TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-220 Otsuse kuupäev 22. september 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Mare Banneri, Hillar Haljaste, Asta Jürgenson

) § 143 nimetatud kahjulikke mõjutusi (müra, lõhn jms), mistõttu oleks ka ehitusmääruse kohaselt tulnud ehitusprojektid kooskõlastada naaberkinnistu omanikega. Vastustaja pole aga ehitusloa väljastamise menetluse kestel kordagi kaalunud seda, kas ehitusloa väljastamisega kahjustatakse naaberkinnistu omanike huve või mitte. Kaalutlusõigus on aga vajalik just üksikjuhtumil õiglase otsuse tegemiseks. Heast haldustavast lähtudes peab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist võimaldama projekti suhtes oma arvamust avaldada puudutatud isikutel, kelleks võib olla ka naaber, kelle puhul on ette näha, et tulevane ehitis võib tema õigusi riivata. Väljastatud ehituslubade alusel ehitatavad objektid halvendavad kaebajate elukvaliteeti oluliselt, mistõttu oli vastustaja kohustus arvestada ehituslubade väljastamisel ka kaebajate huvidega. On ju loogiline, et iga inimene tahab elada kohas, kus oleks puhas vesi, puuduks ebameeldiv lõhn ja müra ning risk haiguste levimiseks, jms. Seega ei ole vastustaja teostanud diskretsiooniõigust kooskõlas seadusega. Kaebajate arvates on ehituslubade väljastamine vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga, kuna ettevõtlusvabadus ei kaalu üles isikute õigust elada puhtas keskkonnas. Kaebajate arvates on ehituslubade väljastamine vastuolus ka 16.12.

1. a kehtestatud Vara valla üldplaneeringuga, mille punkti 2.
2. kohaselt on Vara valla ruumilise arengu põhimõteteks väärtuslik looduskeskkond, aktiivne turismipiirkond ning keskkonnasäästlik ja kohalikel ressurssidel põhinev ettevõtluskeskkond. Kaebajate arvates oleks vastustaja pidanud andma haldusaktis eelhinnangu selle kohta, kas vaidlusaluste objektide ehitamisel on oluline keskkonnamõju või mitte. Kaebajad on seisukohal, et sõnnikuhoidla ja tibula rajamisega kaasneb keskkonnale oluline mõju, sest levib ebameeldiv lõhn, levima võivad hakata haigused, virts võib sattuda põhjavette jms. Vastustaja pole kõiki neid riske keskkonnale ja isikute tervisele üldse kaalunud, mistõttu ei saa pidada selliseid haldusakte õiguspärasteks. Vastustaja seisukohad
3. Vara Vallavalitsus leiab, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vara Vallavalitsus on toimingud teinud vastavate taotluste alusel seaduspäraselt. 5 Vastustaja leiab, et ühestki kaebajate poolt viidatud sättest ei tulene projekteerimistingimuste õigusvastasus. HMS § 40 lg 3 sätestab erisused menetlusosalistel arvamuse küsimisel ning EhS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades ehitusseadusest tulenevaid erisusi. Vastustajale jääb seetõttu arusaamatuks, mismoodi võiksid väljastatud projekteerimistingimused olla õigusvastased. Vastustaja arvates tuleb eraldi märkida kaebuses esile toodud asjaolu, et kaebuse esitajad on pöördunud valla poole kirjaga ja seega oma arvamust avaldanud. Kaebuses pole põhjendatud, et arvamus oleks vahepeal muutunud. Järelikult ei ole põhjust küsida arvamust, mis on haldusorganite teada. Samuti on vallavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisel kaalunud vallaelanike, sh eeldatavalt ka kaebuse esitajate huve ning neid arvestanud. Vallavalitsus jõudis järeldusele, et kavandatavate ehitiste lõpuleviimisel peaks olukord paranema. Vastustaja leiab samuti, et arvamuse küsimata jätmine, isegi juhul, kui kohus tuvastab sellise kohustuse ja selle rikkumise, saaks teoreetiliselt kaasa tuua projekteerimistingimuste õigusvastasuse vaid juhul, kui kohus tuvastaks ühtlasi, et pärast arvamuse küsimist pidanuks haldusorgan sellega siduvalt arvestama ehk välja oleks tõesti antud teistsugused projekteerimistingimused. Vastasel korral muutuks arvamuse küsimine pelgaks formaalsuseks. Järelikult on vajalik tühistamiskaebuses esitada ka põhjendused, millised oleksid pidanud olema projekteerimistingimused kaebuse esitajate arvates koos viidetega õigusaktidele. Kaebuses puudub vastustaja arvates põhjendus, milliseid kaebuse esitajate õigusi projekteerimistingimuste väljastamine rikub. Vastustaja vaidleb vastu väitele, et projekteerimistingimuste väljastamisega anti Ülo Pullisaarele võimalus ehitada. Ehitamise aluseks on ehitusluba, mitte projekteerimistingimused. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-28-06 käsitleti vaidlust projekteerimistingimuste adressaadi ja haldusorgani vahel. Kuivõrd antud asjas ei saa kaebuse esitajaid pidada projekteerimistingimuste adressaatideks, siis on viide asjakohatu. Ehituslubade väljastamise õigusvastasuse põhjendusena toodud Riigikohtu otsuse nr 33-1-64-02 punktis 17 on muuhulgas märgitud: „Naaber peab taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (PES §43 lg 1 p 1) ning on ka muidu õiguspärane.“ Vara Vallavalitsus arutas mitmel korral sisuliselt ehitusloa väljastamise küsimust ning pidas vastupidiselt kaebuses väidetule silmas just vallaelanike huve. Ehitusluba ei väljastatud koheselt, vaid sooviti veenduda, et ehitustegevuse tulemusel muutuks olukord paremaks. Võimalike naabrusõiguste rikkumise puhul on viidatud

§-le 143, mille kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Kaebuses ei ole viidatud kinnisasja kasutamise olulisele kahjustamisele ega keskkonnanõuete rikkumisele. Seega ei saa lugeda viidet

§-le 143 asjakohaseks. Kaebuses ei ole esitatud konkreetseid põhjendusi, milliseid kaebuse esitajate õigusi ehituslubade väljastamine rikub. Vutifarm on samal kohal juba aastaid paiknenud. Üldplaneeringu kohaselt on samasse paika ette nähtud vutifarm. Seega on ehituslubade väljastamine kooskõlas valla üldplaneeringuga. 6 Nii projekteerimistingimuste kui ehituslubade väljastamise vaidlustamise põhjenduste hulgas puuduvad viited õigusaktidele, mida vallavalitsus oleks rikkunud. Seega on haldusaktid õiguspärased. Vastustaja osundab halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 10 lg 2 punktidele 3 ja 4 ning lõikele 7 ja leiab, et kaebuste sisulist menetlemist takistab asjaolu, et kaebuses ei ole konkreetselt välja toodud, mismoodi vaidlustatud haldusaktid kaebuse esitajate õigusi rikuvad. Antud juhul ei nähtu ühegi kaebaja puutumus vutifarmiga. Kuigi kohus on kaebused liitnud, puudub vastustajal võimalus kaebusele vastu vaielda, kui ei esitata iga kaebaja osas eraldi põhjendusi. Samuti puudub kohtul võimalus kontrollida kaebajate õiguste riive esinemist. Seega on vajalik põhjenduste esitamine iga vaidlustatava haldusakti ja iga kaebuse esitaja suhtes eraldi. Samuti on vajalik põhjendada, kuidas haldusaktide tühistamine õiguste rikkumise ära hoiab, sest tühistamine ei too kaasa vutifarmi tegevuse lõpetamist. Haldusaktide tühistamise tagajärjeks saab olla vaid vutifarmi kaasajastamise protsessi peatamine. Vara Vallavalitsus leiab, et kaebuses on peamiselt toetutud üldistele põhimõtetele, halduse heale tavale ja Riigikohtu seisukohtadele, mida ei saa õigusvastasuse tuvastamisel pidada piisavaks. Kolmanda isiku seisukoht

1. Kolmas isik FIE Ülo Pullisaar leiab, et esitatud kaebus on alusetu, kuna vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja põhjendatud ning nende andmisel ei ole rikutud haldusmenetluse põhimõtteid. Vald on otsuste tegemisel võtnud arvesse kohaliku kogukonna arvamust (s.h 21.04.
2. a saadetud kirjalikku pöördumist). Kolmas isik nõustub vastustaja vastuses toodud seisukohaga, et kaebajatelt arvamuse küsimise kohustuse võimaliku rikkumise tuvastamine ei too iseenesest kaasa projekteerimistingimuste õigusvastasust. Õigusvastased oleksid projekteerimistingimused siis vaid juhul, kui selline arvamus oleks mõjutanud valda vastu võtma senisest teistsuguseid projekteerimistingimusi. Arvamust ei saa lugeda kõnealuse haldusotsustuse põhistuseks. Samas ei ole vastuvõetud haldusakti reguleerimisesemega seoses uuringute jm. lisateabe kogumine keelatud, vaid haldusorgani poolt oma ülesannete täitmisel vajalik ja loomulik. Kõnealuste objektide, s.o tibula ja sõnnikuhoidla, projekteerimine naaberkinnistutele lähemale, kui asub hetkel vutifarm, ei tähenda kaebuses kirjeldatud võimaliku mõjutuse suurenemist. Vastupidi, plaanitav sõnnikuhoidla vähendab tekkiva võimaliku ebameeldiva lõhna hulka. Kaebaja ei ole oma eelpoolviidatud seisukoha tõendamiseks esitanud ühtki tõendit, mistõttu on selline järeldus selgelt subjektiivne. Ainuüksi kaebaja väide ei saa kinnitada võimalikku kohustuse rikkumist kolmanda isiku poolt. Kolmas isik lisas oma vastusele väljatrüki eksperdi (spetsialisti) Harald Tikk'u poolt koostatud arvamusest Matjamaa vutifarmi võimaliku õhusaaste kohta. Arvamuse esitaja hinnangul ei halvenda projekteeriv tibula kuidagi olemasolevat olukorda ja projekteeritav sõnnikuhoidla hoopis parandab olukorda märkimisväärselt. Rajatav sõnnikuhoidla teeb eksperdi arvamusel praktiliselt olematuks võimaluse reogaaside levikuks ümbritsevasse keskkonda, v.a üks kuni kaks korda aastas, kui hoidlaid tühjendatakse. Nimetatud ekspertarvamuse koostaja - põllumajandusteaduste doktor ja Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk - on EMÜ kauaaegne õppejõud ja tunnustatud linnukasvatuse asjatundja, kes on sel teemal avaldanud kümneid kirjutisi, s.h on temalt ilmunud artikkel „Eesti vutipopulatsiooni täiustamine“

§ 143

lg 1 esimese lause kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Kolmas isik leiab, et antud juhul ei kahjusta ebameeldiv lõhn, mis levib Ülo Pullisaare kinnistul asuvast põldvutifarmist, naaberkinnistute omanikke määral, mis annaks aluse keelustada Ülo Pullisaare majandustegevus. Farmi ventilatsioonisüsteemist ja ladustatud sõnnikust tulenev ebameeldiv lõhn ei levi hoonetest kaugemalt kui 50 - 100 meetrit, lisaks piirab ebameeldiva lõhna levikut kinnistuga piirnev mets. Ladustatud sõnnik tuleb tibulast, kus kasvatatakse linde sügavallapanul, milleks on freesturvas. Freesturbaga segatud sõnnik haiseb minimaalselt. Seda on kinnitanud ka H. Tikk oma ekspertarvamuses. Haisu vähendamiseks ongi projekteeritud uus sõnnikuhoidla, mis kaetakse kaanega. Ühtlasi hermetiseeritakse hooldusluugid, ehitatakse kinni senised pumplad ja tekib kinnine süsteem, mis parandab hetkeolukorda tunduvalt. 8 Ebameeldiva lõhnata põllumajanduslikku tootmist ei ole olemas. Maal on teatud mõjutuste ulatus erinev kui linnas. Linnas on näiteks vähetõenäoline, et keegi esitab nõude tänavalt kostuva müra vähendamiseks. Maal, kus põllumajanduslik tegevus on siiski veel üsna ulatuslik, peetakse loomulikuks ja vastuvõetavaks, et põllumajandusliku (tootmis)protsessiga kaasneb erinevaid lõhnu. Kui kohus peaks siiski leidma, et mõjutus kahjustab oluliselt kinnisasjade kasutamist, siis õigusteoorias väljatoodud seisukoha järgi ei või siiski mõjutuste kõrvaldamist nõuda, kui tegevuse lõpetamist ei saa omanikult majanduslikult eeldada (

§ 143lg 2).

Tootmine on farmis efektiivne, ekspordimahud suurenevad ja ettevõte pakub ning loob, sh kohalike elanikele, juurde töökohti. Hetkel töötab farmis 7 inimest, uute ehitiste valmimisel on plaanis luua juurde veel 10-12 töökohta. Tegevuse lõpetamine ei kahjustaks seega ainult ettevõtja huve, vaid ka avalikku huvi, kuivõrd farmi sulgemine suurendaks tööpuudust, mis niigi on antud piirkonnas kõrge. Kaebuse esitajate poolt kaebuse täienduse lisana esitatud Vara vallahoones 25.02.2009. a toimunud arutelu protokollist nähtub, et senini ei ole keskkonnainspektsioonile lõhna esinemise kohta kaebusi esitatud. Keskkonnaametist on ka kontrollitud võetud proovide tulemusi. Nende põhjal on farmi tootmistegevus vastanud keskkonnakaitsenõuetele. Ühtki ettekirjutust farmipidajale tehtud ei ole. Kuigi nii õiguskirjanduses kui Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et

§ 143

lõikes 1 toodud eeldused (mõjutus ei kahjusta oluliselt kinnisasja kasutamist; mõjutus ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega), mille puhul kinnisasja omanik ei või mõjutusi keelata, on alternatiivsed, on Riigikohus lahendis 3-3-1-42-03 sedastanud, et kahju peab mõlemal juhul olema suurem, kui mõjutuse kõrvaldamise kulud. Antud juhul on kõrvaldamise kulud selgelt suuremad kui naaberkinnistutele tekitatav võimalik kahju, seda olukorras, mil naaberkinnistute omanikud ei ole neile mõjutusest tingitud kahju suurust kaebuses välja toonud. Paradoksaalne on, et tegelikult ongi farmiomanik asunudki mõjutaja kõrvaldamiseks kulusid kandma, soovides rajada Euroopa Liidult saadava toetuse abil kaasaegse sõnnikuhoidla, mille projekteerimistingimuste väljastamise on kaebuse esitajad aga vaidlustanud. Kolmas isik leiab, et tibula ja sõnnikuhoidla ehituseks väljastatud ehitusload on õiguspärased ja Vara Vallavalitsus on lubade andmisel arvestanud vajalikul määral vallaelanike huve. Kolmas isik juhib tähelepanu, et vald ei ole lubasid andnud kergekäeliselt. Küsimuse esimesel arutusel on ehituslubade väljastamisest keeldutud ja palutud Ü. Pullisaarelt lisateavet sõnnikukäitlemise ning haisuleviku tõkestamise kohta. Riigikohus on lahendis 3-3-1-42-03 märkinud, et ehitusloa andmisel ei saa olla takistuseks igasugune naabri vara väärtuse vähenemine (antud juhul analoogia alusel mõjutusest tekkiv kahju) uue ehitise tõttu. Kohus on toonitanud, et naabri omandiõigus ei ole piiramatu, naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane. Matjamaa vutifarm asub samas paigas juba alates 90ndate aastate lõpust. Ka Vara valla 23. detsembril 2008. a jõustunud üldplaneeringu järgi on Matjamaa Põldvutifarmi kinnistu tähistatud tootmismaana ehk võetud arvesse kinnistul tegutsevat vutifarmi. Järelikult on ehituslubade väljastamine toimunud kooskõlas üldplaneeringuga. Kaebuse esitajad on eeldanud, et vaidlusaluste ehitiste ehitamisel tekivad kaebuse esitajatele kahjulikud mõjutused (

§ 143

), kuid ei ole nende mõjutuste täpsema 9 kirjelduse väljatoomist vajalikuks pidanud, mistõttu jääb kaebuse sisu kolmandale isikule selgusetuks. Kolmas isik juhib tähelepanu, et Riigikohtu halduskolleegium on lahendis 3-2-1-141-04 rõhutanud, et nimetatud paragrahvi eesmärk on reguleerida esmajoones teisel kinnisasjal inimtegevusest tekkinud mittemateriaalsete mõjutuste talumiskohustust oma kinnisasjal. Seega on antud säte suunatud eelkõige kohustuse, mitte aga õiguse (nõude) tekkimisele. Vald on käsitlenud keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Vara vallavalitsuse 30.12.

1. a istungiprotokollist nähtub, et keskkonnamõjude hindamist ei nõuta, kuna tegemist ei ole uue tööstusalaga. KeHJ § 3 kohaselt on keskkonnamõju hindamine kohustuslik, kui taotletakse tegevusluba (antud seaduse tähenduses loetakse tegevusloaks muuhulgas ka ehitusluba) ja tegevusloa taotlemise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Viidatud seaduse § 5 järgi on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Eeltoodu alusel leiab kolmas isik, et vald on teinud keskkonnamõju hindamise osas õiged järeldused. Keskkonnamõju hindamise teostamata jätmine ei mõjuta mingil viisil antud ehituslubade kehtivust. Keskkonnamõju on vastaval nõudmisel võimalik hinnata kogu protsessi vältel. Kolmas isik on tellinud täiendavalt vutifarmi õhusaaste mõõtmiseks ekspertiisi. Antud mõõtmised kinnitavad, et välisõhu saastatuse tase jääb lubatud normi piiresse. Riigikohus on lahendis 3-3-1-42-03 sedastanud, et esmajoones peab tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike huvide konfliktid seoses ehitamisega lahendama detailplaneering. Märgitud otsuses on käsitletud detailplaneeringut, kuid kolmas isik leiab, et see on analoogselt rakendatav ka üldplaneeringu puhul, kuivõrd kõnealuse kinnistu puhul ei ole tegemist detailplaneeringu kohustusega alaga. Analoogselt oleks seega antud juhul tekkinud küsimus tulnud lahendada valla üldplaneeringu kehtestamise käigus. Seega oli naaberkinnistute omanikel õigus ja nad oleksid vastava soovi korral pidanud oma arvamust võimaliku probleemi osas avaldama, s.h esitama võimalikke vastuväiteid üldplaneeringule selle menetlemisel. Riigikohtu hinnangul ei saa asjaosalised, kes pole planeeringut vaidlustanud, esitada ehitusloa üle käivas vaidluses vastuväiteid detailplaneeringu lahendustele, isegi kui detailplaneering on vastuolus seadusega. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitajate nõue haldusaktide tühistamiseks on põhjendamatu, kuivõrd haldusakte kehtestades on kohalik omavalitsus jälginud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ja head haldustava. Lisaks on tõendatud, et vaidlusalune mõjutus on keskkonnakaitse normidega kooskõlas. Tegemist ei ole olulise mõjutusega ja kinnisasja omanikul on kohustus seda taluda. VÕS § 1055 lg 2 sätestab, et kahju tekitava käitumise lõpetamist ei ole õigust nõuda, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelise kooselu või olulise avaliku huvi tõttu. Kokkuvõttes on kolmas isik seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole välja toonud, milles seisneb nende õiguste väidetav rikkumine. Kaebajad on viidanud isiku õigusele puhtale õhule, veele jms, haldusõiguse põhimõtetele ja Riigikohtu praktikale, kuid ei ole sellest lähtudes oma nõuet piisaval määral põhistanud ja ära toonud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Esitatud kaebus ei anna seetõttu alust käsitletavate haldusaktide tühistamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus 10
2. Kaebuse esitajad on halduskohtusse pöördunud kui kolmandale isikule kuuluva vutifarmi naabrid (Alajõe küla elanikud) ja vaidlustanud vastustaja poolt põldvutifarmi tibula projekteerimiseks (tl 13, 14-16), põldvutifarmi munalao projekteerimiseks (tl 20, 21-23), põldvutifarmi sõnnikuhoidla projekteerimiseks (tl 168, 169-171, 24, 25-27) ja põldvutifarmi tibula ehitamiseks (tl 12) ning põldvutifarmi sõnnikuhoidla ehitamiseks (tl 19) väljastatud haldusaktid. Kaebajate põhjendatud huvi kaebuste esitamiseks seisneb senise elukeskkonna tagamises ja kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine tuleneb asjaolust, et vastustaja on haldusaktides lahendamata jätnud vutifarmist tuleneva ebameeldiva lõhna levimisest tingitud probleemi, millega on eiratud naabrusõigusi. Kaebajad ei ole halduskohtule esitanud tõendeid kaebajate subjektiivsete õiguste puutumusest vaidlustatud haldusaktidega. Rahvastikuregistri andmetel on Mare Banneri, Hillar Haljaste, Asta Jürgensoni, Anu Kaldmaa, Lembit Lellepi, Aivi Miilitsa, Ilmar Rohusalu ja Maie Undritsa elukoht 15.09.2009.a seisuga Tartumaal Vara vallas Alajõe külas. Kuigi Vladimir Ust ja Toomas Vaht ei ela rahvastikuregistri andmetel Alajõe külas, ei saa kohus tugineda ainult registri andmetele ja kontrollib kaebajate väiteid sisuliselt, sest vastustaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kaebajad V. Ust ja T. Vaht on Alajõe küla elanikud, kes saavad seega tugineda naabrusõigustele. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja A. Kaldmaa elukoht on vutifarmist ca 100 m kaugusel, tegemist on vutifarmi piirinaabriga ja teiste kaebajate elukohad jäävad vutifarmist ca 100-300 m kaugusele. Kaebajad leiavad, et kuna vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal puudus Vara vallas üldplaneering, oleks kaebajad tulnud kaasata kolmanda isiku taotluste alusel algatatud projekteerimistingimuste väljastamise haldusmenetlusse, sest nõuetekohase haldusmenetluse läbi viimata jätmine on vastuolus hea halduse tavaga. Vara valla üldplaneering on tõepoolest kehtestatud Vara Vallavolikogu 16.12.2008.a määrusega nr 16 { http://www.varavald.ee/images/stories/failid/yldplaneering/16_2008.pdf, 17.09.2009} ja ei kehtinud seega vaidlusaluste projekteerimistingimuste väljastamise ajal, nagu selgitavad kaebajad. Vastuseks kaebajatele märgib aga halduskohus, et asjaolu, et vaidlusaluste projekteerimistingimuste väljastamise ajal ei olnud veel kehtestatud valla üldplaneeringut, ei tähenda kehtiva õiguse kohaselt seda, et planeeringutele ja planeerimismenetlusele õigusaktides kehtestatud nõuded laieneksid automaatselt projekteerimistingimuste väljastamisele. Kui planeerimismenetluses on lubatud halduskohtusse ka nn. populaarkaebuste esitamine ja haldusaktide seaduslikkuse kontroll sõltumata isikute subjektiivsete õiguste rikkumisest, siis projekteerimis- ja ehitusõiguse kohaselt on kaebuse rahuldamise aluseks ainult isiku subjektiivsete õiguste rikkumine konkreetse haldusaktiga. Kaebajad ei ole subjektiivsete õiguste rikkumise kohta halduskohtule tõendeid esitanud. Kaebustes tuginetakse valdavalt õiguse üldpõhimõtetele nagu hea halduse tava ja keskkonnaõigusele omasele ettevaatusprintsiibile. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-42-03 leidnud, et heast haldustavast lähtudes peab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist võimaldama projekti suhtes oma arvamust 11 avaldada puudutatud isikutel, kelleks võib olla ka naaber, kelle puhul on ette näha, et tulevane ehitis võib tema õigusi riivata. Halduskohus on seisukohal, et Riigikohtu seisukohad naabrite õiguste kohta on laiendatavad ka projekteerimistingimustele, kuna ei ole ühtki mõistlikku vastuväidet, miks naabrid peaks ehitamise protsessi kaasatama alles ehitusloa väljastamise, mitte aga projekteerimistingimuste väljastamise staadiumis. Käesoleval juhul ei ole vastustaja aga Matjamaa vutifarmi ühtegi naabrit projekteerimistingimuste väljastamise ja ehituslubade väljastamise menetlustesse kaasanud. Seega on vaidlusalused haldusmenetlused vähemalt formaalselt vastuolus hea halduse tavaga. Samas on Riigikohus aga juba
3. aasta mais haldusasjas nr 3-3-1-28-06 leidnud, et nagu halduse igasugusel tegevusel, peab ka projekteerimistingimustega isikule piirangute kehtestamisel olema seaduslik alus. Projekteerimistingimuste sisu peaks vähemalt üldisel tasandil olema sätestatud seaduses. Kuna seda ei ole tehtud, on projekteerimistingimuste reguleerimiseseme määratlemine suures osas kohalike omavalitsuste pädevuses. Ka sellises olukorras peab kohalik omavalitsus projekteerimistingimustes reguleerima üksnes neid küsimusi, mille reguleerimiseks on tal seadusest, määrusest või kohaliku omavalitsuse määrusest tulenev õiguslik alus. Halduskohus on seisukohal, et kehtivas ehitusõiguses ei olnud vaidlustatud korralduste andmise ajal ja ei ole ka käesoleval ajal Riigikohtu nende seisukohtadega piisavalt arvestatud, kuna ehitusseaduse vastavaid sätteid ei ole selles osas konkretiseeritud ja muudetud. Seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda ka Vara valla vastavatest õigusaktidest. Kuni 01.10.2008.a kehtinud Vara Vallavolikogu 04.03.2004.a määrusega nr 6 kinnitatud Vara valla ehitusmääruse § 16 lõike 5 punktide 9 ja 10 kohaselt pidi projekteerimistingimustes määrama muuhulgas isikud, kellega projekt tuleb kooskõlastada ja keskkonnamõju hindamise vajaduse. Sama määruse § 17 lõike 3 kohaselt pidi ehitusloa taotlemiseks esitatav ehitusprojekt olema eelnevalt kooskõlastatud muuhulgas ka asjaõigusseaduses sätestatud naabrusõigusi kitsendavate ehitiste puhul naabriga. Analoogne kooskõlastuse regulatsioon on sätestatud ka kehtivas Vara Vallavolikogu 23.09.2008.a määruses nr 14 Vara valla ehitusmäärus § 19 lõike 5 punktides 10 ja 11 ning § 20 lõike 6 punktis
4. Vaidlustatud haldusaktide andmisel vastavaid kooskõlastusi aga nõutud ei ole ja vaidlustatud haldusaktid ei sisalda ka kaalutlusi selle kohta, kas keskkonnamõju hindamise vajadus esineb ja kas vaidlusalusel hajaasustuse alal on naabreid, kellelt peaks naabrusõigustest lähtuvalt kooskõlastust üldse taotlema. HMS § 56 lõige 4 sätestab, et haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et kuna vaidlusalused haldusaktid anti kolmanda isiku taotlusel, siis on kolmanda isiku jaoks tegemist nn soodustavate haldusaktidega. Halduskohus märgib aga, et vaidlusalustest haldusaktidest ei nähtu valla kaalutlusi, kas haldusaktidega piiratakse või ei piirata või kas üldse saab piirata kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. Tulenevalt ehitusmäärusest pidi aga vastustaja esitama muuhulgas kaalutlused keskkonnamõju hindamise vajaduse suhtes ning kolmandate isikute (naabrite) õiguste ja vabaduste riive kohta naabrusõiguste aspektist. Vaidlusalused haldusaktid aga kumbagi neist 12 kaalutlustest ei sisalda ja on seega vähemalt formaalselt vastuolus HMS § 56 lõigetega 3 ja 4, mis sätestavad, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud ja juhul kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata ei pea näitama haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama. Seega ei ole vaidlusalused haldusaktid kontrollitavad ja on selles osas formaalselt õigusvastased. HMS § 58 ja RVastS § 3 lõike 3 punkti 1 kohaselt ei kuulu haldusakt tühistamisele üksnes põhjenduste puudumise tõttu, kui halduskohus on veendunud, et põhjendamata jätmine ei ole mõjutanud asja otsustamist. See eeldab, et halduskohtul on muul viisil võimalik kontrollida haldusaktide õiguspärasust, asumata seejuures haldusorgani asemele. Halduskohus on seisukohal, et projekteerimistingimuste ja ehituslubade väljastamine ja vastavad haldusaktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna asjas ei ole halduskohtule esitatud ühtegi tõendit, mille alusel saaks tuvastada kaebajate naabrusõigustest tulenevate subjektiivsete õiguste rikkumise. Halduskohus nõustub põhimõtteliselt kaebajaga, et keskkonnaõiguses on oluline koht ettevaatusprintsiibil, kuid ainuüksi asjaolu, et seni tegutsenud vutifarmist levis ebameeldivat lõhna, ei anna piisavat alust põhjendatud kahtluseks, et projekteeritavad muudatused ei paranda praegust olukorda ja ei lahenda lõhna probleemi. Kolmanda isiku poolt halduskohtule esitatud tõendite (tl 232-249) alusel saab tuvastada, et projekteeritud ja ehitatavad ehitused ei evita naabrusõigustega seonduvaid kahjulikke mõjutusi, kui renoveeritud vutifarm võetakse ekspluatatsiooni. Halduskohus nõustub ringkonnakohtu poolt esialgse õiguskaitse seaduspärasuse kontrollimise käigus väljendatud seisukohaga (tl 189), mille kohaselt ei saa ainult ehituslubade väljastamine ning nende alusel ehitamine tuua kaasa kahjulikke tagajärgi. Sellised tagajärjed on võimalikud ainult siis, kui ehitised võetakse kasutusse. Kaebajate seisukohtadest nähtuvalt on kaebused esitatud seetõttu, et käesoleval ajal tegutsevast põldvutifarmist tuleneb kaebajatele kui kinnisasja omanikele lõhnaga seonduv kahjulik mõjutus (

§ 143

). Kuna vaidlusaluste haldusaktidega renoveeritakse ka käesoleval ajal kasutatav sõnnikuhoidla, siis peaksid väidetavad kahjulikud mõjutused vaidlusaluste haldusaktide tagajärjel vähenema. Halduskohtul ei ole alust tuvastada, et vaidlusaluste haldusaktide alusel ehitatavad ehitised ei vastaks keskkonnanõuetele. Nagu on õigustatult osundanud ringkonnakohus, peab vastustaja kasutuslubade väljastamisel muuhulgas kontrollima, kas vaidlusaluste haldusaktide alusel ehitatud ehitised vastavad keskkonnanõuetele, sh lõhnast tuleneva võimaliku kahjuliku mõjutuse osas. Halduskohus ei nõustu kaebajate väitega, et vaidlusalused haldusaktid on vastuolus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätetega, millele on kaebajad osundanud. Puuduvad tõendid, et vaidlusaluste haldusaktide alusel ehitatavate ehitiste puhul on tegemist olulise keskkonnamõjuga objektidega. Selleks ei anna alust ka kaebaja poolt osundatud kanade ja broilerite kasvatamisele kehtestatud regulatsioon, kuna käesoleval juhul on tegemist põldvutifarmiga. Kohus eeldab, et seadusandja on teadlikult kehtestanud piirarvud nendele lindude ja loomade kasvatamisele ja mahtudele, millega kaasneb oluline keskkonnamõju. Vastustaja 13 kaalutlused ehitusloa ja ehitamise keskkonnamõjude suhtes on kontrollitavad vallavalitsuse istungi protokolli alusel (tl 172-173). Kasutuslubade väljaandmisel peab vastustaja sellele vaatamata muuhulgas otsustama, kas ehituslubade alusel ehitatud hoonetes kasutusele võetav tehnoloogia avaldab mõju keskkonnale ja kas käivitatava tootmisprotsessi puhul saab olla tegemist olulise keskkonnamõjuga, mida on tarvis enne kasutusloa väljastamist hinnata. Seega on vaidlustatud haldusaktidest ja asja kohtuliku arutamise käigus kogutud tõendite alusel tuletatav, et vallavalitsuse hinnangul ei ole põhjust piirata kolmanda isiku omandi kasutamise õigust ja ettevõtlusvabadust, sest taotletav tegevus ei oma olulist keskkonnamõju ja ei esine asjaõigusseaduses sätestatud naabrusõiguste riivet, mille tõttu ei olnud vaidlusaluseid haldusakte ja ehitusprojekte tarvis kooskõlastada naabritega. Halduskohus leiab, et vallavalitsuse kaalutlused on seega kontrollitavad ning seetõttu ei anna ainuüksi korralduste põhjendamata jätmine alust nende tühistamiseks. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebused rahuldamata. 13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ehkki kaebus jääb rahuldamata, on vaidlustatud korraldused nende põhjendamata jätmise tõttu formaalselt õigusvastased. See võis raskendada kaebajatel nende korralduste õiguspärasuse hindamist. Seetõttu ei pea halduskohus õiglaseks mõista kaebajatelt välja vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulusid (HKMS § 92 lõiked 7 ja 10) ja jätab menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 14