Obsah (5)

§ 3§ 60§ 59§ 61§ 58

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1673 Otsuse kuupäev 23.09.2009 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Vjatšeslav Julin’i kaebus Tartu Vangla dir

) § 60 lg 1, § 61 lg 1 alusel. Kaebaja märgib, et sektsiooni sulgemine 26.07.2009.a vaidlusaluse käskkirja alusel muutis kinnipeetavate elu väga keeruliseks ning vangla rikub haldusmenetluses oluliselt

§ 3

lg 2, § 4 lg 2, § 5 lg 2 ning samuti

§ 60lg 1 ja § 61 lg 1.

Kuna sektsioon pandi kinni 26.07.2009.a, kuid akti tutvustati alles 29.07.2009.a, on kaebaja arvates oluliselt rikutud Riigikohtu 17.02.2003.a otsust nr 3-4-1-1-03, EV Põhiseaduse § 12 lg 1, § 14, § 18 – ebaseaduslik õiguste piiramine niigi kitsendatud oludes, mis on inimväärikuse alandamine, vangistusseaduse § 41 lg 1 ning rikuti ka Inimõiguste kaitse konventsiooni I osa § 3 ja §

1. Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi kaebuse esitamisel kohtusse on õiguste ja vabaduste kaitse, samuti preventiivne huvi, et taolisi rikkumisi enam ei korduks. 03.09.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks, et seoses sektsiooni lukustamisega ei saanud ta kööki minna, ega vaadata televiisorit. Keelati isegi toiduainete võtmist külmkapist, kus kaebajal oli vorst ja või. Kaebaja ei mõista, miks 26.07.09 ei pandud üksnes kahtlaseid isikuid lukustatud kambrisse, vaid peeti vajalikuks sulgeda kogu sektsioon kõikide kinnipeetavatega ja piirata juurdepääsu telefonile, samuti köögile ning pesumasina kasutamisele. Kaebaja väitis kohtuistungil, et soovis helistada koju, kuid ei saanud seda sektsiooni sulgemise tõttu teha ning sellega on vangla rikkunud Tartu Vangla Kodukorra p 5.3, vangistusseaduse § 23 lg 1 ja 2 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §
2. Vanglat puudutavates seadustes ja õigusaktides ei ole sellist sätet millest nähtuks, et kohaldades julgeolekuabinõusid võib kinnipeetavaid helistamisest ilma jätta. Samuti ei nähtu see ka 27.07.08.a aktist nr 1-4/1108 ega ka 21.08.09.a aktist. Võttes vastu otsuse sektsioon lukustada, pidi vangla administratsioon säilitama inimeste õiguse ja andma võimaluse helistada. Seda enam, et kambrid on lukus ja telefon asub väljaspool kambrit. Kaebaja leiab, et vangla pidi kinnipeetavaid kambrist välja viima ühe kaupa ja võimaldama neil helistada 10 minuti jooksul. Samuti võimaldama ligipääsu toiduainetele, mis olid külmkapis. Kaebaja selgitas kohtuistungil lisaks, et sektsioon oli suletud kuni 30.07.09, kui kaebaja ja Tartõnski viidi üle teise sektsiooni. Meelis Vadi selgitas 26.07.09, et sektsioon oli kinni pandud seoses kinnipeetava helistamisega. Silver Laimets helistas telefoni teel korrapidajale ja selle alusel oligi sektsioon kinni pandud julgeolekukaalutlustel. Kaebaja selgitas, et Silver Laimets sisenes mingi teritatud esemega kaebaja kambrisse ning hakkas teda ähvardama. Kuna kaebaja teatas sellest intsidendist 27.07.09 vangla administratsioonile, siis kaebaja arvates ei ole loogiline see, et käskkiri oleks tehtud seoses tema intsidendiga. Kaebaja ei ole käskkirja üleüldse seostanud enda julgeolekuga, sest kaebaja arvab, et seda teritatud eset ei oleks S. Laimets kasutanud, kuid kuna ta ähvardas kaebajat, siis pidi kaebaja sellest administratsiooni teavitama. Toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et Natalja Haljaste tutvustas teda käskkirjaga alles 29.07.09, kuid enne seda ei näidatud talle mitte mingit akti.

§ 60

lg 1 ütleb, et 2 õiguslikke tagajärgi toob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Sama seaduse § 61 lg 1 ütleb, et haldusakt kehtib adressaadile teatavakstegemisest või kättetoimetamisest. Sellest järeldub, et administratsioon on kohustatud vastavalt haldusmenetluse seadusele andma välja haldusakti, teavitama sellest isikuid ja alles pärast seda alustama toiminguid. Kaebaja leiab, et neid nõudeid on vangla rikkunud. Kohtuistungil väljendas kaebaja rahulolematust ka selle üle, et vaidlusaluses käskkirjas esinenud vea parandas administratsioon alles siis, kui saadi teada, et kaebus on kohtusse saabunud. Kooskõlas

§ 59

alusel muudeti seda akti, kuid antud paragrahv näeb ette, et muudatustest teavitatakse adressaati. 21.08.09 käskkirja vigade parandamise kohta sai kaebaja kätte koos kohtu kirjaga 26.08.09, kus oli veel vangla vastus ja kohtukutse. Kuna 21.08.09.a akt nr 1-4/1108a sätestab sektsiooni lukustamise 27.07.09, siis kaebaja leiab, et sektsiooni ei saanud lukustada 26.07.09.a, sest akt räägib toimingust mis pidi olema 27.07.09. Kaebaja arvates tõestab 21.08.09 akt nr 1-4/1108-a seda, kui lohakalt viib vangla administratsioon läbi haldusmenetlust. Vangistusseaduse § 66 lg 2 alusel jälgib vangla direktor vangla töötajate kohustuste täitmist. Järelikult 27.07.08.a akt oli samuti tema käes olnud ja ei saa süüdistada ainult akti koostanud ametnikku. Antud akti nägid paljud ametnikud, sh ka operatiivtöötajad. Lähtuvalt eeltoodust palub V.Julin tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 27.07.2008.a käskkiri nr 1-4/1108 ja Tartu Vangla toiming – 27.07.2008.a käskkirja täideviimine 26.07.2009.a. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla leiab, et Vjatšeslav Julin’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlaks tegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebaja on viidanud erinevatele vangistusseaduse ja Inimõiguste Kaitse Konventsiooni paragrahvidele ning Põhiseaduse sätetele, mida kõike Tartu Vangla on rikkunud, samas on jätnud märkimata kuidas ja millega konkreetselt Tartu Vangla rikkumised tema õigusi rikuvad või vabadusi piiravad. Põhjendatud huviks, miks kaebaja tahab, et kohus käskkirja õigusvastasuse tuvastaks on see tema õigused ning vabadused saaks kaitstud ning preventiivne huvi, et taolisi rikkumisi enam ei korduks. Riigikohus on oma 05.02.2004.a otsuses nr 3-3-1-3-04 märkinud, et õigusvastasuse tuvastamine ei vii kaebuse esitajat alati sihile.

§ 61

kohaselt kehtib haldusakt alates adressaadile teatavakstegemisest kuni kehtetuks tunnistamiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on isiku jaoks kehtiv ka haldusakt, mis on õigusvastane. Samuti on Riigikohus oma 29.01.2009.a otsuses nr 3-3-1-78-08 märkinud, et HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Seega peab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. 3 Kaebaja ei ole konkreetselt märkinud, milliseid tema õigusi nimetatud käskkiri rikub või vabadusi piirab, samuti ei ole kaebaja märkinud, milline kasu temale käskkirja õigusvastasuse tuvastamisest saabub ja kuidas see aitab kaasa tema õiguste teostamisel või kaitsmisel. Tartu Vangla tunnistab, et vaidlusalune Tartu Vangla direktori käskkiri oli selles märgitud kuupäevade (läbi käskkirja on märgitud aastaks 2008) osas õigusvastane. Eksitus juhutus käskkirja koostanud ametniku lohakusest. Samas on Tartu Vangla direktori poolt 21.08.2009.a väljaantud käskkiri, millega on vaidlusaluses käskkirjas olnud eksitus parandatud. Sellele, et tegemist oli tõesti ainult ametniku poolse eksitusega, annab kinnitust ka kaebaja enda kaebuses märgitu, et kambrite uste lukustamine toimus 26.07.2009.a, käskkirjas märgitud kuupäeval 27.07.2008.a ei toimunud Tartu Vanglas eeluuritavate eluhoone 4 sektisooni kambrite lukustamisi käskkirjas toodud põhjusel ning on ilmselge, et 2008 aasta kuupäeval tehtud käskkiri ei saanud olla aluseks 2009 aastal toimuvatele sündmustele. Kuna Tartu Vangla on oma eksimust tunnistanud ja vea parandanud ning kaebaja ei ole vaidlustanud kambrite lukustamise aluseks olnud asjaolu puudub vastustaja arvates vajadus hakata kohtus tuvastama käskkirja õigusvastasust, sest Tartu Vangla poolt käskkirjas eksimuse parandamisega on kaebaja õigused ja vabadused saanud kaitstud. Riigikohus on oma 21.01.2009.a otsuses nr 3-3-1-88-08 märkinud, et tuvastamiskaebuse rahuldamist ei saa seada sõltuvusse hinnangust sellele, kui efektiivne vahend võiks toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, tuleb kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kohtus ei vii kaebajat soovitud preventiivse eesmärgini, et tulevikus samalaadseid rikkumisi ei toimuks. Isegi juhul, kui kohus õigusvastasuse tuvastab, ei välista see, et tulevikus ametnikud eksida ei või. Loomulikult teeb Tartu Vangla endast kõik oleneva, et selliseid eksimusi vältida aga arvestades, et tegemist on inimliku eksitusega, siis ei seda 100% garanteerida ka kohtuotsusega. 03.09.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja lisaks, et kuna vanglal ei olnud teada, milline seltskond oli omavahelise arvete klaarimisega seotud, oli vanglal õigus sulgeda julgeoleku kaalutlustel terve sektsioon. Kaebaja on sellest teadlik, millepärast 26.07.09.a sektor suleti ja käskkirja õigusvastasus kuupäeva osas on parandatud. Käskkirja puhul oli tegemist üldkorraldusega ja see ei olnud mõeldud isiklikult Vjatšeslav Julin’ile, vaid tervele sektorile ja korrapidajal oli kohustus kõiki suuliselt teavitada.

§ 58

ütleb, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna käskkirjast teavitamine oli kõigile ja seda pidi tegema inspektor-kontaktisik, kes seda ka tegi, siis isegi kui see teavitamine oli hiljem käskkirja kuupäevast, ei tee see käskkirja kehtetuks, sest sisu oli sama ja asjaolud olid olemas. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et vastuses kaebusele on vastustaja lähtunud kaebusest, kus on kirjas, et kuupäev on käskkirjas vale, mitte miks kogu sündmus toimus. Kui kaebaja leiab, et tal jäi helistamata ja toiduasjad saamata, siis tuleb esitada vanglale kahjunõue ja vangla menetleb seda. Alus kambrite lukustamiseks oli käskkirjas olemas ja õigusvastasus on 4 parandatud. Vastustaja leiab, et kaebuse aluseks olevate toimingutega kaebaja õigusi rikutud ei ole. Oma kaebuses ei maini kaebaja kordagi, et milles need kinnipeetavate niigi väikesed piirangud piiratud said, küll aga viitab, et tegemist on olnud ebaseaduslike piirangutega ja vangla lähtus kaebuse vastuses sellest, et tegemist ei ole olnud õigusvastase toiminguga. Vastustaja on tunnistanud, et haldusaktis oli viga ja see on parandatud ja vangla on teinud mida kaebaja on soovinud ja tema õigused on taastatud. Vastustaja arvates ei oma tähtsust, millal kaebajale käskkirja tutvustati, sest tegemist on üldkorraldusega mitte talle isiklikult suunatud käskkirjaga. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigusi millegagi rikutud ei ole. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta V.Julin’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Tartu Vangla direktori 27.07.2008.a käskkirjaga nr 1-4/1108 määrati lukustada alates 27.07.2008 eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite uksed julgeoleku kaalutlustel (EH

1. sektsiooni kinnipeetavad on negatiivselt meelestatud samas sektsioonis viibiva kaaskinnipeetava suhtes) kuni asjaolude väljaselgitamiseni. Käskkirja punkti 2 kohaselt jõustub käskkiri alates 27.07.2008.a ning punkti 3 kohaselt kolmanda üksuse inspektorkontaktisikul tutvustada suuliselt käskkiri kõikidele eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kinnipeetavatele. Kaebuse kohaselt suleti kambrid 26.07.2009.a ja nimetatud käskkirja tutvustati kaebajale 29.07.2009.a. Käskkirjaga tutvumise kohta andis kaebaja 29.07.2009.a allkirja (t.l. 9). 03.08.2009.a saabus Vjatšeslav Julin’i kaebus kohtusse ülalnimetatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks ja nimetas põhjendatud huviks – oma õiguste ja vabaduste kaitse ja preventiivse huvi, et analoogseid juhtumisi ei korduks. Kohtu toimikuga on kindlaks tehtud, et kaebaja viibis 26.07.2009.a E-4 sektsioonis kambris nr
2. Seoses nimetatud käskkirjaga olid E-4 sektsiooni kambrid lukustatud kuni 30.07.2009.a lõunani, s.o kuni kaebaja ja keegi vahistatutest viidi üle teise sektsiooni. Kohtuistungil kaebaja seletas, et selle aja jooksul oli kaebaja õigus sektsioonis liikuda piiratud – ei saanud minna kööki ega televiisorit vaatama (t.l. 35 pöördel). Vastustaja esitas kohtule V.Julin’i avalduse Tartu Vangla direktorile selle kohta, et 26.07.2009.a kell 16.30 üks kinnipeetav kambrist 1146 tuli tema kambrisse 1145, ähvardas teda terava riistaga ja kaebaja taotles alustada kriminaalasi, isoleerida ähvardajat, teostada läbiotsimine ning leida see ese, millega ähvardati (t.l. 39 ja pöördel). Vastustaja teatas, et V.Julin’i nimetatud avalduse alusel oli korraldatud korrapidaja poolt julgeoleku tagamiseks sektsiooni kambrite uste lukustamine kaebaja julgeoleku tagamiseks ja vaidlustatav käskkiri oli välja antud 27.07.2009.a V.Julin’i poolt kirjeldatud intsidendi pärast, mis leidis aset V.Julin’i avalduse kohaselt 26.07.2009.a. Sellega on tuvastatud, et V.Julin oli teadlik käskkirja väljaandmise põhjustest. 03.08.2009.a saabunud kaebuses vaidlustab kaebaja käskkirja seoses sellega, et käskkirja kuupäev on 27.07.2008.a, sektsioon oli lukustatud alates 27.07.2008.a, käskkiri jõustus 27.07.2008, aga talle tutvustati seda käskkirja alles 29.07.2009.a. Kaebuses leidis kaebaja, et tagasiulatuvalt käskkiri ei kehti ja sektsiooni kinnipanek 26.07.2009,
3. aastal väljaantud käskkirja alusel on õigusvastane. Kaebaja ei vaidlusta käskkirja sisu. Ta vaidlustab ka seda, et 5 sektsioon oli kinni pandud 26.07.2009.a, aga talle tutvustati käskkirja alles 29.07.2009.a ja seega rikuti tema õigusi (t.l. 3). Kui V.Julin’i kaebus oli kohtumenetluses, andis Tartu Vangla direktor 21.08.2009.a välja käskkirja nr 1-4/1108a ilmse ebatäpsuse parandamise kohta vaidlustatava käskkirja osas järgmise sisuga: „Justiitsministri 6.detsembri 2001 määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 ja Haldusmenetluse seaduse § 59 alusel:
4. Parandan 27.07.2008.a käskkirjas nr 1-4/1108 „Eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite lukustamine“ esineva ilmse ebatäpsuse ja loen kogu käskkirjas märgitud aastaarvu „2008“ ebaõigeks. Lugeda õigeks aastaarv „2009“.
5. Käesolev käskkiri on 27.07.2008.a käskkirja nr 1-4/1108 „Eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite lukustamine“ lahutamatu osa. Eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite uksed lukustati 26.07.2009 peaspetsialist-korrapidaja suulise korralduse alusel, kuna neljanda sektsiooni kinnipeetavad olid negatiivselt meelestatud samas sektsioonis viibiva kaaskinnipeetava suhtes. Hoidmaks ära võimalikku raske õigusrikkumise (grupiviisilise füüsilise vägivalla) toimepanemist, ning vangla üldise julgeoleku tagamiseks lukustati eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite uksed, kuni asjaolude väljaselgitamiseni. 27.07.2009 anti välja haldusakt, milles ametniku eksituse tõttu märgiti aastaks „2008“.“ Tartu Vangla tunnistas, et vaidlusalune Tartu Vangla direktori käskkiri oli selles märgitud kuupäevade osas õigusvastane (läbi käskkirja on märgitud aastaks 2008). Eksitus juhtus käskkirja koostanud ametniku lohakusest ja eksitus on parandatud. Kohus leiab, et käskkirjas nr 1-4/1108 aastaarv „2008“ läbi käskkirja on ilmne ebatäpsus ja see ei mõjutanud haldusakti sisu. Kaebaja ei ole vaidlustanud põhjust, miks kambrid lukustati ja ei ole vaidlustanud kambrite lukustamise aluseks olnud asjaolusid. Kaebaja ja vastustaja seletusest nähtub, et käskkirjaga 1-4/1108 tagatud julgeolek puudutas otseselt kaebajat ja oli tingitud 26.07.2009.a ähvardusest kaebaja suhtes. Seega kaebaja oli kursis ja teadlik abinõudest, mis olid tehtud tema avalduse alusel ja seega oli kaebaja jaoks ilmselge, et käskkirja 1-4/1108 aastaarv oli ekslik. Ekslik aastaarv vaidlustatavas käskkirjas ei riku kaebaja õigusi, seda enam, et aastaarv on juba parandatud. Aastaarvu eksitus ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seoses sellega, et eksitus oli aastaarvus ja kaebaja vaidlustas ainult seda eksitust, ei pea kohus vajalikuks kontrollida haldusakti sisu ja alust, sest see väljub kaebuse raamest. Kohus ei käsitle kaebaja väidet kohtuistungil, et ta sai 21.08.2009.a käskkirja nr 1-4/1108a alles 26.08.2009, kaebuse esemena ja sellest tuleneva mingi nõudena. Kaebaja seletas kohtuistungil, et esitas selle näite selleks, et näidata vastustaja lohakust haldusmenetluse läbiviimisel. Kaebaja vaidlustas asjaolu, et sektsioon oli kinni pandud 26.07.2009.a, kuid käskkirja tutvustati talle alles 29.07.2009.a. Kaebaja ei vaidlusta sektsiooni kinnipanekut 26.07.2009.a peaspetsialist-korrapidaja suulise korralduse alusel, vaid käskkirja 1-4/1108 tutvustamist 29.07.2009.a, s.o peale käskkirja vormistamist 2 päeva möödudes. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 1 kohaselt haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest. Reaalselt sai kaebaja haldusaktiga tutvuda 29.07.2009.a ja see, et 27.07.2009.a 6 kuupäeva haldusakt tehti teatavaks 29.07.2009.a, ei tee seda kehtetuks. Vaidlustatud käskkiri puudutas mitme isiku õiguslikke huve ja V.Julin’i isiku suhtes jõustus käskkiri sellel ajahetkel, kui see talle isiklikult oli teatavaks tehtud. Kaebaja (t.l. 3) märkis, et sektsioon oli kinni pandud 26.07.2009.a, aga käskkirja tutvustati talle 29.07.2009.a ja seega rikuti tema õigusi. Kohus tuvastas, et eeluuritavate eluhoone neljanda sektsiooni kambrite uksed lukustati 26.07.2009.a peaspetsialist-korrapidaja suulise korralduse alusel julgeoleku kaalutlustel ja hoidmaks ära võimalikku raske õigusrikkumise toimepanemist ja see oli tehtud peaspetsialist-korrapidaja pädevuse piires vangistusseaduse § 69 alusel (t.l. 26). Seega kambrite uste lukustamine 26.07-27.07.2009 oli seadusega kooskõlas ja õiguspärane. Käesolevas asjas on vaja kindlaks teha kas kambrite uste lukustamine alates 27.07.2009 (käskkirja väljaandmise päev) kuni 29.07.2009 (käskkirjaga tutvustamine) oli seadusega kooskõlas või mitte. Kohus leiab, et sellel perioodil olid kambrid lukus lähtuvalt vangistusseaduse § 69 julgeoleku tagamiseks ja raske õigusrikkumise ärahoidmiseks ning kaebaja oli sellest faktist teadlik. Alates 24.07.2009.a kehtib vangistusseaduse § 69 lg 4 uus redaktsioon, mille kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus. Edasilükkamatutel juhtudel kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. VangS § 69 lg 3 kohaselt asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse ja käesolevas asjas langes asjaolu ära 30.07.2009.a, kui julgeoleku kaalutlustel viidi neljandast sektsioonist üle teise sektsiooni kaks isikut, kelle pärast oli vaidlustatava käskkirjaga piirang teostatud. Seega olid kambrid lukustatud seaduse alusel ja mitte ainult vaidlustatava käskkirja alusel. See, et kaebajale oli tutvustatud vaidlusalust käskkirja 2 päeva pärast, ei saa kirjeldatud tingimustes lugeda õigusvastaseks. Kaebaja oli teadlik sündmuse pärast kambrite sulgemisest ja kahepäevast viivitust haldusaktide tutvustamisel, ei saa tunnistada õigusvastaseks. Üldreegli kohaselt hakkab haldusakt kehtima (jõustub) teatavakstegemise või kättetoimetamise hetkest, kui haldusaktis ei ole selles ette nähtud hilisemat tähtpäeva. Vaidlustatavas käskkirjas oli kehtimise päevaks pandud haldusakti väljaandmise päev ja vanglateenistusel oli tehtud kohustuseks käskkirja tutvustada. HKMS § 61 lg 1 p 1 lähtub põhimõttest, et haldusaktist kui tahteavaldusest tulenevaid õigusi ega kohustusi ei saa adressaadil tekkida enne, kui tahteavaldus on adressaadini jõudnud. Vaidlustatav käskkiri piiras kaebaja õigusi kambri ukse lukustamise hetkest ja seega oli ta teadlik sellest hetkest oma õiguste piiramisest ning sellest hetkest oli kaebajal õigus vaidlustada vanglateenistujate toiming. Kohus leiab, et käesolevas asjas oli haldusakt kaebajale tutvustatud mõistliku aja piires ja kahepäevane viivitus vangla tingimustes, kus oli eriolukord julgeoleku tagamisel, ei ole see viivitus nii suur, et tunnistada see õigusvastaseks. Ülaltoodu alusel mitte ükski kaebaja poolt märgitud põhjus ei anna alust vaidlustatava käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks ja seega kaebus ei kuulu rahuldamisele HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel. Tamara Hristoforova Kohtunik 7