KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse tegemise aeg 30. aprill 2009, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-63637 Tsiviilasi TEBSAAS hagi KP v

) § 79 lg 1 alusel. Töölepingu lõpetamises on ekslikult märgitud

§ 76alusel.

Töölepingu punkt 8.1 nägi ette konkurentsikeelu, mis kohustas kostjat töölepingu kehtivuse ajal ja 1 aasta jooksul alates töölepingu lõpetamisest mitte töötama ei töö- ega muu võlaõigusliku lepingu alusel hageja konkurendi, äripartneri, endise töötaja ega kliendi juures. Samuti nägi nimetatud punkt ette konkurentsikeelu rikkumise korral kostjale kohustuse maksta hagejale leppetrahvi summas, mis võrdub hageja poolt kostjale töölepingu kehtivuse ajal tasutud töölepingu punktis 4.1 viidatud eritasu kogusummaga. Kuna tööleping lõpetati 30.05.2008, siis kehtib konkurentsi keeld kuni 30.05.2009. Tähtsust ei oma asjaolu, millisel alusel tööleping lõpetati. Töölepingu punkti 4.1 kohaselt maksti kostjale lisaks põhipalgale eritasu 5000 krooni kuus (bruto) töölepingu punktides 6.5 ja 8.1 sätestatud kohustuste täitmise eest. Hageja maksis kostjale töölepingu kehtivuse ajal eritasu kokku 101 190 krooni. Hageja poolt makstud eritasu on õiglane ning täiesti piisav kompenseerimaks kostja töökohavaliku piiramist.

§ 50

p.6 kohaselt töötaja on kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. 2008 juunikuu lõpus sai hagejale teatavaks, et kostja asus tööle AS-i M tootejuhina ning müüb muuhulgas Sonicu tarkvaratooteid. AS M veebilehel on avaldatud artikkel pealkirjaga „Vundament infosüsteemile – Sonic“, mille autoriks on kostja kui tootejuht. Hageja leiab, et kostja selline tegevus on vastavalt töölepingu punktile 8.1 konkurentsikeelu rikkumine, kuna Sonicu tarkvaratoodete sertifitseeritud müüjaks on ka hageja ning kostja tegeles ka hageja juures Sonicu tarkvaratoodete müügiga, tehes klientidele Sonicu pakkumisi. Samuti oli kostjale teada, et AS M on hageja konkurent, kuna kostja on oma 05.02.2008 e-kirjas M. K ’ile ja M. P ile (endised kaastöötajad) loetlenud konkurente, kelle juures hageja töötaja ei peaks töötama 1 (ühe) aasta jooksul, oli ka AS M. 15.07.2008 kirjas hageja nõudis kostjalt konkurentsikeelu rikkumise viivitamatut lõpetamist ja esitas leppetrahvi nõude. Kostja nõudele ei reageerinud ning leppetrahvi ei tasunud. Tulenevalt kostja vastusest hageja märgib, et kostja asus AS-is M tööle 02.06.2008, seega järgmisel tööpäeval peale hageja juurest lahkumist. Hageja esitas 27.01.2009 tõendi, et kostja on pöördunud uue tööandja AS M esindajana hageja kliendi T AS-i poole, sõlmides viimasega Sonic tarkvaralitsentside hoolduslepingu. Tegemist on ilmselge konkurentsipiirangu rikkumisega – hageja kliendi „üle löömisega“ uue tööandja huvides. Samuti on tegemist ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega – kostja kasutas ära hageja juures saadud teadmisi hageja klientide ja nende vajaduste kohta – kostja müüs Sonicu tooteid ka hageja töötajana. Kostja on täiesti teadlikult rikkunud nii konkurentsipiirangut kui ka ärisaladuse hoidmise kohustust. Ekslik on kostja väide, et tööleping lõpetati

§ 76

alusel poolte kokkuleppel, kuna kostja sellekohast kirjalikku taotlust ei esitanud ja hageja vastavat kirjalikku nõusolekut ei andnud, vaid kostja esitas 30.04.2008 avalduse töölepingu lõpetamiseks, mistõttu tööleping lõpetati 30.05.2008, seega oli töölepingu lõpetamise tegelikuks aluseks

§ 79lg.1.

Töölepingu punkt 8.1. nägi ette konkurentsikeelu kehtivuse ka 1 (ühe) aasta jooksul alates lepingu lõpetamisest, täpsustamata töölepingu lõpetamise alust. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet konkurentsikeelu varasema lõpetamise kohta. Ekslik on kostja käsitlus, et konkurentsikeeldu oleks pidanud töölepingu lõpetamisel 2 töötaja suhtes uuendama.

§ 50

p. 6 sätestatust järelduvalt töötamine tööandja konkurendi juures on tööandjale konkurentsi osutamine, sõltumata sellest, milliseid tööülesandeid töötaja uue tööandja juures täidab. Kostja vastuses kinnitab AS-is M tööle asumist ja esitas ka nendevahelise töölepingu. Seega puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja töötab hageja konkurendi juures. Kostja väide, et tal puudus AS-i M tööle asumisel mõistlik põhjus eeldada, et hageja asub leppetrahvi nõudma ning väitma, et kostja on konkurentsikeeldu rikkunud, ei ole tõsiselt võetav, kuna kostja ise oli juhtinud hageja tähelepanu sellele, et M’is ei tohiks hageja töötaja ühe aastajooksul töötada. Hageja ei ole andnud kostjale luba hageja konkurendi juures töötamiseks.

§ 50

p. 6 tulenevalt makstakse eritasu selle eest, et töötaja peaks konkurentsipiirangust kinni ka pärast töölepingu lõpetamist. Tööleping nägi ette konkurentsikeelust kinnipidamise ja ärisaladuse hoidmise eest ühise eritasu 5000 krooni kuus. Meelevaldne on kostja väide, et kummagi eest maksti 2500 krooni kuus – ka

§ 50p. 6 käsitleb neid koos, kuna nad on üksteisest lahutamatud.

Olukorras, kus kostja töötab hageja konkurendi juures, pole hageja ärisaladuste hoidmine üldse võimalik, kostja kasutab neid tahes tahtmata tööülesannete täitmisel, mida näitab muuhulgas T AS-iga juhtunu. Ekslik on kostja väide, et hageja konkurentideks on valdav enamus Eestis tegutsevaid äriühinguid. Hageja tegutseb üksnes IT-alal. Kostja tegevus kahjustab hagejat - AS M on hageja konkurendiks mitte ainult sama tegevusala tõttu, vaid tegeleb ka samade toodete müügiga, kusjuures viimast korraldab kostja. On ilmselge, et selline tegevus vähendab hageja Sonicu toodete käivet ja kasumit. On loogiline, et leppetrahv kujuneb seda suuremaks, mida kauem kostja hageja juures töötas ja seda suurem on töötaja kogemus ning seetõttu ka tööandjale konkurentsi osutamisega tekitatav kahju. Seega on põhjendamatu kostja vastuväide, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ning töölepingu punkt 8.1. on vastuolus hea usu põhimõttega. Leppetrahvi mõte on kompenseerida kahju, mitte tööandjat rikastada. Lisaks märgib hageja, et kostja saadavad tasud AS-ilt M on olulisemalt suuremad hageja juures teenitud tasudest, mistõttu kostja tõenäoliselt arvestas võimalusega, et peab hagejale leppetrahvi maksma. Hageja tugineb esitatud nõudes

§ 50p. 6 sätestatule.

Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja vastuväite kohaselt konkurentsikeeld lõppes poolte kokkuleppel 30.05.

1. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel
2. maist 2008 ja nimetatud kokkuleppest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid töölepingu lõpetamisest hoolimata soovinud jätta kehtima töölepingu punkti nr 8.
3. Seega on mõistlik järeldada, et nimetatud punkt kaotas poolte ühisel tahtel kehtivuse üheaegselt koos töölepingu kõigi teiste punktidega. VÕS § 186 p. 4 kohaselt on võlasuhte üheks lõppemise aluseks poolte kokkulepe. Juhul kui pooled oleksid pidanud vajalikuks jätta konkurentsikeeldu sätestava tingimuse siiski kehtima, pidanuks pooled, sh hageja kui tööandja oma sellekohast tahet kokkuleppes selgelt avaldama ja vastava konkurentsikeelu töötaja suhtes uuendama. Sellise kokkuleppe puudumisel on möödapääsmatu järeldus, et tööleping lõppes tervikuna, sh ka selle punkti 8.
4. osas. Kostjal, kaaludes tööle asumist AS-i M, puudus mõistlik põhjus eeldada, et hageja asub hiljem kostjalt leppetrahvi nõudma ning väitma, et kostja on konkurentsikeeldu rikkunud. Keelu rikkumiseks pidanuks keeld ise olema kehtiv. VÕS § 6 lg.1 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kui eeldada, et töölepingu punkt 8.1 jäi pärast 30.05.2008 siiski kehtima, ei ole selle kohaldamine ja seega selle väidetava rikkumise eest leppetrahvi sissenõudmine vastuvõetav järgmiste vastuolude tõttu hea usu põhimõttega; 3 * Kuna konkurentsikeelu näol on tegemist isiku põhiseaduse § 29 lg.1 tuleneva põhiõiguse riivega, peab see olema isikule võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Poolte vahel sõlmitud töölepingust ning muudest tõenditest nähtuvalt maksis hageja kostjale eritasu töölepingu p. 8.1 (konkurentsikeeld) ja 6.5 (ärisaladuse hoidmine) eest kokku 5000 krooni kuus. Eritasu proportsiooni kohustuste suhtes määratud ei ole, seega tuleb eeldada, et kummagi kohustuse täitmise eest makstava eritasu suurus on 2500 krooni ehk pool kogu makstavast eritasust. * Töölepingu punkti 8.
5. kohaselt ei tohi kostja ühe aasta jooksul peale töölepingu lõpetamist töötada hageja konkurendi, äripartneri, endise töötaja ega kliendi juures. Peale selle ei tohi töötaja sama ajavahemiku jooksul tegelda ettevõtlusega ega kuuluda äriühingute juhtorganitesse äriühingutes, mis tegutsevad tööandja tegevusalal. Nimetatud piirangud kehtivad peale Eesti ka Soomes, Skandinaaviamaades ja Inglismaal. Konkurendid on töölepingu punkti 8.
6. kohaselt äriühingud, mis tegutsevad hagejaga samadel tegevusaladel. Hageja tegevusaladeks on arvutitarkvaraga seonduv tegevus; tööstuskaupade ost, müük, import ja eksport (va tubakas, suitsetamistarbed ja tikud); konsultatsiooniteenused ja kuni 6-kuulise koolituse korraldamine; eelnimetatud tegevustega seonduv vahendustegevus, kinnisvara ost, müük ja vahendus ning transporditeenused Eesti Vabariigi piires. Seega lisaks kõikidele Eestis tegutsevatele IT-firmadele (kuna kõik tegelevad kas arvuti tarkvaraga või tööstuskaupade ostu-müügiga) on hageja konkurentideks, kelle juures kostja ühe aasta jooksul töötada ei tohiks, valdav enamus Eesti tegutsevaid äriühinguid. Lisaks on kostjal keelatud töötada ka hageja äripartnerite, endiste töötajate ja klientide juures, mis ahendab võimalike tööandjate ringi veelgi. Seega, et mitte rikkuda poolte vahel sõlmitud töölepingu p. 8.1, oleks kostja pidanud asuma tööle äriühingus, kes ei tegele töölepingu punktis 8.1 nimetatud tegevusalaga ega kuulu nimetatud loetellu. Kostja on viimased 10 aastat ehk peaaegu kogu oma tööelu jooksul töötanud IT-alal tegutsevates äriühingutes osakonna juhataja, projektijuhi, turundus- ja tootejuhina ning omandanud selles vallas märkimisväärsed teadmised ja kogemused. Ühe aasta jooksul vastavast valdkonnast kõrvale jäänuna oleks kostja oma potentsiaali asjatundliku spetsialistina aga minetanud - IT valdkonnas toimuvate ülikiirete arengute tõttu. Kostja väitel ei ole eelkirjeldatud tingimustel konkurentsikeelust kinnipidamise kohustus ühe aasta jooksul ilmselgelt tasakaalus kostjale hageja juures töötamise ajal selle kohustusega seoses makstud eritasu summaga 2500 krooni kuus ehk 30 000 krooni aastas ehk nimetatud töökohavaliku piirang ei olnud õiglaselt kompenseeritud, mistõttu oli kostja sunnitud elatusvahendite saamiseks asuma taas tööle. Kostja rõhutab, et kogu eelmärgitud vähene eritasu maksti talle välja osade kaupa hageja juures töötamise perioodil ja mitte pärast seda. Töölepingu punktis 8.
7. sisalduva leppetrahvi suuruseks on töölepingu punkti 4.
8. järgi töölepingu kehtivuse ajal makstud eritasu kokku ehk töötaja peab tasuma konkurentsikeelu väidetava rikkumise eest leppetrahvi summas, mis on võrdne töötajale makstud eritasuga nii ärisaladuse hoidmise kui konkurentsikeelu eest. Ärisaladuse hoidmise eest makstud eritasu arvestamine leppetrahvi suuruse määramisel ja hagi nõudel ei ole põhjendatud, kuivõrd ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumist hageja kostjale ette ei heida. Kostja arvates ei ole leppetrahvi suuruse võrdsustamine konkurentsikeelust kinnipidamise eest töölepingu kestel makstud kogu eritasu summaga põhimõtteliselt mõistlik. Sellisel juhul sõltub kohaldatava leppetrahvi suurus töölepingu kehtivuse ajast ehk mida kauem töötaja töötab, seda suuremaks leppetrahv automaatselt kujuneb. Kostja väitel leppetrahvi mõte on eelkõige kompenseerida kahju, mida töötaja tegevus konkurendi juures endisele tööandjale tekitab ja mitte tööandjat rikastada. Ei ole mingit alust väita, et kauem töötanud töötaja tekitab suuremat kahju kui lühemat aega töötanud töötaja. Seega on poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 8.1 ettenähtud leppetrahv ebamõistlikult suur ning vastav punkt mittekohaldatav vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. 4 Kostja kinnitab töötamist alates 02.06.2008 AS M. Maakohtu põhjendused Hageja TEBSAAS (EBSA AS) ja kostja K Psõlmisid 23.08.2006 töölepingu , mille kohaselt kostja asus hageja juures tööle turundusjuhi, avalike suhete ametikohal.
9. aprillil 2008 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks ja 30.mail 2008 lõpetati poolte vaheline tööleping

§ 76alusel (tlk.

13). Hageja väidab, et töölepingu lõpetamises on ekslikult märgitud

§ 76

alusel, tegelikult peab olema

§ 79

lg 1 alusel, kuna kostja esitas 30.04.2008 avalduse töölt lahkumiseks, mille hageja ühe kuu möödudes rahuldas ja sellisel viisil toimimine vastab töötaja algatusel töölepingu lõppemise

§-s 79 lg.1 sätestatule. Kohus märgib, et töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu töölepingul vormistab tööandja (hageja) vastavalt töötaja esitatud avaldusele ja

-s sätestatud töölepingu lõppemise alustele, mitte töövõtja (kostja). Hageja ei ole ITVS-s ettenähtud tähtajal vaidlustanud pooltevahelise töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist, seega on alusetud hageja viited tema poolt ekslikult vormistatud poolte töölepingu lõpetamise alusele. Hageja, tuginedes

§-le 50 p.6 sätestatule, esitas 30.09.2008 kohtule hagiavalduse kostja vastu leppetrahvi summas 101 190 krooni saamiseks, kuna kostja peale poolte vahelise töölepingu lõpetamist 30.05.2008, asus järgmisel tööpäeval, s.o. 02.06.2008 tööle hageja konkurendi AS-i M juurde samal tegevusalal nagu hageja juures. Poolte vahelise töölepingu punkt 8.1 nägi ette konkurentsikeelu, mis kohustas kostjat töölepingu kehtivuse ajal ja 1 aasta jooksul alates töölepingu lõpetamisest mitte töötama ei töö- ega muu võlaõigusliku lepingu alusel hageja konkurendi, äripartneri, endise töötaja ega kliendi juures. Kostja on oma tööleasumisega AS-is M rikkunud lepingu punktis 8.1. ettenähtud konkurentsikeeldu. Samas nägi nimetatud punkt ette konkurentsikeelu rikkumise korral kostjale kohustuse maksta hagejale leppetrahvi summas, mis võrdub hageja poolt kostjale töölepingu kehtivuse ajal tasutud töölepingu punktis 4.1 viidatud eritasu kogusummaga, antud juhul 101 190 krooni. Kuna tööleping lõpetati 30.05.2008, siis kehtib konkurentsi keeld kuni 30.05.2009.

§-st 50 p. 6 tulenevalt makstakse eritasu selle eest, et töötaja peaks konkurentsipiirangust kinni ka pärast töölepingu lõpetamist. Tööleping nägi ette konkurentsikeelust kinnipidamise ja ärisaladuse hoidmise eest ühise eritasu 5000 krooni kuus. Meelevaldne on kostja väide, et kummagi eest maksti 2500 krooni kuus – ka

§ 50p. 6 käsitleb neid koos, kuna nad on üksteisest lahutamatud.

Olukorras, kus kostja töötab hageja konkurendi juures, pole hageja ärisaladuste hoidmine üldse võimalik, kostja kasutab neid tahes tahtmata tööülesannete täitmisel, mida näitab muuhulgas T AS-iga juhtunu. Kostja hagi ei tunnista, küll kinnitab enda tööleasumist 02.06.2008 AS-is M. Kostja vastuväite kohaselt lõppes konkurentsikeeld poolte kokkuleppel 30.05.2008, kuna tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 30.

1. 2008 ja nimetatud kokkuleppest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid töölepingu lõpetamisest hoolimata soovinud jätta kehtima töölepingu punkti nr 8.
2. Seega on mõistlik järeldada, et punkt 8.
3. kaotas poolte ühisel tahtel kehtivuse üheaegselt koos töölepingu kõigi teiste punktidega. VÕS § 186 p. 4 kohaselt on võlasuhte üheks lõppemise aluseks poolte kokkulepe. Kui pooled pidanuks vajalikuks jätta konkurentsikeeldu sätestava tingimuse kehtima, pidanuks pooled, sh hageja, oma sellekohast tahet kokkuleppes selgelt avaldama ja vastava konkurentsikeelu kostja suhtes uuendama. Sellist kokkulepet ei ole sõlmitud ja seega lõppes tööleping tervikuna, sh ka punkti 8.
4. osas, mistõttu kostjal, kaaludes tööle asumist AS-i M, puudus mõistlik põhjus eeldada, et hageja asub hiljem temalt leppetrahvi nõudma ning väitma, et ta on konkurentsikeeldu rikkunud. Keelu rikkumiseks pidanuks keeld ise olema kehtiv, mis kostja väitel eeltoodu alusel seda ei ole. Kui eeldada, et töölepingu punkt 8.1 jäi pärast 30.05.2008 siiski kehtima, on selle kohaldamine ja selle väidetava rikkumise eest leppetrahvi sissenõudmine hea usu põhimõttega vastuolus. Kuna 5 konkurentsikeelu näol on tegemist isiku põhiseaduse § 29 lg.1 tuleneva põhiõiguse riivega, peab see olema isikule võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Poolte vahel sõlmitud töölepingust ning muudest tõenditest nähtuvalt maksis hageja kostjale eritasu töölepingu p. 8.1 (konkurentsikeeld) ja 6.5 (ärisaladuse hoidmine) eest kokku 5000 krooni kuus. Eritasu proportsiooni kohustuste suhtes määratud ei ole, seega tuleb eeldada, et kummagi kohustuse täitmise eest makstava eritasu suurus on 2500 krooni ehk pool kogu makstavast eritasust. Töölepingu punkt 8.
5. piirab kostja töötamist peale töölepingu lõpetamist ühe aasta jooksul hageja konkurendi, äripartneri, endise töötaja ega kliendi juures, samuti ei tohi töötaja samal ajavahemikul tegelda ettevõtlusega ega kuuluda äriühingute juhtorganitesse äriühingutes, mis tegutsevad hageja tegevusalal. Nimetatud piirangud kehtivad peale Eesti ka Soomes, Skandinaaviamaades ja Inglismaal. Samuti on konkurentideks äriühingud, mis tegutsevad hagejaga samadel tegevusaladel. Seega, et mitte rikkuda p. 8.1 piirangut, pidanuks kostja asuma tööle äriühingus, kes ei tegele punktis 8.1 nimetatud tegevusalaga ega kuulu nimetatud loetellu. Kostja on viimased 10 aastat ehk pea kogu oma tööelu jooksul töötanud IT-alal tegutsevates äriühingutes osakonna juhataja, projektijuhi, turundus- ja tootejuhina ning omandanud selles valdkonnas märkimisväärsed teadmised ja kogemused. Üks aasta sellest valdkonnast kõrvale jäämisel kostja minetaks oma potentsiaali asjatundliku spetsialistina seoses IT valdkonnas toimuvate ülikiirete arengute tõttu. Seega ei ole konkurentsikeelust kinnipidamise kohustus ühe aasta jooksul ilmselgelt tasakaalus kostjale makstud eritasu summaga 2500 krooni kuus, ehk nimetatud töökohavaliku piirang ei olnud õiglaselt kompenseeritud, mistõttu oli kostja sunnitud elatusvahendite saamiseks asuma taas tööle. Töölepingu punktis 8.
6. sisalduva leppetrahvi suuruseks on punkti 4.
7. järgi töölepingu kehtivuse ajal makstud eritasu kokku ehk töötaja peab tasuma konkurentsikeelu väidetava rikkumise eest leppetrahvi summas, mis on võrdne töötajale makstud eritasuga nii ärisaladuse hoidmise kui konkurentsikeelu eest kokku summas 101 190 krooni. Ärisaladuse hoidmise eest makstud eritasu arvestamine leppetrahvi suuruse määramisel ja hagi nõudel ei ole põhjendatud, kuivõrd ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumist hageja kostjale ette ei heida. Samuti ei ole leppetrahvi suuruse võrdsustamine konkurentsikeelust kinnipidamise eest töölepingu kestel makstud kogu eritasu summaga põhimõtteliselt mõistlik. Leppetrahvi mõte on eelkõige kompenseerida kahju, mida töötaja tegevus konkurendi juures endisele tööandjale tekitab, mitte aga tööandjat rikastada.. Seega on punktis 8.1 ettenähtud leppetrahv ebamõistlikult suur ning vastuolus tõttu hea usu põhimõttega. Kohtuistungil jäid hageja esindaja hagis esitatud nõude juurde ning kostja ja tema esindaja oma vastuväidete juurde

§ 50sätestab töötaja põhikohustused.

Kui tööandja kõige tähtsamateks kohustusteks on anda töötajale tööd ja maksta palka, siis töötaja kõige olulisemaks kohustuseks on teha kokkulepitud tööd ning täita erikorraldusteta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. Vaieldavusi põhjustavaks kohustuseks on töötaja kohustus hoida tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutada tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötada tööandja loata viimase konkurendi juures (

§ 50lg.

6). See kohustus lasub töötajal üksnes siis, kui töölepingus on määratletud, kes on konkurendid, kelle juures töötamine on keelatud või milles seisneb konkurentsi osutamine. Tööandja äri- ja tootmissaladust peab töötaja hoidma, kuid ka selles küsimuses peab olema selge, milline informatsioon kujutab endast äri- ja tootmissaladust.

§ 50

p 6 kohaselt töötaja on kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust.

§ 50

p.6 annab konkurentsikeelule laiema ulatuse, keelates töötajal üldse töötamise konkurendi juures. Töötaja ja 6 tööandja saavad alati kokku leppida konkurentsikeelu kitsamas tähenduses, st töölepingus määratakse kindlaks tegevusalad, mida peetakse konkureerivaks. Eelnimetatud kohustused võivad kesta ka pärast töölepingu lõpetamist, kui see tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest ja selle eest makstakse eritasu. Töötajale eritasu maksmise viis ja kord tuleb ka töölepingus kokku leppida. Konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-14-05). Kuna

ei näe ette töötaja vastutust konkurentsikeelu või äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustuse mittetäitmise eest, tuleb ka see küsimus reguleerida töölepingus. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui töötaja rikub peale töölepingu lõppemist kehtivat konkurentsikeeldu, ei saa tööandja poolt talle makstud eritasu vaadelda kahjuna, mille hüvitamist saaks nõuda, sest tööandja ei maksnud eritasu töökohustuse rikkumise tõttu. Palga maksmise kui kulutuse ja lepingu töötajapoolse rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Kui töötaja poleks oma kohustust rikkunud, oleks tööandja palgakulu ikkagi kandnud, seega pole kulutuste kandmine lepingu töötajapoolse rikkumise tagajärg ning töötajale makstud eritasu saab töötajalt tagasi nõuda vaid siis, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest (Riigikohtu tsiviilasjad nr. 3-2-1-106-03 ja 3-2-1-14-05). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Poolte vahel 23.08.2006 sõlmitud töölepingu (tähtajaga määramata ajaks) punktis 8.1 leppisid pooled kokku, et töötaja kohustub käesoleva töölepingu kehtivuse ajal ja 1 aasta jooksul alates käesoleva lepingu lõpetamisest mitte töötama ei töö- ega muu võlaõigusliku lepingu alusel tööandja konkurendi, endise töötaja ega kliendi (muuhulgas F Oy, T OYj, C Oy, S Iy, T OÜ, S AS, R AS, Eesti Vabariigi Rahandusministeerium) juures. Konkurentsikeeld laieneb ka töötaja iseseisva ettevõtluse, äriühingute juhtorganitesse kuulumise ja aktsionäri või osanike staatuse omandamise suhtes äriühingutes, mis on tegevad tööandja tegevusalal. Konkurentsikeeld hõlmab nii töötaja otsest kui kaudset tegevust. Konkurentsikeeld on kehtiv Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi, Skandinaavia maade ja Suurbritannia territooriumil toimuva tegevuse suhtes. Samuti kohustub töötaja hoiduma muust tegevusest, mis võib kahjustada tööandja vara ja huve. Töötaja kinnitab, et käesolevas punktis toodud konkurentsikeeld ei piira ebamõistlikult tema ettevõtlusvabadust, professionaalset tegevust ega investeerimisalast tegevust. Käesoleva punktis toodud konkurentsikeelu rikkumise korral kohustub töötaja maksma tööandjale leppetrahvi summas, mis võrdub tööandja poolt töötajale käesoleva töölepingu kehtivuse ajal tasutud punktis 4.1 viidatud eritasu kogusummaga, lõpetama tööandja nõudel keelatud tegevuse ning üle andma keelatud tegevusest saadud tulu tööandjale (tlk. 10, 7-11, 13). Punkti 4.1 kohaselt makstakse töötajale põhipalka 16 610 krooni kuus (bruto). Lisaks põhipalgale makstakse töötajale eritasu 5000 krooni kuus (bruto) käesoleva lepingu punktides 6.5 ja 8.1 sätestatud kohustuste täitmise eest (tlk. 8). Lepingu punkt 6.5. kohaselt töötaja kohustused tööandja ärisaladuste kaitsmisel kehtivad ka pärast käesoleva lepingu lõppemist, seni kuni sellised andmed on tööandja ärisaladused (tlk. 9). Kohus märgib, et mis puutub kostja väitesse, et kostja konkurentsikeeld lõppes poolte kokkuleppel 30.05.2008 seoses töölepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel 30.05.2008 ja nimetatud kokkuleppest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid töölepingu lõpetamisest hoolimata soovinud jätta kehtima töölepingu punkti nr 8.1., siis selline kostja seisukoht ei ole kooskõlas

-s sätestatuga ega poolte vahel sõlmitud töölepinguga ja seega ka kostja viide VÕS §-le 186 p. 4, mille kohaselt on võlasuhte üheks lõppemise aluseks poolte kokkulepe, ei ole antud juhul asjakohane. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja maksis kostjale igakuiselt eritasu 5000 krooni (tl 1438) ja kostja ning AS M vahel sõlmiti 02.06.2008 töölepinguga , mille kohaselt kostja asus AS-is 7 M tööle 02.06.2008 tootejuhi ametikohal (tl 82-87), kelle ülesandeks ametijuhendi kohaselt on korraldada tarkvara toodete ostu tarkvara arenduse osakonnas, organiseerida seminare ja koolitusi ning jälgida arvepidamise korrektsust tarnija ning M vahel (tl 80). Punkti 4.1 kohaselt pidi hageja kostjale maksma eritasu 5000 krooni kuus (bruto) käesoleva lepingu punktides 6.5 ja 8.1 sätestatud kohustuste täitmise eest (tlk. 8). Hageja ei ole ühelgi tasu arvestuse lehel märkinud, millises ulatuses eritasu on arvestatud lepingu punkti 6.5 ja millises ulatuses lepingu punkti 8.1 sätestatud kohustuste täitmise eest. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata hageja nõuet rahalises väärtuses lepingu punkti 8.1 eest makstud kohustuste täitmise eest. Hageja esitatud hagis taotleb kostjalt leppetrahvi väljamõistmist ainult lepingu punkt. 8.1. rikkumise eest, kuigi eritasu maksis kostjale kahes lepingu punktis sätestatud kohustuse eest ja seda kostjale tema kogu töötamise aja eest makstud eritasu 101 190 krooni ulatuses Kohus, uurides lepingu punkti 8.1. teksti, jõuab järeldusele, et selle punkti kohaselt ei ole tööandja konkurendi, endise töötaja ega kliendi loetelus märgitud AS-i M Samas on lepingu punktis 8.1. määratletud keelud nii laiaulatuslikud ja üldsõnalised, et praktiliselt puudub hagejal võimalus üldse ühe aasta jooksul minna tööle ja elatust teenida oma pikaaegselt omandatud ja kõrge kvalifikatsiooniga erialal, samaaegselt kaotada omandatud kvalifikatsioon, mis ei ole iseenesest

§-s 50 p. 6 sätestatud eesmärk. Lepingu punktis 8.

1. ei ole selgelt määratletud, milles seisneb konkurentsi osutamine kostjale, milline informatsioon kujutab endast ärisaladust. Lepingu punktis 8.
2. on antud loetelu kostja konkurentide ja klientide kohta, millede hulga ei ole nimetatud AS M. Hageja väide, et ise kostja teadis, et AS M on hagejale konkurent, ei ole asjakohane, vaid töölepingus endas peab olema kajastatud hageja konkurentide ja klientide nimekiri, kelle suhtes soovitakse rakendada konkurentsi keeldu. Kohus leiab, et konkurentsi keeld on oluline piirang töötaja suhtes. Töötaja ka tööandja saavad alati kokku leppida konkurentsikeelu kitsamas tähenduses, et töölepingu määratakse kindlaks tegevusalad, mida peetakse konkureerivaks. Antud juhul hageja seda teinud ei ole. Mis puutub konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurusesse, siis peab see olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Ja samuti tuleb arvestada asjaoluga, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Seega on tegemist põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Kohtu hinnangul ei ole lepingu punktis 8.
3. tingimuste täitmiseks makstav eritasu piisav, isegi kui nn keelatud firmade loetelus olnuks AS M. Kohus, uurides esitatud tõendeid kogumis on jõudnud järeldusele, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1, 2, 3 jätab kohus menetluskulud, sealhulgas riigilõiv, täielikult hageja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Taimi Kollom Kohtunik 8