3-09-40/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. märts 2009, Jõhvi 3-09-40 M. K kaebus Viru Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja 30.07.2008 käskkirja nr. 769-KP tühistamiseks
2. märts 2009 M. K ning Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta M. K kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 30.07.2008 koostatud Viru Vangla direktori käskkirjaga nr. 769-KP (tl. 36) karistati M. K 10 ööpäevase kartserisse paigutamisega selle eest, et ta rikkus vangistusseaduse § 67 lg. 1 ja Viru Vangla kodukorra p. 8.1.1 nõudeid. Justiitsministeeriumi 30.12.2008 vaideotsusega nr. 11-7/4248 (tl. 5) jäeti käskkirja tühistamiseks esitatud vaie rahuldamata. 08.01.2009 esitas M. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-3), milles palus muuhulgas Viru Vangla 30.07.2008 käskkirja nr. 769 KP tühistamist ja vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja leidis, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti kehtivat korda ja tema õigusi ning märkis põhiseaduse § 51, vangistusseaduse § 64 lg. 2, haldusmenetluse seaduse § 36 lg. 1 p. 1, 3, 4 ja § 40 lg. 1, 2 ning Euroopa liikmesriikide vanglareeglistiku punktidele 37.4, 38.3 ja 59 a, e tuginedes ära, et teda ei tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirjaga, need olid eesti keeles mida ta ei valda ja kuna tõlget ei esitatud, jäi realiseerimata seletuse ja vastuväidete esitamise õigus. Tuvastamisnõude osas väitis kaebaja, et talle piisab ka sellest, kui vangla tunnistab viga ja vabandab ning selgitas, et esitas 26.06.2008 oma kontaktisiku kaudu avalduse vangistusseaduse saamiseks, kuid talle ei ole seda antud kuigi vanglal oli õigusaktide kohaselt vastav kohustus. 1 1 Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 32-33) vaieldi kaebusele vastu, paluti seda mitte rahuldada ja märgiti, et vangla koosseisus ei ole ette nähtud tõlgi ametikohta, eestikeelsete dokumentide suuline tõlge on kontaktisikute kaudu tagatud ning puudub kohustus koostada dokumente vene keeles ja anda kinnipeetavatele kirjalikku tõlget. Kaebuses välja toodud distsiplinaarmenetluse puuduste osas leiti haldusmenetluse seaduse § 58 tuginedes, et allkirja puudumine protokollidel pole rikkumine, mis saanuks karistuse määramist mõjutada ning märgiti, et kaebaja on väga hästi aru saanud, milles teda süüdistatakse, sest on samal päeval kui käskkirja tutvustati esitanud selle peale sisulise vaide. Tuvastamisnõude kohta märgiti, et vangla on oma eksimust tunnistanud 07.08.2008 kirjaga nr. 625/9775-1, millega kaebaja vastav vaie rahuldati ning õigusaktide laenutusleht tõendab, et ta on vangistusseaduse saanud. Kohtuistungil loobus M. K tuvastamisnõudest, jäi muus osas oma väidete ja nõude juurde ning juhtis tähelepanu asjaolule, et tema nimesildi andmed on valed. Viru Vangla esindaja jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ja märkis, et kaebaja pidi korraldusele igal juhul alluma. KOHTU PÕHJENDUSED Vangistuse täideviimise kord, kinnipeetavate õigused ja kohustused ning nende distsiplinaarkorras karistamise alused on kehtestatud vangistusseaduses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides. Vaidlusaluse käskkirja (tl. 36-37) kohaselt on M. K vangistusseaduse § 67 p. 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.1 tuginedes määratud kümne ööpäevane kartserisse paigutamine selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele vastu võtta nimesilt ja keeldus kuhugi alla kirjutamast. Vangistusseaduse nimetatud säte paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangistusseadust ja sellest tulenevaid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja –teenistujate seaduslikele korraldustele. Vangistusseaduse § 46 lg. 1 kehtestab, et kinnipeetav peab kandma riietusel nimesilti. Seda, millised andmed nimesildile märgitakse ja kuidas see kinnipeetavale antakse, õigusaktidest ei reguleeri. Seega oli Viru Vanglal kohustus anda M. K nimesilt ning ta oli tulenevalt vangistusseaduse § 1’ lg. 1 ja haldusmenetluse seaduse § 107 õigustatud kaalutlusõiguse alusel ise otsustama, millisel viisil ja korras seda teha. Seda, et vastav korraldus tõepoolest anti ja tema seda ei täitnud, möönis M. K kohtuistungil ka ise (tl. 89). Distsiplinaarmenetluses ja vaides (tl. 34 ja 44) on ta seda põhjendanud asjaoluga, et sildil on isikuandmed, kohtumenetluses lisas veel ka väite nende vigasuse kohta (tl. 89). Kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamise tingimused ja kord on käsitletud vangistusseaduse §
3. Selle esimeses lõikes kehtestatu kohaselt võib distsiplinaarkaristusi kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest ja üks võimalikest karistustest on kartserisse paigutamine. Kohtutoimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et vastupidiselt M. K väidetele, on tema distsiplinaarkorras karistamisel järgitud vangistuseaduse § 64 lg. 1, 2, 3, 4 ja 4’ kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat teavitati selle algatamisest (tl. 43), menetluse käik on protokollitud (tl. 38-39), talle on võimaldatud anda seletusi (tl. 42), karistus on määratud ettenähtud tähtaegade piires ja selleks pädeva ametiisiku poolt ning selle kohta on vormistatud põhjendusi sisaldav käskkiri, mis on allkirja vastu kätte antud (tl. 36-37). Vangistusseaduse § 63 lg. 1 p. 4 kohaselt võib kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Seega ei ole kaebajale kohaldatud kümne päeva pikkune karistus maksimaalne ja arvestab nii tema õigusrikkumise iseloomust tulenevaid asjaolusid kui varasemat rohket karistatust (tl. 45-46). Kaebuses viidatud haldusmenetluse seaduse § 36 lg. 1 p. 1, 3 ja 4 käsitletud selgitamiskohustuse täitmine eeldab menetlusosalise vastavat soovi, M. K pole kohtule väitnud, et ta seda avaldas, selle olemasolu eitas ka tunnistaja (tl. 91) ning kohtule esitatud dokumendid (tl. 4042, 44) kinnitavad pigem kõige selle tagasilükkamist, mis vanglaametnike poolt talle menetluse käigus pakuti. Veel tugineb kaebus haldusmenetluse seaduse § 40 lg. 1 ja 2, kuid selles sätestatu kattub põhimõtteliselt vangistusseaduse § 64 lg. 2 kehtestatuga ning kaebaja on arvestamata jätnud 2 2 ka selle, et haldusmenetluse seaduse kõigis üksikasjades järgimine polnudki võimalik, sest vangistusseaduse § 1’ lg. 1 kohaselt tuleb selle seaduse sätteid kohaldades arvestada vangistusseaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse § 58 kehtestatu võimaldab nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist menetlus- või vorminõuete rikkumise põhjendusel vaid juhul, kui need rikkumised mõjutasid asja otsustamist. Sama põhimõte kehtib ka halduskohtumenetluse praktikas tühistamisnõude suhtes. M. K distsiplinaarmenetluse protokollil puudub tema allkiri või märge, et kinnipeetav keeldus sellest ega ole vormistatud ka eraldi õiendit. See puudus aga ei saanud kuidagi mõjutada karistuse määramist ega ole seega piisav alus kaebuse rahuldamiseks. Selleks ei ole ka asjaolu, et kõik distsiplinaarmenetluse dokumendid on vormistatud eesti keeles ja M. K pole väljastatud nende kohta kirjalikku tõlget. Väide, et tõlke puudumise tõttu ei saanud ta üldse aru, mille eest teda karistati (tl. 89), ei ole tõsiseltvõetav, sest juba samal päeval, kui käskkirja tutvustati (tl. 37 pöördel), on ta saanud koostada selge nõudega vaide selle sisu kohta (tl. 34). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 ja haldusmenetluse seaduse § 20 kohaselt on Eesti riigikeeleks ja haldusmenetluse keeleks eesti keel. Kohtule esitatud kirjalikud ja suulised väited (tl. 32-33 ja 91) ning tunnistaja ütlused (tl. 91) kinnitavad, et M. K oli vajalike dokumentide suuline tõlge tagatud. Tema tuginemine põhiseaduse § 51 aga on asjakohatu, sest see sätestab küll igaühe õiguse saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt oma pöördumistele vähemrahvuse keelseid vastuseid, kuid ei kohusta vormistama haldusakte ega dokumente selles keeles. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud muukeelsele pöördumisele antud eestikeelset vastust, ka ei kinnita miski kohtule esitatust, et Jõhvi linn, kus Viru Vangla asub, üldse on selline paikkond, kus vähemalt pool püsielanikest on vähemusrahvusest. Samuti on kohatud kaebuse viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 11.01.2006 soovitusele Euroopa vanglareeglistiku kohta. Pealkirjast nähtuvalt, on need üksnes soovituslikud ega saa seega kehtestada liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikke norme. Lisaks tühistamisnõudele on M. K esitanud ka nõude tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevusetus tema poolt õigusakti saamiseks esitatud taotluse menetlemisel, kuid pole nimetanud seejuures ühtegi põhjendust, millest võiks selguda tema huvi vastava konstateeringuga kohtulahendi saamiseks. Kohtuistungil nõustus kaebaja sellega, et Viru Vangla on tema vastava vaide rahuldanud ega toetanud enam seda osa kaebusest (tl. 90 ja 92). 07.08.2008 koostatud kiri nr 6-25/9775-1 (tl. 52) ja õigusaktide laenutamise leht (tl. 53) kinnitavad, et vangla on tõepoolest oma viga tunnistanud ja seega on kaebuse vastav nõue täielikult alusetu. Eeltoodust tulenevalt ei ole M. K kaebus põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. 27.01.2009 koostatud kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 21). Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 91). Seega jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3