lg 3 p 2 - st tarbijakrediidilepinguid reguleerivad sätteid, mis on vastavas eelmärgitud 2. jaos ja seega kohalduvad vaidluses laenu ja krediidilepingut reguleerivad sätted, aga ka võlaõigusseaduses muud lepingulise kohustuse rikkumist reguleerivad sätted. 9.
lg 1 järgi kohustub üks isik andma teisel isikule rahasumma, laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma.
lg 1 järgi tuleb majandus või kutsetegevuse antud laenult maksta intressi üksnes juhul kui see on kokku lepitud.
lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. 2
lg 1 tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele ja lg 3 alusel loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil. Rahalise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist
lg 1 p1 ja 108 lg 1 alusel.
lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ja lg 2 alusel asub sellisel juhul uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovtanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse et on kohustuse täitnud õigele isikule.
sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Laen 11. Kuna vaidlus puudub selles, et nõue on SMS Laen OÜ poolt loovutatud hagejale, kostja ei ole laenu tagastanud ja on kohustust rikkunud, siis on hageja õigustatud nõudma kostjalt tagastamata laenu tagasi. Eeltoodu alusel tuleb tagastamata laenu katteks kostjalt välja mõista
Vaidluse puudumise tõttu nõude loovutamise üle, ei pea kohus ja nõude loovutamise lepingule täiendavat hinnangut andma. Intress 12. Vaidlus puudus selles, et hageja on majandus-ja kutsetegevuses tegutsev äriühing ning tegeleb laenu andmisega, mille tõttu on tal on õigus antud laenult intressi nõuda ja seda tuleb tasuda vastavalt lepingus on kokkulepitule
Kuna vaidlus puudus selles, et kostjale anti laenuks raha (
lg 1 alusel võib laenuks anda ka muud kui raha ), siis on poolte vahel tegemist krediidilepinguga. Nimelt on
lg 1 järgi krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma ja lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt toimub krediidi andmine tasu eest, st krediidisaajal on kohustus maksta tasu saadud krediidilt, milleks ongi intress ja mis vastavalt esitatud kokku lepitud lepingu p –s 4.2.3 järgi määras 23,3% laenu perioodiks e. 700 krooni. Seega tuleb intressi tasumise kohustus nii lepingust ning seadusest. Lepingu p 4.2.3 on määratletud intressi suurus, mis on vastavalt 23,3% laenult 3000 krooni e. 700 krooni e. 0,778% päevas.
Seega kui laenu kokkulepitud ajaks võlgnik ei tagastanud, kaotab seega laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, so hageja poolt viidatud 02.01.07, kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi saab rääkida üksnes viivise nõudest. Eeltoodu alusel ei saa hageja nõuda intressi lepingu p 10.1 järgi. Tegemist on sellise tüüptingimusega, mis on vastuolus sama pooltevahel sõlmitud kokkuleppega – tagastada laen 02.01.07 ja saadud laenult tasuda intressi laenu perioodi eest, st 30 päeva eest.
lg 1 järgi tuleb tüüptingimusi tõlgendada nii nagu teine lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ja kahtluse korra tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Lepingu p 4.2.3 tulenevalt on selge, et laen anti tähtajaliselt, laenu periood ehk laenu kasutamise periood oli 30 päeva, laen muutus sissenõutavaks 02.01.07 ning et laenu perioodi eest on intress 23,3% laenus summalt ehk kokku selle perioodi eest 700 krooni. Kostjalt kui tarbijalt ei saa eeldada, et ta mõistaks intressi tasumise kohustust teisti, kui selliselt, et ta peab tasuma intressi laenu perioodi eest, milleks on 30 päeva ehk teisisõnu ei ole mõistlik eeldada, et kostja peaks saama aru, et intressi tasutakse mingi muu perioodi eest kui laenu periood. Viidatud lepingu p 4.2.3 sätestatud tingimuse lõpuosas on märgitud, et intress on laenu perioodiks 23,3% laenusummalt (0,78% päevas) ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenusaaja poolt laenuandjale vastavalt 700 krooni. Seda, et pärast laenu tähtaja lõppemist peab veel tasuma intressi, tegelikult samast sättest ei nähtu ja see, et p 10.1. kohaselt on intressi tasumise tähtaeg muu kui lepingu p 4.2.3 kokkulepitud laenu periood (st muu periood kui laenu periood), ei ole võimalik kostjal üheselt mõista ega oleks kooskõlas intressi olemusega. Nii tuleb kohtu arvates
lg 1 tulenevalt tõlgendada intressi tasumise kohustust hageja kahjuks ja selliselt, et kostjal tuleb tasuda intressi laenu perioodi e. 30 päeva eest - antud juhul kuni 16.03.07 kokku 700 krooni. Selline tõlgendus on kooskõlas ka
Seega on intressinõue vaid osaliselt põhjendatud ja hageja ei sa nõuda intressi rohkem kui lepingu p 4.2.3 ettenähtud aja eest ja seda kuni kohustuse täitmise sissenõutavaks muutumiseni ning eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 700 krooni laenu perioodi eest, st 30 päeva eest. Leppetrahv 16. Vaidlus puudus selles, et vaidlusaluse laenulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ja et kostja on märgitud võlasuhtes tarbija.
lg 3 p 5 alusel on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kus pooleks on tarbija, selline, kus nähakse ette, et kohustuse rikkumise korral peab tingimuste kasutajale maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi ja lg 1 alusel on selline tingimus tühine. Lepingu p 14 järgi on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi lepingust või seadusest tuleneva kohustuse ühe või mitme kohustuse täitmise rikkumise korral kuni 50% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Samast sättest tulenevalt saab võlausaldaja nõuda leppetrahvi juhul kui laenusaaja ei ole kohustusi täitnud laenuandja poolt täiendava tähtaja jooksul. 4
lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral viivist ja seda lepinguga kokkulepitud määras. Seda, et kostja kohustust tähtaegselt ei täitnud, vaidluse all ei ole, mis lubab võlausaldajal nõuda kostjalt viivist. Vastavalt lepingu p-le 13 on viivis 0,5% kalendripäevas kui võlgnik ei tee laenu tasumakset tähtaegselt. Lepingu järgi arvestatakse viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust ja see algab laenu tagastamise tähtpäevale järgnevast päevast ja lõpeb tähtaegselt tegemata makse tegemise päeval. Vaidlus puudus selles, et kohustus muutus sissenõutavaks 02.01.07 ja seega on kostja viivituses 23.07.09 seisuga vastavalt 568 päeva ning viivis on kokku lepingu p 13 järgi vastavalt 8520 krooni (0,50% *568 * 3000) võlalt. Eeltoodu alusel on hageja nõue viiviste saamiseks põhjendatud. Viivise vähendamist ei ole kostja taotlenud. Kulutuste hüvitamine 18. Hageja palus välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 1500 krooni vastavalt lepingu p-le 12.2.1, 12.2.2, 12.2.3, milleks on nõudekirja väljastamine kostjale 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamine 350 krooni, hagiavalduse esitamine kohtusse 1000 krooni, kokku 1500 krooni. Hageja on esitanud kohtule 05.02.07 kostjale saadetud lepingu märgitud aadressil (t lk 15, p 2) XXX, Tallinn. Kostja on märkinud, et ta on saanud teatise 05.02.07 (lk 33) summas 6745 krooni. Seega leiab kohus, et sisuliselt ei ole kostja eitanud seda, et hageja on kohtuväliselt kostjat nõudest teavitanud ehkki teistsuguses ulatuses ja seega on hageja tõendanud esmase kirjaga 04.01.07 (lk 34) seotud kulude kandmist aga ka 05.02.07 saadetud kirja ning hagiavaldusega seotud kulude kandmist lepingu p-de 12.2.1, 12.2.2, 12.2.3 järgi kokku 1500 krooni ulatuses ja mida võib vaadelda kui võlausaldaja e. hageja kahju. Eelnimetatud kulutuste hüvitamise kohustus on kostjal pooltevahelisest lepingust ja seondub kostjapoolse kohustuse rikkumisega, mille tagajärjena pidi ta ette nägema märgitud kulude tekkimist hagejal vastavalt
lg 3, 128 lg 3 (põhjuslik seos lepingulise kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju, milleks on võla sissenõudmisega seotud kulud).
lg 1 ja 76 lg 1 võimaldab võlausaldajal nõuda kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist. Samas ei saa jätta tähelepanuta
lg 5, millele tugines ka kostja, et kuivõrd viivisenõue on suur, siis saab võlausaldaja nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kuna hagi esitamise seisuga on viivis 8520 krooni, siis katab nõutav viivis igal juhul kahju (kulud) ja kohtu arvates ei ole hagejal õigust nõuda märgitud ja tõendatud 1500 krooni kui kulutuste näol tekkinud kahju ja märgitud ulatuses jääb nõue rahuldamata. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.