← Eesti

3-08-630/22

3-08-630 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2009 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-08-630 Haldu

§ 22lg 1 teine lause tuleb jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus Põhiseadusega.

Kaebaja põhjenduste kohaselt eristab viidatud säte ostueesõigusega erastajaid ning isikud, kes soovivad erastada maad enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel, on ebasoodsamas olukorras, kui need kes soovivad erastada maad peale 01.01.2002 esitatud avalduse alusel. Kaebaja hinnangul on isikute ebasoodsamasse olukorda asetamisel tegemist isikute diskrimineerimisega, mis on vastuolus PS § 12 lg

  1. Taotluse kohaselt on isiku põhiõiguste tagamine seadusandliku võimu kohustus. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Ostueesõigusega erastatava maa müügihinna 3 määramine on sätestatud MRS § 22 lg
  2. Kui isik on esitanud avalduse maa erastamiseks enne 01.01.2002, siis võetakse aluseks
  3. aasta või
  4. aasta maamaksustamishind, vastavalt selle kumb hind madalam on. Kuna seaduses on sätestatud maa müügihinna määramise alused, ei saa erastamise korraldaja rakendada kaalutlusõigust ning ostustada, milline maa maksustamishind võtta aluseks maa hinna määramisel. Käesoleval juhul on vaidlusaluse maa osas esitatud esmane erastamisavaldus 10.12.
  5. Hooned läksid hiljem üle AS-le H ning uus maa erastamisavaldus esitati 26.07.
  6. Lähtudes MRS ja maareformiga 2 seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 sätetest pidi maa erastamine kaebajale toimunuma 10.12.
  7. aastal esitatud avalduse alusel. Esitatud avalduse alusel moodustati 15.08.2002 korraldusega nr 376 Jõeääre katastriüksus ja kinnitati maa erastamise hind 136 472 krooni. Seega oli maa maksustamishind kinnitatud 15.08.2002 ning see oli teada ka kaebajale. Vastuväiteid korraldusele ei esitatud ning see jõustus. Antud 3 korralduse alusel andis maavanem välja kaevatava korralduse. MRS § 22 lg 1 alusel ei ole võimalik antud juhul maa müügihinnana kohaldada
  8. aasta maamaksustamishinda. Teistsuguse hinna rakendamine seaks ebavõrdsesse olukorda teised erastajad, kes esitasid avalduse maa erastamiseks enne 01.01.
  9. 3 MRS § 22 lg 1 eesmärk ei ole isikute ebavõrdsesse olukorda asetamine, vaid selle eesmärgiks on kohelda ühtemoodi kõiki maa erastamise õigustatud subjekte, et erastamisel on müügihinna määramisel on aluseks avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Arvamuse andja Maa-ameti hinnangul on kaevatav korraldus seaduslik ja põhjendatud. Maavanem pöördus käesolevas asjas läbiviidud vaidemenetluses selgituste saamiseks Maa- 2 3-08-630 3 ameti poole. Seadusandja poolt kehtestati MRS § 22 lg 1 sätetega alates 01.01.2002 tagasiulatuvalt ühtse põhimõtte, mille kohaselt on maa müügihinnaks enne 01.01.2002 esitatud maa erastamise avalduste korral
  10. aasta või
  11. aasta maa maksustamishind ehk enne 01.01.2002 kehtinud soodsaim maksustmishind.
  12. aastal läbiviidud korralise hindamise tulemusena valdavalt maa maksustamishind tõusis. Kui maa müügihinna määramisel võetakse aluseks avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind, on sellega tagatud nii isikute võrdne kohtlemine kui ka isikul tekknud õiguspärase ootuse põhimõte – maa erastamise menetluse käigus ei muutu maa erastamise olulised tingimused ning kõikide isikute suhtes kohaldatakse samal ajavahemikul ühesugust menetluskorda. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole kohustuslik ning isik peab avalduse esitamisel arvestama, kui suured on tema kulutused maa erastamisel. Kui hind on isiku jaoks liiga kõrge ja ta ei soovi seeõttu maad erastada, on võimalik erastamise asemel taotleda hoonestusõiguse seadmist. Seaduse kohaselt ei ole võimalik enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel maa erastamisel kohaldada
  13. aasta maamaksustamishinda, sest see hind kehtetestati alates 01.01.
  14. Maa-ameti hinnagul on oluline teha vahet, kas seadus seob müügihinna maa erastamise aegse 3 või maa erastamise avalduse esitamise aegse maksustamishinnaga. MRS § 22 lg 1 kohaselt tuleb maa erastamisel enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel kohaldada teises lauses sätestatud erinormi, mille kohaselt on taolisel juhul müügihinnaks
  15. aasta või
  16. aasta maa maksustamishind ning see ei sõltu maa erastamise ajast. Pärast 01.01.2002 esitatud erastamise avalduse menetlemisel tuleb kohaldada üldnormi, mille kohaselt on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Maa maksustamishinna määramine ja maa erastamisel 3 rakendatava hinna alused on reguleeritud seadusega ning MRS § 22 lg 1 teisest lausest tulenevalt on enne 01.01.2002 esitatud avalduste alusel maa erastamisel maa müügihinnaks soodsaim 1993 või
  17. aasta maa maksustamishindadest. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 15 säete kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus maa maksustamishinna ning erastamise korraldaja kontrollib esitatud dokumentide ja andmete õigsust ja korraldab maa müügihinna, erastava maa eest tasumise korra ja tähtaegade määramise, võttes arvesse, et enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks
  18. aasta maa maksustamishind. Kui kehtiv maksustamishind on väiksem kui
  19. aasta maksustamishind, on aluseks kehtiv maa maksustamishind. Antud lause kehtib alates 14.05.1998, mil kehtivaks maksustamishinnaks oli
  20. aasta maksustamishind. Kuid alates 01.01.2002 on kehtivaks
  21. aasta maksutamishind ning seetõttu ei ole antud lause praegu 3 kooskõlas MRS § 22 lg 1 sätetega. Maa maksustamishinna arvutab korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus ja fikseerib selle oma otsuses. Seega kuulub maa maksustamishinna määramine kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. Kaarma Vallavalitsuse 15.08.2002 korraldus nr 376 on kehtiv haldusakt. Kaarma Vallavalitsus teinud kindlaks õiguslikult siduvalt asja lõplikul lahendamisel olulist tähtsust omava asjaolu ning erastamise korraldaja peab maa erastamise otsustamisel lähtuma kehtivast eelhaldusaktist. Maa-amet on seisukohal, et kaevatava korralduse p 7 on õiguspärane ning puudub õiguslik alus kaevatava punkti tühistamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
  22. Kaebus on esitatud 02.04.2008 vastustaja 30.10.2007 korraldusele. Esitatud materjalide kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus, milles otsus tehti 03.03.
  23. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus (redaktsioon 30.11.1997-16.07.2000) § 14 lg 2 kohaselt tuli isikul, 3 3-08-630 kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, esitada see
  24. aasta
  25. jaanuariks. Asjas esitatud tõendite kohaselt esitati vaidlusaluse maa osas avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks 10.12.
  26. aastal AS N poolt, kellele kuulusid hooned taotletaval maal. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus (redaktsioon alates 16.07.2000) § 14

(22)sätestas, kui ehitis omandatakse pärast
  1. aasta
  2. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt
  3. aasta
  4. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt
  5. aasta
  6. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Hooned müüdi AS H 13.07.2001 (toimik 4289 tl 15), kes esitas samuti 26.07.2001 avalduse käsitletud maatüki erastamiseks (samas tl 3). Lähtudes eelpool viidatud sätetest jäi peale ehitise võõrandamist AS H ja kaebaja suhtes kehtima 10.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus. 3 Maareformi seaduse §
  7. muutmise seaduse (redaktsioon alates 02.02.2002; kohaldatakse 3 alates
  8. aasta
  9. jaanuarist.) § 1 sätestas, et § 22 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: «
(1)Ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne
  1. aasta
  2. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks
  3. aasta maa maksustamishind või
  4. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui
  5. aasta maa maksustamishind. Vaba põllumajandusmaa, vaba metsamaa, samuti põllumajandusmaa katastriüksuse koosseisu arvatud metsamaa ja sihtotstarbeta maa müügihinnaks ning enampakkumisega erastatava maa alghinnaks on maa erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale või enampakkumisega erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus.» Kaebaja hinnangul diskrimineerib viidatud MRS sätte teise lause regulatsioon isikuid, kes on esitanud enne 01.01.2002 avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks ja mille kehtiv maksustamishind on madalam kui
  6. või
  7. aasta maa maksustamishind ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 12 lg
  8. Põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Paragrahvi lg 1 nõuab, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. 3 Maaelukomisjoni poolt algatatusel esitatud maareformi seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu (945 SE) arutusel tehtud ettekande kohaselt oli seaduse muudatuse eesmärgiks kohaldada ostueesõigusega maa erastamisel müügihinna määramisel sama põhimõtet nagu on vaba põllumajandusmaa ja vaba metsamaa erastamisel ning enampakkumisega erastatava korral, mille kohaselt määratakse vabapõllumajandus ja vaba metsamaa müügihind selle maksustamishinna alusel, mis kehtis avalduse esitamise hetkel, ka enampakkumisega erastava maa alghind tehakse kindlaks avalduse esitamise seisuga. Eelnõu teisel lugemisel selgitas ettekandja seaduse kehtivusega seotud asjaolusid, mille kohaselt kehtib enne 01.01.2002 esitatud ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisel edasi põhimõte, et on maa müügihind on madalaim tol hetkel võimalik hind. Ettekandja selgitusel tingis antud muudatuse vajaduse asjaolu, et kõiki avaldusi ei ole suudetud erinevatel põhjustel läbi vaadata. 3 Tulenevalt eeltoodust kujutab MRS § 22 lg 1 kohtu hinnangul endast üldnormi, mille eesmärgiks on kohelda ühtemoodi kõiki maa erastamise õigustatud subjekte – maa 4 3-08-630 erastamisel müügihinna määramisel tuleb aluseks võtta erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Kui asuda seisukohale, et kaebaja suhtes tuleks maa müügihinna määramisel lähtuda maa erastamise otsuse vastuvõtmise ajal kehtivast maa maksustamishinnast, mitte avalduse esitamise ajal kehtinud maksustamishind, siis koheldakse kaebajat erinevalt teistest enne 01.01.2002 avalduse esitanud ja maad erastada soovinud/erastanud isikutest, mis tooks kohtu hinnangul kujunenud olukorras endaga kaasa samas ajavahemikus avalduse esitanud isikute erineva kohtlemise. Lähtudes eeltoodust ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle 3 kohta,

§ 22

lg 1 teise lause regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega. Kaebaja taotluse kohaselt on vaidlustatud sätte puhul tegemist enne 01.01.2002 avalduse esitanud isikute diskrimineerimisega. Kaebaja viitab kaebuses isikute diskrimineerimisele, kuid kaebusest ei selgu, millistel põhjustel/asjaoludel/tunnustel loeb kaebaja ennast diskrimineerituks Põhiseaduse § 12 lg 1 teise lause mõttes. Põhiseaduse § 12 lõige 1 teises lauses sisalduvad diskrimineerimiskeeldude eesmärgiks on kaitsta vähemusi. Avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada

  1. aasta
  2. jaanuariks. Seega tuli kõikidel isikutel (mitte vähemusel ega piiritletud tunnustega eristatud isikutel), kellel oli õigus maad ostueesõigusega erastada, esitada vastav avaldus hiljemalt
  3. aasta
  4. jaanuariks. 3 MRS § 22 lõige 1 teine lause ei erista enne 01.01.2002 avalduse esitanud isikuid maa müügihinna määramisel. Lähtudes eeltoodust ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle 3 kohta,

§ 22lg 1 teise lause regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse § 12 lg 1 teise lausega.

Põhiseaduse § 14 alusel on õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. 3 Kuna eeltoodust tulevalt ei tuvastanud kohus MRS § 22 lg 1 teise lause regulatsiooni vastuolu Põhiseaduse § 12 lg 1, on käesoleva juhul tagatud ka Põhiseaduse 14 sätestatud kohustuse täitmine seadusandliku võimu poolt. 3 «Maareformi seaduse» paragrahvi 9 lõike 9, paragrahvi 22¹ lõike 6, paragrahvi 22 lõigete 9 ja 4 10, paragrahvi 22 lõike 8 ning paragrahvi 23 lõike 6 alusel muudeti Vabariigi Valitsuse

  1. novembri
  2. a määrusega nr 267 "Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (jõustumiskuupäev 09.03.2000, redaktsioon alates 09.03.2000) punkti 23 alapunkti 1 teine lõik, mis sõnastati: kuni
  3. detsembrini
  4. a on maa ostueesõigusega erastamisel müügihinnaks
  5. aasta maa maksustamishind. Kui kehtiv maa maksustamishind on väiksem kui
  6. aasta maa maksustamishind, on ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks kehtiv maa maksustamishind. Müügihinna määramisel võetakse aluseks maa sihtotstarve ja erastatava maa paiknemine kas tihe- või hajaasustusega alal selle päeva seisuga, millal kohalik omavalitsus võtab vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse. Oluline on antud punkti kohaldamisel märkida, et muudatuse tegemise ajal oli toimunud maa hindamine
  7. aastal ja
  8. aastal. Alates 24.12.2001 jõustus keskkonnaministri 30.11.2001 määrus nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“, millega kehtestati
  9. a maa korralise hindamise tulemused. 3 MRS § 22 lõikes 1 on antud ette kindlad piirid seaduse kohaldamiseks. Seega ei saa valitsuse eelpool viidatud määrus reguleerida seadusega sätestatud olukorda erinevalt seaduse sätetest. Järelikult tuleb viidatud määruse punkti kohaldamisel arvestada õiguslikku olukorda, mis oli määruse vastuvõtmise ajal. 5 3-08-630 Maamaksuseaduse § 1, § 2 alusel on maamaks maa maksustamishinnast lähtuv maks. Maa maksustamishind määratakse ja selle vaidlustamise kord kehtestatakse, lähtudes maa hindamise seadusest. Tulenevalt eeltoodust tehakse maa maksustamishinna arvutamisel õiguslikult siduvalt kindlaks maamaksu summa leidmiseks tähtsust omav asjaolu. Järelikult ei oma asjaolu, millisel alusel on arvutatud maamaks vaidlusaluse maa osas, tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel ning seetõttu ei anna kohus õiguslikku hinnangut kaebaja väidetele ja tõenditele vaidlusaluselt maalt maamaksu arvestamise ja tasumise osas. Lähtudes eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja esitas kohtule taotlused hüvitada tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega ei kuulu rahuldamisel kaebaja poolt esitatud taotlus kohtukulude välja mõistmiseks vastustajalt. Annika Vendik Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.