) § 189 lg 1 ja § 94 lg 1 kohaselt kuni hagi esitamiseni (periood 25.11.2006 – 26.08.2008) summas 9904.05 krooni. 2
lg 1, § 217 lg 2 p 2, § 218 lg 1 sätetele müüdud eseme puuduste osas,
, § 101 lg 1 p 5 ja 6 ning § 112 lg 1 ja 3 sätetele õiguskaitsevahendi (hinna alandamise ja intressi nõue) osas ning
Kostjate seisukohad, vastuväited ja tõendid, hagejate seisukohad kostjate vastuväidetele Kostjad kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 27-36) ja teistes menetlusdokumentides (tl 6873, 103-104) ning kohtuistungil hagi ei tunnista ning vaidlevad sellele vastu täies ulatuses. Kostjad jäävad ka käesoleval ajal korteriomandi müügilepingus avaldatu juurde, et korteriomandil ei olnud varjatud puudusi ega vigasid, millest nad oleksid teadlikud olnud. Lepingu punktis 2.3 kinnitasid hagejad, et nad on korteriomandiga tutvunud, on teadlikud selle seisukorrast, ei oma selles osas müüjale mingeid pretensioone ning ostavad korteriomandi selles seisundis, milline see lepingu sõlmimise päeval on. Poolte vahel kokkulepitud ostuhind 1 600 000 krooni vastas korteriomandi olukorrale. Lepingu objekti kohta oli koostatud ka hindamisakt, millest peaks nähtuma lepingu objekti seisukord ning mis esitati AS-le SEB Pank laenu saamiseks (tl 81-94). Mõlemad kostjad andsid kohtuistungil korteriomandi väidetavate varjatud puuduste kohta ütlusi vande all. Hagejad käisid eelnevalt lepingu objektiga tutvumas ning lähtudes korteriomandi heakorrast lepiti ülevaatuse käigus kokku eelnevalt poolte vahel kokkulepitud müügihinna alandamises 50 000 krooni võrra. Hagejad ei pea kostjate sellekohast väidet õigeks. Kostjad väidavad vastuoluliselt, et ühelt poolt oli kokkulepe hinna alandamiseks seoses korteri puudustega, teiselt poolt aga, et need puudused võisid tekkida ostjate poolt korteri ekspluateerimisel. Pealegi, kui lepingu pooled juba eelnevalt lepivad kokku hinna alandamises, peavad need põhjused kajastuma ka müügilepingus. Lepingu eseme valduse üleandmine toimus kostjate väitel tõepoolest 16.12.2006.a, kusjuures valduse üleandmise juures viibisid mõlemad hagejad ning mõlemad kostjad. Valduse üleandmise hetkeks oli kogu mööbel ruumidest välja viidud, seega oli visuaalselt nähtavad kõikide ruumide olukorrad, sh ruumide seinad ja põrandad. Valduse üleandmisel vaatasid hagejad lepingu eseme veelkordselt üle, mingeid pretensioone lepingu eseme olukorra kohta hagejate poolt kostjatele ei esitatud. Ruumid ei olnud sedavõrd palju prahti täis, et see oleks hagejatel takistanud mingil moel olukorda fikseerimast. Märkimisväärne on ka asjaolu, et veel nädal aega enne kostjate väljakolimist paigaldas hageja akendele ribikardinad. Seega on arusaamatu, kuidas vastavaid puuduseid ei märgatud eeltoodud tööde läbiviimisel. Põranda kallete ning seinte hallituse osas (hagejate I nõue) ei ole kostjatele teada, millal väidetavad kahjustused võisid tekkida. Kostjale V.T:le saadeti hagejate esindaja poolt kirjalik nõue 28.03.2007.a, seega rohkem kui 3 kuud pärast väidetavate lepingutingimustele mittevastavuste avastamist. Nimetatud nõudes teatasid hagejad, et alandavad ostuhinda remondikulu võrra summas 50 542 krooni, millisest sõnastusest võib järeldada, et mainitud kulu ei ole hagejad reaalselt kandnud ega ole ka selge, kas üldse hagejal selline kulu kunagi tekib, kas hagejal on üldse vajadus sellise summa ulatuses remonti teha. Kostjatele teadaolevalt hallitust seintel eelnevalt ei olnud. Seega ei ole selge, millal väidetav hallitus seintele võis tekkida. Kostjad elasid korteris enne selle müüki pidevalt ning mitte mingisugust hallitust nad ei märganud. Juhul kui seintele on tõepoolest hallitus tekkinud, siis kostjate hinnangul või see tekkida korteri mittekütmise tagajärjel. Kostjatele teadaolevalt ei kütnud hagejad pärast neile valduse üleandmist korterit, kuna nad ei asunud korterisse elama, mistõttu on täiesti usutav, et hallituse võisid hagejad avastada vahetult enne nõude kostjatele saatmist, s.t märtsis 2007.a, mitte detsembris 2006.a. Kostjad on esitanud fotod, mis on tehtud 2006.a suvel ja sügisel ning millelt nähtub, et pinnast ei ole tõstetud vastu välisseina (tl 40-46). 3
lg 4, § 220 lg 1 ja 3, § 222 lg 1 ja 5 (asja puudustele tuginemise õiguse realiseerimine ja selle õiguse välistamine) ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 3 sätetele (lepingu muutmise vorm). Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Antud asjas on poolte vahel vaidlus müügilepingust tulenevalt.
lg 1 järgi kohustub müüja andma müügilepinguga ostjale üle olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Lisaks asja ja selle omandi üleandmisele on müüja kohustuseks ka see, et asi peab vastama lepingutingimustele ning kui ta neile ei vasta, on võimalik müüja vastutus.
lg 2 p 1 ja 2 sätestavad, et asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Müüja vastutuse ajaline piir on sätestatud
lg 1 esimeses lauses – müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus oli olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale (tulenevalt
Seega on võimalik müüja vastutus ka antud asjas hagejate väidetud juhtumil ehk nn varjatud puuduste korral, mis ilmnesid hiljem.
lg 4 välistab müüja vastutuse asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. 5
§-s 220 ka aja asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks ostja poolt müüjale. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt tuleb vastavast asjaolust teatada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ostja sai või pidi asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saama. Samas sättes on toodud eraldi välja ka vastav kahekuuline maksimumtähtaeg tarbijatele tarbijalemüügi korral.
lg 3, millele antud asjas kostjad peamiselt tuginevad, kõlab: Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.
sätetest teeb erandi § 221 lg 1, mis lubab ka asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegsel teatamata jätmisel sellele tugineda, kui: - asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (p 1); või - müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale (p 2). Põhimõtteliselt on ostjal müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse korral õigus kasutada mitmeid õiguskaitsevahendeid. Peamiseks õiguskaitsevahendiks müügilepingu puhul on lepingu täitmise nõue, mis tuleneb
Nimetatud paragrahvi lg 1 kõlab: kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kannab müüja parandamisega seotud kulud. Lõige 5 annab aga ostjale endale õiguse asi parandada või lasta see kellelgi teha ning nõuda vastavate mõistlike kulutuste hüvitamist juhul, kui ostja õigustatult müüjalt asja parandamist nõuab ja müüja seda mõistliku aja jooksul ei tee. Lõige 6 kohaselt kaotab ostja õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejate nõutav hinna alandamine on
kohaselt samuti õiguskaitsevahendina võimalik.
lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. Seega on alandatud hinna leidmise valem järgmine: Alandatud hind = väärtus koos puudusega x kokkulepitud müügihind väärtus ilma puuduseta Sama põhimõte on väljendatud ka Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05 (p 20). Hinna alandamisele seab müügilepingute puhul piirangud
. Nimetatud sätte kohaselt ei või ostja alandada ostuhinda: 1) kui müüja parandas või asendas asja lepingutingimustele vastava asjaga; 2) kui ostja keeldus õigustamatult vastu võtmast müüja ettepanekut asja parandamise või asendamise kohta; 3) enampakkumisel müüdud kasutatud asja ostmisel. Nimetatust tulenevalt nähtub lepingu täitmise nõude primaarsus ostuhinna alandamise nõude suhtes. 6
Eelnev aga ei tähenda, et väidetavad puudused oleks olnud olemas asja üleandmise hetkel ehk 16.12.2006.a
lg 1 kohaselt ning kohus leiab, et see oluline fakt ei ole antud asjas ka tõendamist leidnud. Hagejad ei ole millegagi suutnud ümber lükata kostjate väiteid (mida nad kinnitasid ka vande all kohtuistungil) selle kohta, - et korteri üleandmiseni ei esitatud ühtki pretensiooni hallituse, kõverate põrandate vms kohta, - et hageja S. D käis korduvalt korterit üle vaatamas, seda nii enne müügilepingu sõlmimist 21.11.2006.a kui ka pärast seda kuni asja üleandmiseni 16.12.2006.a, - et kostjad elasid kuni korteri üleandmiseni seal ise sees, mistõttu ei ole usutavad hagejate väited hallituse või kõverate põrandate kohta (v.a koridori põrandad, mida kostjad aga ise selgitasid ja mis ei ole haginõude esemeks), - et korterisse paigaldati enne asja üleandmist hageja palvel kardinaid, milliste tööde puhul oleks hallituse olemasolu pidanud välja tulema. Kohus ei pea usutavaks hagejate väiteid põranda kalde kohta 15cm ulatuses asja üleandmise hetkel. Selline kalle ei saa ilmselt tekkida üleöö ning ei saa korteri korduval külastamisel jääda ka märkamata isegi juhul, kui see on varjatud mööbliga. Tunnistaja T. K väitel mõõtis ta kalde tapeedimustri järgi, mis seab kahtluse alla, et kalde suurus ikkagi selline oli, fotodelt (tl 61 kaks alumist fotot) ei ole kalde suurust näha (fotodel ei ole mõõdulinti vms), kuigi kalde olemasolu on tuvastatav. Tunnistaja P. K sõnul (mida kinnitab ka SOL Eesti OÜ arve) tehti korteris selle üleandmise järgselt suurpuhastus kokku viis tundi ja korteris ei olnud mööblit. Kuigi P. K kinnitas, et hallituslaigud tapeedil on eritöö, mida konkreetsel juhul ei tehtud, on kohtu arvates tõenäoline, et need oleks sellise suurpuhastuse tööde käigus avastatud ja sellele tähelepanu juhitud. 7
Antud juhul on hagejate endi väidetega ja tõenditega tuvastatud, et nõude I aluseks olevad puudused avastati kohe pärast sissekolimist ehk detsembri lõpus 2006.a ning nõude II aluseks olevad puudused aprillis 2007.a. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks neist puudustest sai teatatud kostjaile alles vastavalt märtsi lõpus 2007.a ehk üle 3 kuu hiljem ja septembri alguses 2007.a ehk ca 5 kuud hiljem. Kohus ei heida hagejaile ette seda, et enne kostjaile teatamist fikseeriti puudused korralikult fotodega ja asjatundjate kohalekutsumisega, sest selline käitumine on igati mõistlik. Samas puudus takistus pärast neid toiminguid mõne nädala jooksul (ehk siis I nõude puhul jaanuaris 2007.a ja II nõude puhul mais 2007.a, või isegi mööndes 03.07.2007.a esitatud OÜ RulerEST kaaskirja kui lõplikku selgitust puuduste kohta – siis juulis 2007.a) kostjaile avastatust teatada. Nagu kohus juba ülalpool märkis, on ka tarbijalemüügi puhul tarbija kui iseäranis kaitstud/nõrgema lepingupoole jaoks nimetatud „mõistlik aeg“ piiritletud kahe kuuga, seega ei saa pikemat aega antud juhul hagejate puhul kõne alla tulla. Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et hagejad on
lg 1 p 1 või 2 nimetatud asjaolusid, mis andnuks hagejaile aluse teatada asja lepingutingimustele mittevastavusest ka pärast mõistliku aja möödumist. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata, seda ka intressinõuete osas, sest põhinõude rahuldamata jätmisel ei saa rahuldada ka nõudeid intressile § 189 lg 1 kohaselt. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hagejate S.D. ja G.D.i kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatult võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.