallinnas, XXXXXX XX asuvad eluruumid peale kinkelepingu sõlmimist, mis oli kinkelepingu sõlmimise eelduseks. Hagi rahuldamise eelduseks on, et kinkelepingust taganemiseks oleksid täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Formaalne eeldus on vastavasisuline teade kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest. Vastavalt

§ 188lõikele 1 taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. 4 Ts

ÜS § 69 lg. 1 kohaselt tuleb tahteavaldus tegija poolt väljendada ja kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud või eemalviibija korral siis, kui see on jõudnud saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lisaks taganemise sisulistele alustele on pooltel ka vaidlus asjaolu üle, kas hageja tahteavalus on kostjale edastatud, ehk kas on täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused. Kostja kinnitas

1. oktoobril
2. a. toimunud kohtuistungil, et ta ei ole kinkelepingust taganemise avaldust kätte saanud. Kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid ehk tahteavalduse saamist, seega lasub selle asjaolu täiendava tõendamise kohustus hagejal. Tunnistaja M. O. ütlustega ei ole see asjaolu piisavalt tõendanud. Tunnistaja oli küll hageja perekonnatuttavana teadlik Andres Meesiti soovist kinkelepingust taganeda ja luges notari poolt vormistatud taganemisavaldust, kuid viibis autos, kui hageja läks dokumente kostjale üle andma. Tunnistaja nägi väidetavalt, et Silja Meesit tuli ukse peale, kuid tema ja Andres Meesiti jutuajamist ei kuulnud, hiljem hagejaga sel teemal ei rääkinud. Seega ei ilmnenud tunnistaja ütlustest just vaidlusaluse dokumendi üleandmine kostjale, tunnistaja ei viibinud poolte kohtumise juures ega teadnud ka nimetada, mil see toiming täpselt aset leidis. Hageja ei ole ka hagiavalduses esile toonud daatumit, mil ta kinkelepingust taganemise avalduse kostjale esitas. Taganemisavalduse koostamise kuupäeva
3. veebruari
4. a. ei saa pidada teisele poolele avalduse tegemise päevaks. Tähtsust ei oma taganemisavalduse teatavakstegemisel ka see, et hageja vastavasisulise hagi esitas
5. veebruaril
6. a. Vaidluses ei ole tegemist ka kostja poolt asjaolu omaksvõtuga, sest
7. veebruaril
8. a. toimunud kohtuistungil on kostjale esitatud küsimus hoopis
9. oktoobri
10. a. taganemisteate kohta. Kostja on hilisemal kohtuistungil selgitanud, et kõik dokumendid sai ta kohtu poolt saadetuna. Kuivõrd tahteavalduse jõustamine on selle tegija huvides, lasub tal ka tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus. Sellest tulenevalt on mõistlik, et tahteavalduse tegija annab oma tahteavalduse kätte viisil, mida ta saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri (näit. üleantud dokumendi ärakirjale) või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul.

§ 270lg.

1 sätestab, et kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Eeltoodud põhjendustel on tõendamata, et lepingust taganemise formaalsed eeldused oleks täidetud. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Kinkelepingust taganemise sisulised asjaolud ei kuulu hindamisele, kuivõrd hageja poolt on vastav tahteavaldus nõuetekohaselt edastamata. Seega tuleb jätta tähelepanuta ülejäänud tunnistajate ütlused ja kirjalikud tõendid kui asjas otsuse tegemisel tähtsust mitteomavad. Kostja seisukoht, et hagi on menetlusse võetud ebaõigesti, kohus on jätnud selle tagastamata ja menetleb hageja nõuet, mis on esitatud

1. aprillil
2. a., seega ajal, kui sama kohtu menetluses oli juba Andres Meesiti samasisuline nõue Silja Meesit vastu, ei ole asjakohane. Vaidlusalune hagi on Tallinna Linnakohtule esitatud
3. aprillil
4. a. Toimikus sisalduvate materjalide põhjal saab järeldada, et
5. oktoobril
6. a. esitas Andres Meesit Silja Meesiti vastu hagi vara tagastamise nõudes, taotledes omandiõiguse tunnistamist vaidlusalusele korterile. Tsiviilasjas nr. 2/4/29- 8133/02 tehtud määrus kinnitab, et
7. aprillil
8. a. jättis kohus esitatud nõude läbi vaatamata kehtinud TsMS § 198 lg. 3 alusel. Hageja oli esitanud käesoleva nõude
9. aprillil
10. a., nii kehtinud kui käesoleval ajal kehtiva TsMS-i mõtte kohaselt ei saa üheaegselt menetluses olla ühe ja sama kostja vastu esitatud sama hageja poolt samaliigilist nõuet samas asjas. Kehtiva TsMS § 423 lg. p. 4 kohaselt 5 kuulub hagi läbi vaatamata jätmisele, kui menetluses on samade poolte vaheline asi sama eseme kohta samal alusel. Asjaolu, et kohus jättis asja läbi vaatamata teisel alusel, ei oma tähtsust, oluline on, et menetluses ei oleks ühe ja sama kostja vastu sama hageja poolt esitatud samaliigilist nõuet samas asjas. Kohtul on TsMS § 293 lg. 1 kohaselt õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Kostja vaidlustas hageja allkirjad kohtule esitatud dokumentidel. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiaktiga nr. DK 0044-07/901 on tõendatud, et eelnimetatud dokumendid on allkirjastanud Andres Meesit. Apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja tagasi lahendamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on põhjalikult analüüsinud
11. veebruaril
12. a. notariaalselt tõestatud taganemisavalduse kättetoimetamist kostjale. Samas on kohus esitanud seisukoha ka
13. oktoobri
14. a. taganemisavalduse kohta.
15. veebruari
16. a. kohtu eelistungi protokollis on aga kostja vastanud kohtu küsimusele, et ta on
17. oktoobri
18. a. lepingu ülesütlemise teate isiklikult kätte saanud. Olles analüüsinud
19. veebruari
20. a. taganemisteate kättetoimetamist ja avaldanud seisukoha
21. oktoobri
22. a. taganemisteate kohta, jõudis maakohus järeldusele, et lepingust taganemise formaalsed eeldused ei ole täidetud ning kinkelepingust taganemise sisulised asjaolud ei kuulu hindamisele, kuivõrd hageja poolt on vastav tahteavaldus nõuetekohaselt edastamata. Eeltoodud seisukoht on vastuolus materiaalõigusnormidega, kuna ükski seadus ei sea taganemisavaldusele kui tehingule vorminõudeid. Vaidlust ei ole, et apellant on esitanud kaks taganemisavaldust, esimese
23. oktoobril
24. a. ja teise
25. veebruaril
26. a. Asjaolu, et hilisem taganemisavaldus ei ole kohtu arvates vastustajale kätte toimetatud, ei muuda olematuks asjaolu, et varasem tahteavaldus on kätte toimetatud ja taganemistahe on sellega vastustajale teatavaks tehtud. Ka
27. veebruari
28. a. notariaalselt tõestatud taganemisavaldus on vastustajale kätte õigeaegselt –

§ 270lõikes 1 märgitud aja jooksul – kätte toimetatud.

Kohtuotsusest nähtub, et vastavasisuline hagi esitati

1. veebruaril
2. a. ning selleks ajaks ei olnud kinkelepingust möödunud aastatki.
3. veebruari
4. a. taganemisavalduse toimetas vastustajale kätte kohus koos hagiga ning selle kättesaamise üle ei ole vaidlust. Taganemisavalduse kättetoimetamine kohtu poolt ei muuda tahteavalduse sisu. Riigikohus on leidnud, et lepingu tühistamise avaldust on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Kuivõrd taganemise avaldus on apellandile kätte toimetatud, siis vastupidiselt maakohtu järeldusele on kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei ole leidnud, nagu tuleks taganemisavaldus teha seaduses sätestatud vormis; kohus leidis, et taganemisavaldust ei ole kostjale kätte toimetatud. Kostjale ei ole hageja mistahes vormis taganemisavaldust teatavaks tehtud. Hageja pidi tõendama, millal taganemisavaldus väidetavalt kostjale teatavaks tehti. Hageja sidus oma nõude algul
5. oktoobril 2002 posti teel kostjale teatavaks tehtud tahtevaldusega ning alles siis, kui ilmnes, et tähtsaadetise väljastusteatel olev allkiri ei kuulu kostjale, asus tõendama tahteavalduse esitamist
6. veebruaril
7. a. Kumbki nendest kuupäevadest ei saa olla tahteavalduse tegemise päev. Puuduvad tõendid, et tahteavaldus oleks kostjale üle antud samal päeval. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tahteavaldus toimetatud kostjale kätte koos hagiavaldusega, on apellatsioonis esitatud uus asjaolu, mis tuleb jätta tähelepanuta. Apellant ei ole viidanud konkreetsele õigusnormile, mida maakohus on väidetavalt rikkunud. 6 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et TsMS § 656 lg. 1 p. 5 ja § 657 lg. 1 p. 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi aga saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et
8. juulil
9. a. sõlmisid hageja ja kostja notariaalses vormis kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale Tallinnas Xxxxx xxx-xx asuva korteri ja milles pooled leppisid kokku lepingu eseme omandi üleminekus kostjale.
10. juunil
11. a. toimus vaidlusaluse korteri esmakinnistamine ja kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Korteriomand on kostja valduses. Hageja esitas nõude omandi tagasikandmiseks

§ 268lg. 1 ja § 1028 lg. 1 alusel, leides, et kostja nõusoleku selleks saab Ts

ÜS § 68 lg. 5 järgi asendada kohtuotsusega, millega kostja taoline kohustus tuvastatakse. Omandi tagasikandmiseks esitatud nõuet põhjendas hageja kinkelepingust taganemisega seetõttu, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust kinkija ja tema lähedaste vastu. Niisugusele nõudele võivad aluse anda

§ 268lg.

1 (kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda sama seaduse § 267 punktides 1 – 3 ettenähtud juhtudel) ja § 1028 lg. 1 (kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära).

§ 267

punktis 1 sätestatu kohaselt võib kinkija lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamise eelduseks on, et hageja poolt kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused oleksid täidetud. Pooled vaidlesid nii lepingust taganemise formaalse külje kui sisuliste aluste olemasolu üle. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused ei ole täidetud, ega käsitlenud otsuses lepingust taganemise materiaalõiguslikku külge. Maakohus leidis õigesti, et lepingust taganemise formaalse eelduse täitmiseks tuleb lepingust taganemise kohta teha avaldus vastaspoolele (

§ 188lg. 1), kusjuures see muutub kehtivaks kättesaamisega (Ts

ÜS § 69 lg. 1). Maakohtu põhjendusega lepingust taganemise formaalse külje tõendamatuse kohta ei saa aga nõustuda. Nii on hageja lisaks esialgses hagiavalduses (kd. I, tl. 3 – 5) märgitule menetluse kestel esitanud mitmeid avaldusi hagi muutmiseks, täpsustamiseks ja täiendamiseks (kd. I, tl. 20 – 21, 43 – 44, 66 – 68, 148 – 150, 243), sealhulgas kohtu poolt TsMS § 376 lg. 6 alusel nõutud hagiavalduse tervikteksti (kd. I, tl. 148 – 150). Nendes avaldustes tõi hageja esile, et tegi kinkelepingust taganemise kohta kaks tahteavaldust:

1. oktoobri
2. a. kuupäeva kandva lihtkirjaliku tahteavalduse, mille saatis kostjale tähitud postiga, ja
3. veebruari
4. a. notariaalse tahteavalduse, mille andis kostjale üle tunnistaja juuresolekul. Mõlemad tahteavaldused esitas hageja ka kohtule (kd. I, tl. 7 ja 29 ning tl. 27 – 28). Maakohus piirdus otsuses üksnes
5. veebruari
6. a. kuupäeva kandva tahteavalduse kostjani toimetamisega seonduvaga ega käsitlenud üldse seda, miks ei ole tähtsust
7. oktoobri
8. a. tahteavaldusel. Hagiavalduse terviktekstis viitas hageja küll üksnes
9. veebruari
10. a. tahteavaldusele, kuid hilisemas menetluses on mõlemad pooled vaielnud ka selle üle, kas kostja on
11. oktoobri
12. a. tahteavalduse kätte saanud. Nii vaidlesid pooled selle üle
13. juuni
14. a. kohtuistungil, mil kostja väitis, et Eesti Posti teatele (aga see on esitatud, tõendamaks
15. oktoobri
16. a. tahteavalduse üleandmist kostjale) on alla kirjutanud A. M., mitte tema, hageja aga väitis, et taganemisteate kättesaamist kinnitas kostja
17. a. õigeksvõtuga, mille peale kostja selgitas tahteavalduse kättesaamise omaksvõtu asjaolusid (kd. I, tl. 236 – 237). Ka kohus on siis kostjat selle tahteavalduse kättesaamise kohta küsitlenud (samas). Lisaks tugines hageja sõnaselgelt asjaolule, et kostja tema tahteavalduse
18. oktoobril
19. a. kättesaamise kohtuistungil omaks võttis, ka
20. juuni
21. a. kirjalikus avalduses (kd. I, tl. 243) ning kostja vastas sellele
22. augusti
23. a. kuupäeva kandvas kirjalikus dokumendis (kd. I, tl. 249). Veel viimasel kohtuistungil on just selle tahteavalduse kättesaamine jutuks olnud, kui kostja on selgitanud, miks ta tahteavalduse kättesaamist 7 varasemas menetluses kinnitas (kd. I, tl. 272 pöördel). Seega on pooled
24. oktoobri
25. a. tahteavalduse kostjale edastamise menetluses vaidluse alla toonud ja kohus ei ole otsuses põhjendanud, mis võimaldas jätta sellele asjaolule hinnang andmata. Kolleegium leiab, et jätnud käsitlemata
26. oktoobri
27. a. tahteavaldusega seonduva ja igasuguse hinnanguta kostja poolt kohtumenetluses selle asjaolu omaksvõtu (kd. I, tl. 58), millele hageja tugines, aga ka selle tahteavalduse kostjale saatmise kohta esitatud tõendi (kd. I, tl. 7 ja 29) nagu sellegi, et menetluse kestel esitas kostja ekspertiisi tegemiseks vajaliku võrdlusmaterjalina vaidlusaluse taganemisavalduse ise kohtule (kd. I, tl. 171, 172), jättis maakohus täitmata TsMS § 442 lg. 8 lausetes 2 ja 3 sisalduvad nõuded, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ja kõiki tõendeid analüüsima. Kohus on jätnud asjas olulise asjaolu tuvastamata. Lisaks sellele juhtis hageja menetluses läbivalt tähelepanu asjaolule, et ta on mõlemad vaidlusalused tahteavaldused lepingust taganemise kohta kohtule esitanud ning kostja on nendest teadlik (näit. kd. I, tl. 148, 243), kostja on aga hagejale vastuseks väitnud, et nendel asjaoludel ei ole tähtsust (kd. I, tl. 157, 248). Maakohus ei ole otsuses ka nendele väidetele tähelepanu pööranud ega põhjendanud, miks need ei ole olulised. Arvestades asjaoluga, et Riigikohus on põhimõtteliselt tunnistanud võimalust lugeda lepingu tühistamisavaldus esitatuks, kui see sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (3-2-1-140-07 p. 35; 3-2-1-41-04 p. 22; 3-2-1-29-04 p. 17 ja 18), põhjust ei ole aga taganemisavalduse esitamist käsitleda teisiti, oleks maakohus pidanud võtma seisukoha ka selles osas, miks ei ole vaidlusaluses asjas hagiavaldusele lisatud taganemisavalduste kostjale kättetoimetamisega täidetud hageja poolt kinkelepingust taganemise formaalseid eeldusi. Selleski osas ei vasta otsus TsMS § 442 lg. 8 lausele
28. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendus ei ole piisav hagi rahuldamata jätmiseks. Eespooltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada, sest see eeldab olulisel määral uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ennekõike tuvastada, kas hageja poolt kinkelepingust taganemise formaalne eeldus on täidetud. Kui maakohus leiab, et see eeldus on täidetud, tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada ka faktilised asjaolud, mille põhjal saab järeldada lepingust taganemise materiaalsete eelduste täitmist, seega seda, kas kostja on oma käitumisega hageja või tema lähedaste suhtes üles näidanud jämedat tänamatust ning kas lepingust on taganetud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Lõppkokkuvõttes tuleb kohtul otsustada, kas vaidluses tuvastatud asjaolud annavad hagi rahuldamiseks alust. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise sisulisele tulemusele. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik