KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 05. mai 2009.a Tallinn Tsiviilasja number 2-09-226 Tsiviila

§ 60lg-le 1 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last.

Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele. Sama Paragrahvi lg 2 kohaselt kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Elatis mõistetakse välja nõude esitanud isiku (hageja) kasuks.

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.

§ 61

lg 4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 2007 oli 3600 ja 2008.a. ning 2009.a. on 4350 krooni. Seega ühele lapsele ei tohi olla igakuine elatis väiksem kui 1800 krooni 2007 aastal ja 2175 krooni 2008 ning 2009 aastal. Kostja ei vaidle vastu nõude suurusele ühes kuus. Seega puudub kohtul vajadus anda hinnang lapse vajadustele ning hageja poolt kohtule esitatud hageja tõenditele. Kohtule esitatud avaldusest nähtub, et hagejal endal puudub sissetulek kuna on töötu alates 2008 kevadest, varem töötas FIE-na. Kostja AN, on tööotsijana arvele võetud. Kuna kostja ei ole tõendanud ülalpidamise kohustuse täitmist lapse osas, kuulub hageja poolt nõutud elatis kostjalt summas 2175 krooni väljamõistmisele. Küll aga pole Riigikohtu hinnangul elatise maksmisest vabastamise aluseks kohustatud isikul üksnes palga või muu sissetuleku puudumine, lahend 3-2-1-52-07.

§ 70

lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest; lg 2 kohaselt kohus võib hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61 6. 2 lõikes nimetatud asjaolusid. Riigikohus on seisukohal oma otsuse nr 3-2-1-14-08, et kui hageja nõudeks on saada elatist tagasiulatuvalt, tuleb selgitada, kas esinevad

§ 70

lg 2 kohaldamise eeldused.

§ 70

lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt see, et vanem ei ole ühe aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kohus võib

§ 70

lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis seda ebaregulaarselt (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-
3. p-d 11-12 ja
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-
6. p 13). Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 14.

§ 70lg-d 1 ja 2 seovad elatise väljamõistmise alguse hagi esitamise hetkega. Kuigi Ts

MS § 362 lg 1 järgi loetakse hagi esitatuks, kui kohus on selle menetlusse võtnud ja hagiavaldus kostjale kätte toimetatud, ning TsMS § 486 lg 4 järgi loetakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates makseettepaneku kättetoimetamisest, ei saa kolleegiumi arvates

§ 70

lg-d 1 ja 2 tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta tagasiulatuvalt. Kolleegiumi arvates ei tule

§ 70kohaldada koosmõjus Ts

MS § 362 lg-ga 1 ega § 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus.

§ 70

mõtte kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule tegelikult esitati Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-07 p
3. Sama tuleneb ka TsMS §362 lg-st 3, mille järgi loetakse hagiavalduse, nõude või taotluse esitamise ajaks materiaalõiguslikus mõttes selle kohtusse jõudmise aeg, kui hagiavaldus, nõue või taotlus on vastaspoolele hiljem kätte toimetatud. Kolleegiumi arvates saab tähtaja arvutamise sätteid kohaldada põhimõtteliselt nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kindlaks aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-
6. p 15 ja
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-
9. p 7.

§70

lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päev. Hageja on elatise nõudes kohtule hagi esitanud 06.01.

1. Hinnates kohtule esitatud tõendeid, lähtudes kummagi vanema kohustusest ülal pidada oma last, samuti vanemate varalisest seisundist ning vanemate enda poolt esitatud selgitusi, et lapse ülalpidamisel ei ole kostja piisaval määral ja regulaarselt osalenud, peab kohus käesoleval ajal põhjendatuks kostjalt välja mõista lapse ülalpidamiseks 2175 krooni kuus, alates hagi esitamisest kohtule so 06.01.
2. TsMS § 468 lg 3 tunnistab kohus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Eelnimetatu ei välista vabatahtlikku kohtuotsuse täitmist kostja poolt. 3 Menetluskulude jaotus Juhindudes riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 2 ei tule riigilõivu käesolevas kohtuvaidluses pooltel elatise nõudelt tasuda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s.h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjatel kui poolel, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Lukiina Vismann Kohtunik 4