lg 1 p-i 2 alusel osaliselt tühistada ning jätta kostja vastuhagis sisalduv nõue Tallinnas XXXXXX XX asuva kinnistu ½ mõttelise osa müügist saadud rahast 400 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Selle summa võrra tuleb vähendada hagejalt kostja kasuks väljamõistetavat hüvitist. Ülejäänud osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ning selle tühistamiseks ei ole alust.
kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 08.03.2002 võõrandatud XXXXXX XX kinnistu mõttelise osa eest saadud raha on seni ajani jagamata. Pooled ei vaielnud selle üle, et abielusuhted lõppesid nende vahel novembris 2000, ning et abielu kestel soetatud mõtteline osa XXXXXX XX asuvast kinnistust võõrandati ühiselt (kostja nõusolekul) märtsis 2002. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja sai vara müügist 350 000 krooni. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kostjale andnud lubaduse maksta talle edaspidi veel täiendavaid summasid. Sellekohast kokkulepet ei ole kostja tõendanud. Asjaolu, et müügist saadud rahast ei antud kostjale üle poolt, vaid kanti tema pangakontole 350 000 krooni, ei tõenda, et kostjal oleks jäänud osa rahast saamata. PKS § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, lg 4 kohaselt tuleb kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Abielu kestel soetatud kinnisasja müügist saadud raha jagamine ei vajanud seega mingit täiendavat kinnitamist. Kui pooled jagavad ühisvara kokkuleppel, siis ei ole võimalik tugineda hiljem eeldusele, nagu peaksid nende osad varas olema võrdsed. Pooled, kes on teadlikud vara soetamise asjaoludest, võetud kohustustest jm, võivad vara jagamise osas sõlmida PKS § 19 lg-s 1 nimetatust erinevaid kokkuleppeid. Seetõttu nõustub kolleegium apellandiga, et ühisvara müümist ja raha jagamist enam kui aasta pärast poolte abielusuhete lõppemist tuleb käsitleda ühisvara jagamisena PKS § 18 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole seda vara, s.o kinnisvara müügist saadud raha, võimalik hiljem uuesti jagada. Selles osas tuleb kohtuotsust muuta ning vähendada hagejalt väljamõistetud hüvitist 400 000 krooni võrra. XXXXXX XX-X asuva korteriomandi jagamise osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. 23.09.2008 toimunud maakohtu istungil ei suutnud pooled saavutada kokkulepet korteri väärtuses: hageja väitel oli selle maksumuseks 2,1 miljonit krooni, kostja väitel aga 2,8 miljonit krooni (tl 178, II köide). Samas jõudsid pooled ühisele seisukohale, et ekspert tuleb arvamuse andmiseks kutsuda kohtusse. 21.10.2008 kohtuistungil avaldas ekspert R. S. arvamust, et XXXXXX XX-X asuva korteriga samaväärse korteri turuväärtuseks on 2,3 kuni 2,4 miljonit krooni (tl 183, II köide). Eksperdi seletuse kohaselt oli ta arvamuse andmiseks analüüsinud kahel viimasel kuul analoogsete objektidega tehtud 5 14 tehingut („Tellisime 2 kuu analoogsed tehingud samas piirkonnas… Analüüsisin 14 tehingut.“ – 183, II köide). Seega lähtus maakohus võimalikult täpsest viimasest hinnast, s.o 2,35 miljonist kroonist. Ühisvara jagamisel määratakse vara hind kindlaks selle jagamise aja seisuga. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kõnealuse korteriomandi väärtus on veelgi langenud ning vastavalt kaebusele lisatud hindamisaktile on selleks nüüd 1,95 miljonit krooni. Arvestades kinnisvaraturu vähest likviidsust ja võrreldavate tehingute piiratud arvu, on hinnangu erinevused paratamatud ega tõenda hinna muutumist. Pealegi nähtub nimetatud hindamisaktist, et eksperthinnangu andmiseks on võrreldud vaid kolme tehingut ning hinna määramisel arvestatud müügiperioodiks kuni 6 kuud, mis on praeguses turusituatsioonis väga lühike aeg (eriti suuremate objektide osas) ega peegelda ka seetõttu vaidlusaluse kinnisvara tegelikku väärtust. Pooled ei vaielnud selle üle, et XXXXXX XX-X korteri väärtusest tuleb hüvitise suuruse määramiseks maha arvata hageja poolt remondile tehtud kulutused 100 000 krooni ning pangale tasutud laenumaksed 483 064 krooni. Seega mõistis maakohus korteri osas õigesti hagejalt kostja kasuks välja 883 468 krooni ((2 350 000 – 100 000 – 483 064) : 2). Muid laenukohustusi ei olnud kohtul alust arvestada. Kostja eitas laenulepingute sõlmimist füüsiliste isikutega. Maakohus asus õigele seisukohale, et hageja väidetud laenude võtmine perekonna huvides on tõendamata, põhjendades seda küll asjaoluga, et kirjalikke laenulepinguid ei ole kohtule esitatud (hageja ema S. H.i laenuleping oli kohtule esitatud - tl 91, I köide). Kuigi maakohus pidas võlausaldajate kirjalikke seletusi laenude andmise kohta ebapiisavaks, tõendamaks perekonna huvides laenude võtmist, leiab kolleegium, et viimast asjaolu ei tõenda ka kirjalikud laenulepingud, mille olemaolu kostja eitab ning mille osas ei ole hageja tõendanud, et need laenud võeti kostja teadmisel perekonna huvides. Pealegi nähtub S. L. ja J. P. seletustest, et neilt võetud laenud ei olnud seotud XXXXXX XX-X korteri soetamisega. Kolleegium ei saa arvestada OÜ R. osaku eest hüvitise väljamõistmisel osakapitali hilisemat vähendamist. Hageja oli nõus tasuma kostjale maakohtu otsuses märgitud summa (
Esimese astme kohtu menetluses nõude õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses (
Nii 23.09.2008 kui 21.10.2008 kohtuistungil on hageja nõustunud tasuma vastavat hüvitust kostjale 37 500 krooni („Ka OÜ R. osakud jätta hagejale. Hageja on nõus tasuma hüvitist 37 500 krooni.“ - tl 185, II köide). Pealegi ei peegelda osakapitali suurus äriühingu tegelikku väärtust. Harju Maakohus on poolte ühisvara jagamisel lähtunud õigesti PKS § 19 lg-st 1 ja lugenud nende osad võrdseks. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, ei ole hageja tõendanud. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab osaliselt esimese astme kohtu otsust, jätab ta kooskõlas
Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.